Artiklid

Ülim reaalsus ilma jumalata

Sissejuhatus

Sotsiaalse keskkonna üheks uurimise võimaluseks on jaotada indiviidid kaheks – religioossed ja mitte-religioossed isikud. Mingis osas kattuvad religioossetel ja mittereligioossetel isikutel eetilised standardid ja hoiakud, mingis osas kehtestab religioosne narratiiv religioossele inimesele teistsuguse käitumise ja tarbimise mustri. Erisus pakub majandusteadlastele huvi seoses nõudlusega religioosse kvaliteediga toodete ja teenuste järele ning tehingukulude võimaliku tasemega.

Üheks omapäraseks maailmatajumisega grupiks on indiviidid, kes on küll hüljanud traditsioonilise religioossuse, kuid tunnistavad meile tuttava reaaluse kõrval kõrgema ülima reaalsuse olemasolu. Üheks selliseks traditsioonilist religioossust eitavaks mõtteviisiks on ietsism. Ietsism tuleneb hollandikeelsest sõnast „iets“, mis tähendab „midagi“. Ietsism väidab: on olemas soterioloogiliselt käsitletav ülim reaalsus, mida võib teatud juhtudel vaadelda ülimana ka metafüüsiliselt ja aksioloogiliselt ning selle olemuse kohta võib öelda väga vähe (Elliot 2017: 97).

Käesoleva artikli raames vaatleme „miski“ kujunemise põhjuseid, „miski“ tunnuseid ja „miski“ tunnustamise mõju inimeste tarbimiskäitumisele.


Ietsistliku ülima reaalsuse tunnused

ECSO (European Council  of Sceptical Organizations) uurijate väitel pooldas Hollandis 2010. a. sellist ietsismi 28 % elanikkonnast (Treur & van den Brink 2016). Ietsism on levinud mitte ainult Hollandis, vaid populaarne ka vene noorsoo hulgas − üks põhiideesid on „Jumal on meis igaühes“ (Ткаченко 2012). Tkatšenko nimetab ietsismi abstraktseks religioossuseks („religioon ilma jumalata“). Ietsismi on nimetatud agnostiliseks teismiks – teismi aluseks on uskumine kõrgemasse jõusse, mis pole aga sünonüüm religiooni jumalale. Teismi mõiste võttis kasutusele Ralph Cudworth (2012 / orig. 1678: 266-267), kes väitis teistideks olevad inimesed, kes usuvad olendisse või vaimu, mis eksisteerib üle igaviku ning on kõikide teiste asjade põhjuseks. Seega on olemas „midagi“, mis on rohkem kui ilmalik ja väljaspool inimlikku taju (Schellenberg 2019: 14-15).“ Ietsismi väide on, et „kindlasti on olemas teispoolsus, kuid me ei tea, mis see on“ Download windows 10 per 32 bit for free. Religioosne kultuur tähendab narratiivi ja doktriini – süstematiseeritust. Süstematiseerimatus paistabki olevat ietsismi põhilisi puudusi.

Arutelu jaoks oleks vaja piiritleda „miski“ tunnused:

  • „Miskit“ ei saa indiviid tunnetada, seetõttu pole meil tema kohta reaalseid teadmisi ja ta ei lase end määratleda.

Kuna me ei saa „miskit“ tunnetada, siis me ei tea „miski“  koostist ja koostisosade tunnuseid. Indiviidi jaoks on tema reaalsus fakt, tunnetuse piirid määravad ära tõe, kuigi indiviid võib mitte teada tõde reaaluse kohta, teab ta tõde oma tunnetuse kohta. Friedrich Weinreb väitis, et jumaliku tajumiseks on vaja „müütilist taju“. „Müütiline taju“ tähendab, et meelte kaudu vastuvõetud reaalsus on puudulik, sest meie aineline maailma eksisteerib vaid jumalikus kontekstis ning tõde objektide kohta moonutavad meie narratiivid. Seega taju on sõltuvuses inimese sisemaailma peegeldusest ning väljaspool eksisteeriv on sõltuvuses sisemiselt tunnustatud mõistetest. Weinrebi lähenemises on huvitav, et ta tõstab esiplaanile indiviidi alateadvuse – seejuures maise eksistentsi aluseks on vaimne reaalsus, mis on sõltumatu ajast ja ruumist (Weinreb 2015). Seega meie arusaamine on poolik ja terviklikkuse annab sellele ilmutus. Liiasusteooria kohaselt on väita midagi ja öelda, et väidetu on tõene, üks ja seesama – seega võib ülim reaalsus „miskina“ olla tõde, aga ka lihtsalt religioosne semantiline lause.

Nii religiooni jumaliku reaalsuse kui ka „miski“ puhul on keskseks küsimuseks aja struktuur ja reaalsuse kulg. Jumalikus reaalsuses eksisteerib minek, olevik ja tulevik ühtsena. Weinreb’i järgi pühakirjad näitavad aja kulgu lugudena, mille sisuks on vaimne algus ja lõpus naasmine vaimsesse olekusse. J. Nescolarde-Selva jt. (2014: 76) väidavad, et: „Sümbolid on universaalse reaalsuse selgitavad teljed ja nende peal on konstrueeritud müüdid, mis moodustavad ususüsteemide pealisehituse. Inimühiskond on mitme tasandiga süsteem, millel on materiaalne struktuur (ühiskond), ideoloogiline pealisehitus (uskumussüsteemid, väärtused jne) ja superstruktuur, millel on kaks osa: müütiline (päritolu ja õigustus) ja utoopiline (lõpp-eesmärk). Kõigil müütilistel veendumussüsteemidel on tugevalt religioosne olemus.“

„Miski“ olemuse kohta hinnangu andmisel võiks pöörduda matemaatik Kurt Gödel’i (Gödel 1992) mittetäielikkuse teoreemide poole. Esiteks, igas järjepidevas formaalses süsteemis F, milles saab läbi viia teatud hulga aritmeetikat, leidub F keeles ka väiteid, mida ei saa F-s tõestada ega ümber lükata download swr mediathek clip. Teiseks, selline formaalne süsteem ei suuda tõestada, et süsteem ise on järjepidev (eeldades, et see on tõesti järjekindel) (Stanford Encyclopedia of Philosophy 2020: Gödel’s Incompleteness Theorems). Gödel väidab järgmist. On olemas teisi maailmu ja olendeid, mida saab kirjeldada teisiti ning mis võivad olla olemuselt kõrgemad. Maailm, kus me elame või oleme elanud, pole ainus. Võib olla mõisteid, mis on meie seni teadaolevatest mõistetest paremad. Meie mõisted ja nendega manipuleerimine sisaldavad paratamatult inimlikku psühholoogiat, isegi kui see puudutab sellist ala nagu matemaatika (Cassell 2015:68). Seega kõrgema astme tõde ei saa jagada täielikult läbi meile teadaoleva tunnetuse ja mõistete süsteemi. Tunnetus ja mõisted on omavahel seotud, sest inimene on võimeline tunnetama seda, mille mõiste on ühiskonnas tuntuks saanud ja ta ei märka või ei oska seletada asju ja sündmusi, mille kohta tal pole mõisteid.

Üheski piisavalt tugevas loogilises süsteemis pole teatud väited tõestatavad ja ka nende eitus pole. On väiteid, mida ei saa tõestada matemaatiliselt, vaid väljaspool matemaatikat. Samas loogiline süsteem nõuab loogilisteks teheteks kindlat arvu komponente, mis oleks arutluste aluseks. Me saame Gödel’i teoreemi põhjal küsida – kui meie eesmärk on tuvastada tõene väide formaalses süsteemis, siis kas uskumused jumalasse ja „miskisse“ on tõestamatud ja mis on tõestamatuse tagajärg.

  • „Miski“ kui teistmoodi reaalsuse olemasolu on tõenäosuslik.

Ietsist annab „miski“ eksisteerimisele suurema tõenäosuse kui mitte-eksisteerimisele. Tõenäosus kõigub 0 ja 1 vahel. Religioosne indiviid peab jumalat sisaldavat reaalsust kindlalt eksisteerivaks, kuigi jumala eksisteerimist pole võimalik tõestada reaalteaduslike katsetega – eksisteerimise tõenäosus on 1, mitte-eksisteerimise tõenäosus 0. Ateisti jaoks on „miski“ eksisteerimise võimalus 0.

  • „Miski“ kui üldine printsiip ja primaarne eesmärgipärasus.

Religioosseid inimesi iseloomustab kaks olulist tunnust – usk jumalasse ja teatud printsiipide järgimine saamaks ühendust jumalaga. Religioosust vaatleme läbi kolme dimensiooni: religioosne kuuluvus; religioossed toimingud; ja religioossed uskumused. Religioossus sisaldab alati pühadust, mis sisaldab väärtusi ja nendel põhinevaid piiranguid.

„Miski“ puhul võib esineda vaadetel põhinev grupi kuuluvus, kuid tunduvalt nõrgemal tasemel. Seda eelkõige seepärast, et erinevalt religioossest kuuluvusest on „miski“ narratiivi uskuvate isikute ringi sisenemine väiksemate barjääridega ja rituaalidega okey game. „Miski“ grupi puhul võivad esineda teatud toimingud tavapärastena – näiteks sotsiaalmeedias suhtlemisprotokollidena. Kuid suhtlemisprotokollidel puudub suunatus personaalsele suhtele „miski“ keskse mõistusega. Personaalse kõrgema mõistusega suhte saavutamine läbi kindlate protseduuride tähendab juba tavapärast religiooni. Inimene teenib jumalat allutades oma käitumise teatud väärtuslikele piirangutele. Väärtussüsteemide käsitlustest võiks esmalt välja tuua William Ockham’i jumaliku voluntarismi (refereeritud Miethke 1991: 91). W. Ockhami kohaselt jaguneb moraaliteooria kaheks – positiivseks ja mittepositiivseks. Positiivne moraal sisaldab jumala ja inimese seadusi, mis kohustavad järgima head ja vältima halba ning oluline on seaduse kehtestamine selleks volitatud isiku poolt. Jumal on volitatud kehtestama reegleid, milliseid ta iganes tahab. Indiviid peab püüdma vastata jumala tahtele ja täita jumala poolt talle pandud eetilisi kohustusi. Mittepositiivne moraal püüab leida situatsioonides lahendusi vastavalt praktilise mõistuse printsiipidele.  Aquino Thomas väidab, et eetilised väärtused ei sõltu jumala tahtest, vaid tema õigest ja õiglasest olemusest. Jumal oma kõike teadmise tõttu loob seadusi, mis vastavad „õigele mõistusele“. Jumal ei saa Aquino Thomase järgi panna inimesele mingit kohustust, mis pole hea inimesele. W. Ockham väidab aga, et „headuse piirang“ välistaks jumala kõikvõimsuse ja valikuvabaduse. Jumalikud väärtussüsteemid on päritolu- ja eesmärgipärased (kui sellist mõistet võib üldse kasutada). Jumalik eesmärk võib olla indiviidile mõistetamatu, samuti võib olla tänapäeva religioonide seisukohalt tunnetamatu, kust pärineb jumal ise.

  • „Miski“ olemasolu tunnistamine ja indiviidi seos „miskiga“ peaks andma indiviidi elule tähenduse.

Religiooni üheks küsimuseks on inimese suhe jumalaga (jumala uskumine – Piibel − Heebrealastele 11: 6). Indiviidi elu omandab tähenduse ainult suhtes jumalaga (McDermott & Netland 2014: 272). Jumalal on paljude kontseptsioonide järgi personaalne suhe temasse uskuvasse inimesse (Gorsuch & Smith 1983: 340). Jumalasse uskumisest tulenev eesmärk teenida jumalat on kõrgem indiviidi füüsilistest kui sotsiaalsetest vajadustest download excel free of charge. Jumala teenimine annab tähenduse religioosse indiviidi elule.

Samas on ka religiooniteoreetikuid, kes väidavad, et religioossus on laiem maailmapilt kui uskumine jumalasse. On olemas mingi universaalne väärtus, mis hõlmab universumi korda ja inimelul on mingi sätestatud eesmärk. Usk jumalasse on vaid selle religioosse maailmapildi üks ilming (Dworkin 2013: 1-44).


Ietsistliku maailmavaate vastuvõtmise tagajärjed

Abstraktne religioossus ilma jumalata paistab olevat tekkinud järgmistel põhjustel:

  • Protest senise sotsiaalse süsteemi ja tema autoriteetide vastu, kusjuures protestitav süsteem sisaldab poliitilise ülesehituse kõrval traditsioonilisi religioone.

Tavaliselt hüljatakse religioon põhjusel, et religiooni tõlgendused indiviidi ümbritseva maailma kohta tunduvad mittepiisavad ja mõnikord ka naeruväärsed. Samas võib religioonist kaugenemise põhjus olla sotsiaalsetes hinnangutes – kirik toetab senise sotsiaalse korra säilimist ja traditsiooniline kirik muutuvates vaadetes ühiskonna korralduse kohta tundub tagurlikuna. Näiteks Tkatšenko näitab (2016) ietsismi levikut Venemaal pärast kommunistliku režiimi kokkulangemist. Pole enam endisi sekulaarseid ja kiriklikke autoriteete. Schellenberg (2019b) väidab, et inimkonna moraal on evolutsioonis ja minevikust tuttav jumal ei saa vastata kaasaja indiviidi ees seisvatele moraalsetele valikutele.

Üleminek protestina puhtalt ateistlikule maailmavaatele pole ka võimalik, sest enesekasul põhinev turumajandus ei rahulda indiviidi vajadust elu mõtestada ja materialismil põhinev maailmapilt võib olla veel vastuvõetamatum kui religioosne. Kui religioosne indiviid eeldab, et jumal on loonud maailma (reaalsuse) ja kinnitanud maailma kasutusviisi, siis analoogiliselt võib arvamus eetilisest „miskist“ anda indiviidile arusaamise indiviidi poolsest reaalsuse eetilisest kasutusviisist. Seega võime „miskit“ vaadelda kui eetilist piirangut ja samas ka indiviidi kaitset maise reaalsuse vastu.

  • Inimesed on üha individualistlikumad.

Võttes religiooniökonoomikast teesi, et indiviid vaba valiku korral valib religioonide hulgast selle, mille „toode“ on talle kõige mugavam, siis ainelises maailmas on ratsionaalne valida kõige rohkem alternatiive sisaldav, aga samas eneseväärikust võimaldav „toode“ kostenlos computerspiele downloaden vollversion.

Abstraktne religioossus kui alternatiive kõige rohkem sisaldav maailmapilt võimaldab täita „miski“ individualistlikult sobiva sisuga. Esiplaanile tõusevad indiviidi subjektiivsed väärtused ja vajadused.

Kaob ära religioossele doktriinile iseloomulik süstematiseeritus, komplektsus, paindumatus ning muutub sotsiaalne kontroll. Mugavuse alla kuulub vabanemine põlvkondade jooksul väljakujunenud religioossetest rituaalidest ja käitumispiirangutest. Seega võime uues moraalsuses näha eetiliste standardite ja õige ning vale tarbimise relatiivsust. Eetiline subjektivism ja religioossus on omavahel vastuolus ja paratamatult viib subjektivism traditsioonilise religioossuse kadumiseni (Yilmaz 2015: 95).

Traditsiooni kohaselt on rituaalid ja religioossed tarbimisreeglid jumalalt lähtuvaina absoluutsed, sest jumalat ennast saab käsitleda absoluudina. Religioossed reeglid on sotsiaalses keskkonnas kauplejatele mitte muudetavad. Kui väidame „miski“ olemasolu, mille olemust ja reegleid ei saa defineerida, siis „miski“ ebamäärasusest tulenevalt väärtuste ja tarbimispiirangute absoluutsus kaob.

„Miski“ puhul võivad isikutel samuti kujuneda teatud rituaalid ja käitumispiirangud. Samas pole need ajalooliselt indiviidile ette antud ning põhinevad sisemisel veendumusel õigest ja valest. Kui me võtame aluseks K. Gödel’i loogika, siis religioossete ja spirituaalsete käitumisreeglite tõesusust on võimatu tõestada. Nad tulenevad süsteemi (religioon, „miski“) olemuse kohta käivast loogikast.

  • „Miski“ võimaldab oma ebamäärasuses rakendada enda kõrval sekulaarset ratsionaalsust.

Ratsionaalsus on seotud asjade ja nende tarbimise objektiivsusega. Kui me räägime asjadest, siis objektiivsetena rahuldavad nad meie vajadusi. Asjade omadused on konstrueeritud mõistetena ja väljendavad indiviidi arusaamist asjade käsitlemisvõimalustest. Seega optimaalsus kui ratsionaalse kalkuleerimise alus põhineb inimlikul kasu ja kahju mõistete konstrueerimisel, millele lisandub individuaalne subjektiivsus ja emotsionaalsus download for free kindle. Seega ratsionaalsuse käsitlemisel tuleks eristada filosoofilist (sealhulgas religioosset) tõde ning indiviidi subjektiivset pragmaatilist tõde, mis ka ajas võib olla erinev (indiviidid võib ajas emotsioonide mõjul samas situatsioonis käituda erinevalt).

Sekulaarne ratsionaalsus põhineb ideena loogikal ainelise ja sotsiaalse kasu ja kahju optimaalsest vahekorrast. Religioosne indiviid võib kasutada nii religioosset kui ka sekulaarset ratsionaalset ratsionaalsust, vastuolu puhul peaks ta dogma kohaselt valima alati religioosse ratsionaalsuse. Ainelise ja sotsiaalse ratsionaalsuse valikut tajutakse patuna („tants kuldvasika ümber“, „eneseupitamine“ jne).

Sekulaarseid ratsionaalsuse mudeleid ei hinda majandusteadlased mitte selle järgi, kas nad on absoluutselt tõesed, vaid kuidas nad seonduvad seni tunnustatud käitumisteooriatega ning selle kõrval ka pragmaatilistest ja eetilistest kriteeriumitest. Teadusliku konsensuse saavutamiseks kaalutakse mitmeid kriteeriume ja vaadatakse, milline lähenemine annab indiviidi arvates subjektiivselt parima tulemuse.

Religioosne ratsionaalne otsustus on alati tingimuslik – ta sisaldab eeltingimust „…juhul kui käitumisviis vastab dogmale“. Selle eeltingimuse mittejärgimine muudab käitumisalternatiivi religioosselt mitteratsionaalseks ja teiste kriteeriumite kaalumise mittevajalikuks. Religioosset otsustust on nimetatud isegi irratsionaalseks (Balzerowicz 2018).

Religioosse dogma tegelik sisu jääb jumala ja tema sfääri olemuse tõttu indiviidile täielikult mittemõistetavaks, kuigi jumalik sfäär sisaldab ülimat tõde ja headust. Kogemuse piirid on antud jumala poolt. Kogemuse piire ei saa analüüsida mõistuslikult, vaid need saab läbi usu ja religioosse kogemuse. Keskaegse teoloogilise mõtlemise kohaselt headuse poole suunab ja kurjast eemale viib indiviidi hinge komponendiks olev motivatsioonijõud ehk synderesis (Celano 2013: 12).

„Miski“ ebamäärasus võimaldab ära jätta dogmaatilist eeltingimust ja üsna suure osa religioosselt „patuks“ peetavaid toiminguid viia välja „patu“ dimensioonist.

  • „Miski“ kui doktriin võib tähendada uue religiooni teket.

Võiks järeldada, miks „miskit“ õigeks pidavad inimesed siiski mõtlevad ülimast reaalsusest kasutades traditsioonilise religiooni elemente. Aquino Thomas on öelnud, (tsiteeritud Grisez 2001:4), et me saa öelda, mis on jumal või mida ta pole ja kuidas ta on seotud asjadega. Seejuures see, mida jumal pole, on meile selgem, kui see, mis jumal on (Aquino Thomas, ST I.1.9.3). Jumal ei ole keha, mateeria ega energia, ei ole ruumis mõõdetav ega ajaline (jumal pole tajutav mingites piirides), on absoluutne (Shields 1888: 50), ega allu inimlikule standardile Youtube videos heise.  Aquino Thomas ei näe vajadust jumala loogilise tõestamise järgi, vaid jumal on uskumuste ratsionaalne eeldus.

„Miski“ puhul jumal kui ratsionaalne eeldus puudub ja meil pole selge mitte ainult see, mida „miski“ on, vaid ka see, mis miski pole. Aquino Thomas toob välja jumalaga seonduvalt järgmised väited. Inimese meeltele on arusaadav, et meid ümbritsevad asjad on liikumises, järelikult peab liikumisele andma suuna teine liikumine. Liikumine muudab potentsiaalse tegelikkuseks. Liikumise algpõhjuste ja liikumiste enda analüüsimisel ei saa minna lõpmatuseni, vaid kuskil peab olema alge. Kui pole esimest põhjust ja liikumist, siis ei saa olla ka tagajärge. Asjadel on omadus olla ja mitte olla. Kui me tunnistame olemas olekut, siis ei saa olla olekut, kus midagi polnud olemas. Olendid on vähem täiuslikud ja rohkem täiuslikud ning kuskil peab olema täiuslikkus, headus jne põhjuseks kõigile olenditele.

Kaasajal tunnistatakse kosmoloogias liikumise algseisundina midagi, mis eelnes Suurele Paugule ja liikumise põhjusena Suurt Pauku. Kas on kaasaegsem nimetada sündmus ja sellele järgnev „miskiks“? Kas sündmusega kaasnes kõrgema vaimse reaalsuse teke, mille olemuseks on headus?

„Miskit“ aktsepteeriva inimgrupi teke viib tänapäeva sotsiaalmeedia tingimustes omavahelise suhtluse tekkimiseni ning ideede lihvimiseni. On täiesti võimalik, et „miskiga“ seonduv abstraktne religioossus viib põhjendava doktriini ja koguduste tekkimisele – näeme uutmoodi protestireligiooni tekkimist. Eksistentsile antakse uusi tähendusi, näiteks ökoloogilisi (Gottlieb 2010). Aluseks on kultuurilised, kognitiivsed ja sotsiaalse õppimise eelarvamused, mis piiravad ja kanaliseerivad mõistete sisu ja sunnivad indiviide teatud viisil käituma. Seega „miski“ sõltub sellest, kuidas indiviid on õppinud tajuma ja tajub reaalsust, kandes eelarvamused üle ka teispoolsusele. Üleloomulikkust väljendatakse samade kognitiivsete kanalite abil, mida indiviid kasutab loodusliku ainelise maailma kirjeldamiseks (Gervais jt. 2011).  „Miski“ loona sõnastamist võib kergendada komponentide sissetoomine popkultuurist – näiteks tähesõdade filmidest headuse jõud, tapetud sõdalased jälgimas kaasaegseid sündmusi (Davidsen 2013: 378) nextcloud android failed. Indiviidi esialgu meelitav mugavusfaktor kaob ning ilmneb grupisund.


Kokkuvõte

Tavapärane religioossus võib mitte anda kaasaja indiviidi rahuldavat vastust reaalsuse kohta. Kui pole jumalat, siis ei saa ülima reaalsuse kirjeldamisel kasutada pühakirja. See tähendab igapäevaelus tavapäraste religioossete ettekirjutuste ja nendest tulenevate tarbimisharjumuste eitamist. Uued tarbimisharjumused tekivad uutmoodi ratsionaalsuse tulemusel, mis võib sisaldada ka teatud mugavushoiakut. Kiriku seisukohalt on vajalik arutleda, kas selline arusaam ülimast reaalsusest on jumalasalgamine või on võimalik leida ühisosa tavapärase religioossusega. Samuti pole välistatud sotsiaalmeedias suhtlemise tulemusena kogukondade tekkimist, mis toovad kaasa grupile omased käitumismustrid. Seetõttu on võimalik ka küsida, kas me näeme mittetraditsioonilise religioosse liikumise teket? Majandusinimestel on väljakutseks aru saada, millistele ainelistele ja eetilistele omadustele peavad vastama kaubad ning teenused, mida pakutakse uue maailmavaate esindajatele ning kuidas ja kelle poolt toimub selliste kaupade vaimse kvaliteedi kontroll.


Kirjandus

Balcerowicz, Piotr 2018. Logic in religious and non-religious beliefs system. – International Journal for Philosophy of Religion, № 84, pp. 113-129.

Cassell, Paul 2015. Religion, Emergence, and the Origins of Meaning: Beyond Durkheim and Rappoport. The Netherlands: Leiden.

Celano, Anthony 2013. The Foundation of Moral Reasoning: The Development of the Doctrine of Universal Moral Principles in the Works of Thomas Aquino and His Predecessors. – Diametros, № 38, pp. 1−61.

Cudworth, Ralph 2012 (orig 1678). The True Intellectual System of the Universe: Wherein all the Reason and Philosophy of Atheism is Confuted, and its Impossibility Demonstrated. A Treatise on Immutable Morality; With a Discourse Concerning the True Notion of the Lord’s Supper. London: Forgotten Books.

Davidsen, Markus Altena 2013. Fiction-Based Religion: Conceptualizing a new category against history-based religion and fandom. – Culture and Religion: An Interdisciplinary Journal, Vol html5 video herunterladen. 14, Issue 4, pp. 378−395.

Dworkin, Ronald 2013. Religion without God. MA, Cambridge: Harvard University Press.

Elliot, James 2017. The power of humility in skeptical religion: why letsism is preferable to J. L. Shellenberg’s Ultism. – Religious Studies, 53(1), pp. 97-116.

Gervais, Will M., Willard, Aiyana K.,Norenzayan, Ara & Henrich, Joseph 2011. The cultural transmission of faith: Why innate intuitions are necessary, but insufficient, to explain religious belief. – Religion, Vol. 41, № 3, pp. 389−410.

Gorsuch, Richard L. & Smith, Craig S. 1983. Attributions of Responsibility to God: An Interaction of Religious Beliefs and Outcomes. – Journal for the Scientific Study of Religion, Vol. 22, № 4 (December), pp. 340−352.

Gottlieb, Roger S. 2010. Introduction: Religion and Ecology—What Is the Connection and Why Does It Matter? In Roger S. Gottlieb (ed). The Oxford Handbook of Religion and Ecology. 1-st edition. New York: Oxford University Press.

Grisez, Germain 2001. Natural Law, God, Religion, and Human Fulfillment. − The American Journal of Jurisprudence, Vol 46, № 1, pp. 3−36.

Gödel’s Incompleteness Theorems 2020. Stanford Encyclopedia of Philosophy.

Gödel, Kurt 1931. Über formal unentscheidbare Sätze der Principia Mathematica und verwandter Systeme I.− Monatshefte Mathematik und Physik, № 38, s. 173−198.

McDermott, Gerald R. & Netland, Harold A. 2014. A Trinitarian Theology of Religions: An Evangelical Proposal. New York:  Oxford University Press.

Miethke, Jürgen 1991. The concept of liberty in William of Ockham. Actes de la table ronde de Rome (12-14 novembre 1987). –  Publications de l’Έcole Francaise de Rome, Annẻe 147, pp. 89−100.

Nescolarde-Selva, Josuẻ Antonio,  Usó-Doménech, Josẻ  Luis & Lloret-Climent, Miguel 2014. Mythical Systems: Mathematic and Logical Theory tomtom.com/downloads kostenlos. – International Journal of General Systems, Vo. 44, Issue1, pp. 76−97.

Schellenberg, John L. 2019 (a). After Evolutionary Religion. Westar Spring, pp. 7−16.

Schellenberg, John L. 2019 (b). Progressive Atheism: How Moral Debate Changes the God Debate. London- New York- Oxford- New Delhi-Sydney: Bloomsbury Academic.

Shields, Charles Woodruff 1888. Philosophia Ultima. MA, Bedford: Applewood Books.

Thomas, Aquino. Summa Theologiae.

Ткаченко, Александр Владимирович 2012. Итсизм как основная форма религиозной веры современной московской молодежи Системная психология и социология. – № 6. – c.112-120.

Ткаченко, Александр Владимирович 2016. Религиозно-нравственные представления московской молодежи: опыт социологических исследований.Электронный научный журнал “ЦИТИСЭ“, № 4 (8),

Treur, Franca & Tijs van den Brink 2016 (22. December). Netherlands: 50% officially not religious. – ECSO – European Council of Skeptical Organizations.

Weinreb, Friedrich 2015. Roots of the Bible: An Ancient View for a New Outlook. Zürich: Verlag Friedrich Weinreb Stiftung.

Yilmaz, Onurcan 2015. Without God, everything is permitted? The reciprocal influence of religious and meta-ethical beliefs. – Journal of Social Experimental Psychology, Vol. 58, pp.95−100.


Alver Aria (1950) on Tartu Ülikooli majandusdoktorant.

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

Toeta ajakirja väljaandmist!
English