Arvamused

Ühe koguduse koroonalugu

  • Kas teeme kohvilaua ühekordsete nõudega?  
  • Aga meie Loodut hoidva kiriku projekt?  
  • Kas teeme üldse kohvilauda?  
  • Kas saame armulauda jagada?  
  • Kirik on kinni.. Teeme veebiteenistuse.  Aga kuidas?  

Ülaltoodu kirjeldab ehedalt märtsi keskpaiga vestlusi, mille olemus ja teema  tund-tunnilt muutus. Oli palju meile,  Facebook Messengeri  vestlusi, telefonikõnesid.   

Siis olime lukus uste taga. Esialgu tegemas täissõnateenistust, seejärel palvusi, pühad olid tulemas. Nagu kõik meie, tervitasime Ülestõusnud Issandat tühjas kirikus, isegi uksed olid lukus. Päris pühade tundest jäi ikkagi mingi gramm puudu. Aga kõik sai kuhjaga tasutud emadepäeval, kui uksed olid taas lahti, see rõõm siis oli tõeliselt piiritu. Kuid ei maksa rutata sündmustest ette.  

Kuidas olla kogudus isolatsioonis?   

Esiteks tehnika – sai välja mõeldud ja kaalutud igasugu lahendusi, kuid lõpuks jõudsime ikka lihtsa ja töökindla variandini: telefon ja Facebook Live. Kuid see ei asenda osadust. Leeritunnid kolisime Zoomi, miks mitte siis ka kohvilaud? Mõeldud – tehtud. Zoom-kohvilaua plussina toodi välja, et igaühel oli nüüd pildi all kohe ka nimi, nii et kui muidu vaid tuttav nägu sai kindla nime juurde. Miinusena aga see, et neid päris üks-ühele vestlusi pidada ei saanud. Neid pidasime telefoni, Messengeri ja meili teel. Neid oli mitmeid, siiraid ja sügavaid. Ka Zoom-kohvilaudadelt ei tahtnud me mitte lahkuda.  Iga pühapäev venisid jutud üha pikemaks.  Koroona andis teemasid ja sealt edasi püüdsime ka üksteist positiivsete harjumuste juures toetada, küsides: „Mida sina teed selleks, et tervet mõistust säilitada?“ Ideid kogunes omajagu. Kes jalutas koera, kes küpsetas, kes läks leerikooli. 

Jah, leerikool. See jätkas samuti  Zoomis. Plussina andis see võimaluse osaleda neil, kes muidu oleksid pidanud olema üle nädala eemal, miinusena vähene keskustelu, mis tekib ikkagi ühes ruumis ja ringis. Aga saime läbi ja leeripüha pidasime – leerilapsed istusid 2m vahedega kooriruumis altari taga. See oli eriliselt ülev vaatepilt. Tõesti, tunne oli kui sünnipäeval.   

Teiseks – toetus nõrgematele. Aga kes on nõrgemad? Küllap erinevatel kriisietappidel erinevalt. Töö ei ole lõppenud. Kui toiduaineid jagada on lihtne, siis palju keerulisem on üles leida need, kes on üksi, kannatavad koduvägivalla all, ei jaksa enam korraga hakkama saada kodukontori ja kooliõpetaja rolliga. Oli üksikuid, keda me teadsime ja saime abi pakkuda, kuid oluliseks töövahendiks said julgustavad kirjad ja sõnumid sotsiaalmeedias. Hoia oma naabril silm peal, märka abivajajat. Selle töö vilju me ei tea. Samuti ei tea me, kelleni me ei jõudnud. Siinkohal see eestlaslik eneselehoidmine võib vahel ka kahjuks tulla. Raske on aidata ja toeks olla, kui abivajamine ei paista välja. Kodus veel eriti.   

Kolmandaks – milline sõnum? Kriisiajad panevad eriti hoolikalt sõnu kaaluma. Kuna inimeste vajadused isolatsioonis on väga erinevad, siis ei tohi sõnum kellelegi neist liiga teha. Näiteks, kui rääkida üksnes sellest, kui raske on pead-jalad koos olla, lapsi koolitada ja tööd teha, siis riivad seda, kes on täiesti üksinduses. Kui aga rääkida sellest, kui keeruline on igavledes leida motivatsiooni midagi teha, siis läheb hari punaseks sellel, kes päevad otsa rööprähkleb. Sõnum rahust, sõnum hoidmisest ja hoolivusest. Sõnum sellest, et me saame üksteist kanda palves, kui igapäevane kontakt on puudu. Sõnum Jumalast, kes päikesekiirtena paistab sisse kõikidest pragudest.  

Neljandaks – armulaua tähtsus ja tähendus. Siinkohal jätan teema hetkel pikemalt avamata, kuna tunnen, et see vajab sügavamat arutelu kiriku kui terviku tasandil. Üle maailma kasutati erinevaid praktikaid. Mida aga armulaud tähendab mulle? Mida tähendab mulle aga selle puudumine? Üks suur ja sügav küsimus iga koguduse liikme ja vaimuliku jaoks.   

Kuidas edasi? Otsustasime, et püüame jätkata veebiteenistustega. Ega vahet ju ei ole, kas kogudus on kohal kirikus või saab sõnumist osa kodus. Kui see kedagi toetab, siis on üks seeme jälle külvatud. Loodame siiski, et ikka kirikusse ka tullakse, vahetu reaktsioon sõnumile on väärtus omaette.   

Aga kõige enam loodan ma, et oskus märgata kaaslast jääb, märgata teda just tema hetkes ja tema muredega, mitte projitseerida enda muresid teistele. Kuidas siduda kogudust omavahel enam, nii et meil oleks kõigil tunne, et kui me abi vajame, siis meid märgatakse – see on suurim väljakutse, mille ise koroona-ajast kaasa võtan.   


Triin Käpp (1982) on Tartu Luterliku Peetri Kooli asutaja ja kaplan ning EELK Tartu Ülikooli-Jaani koguduse õpetaja.

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

Toeta ajakirja väljaandmist!
English