Kuidas on eestlastest saanud eestlased? Siinkohal ei saa mööda vaadata kahest kindlast aspektist, mis on meie identiteediloomele kaasa aidanud. Nendeks on kirik ning see, mida me peame eestlastele omaseks kultuuriks. Sealjuures pole mingit kahtlust, et eesti kirikulugu ja kultuurilugu saab vaadelda paralleelselt kulgevate organismidena. Seetõttu saab mõlemat jälgida ka postkoloniaalsest perspektiivist. Kui rääkida täpsemalt, siis on õigustatud keskenduda reformatsioonile järgnenud kultuurilise arengu vaatlemisele kui enesekolonisatsioonile, mis on siinkirjutaja arvates lahutamatu osa väiksemate kultuuride tsiviliseerumisprotsessist. Järgneva mõtiskluse struktuur on lihtne: laotan välja enesekolonisatsiooni, aga ka postkolonialismi mõistmiseks absoluutselt hädavajalikud baastõed ning seejärel analüüsin valitud eesti kultuuri aspekte, mille abil võib vaadelda reformatsiooni kui enesekolonisatsiooni sütitava sündmuse tagajärgi. Siiski ei piirdu enesekolonisatsioon pelgalt postkolonialismi mõisterägastikuga, vaid on tihedalt põimunud Norbert Eliase teooriaga tsiviliseerumisprotsessist. Siinkohal oleks sobiv ära mainida, et konkreetset ülevaadet sellest, mida reformatsioon endast kujutas (nii ajaloolis-lineaarselt kui ka ajaloolis-kontseptuaalselt), ei pea ma siinkohal tarvilikuks teha, sest tegemist on pigem teoreetilis-analüüsiva kirjatööga kui ajaloolise ülevaatega. Kuna reformatsiooni viljad eesti kultuuri edendamisel on olnud äärmiselt rohkearvulised, siis on otstarbekas piiritleda analüüsitavaid valdkondi, s.t vaatluse alla tuleb eestlaste eneseteadvuse hüppeline kasv reformatsiooni ajal, eestlaste eneseteadvus keele ja hariduse arengu taustal ning laulutraditsiooni tekkimine, mis kulmineerub laulupeoga. Sellega saab justkui ära markeeritud ühe rahvuse identiteedi arengu algus, vahepealne kulg ning kinnistumine. Eestlase identiteedi areng kestab aga endiselt, seega me ei saa selle lõpust rääkida.
Esmajärjekorras liigumegi postkolonialismi ning enesekolonisatsiooni mõttemaailma, et kaardistada see metoodilise vahendina. Kas eesti kultuurist on üldse paslik rääkida kui postkoloniaalsest kultuurist? Sellele on keeruline üheselt vastata. Pigem on vastus „jah, aga…“. Kui me räägime eesti kultuurist kui sellisest, mis sai koloniseeritud 800 aastat tagasi ristisõdijate ja teiste poolt, siis tollest hetkest ei saa veel rääkida postkoloniaalsest ühiskonnast. Seda vaatamata asjaolule, et postkolonialismi üks definitsioone on see, et tegemist on situatsiooniga, mis kätkeb kultuuriruumi koloniseerimishetkest alates (Piret Peiker, „Postkoloniaalsed uuringud“ – 20. sajandi mõttevoolud, Toim. E. Annus, Tallinn-Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2009, 866). Postkoloniaalne olukord eeldab siiski ka seda, et koos eksisteerivad, sealjuures rahumeelselt, kaks iseseisva identiteediga kultuuri, seega sellisest situatsioonist võiks rääkida Eestimaal alles umbes 19. sajandi keskpaigast alates (Epp Annus, „Postkolonialismist sotskolonialismini“ – Vikerkaar, nr 3, 2007, 68). Kuid väide, et 19. sajandi keskpaigas valitses baltisakslaste ning eestlaste vahel üldiselt rahumeel, on küsitava väärtusega.
Lisaks ajaloolise situatsiooni markeerimisele on postkolonialismi nime alla koondunud ka eraldi kultuuriteooria, mida on võimalik rakendada postkoloniaalsete rahvaste kultuuri analüüsimiseks. Kui eeldada, et eesti kultuur on postkoloniaalne, siis saab seda ka meie kultuuri vaatlemiseks kasutada. Postkoloniaalne teooria kui meetod kasutab analüüsiks erinevaid perspektiive, nende hulgas on domineerivad marksistlikud ning psühhoanalüütilised vaated, mida kasutatakse koloniseeritu-koloniseerija vaheliste suhete ilmestamiseks. Eestlaste puhul on sobiv öelda, et domineerivaks perspektiiviks on enesekolonisatsiooni kasutamine nii iseloomustava sõnana kui ka metoodilise perspektiivinina (vt täpsemalt Sander-Ingemar Kasak, Enesekolonisatsiooni tsiviliseeriv sündmuslikkus, magistritöö, Tartu Ülikool, 2015). Enesekolonisatsiooni võib vaadelda kui ratsionaalset dekolonisatsiooni, mis põhineb tsiviliseerumisprotsessile omaste tõdede järgimisel. Üldistavalt võib öelda, et koloniseeritu peab saama koloniseerija sarnaseks, et tagada oma kultuuri jätkusuutlik ning tugev identiteet – just nii nagu see eesti kultuuri puhul on toimunud põhiliselt baltisaksa kultuuri eeskujul. Kuid ka selline toimimine nõuab kultuurikontekstile spetsiifilist lähenemist, mis igas postkoloniaalses situatsioonis niivõrd libedalt ei toimi. Euroopa-sisene kolonisatsioon võib enesekolonisatsioonist kasu lõigata tsiviliseerumisprojektide pretensioonil.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et Norbert Eliase teooria tsiviliseerumisprotsessist (Zivilisationsprozess) on visand ühiskonna toimimisfunktsioonist, millega tsiviliseeritus saavutatakse tänu afektikontrollile ning sõltuvussuhetest tulenevale koostööle: „Järjest enamate inimeste käitumine peab olema üksteisele häälestatud, toimingute võrgustik järjest täpsemalt ja rangemalt korraldatud, selleks, et iga üksik tegevus saaks täita oma ühiskondlikku funktsiooni. Üksikisik peab oma käitumist järjest diferentseeritumalt, järjest ühtlasemalt ja stabiilsemalt reguleerima.“ (Norbert Elias, Tsiviliseerumisprotsess, II köide, Tallinn: Varrak, 2007, 275)
Elias väidab ka seda, et tsiviliseerumisprotsess toob endaga kaasa sootsiumiülese käitumismallide hägustumise, s.t et alumiste ning ülemiste klasside sotsiaalne kuvand ei ole enam niivõrd rangelt eristatav ning toimub ühiskonnaülene klasside teatav ühtlustumine. Sealjuures muutuvad madalamad klassid pigem ülemiste klasside sarnaseks. (Elias 2007, 296) Siinjuures tulebki välja olukord, mille puhul on õigustatud reformatsiooni vaatlemine enesekoloniseeriva tsiviliseerumisprotsessi katalüsaatorina. Vähemalt eesti kultuuri perspektiivist vaadates. Selliseks lähenemiseks sain ma inspiratsiooni Arthur Võõbuse „Eesti kirikuloo peajoonte“ (1980) käsikirjalise teksti (2011) reformatsiooni käsitleva peatüki lugemisest, milleni ma järgnevalt jõuangi ning alustan sellega reformatsiooni kui enesekolonisatsiooni sütitava sündmuse vaatlemist.
Kuigi Arthur Võõbuse kirjutis on igati informatiivne allikas, siis selle kirjutuslaad kutsub teatavale kriitilisele ettevaatlikkusele, sest lugedes tekib tahtmatult tundmus, et teatavaid detaile on üleromantiseeritud. See aga on siinse teema juures isegi huvitav aspekt, sest asjadele osutatud kas liialdatud või vähene rõhuasetus võib viidata ka teatavale postkoloniaalsele meelelaadile (nii postkoloniaalsele baltisakslaste suhtes kui ka postkoloniaalsele Nõukogude Liidu suhtes). Kuid see selleks. Tsiviliseerumisprotsessi seisukohalt on tähtis välja tuua järgnev tsitaat Võõbuse tekstist: „Eestlastel oli ühel või teisel teel õnnestunud orjusest pääseda ja linnades pelgupaika leida. Seal olid nad end üles töötanud ja koos nendega, kelledel oli õnnestunud tõusta kohati isegi keskklassi tasemele või selle lähedusse, moodustasid nad ühiskonnad, keda valitsev kiht ei saanud ignoreerida, kui poliitilised sündmused tõid esile kriisi olukordi.“ (Arthur Võõbus, Eesti kiriku peajooni, Tartu: käsikirjaline tekst, 2011, 29) See on konkreetne viide, et ühiskonnas olid tekkinud rahvaid ning klasse ühendavad sõltuvussuhted, mis sillutab teed sellele, et enesekolonisatsiooni kaudu on võimalik neid erinevusi veelgi tasandada.
Ühe sellise võimalusena võime markeerida eestlastest „abivaimulike“ tekke. Reformatsiooni ajal sai taas valdavaks keeleprobleem, sest reformatoorsed sisserännanud vaimulikud ei tundnud kohalikku keelt, seega oli eestlastel võimalik oma positsiooni mitmekesisemalt kirikuelus kinnistada. Kuigi ka Võõbus mainib, et selle kohta ei ole palju tõendeid, siis ei saa seda ikkagi välistada. Mõned faktid näitavad, et eestlasetest abilised võisid eksisteerida ning olla selles tegevuses ka edukad, näiteks hakkasid dominiiklased reformatsioonivastast propagandat tegema ka eesti keeles. Eestlastest abiliste olemasolu viitab sellele, et teadmised reformatsiooni liikumise kohta pidid eestlasteni jõudma neile arusaadavas ehk koduses keeles. Eestlastest kaastöölised võisid aidata levitada reformatsiooniideid ka maakohtades. Samuti võib nende teenena esitleda ka teoreetiliselt esimese eestikeelse trükise ilmumist (juba enne Wandrat-Koelli katekismust), mille autoriks peetakse Melchior Hoffmanni. Kuna seda ühtegi eksemplari säilinud ei ole, sest need hävitati, on see spekulatiivne. Kuid kui tegemist on reaalselt eksisteerinud trükisega, siis on väga tõenäoline, et selle loomisele aitasid kaasa eestlased. (Võõbus 2011, 30–32).
Romantiliselt kõlab ka järgnev tsitaat, mis viitab seigale, et eestlased kasutasid reformatsiooni oma huvides ära: „/—/ eestlased kasutasid olukorda ja ajasid end vaimliselt sirgu momendil, mil valitseva klassi valvsus oli hetkeks kõrvale pööratud. Eestlased on püüdnud arendada isetegevust ja enestele haarata positsiooni nii palju, kui olukorrad seda võimaldasid.“ (Samas, 31) Sellele viitab ka Võõbuse väide, et eestlased alustasid oma „rahvuse“ koondamist kogudustesse ning tegid (edukat) lobitööd ka endale kirikute saamiseks. Oma koguduste ja kirikutega loodi kultuurilised keskused, kus võidi arendada vaimulaadi eestlaste „rahvusele“ soosivalt. (Samas, 33–34).
Kui me nägime Võõbuse mõtetest seda, kuidas reformatsioon aitas kaasa eestlaste eneseteadvuse algete tekkimisele 16. sajandil, siis võime me eestikeelses kirja- ning laulusõnas näha alget, mis aitas 19. sajandil jõuda rahvusliku eneseteadvuse küpsuseni. Enesekolonisatsiooni üks eesmärke ja samas ka vahendeid on haridus. Tähtis oli valitseva klassi ideede jõudmine lihtrahvani ning nende integratsioon, mis muutis erinevad ühiskonnaseisused üksteisele sarnasemaks. Hariduse üks alustalasid on kirjasõna ning inimeste eneseteadvus saab kõige viljakamalt areneda emakeelse hariduse kaudu, millele aitab kaasa eestikeelse kirjanduse tekkimine. Hariduse seostamist kultuurilise identiteediga võib sõnastada tsitaadiga Riho Saardilt, mis iseloomustab Rootsi (luterliku kuningriigi) aja viimast veerandit Eestis: „Rootsi aja viimast veerandit võib pidada alguspunktiks, millest alates hakati eestlase identiteeti kujundama talurahvakooli ja selle kaudu antava hariduse läbi, ning nii juurdus eestlase identiteeti soov ja vajadus olla haritud.“ (Riho Saard, Ristitud eestlane, Tallinn: Argo, 2018, 160)
Martin Lutheri seisukoht oli, et kõik kristlikud rahvad peaksid saama oma emakeeles Piiblit lugeda. See tähendas aga, et keel tuli põhimõtteliselt fikseeritud süsteemina luua. Ka eesti keel vajas enne Piibli tõlkimist süstematiseerimist. Esimene eestikeelne trükis, millest on ka säilmeid, on Wandrat-Koelli katekismus, mis ilmus 1535. aastal kakskeelsena. Samal ajal tõlgiti tõenäoliselt ka perikoope ning kirikulaule, mis võimalik et juba 16. sajandil ringlesid käsikirjaliselt. Pärast kõnealuse katekismuse ilmumist läks veel 200 aastat aega, et eesti keel saaks piiblitõlke võrra rikkamaks: täpsemalt 1739. aastal ilmus esimene eestikeelne tõlge piiblist 6015 eksemplaris. Esimene eestikeelne lauluraamat ilmus aga juba 1637. aastal. (Kristiina Ross, „Eestikeelne piiblitõlge ja kirikulaulud“ – Eesti kiriku- ja religioonilugu. Koost. R. Altnurme, Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2018, 148, 156, 158) Keel on aga teatavasti üks esmaseid rahvuse tunnuseid, seega siinkohal näeme taaskord, kuidas reformatsioon on aidanud eestlasetel ennast luua. Teoreetiliselt toimus see integratsiooni kaudu Euroopa kultuuriruumi. Kuna Piibel sai eesti keelde tõlgitud, siis tähendas see ka suurt sammu Euroopa tsivilisatsiooni osaks saamisest ning laotas teed sellele, et eestlased ning muud eurooplased muutusid lähedasemaks oma maailmatunnetuses. Sellele viitab ka Riho Saard, kes väidab, et Heinrich Stahli poolt loodud kirjakeele baasil toiminud katehheseerimise tulemuseks oli rahvas, kellel oli välja kujunenud vastav eetiline käitumine (Saard 2018, 160). Evangeelne eetiline käitumismall põimis (ehk tekitas teatavast perspektiivist vastastikuseid sõltuvussuhteid) erinevaid kristlike kogukondi Euroopas.
Eestikeelse kirjasõnaga paralleelselt arenes ka eestikeelne kirikulaul. Ka selle puhul tuleb suured tänud suunata luterlikule printsiibile, et inimesed saaksid kirikus laulda oma emakeeles ning selle tulemusena on välja kujunenud eestikeelne koorikultuur, aga sealjuures ka laulupidude traditsioon (Mart Jaanson, „Luterlikust koraalist laulupeoni“ – Reformatsioon 500. Vaimsus, kultuurimõjud, perspektiivid. Koost. R. Tasmuth, A. Burghardt, T.-A. Põder, Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut, 2017, 112). Kuna enesekolonisatsiooni puhul on tähtis eeskujuks olevalt kultuurilt aspekte üle võtta, siis selleks on ka laulupidude traditsioon, mis võeti üle saksa talurahva kultuurist ning mida võib pidada tähtsaks verstapostiks eestlaste tsiviliseerumisprotsessis. Selle ilmestamiseks võib tuua tsitaadi Heinrich Rosenthalilt: „Kõik laulupeod, millest mõned olid rohkem, teised vähem õnnestunud, evisid suurt tähtsust kultuuri leviku jaoks rahva hulgas, aitasid jätkuvalt kaasa tsiviliseeritud kommete jõudmisele maale, kujundasid rahva iseloomu ning kasvatasid teda iseseisvusele.“ (Heinrich Rosenthal, Eesti rahva kultuuripüüdlused ühe inimpõlve vältel, Tallinn: Eesti Päevaleht, 2010, 211)
Enesekolonisatsioon kui eestluse tüvitekst, mille esimesed elujõulisemad sädemed tärkasid reformatsiooni jõudmisega Eestimaale, ei ole veel kindlasti lõppenud. See läheb veel edasi, sest kui eestlased ennast kirikuga seostavad, siis ikka peamiselt luterliku kirikuga. Suuresti tänu luterlikule kirikule ning Martin Lutheri poolt sedastatud nõudmistele kirikukorralduse suhtes (rahvakeelne Piibel, jumalateenistused, laulud, haridus jne) oleme eestlastena moodsa Euroopa osa. Martin Lutheri nägemus kristlikust kirikust on aidanud eestlastel saada tsiviliseeritud rahvaks. See on küll tähendanud enesekolonisatsiooni, kuid nagu ma juba varasemalt nimetasin, siis tegemist on pigem positiivse nähtusega, mis aitab rahvastel omavahel põimida tihedamaid sõltuvussuhteid, sest üksteise mõistmine on kõrgemal tasemel. Universaalne kiriklik metakeel on ühendanud Euroopa rahvad tsiviliseeritud maailmaks. Ja just selle metakeele aspektide ülevõtmine eesti rahva kultuuri osaks on ka meid sinna integreerinud.
Arvamuslugu põhineb esseel, mis on kirjutatud EELK Usuteaduse Instituudi kristliku kultuuriloo õppekava aine „Eesti kiriku- ja usuliikumiste ajalugu“ raames ning tekst väljendab ainult autori seisukohti.
Sander-Ingemar Kasak (1990), MA eesti kirjanduses (Tartu Ülikool), EELK Usuteaduse Instituudi kristliku kultuuriloo magistrant, EELK liige.
