Esiletõstetud lood

Mõttefragmendid nelipühaks (Ap 2:1–8)

(2:1) „Kui nelipühipäev kätte jõudis, olid nad kõik ühes paigas koos. (2:2) Ja äkitselt sündis taevast mühin, otsekui kange tuul oleks puhunud, ja täitis kogu koja, kus nad istusid. (2:3) Ja nad nägid otsekui hargnevaid tulekeeli, ja need laskusid iga üksiku peale nende seas. (2:4) Ja nad kõik said täis Püha Vaimu ning hakkasid rääkima võõraid keeli, nõnda nagu Vaim neile andis pajatada. (2:5) Jeruusalemmas aga oli elamas juute, vagasid mehi kõiksuguste rahvaste seast, kes on taeva all. (2:6) Kui nüüd see hääl kostis, tuli kokku nende kogukond, ja kõik hämmeldusid, sest igaüks kuulis neid rääkivat oma keelemurret. (2:7) Nad jahmusid ja panid imeks, öeldes: „Ennäe, eks need kõik, kes räägivad, ole galilealased? (2:8) Kuidas siis meist igaüks kuuleb oma keelemurret, milles me oleme sündinud?““


Apostlite tegude raamatu teoloogiliseks teljeks on ülestõusnud Jeesuse viimased sõnad, mis ta lausus jüngritele enne taevasse võtmist: „Te saate väe Pühalt Vaimult, kes tuleb teie üle, ja peate olema minu tunnistajad Jeruusalemmas ja kogu Juuda- ja Samaariamaal ning ilmamaa äärteni“ (1:8). Jumala väe ilmumine nelipühal on selle tõotuse täitumise avaakord.

Püha Vaimu väljavalamisi on Apostlite tegude raamatus vastavalt 1:8 kinnitatule kolm: nelipühapäev Ap 2, „samaarlaste nelipüha“ Ap 8:14–17 ja „paganate nelipüha“ Ap 10.

Ain Riistan ütleb oma kirjaseletuses, et makrotasandilt lähemate tekstiseoste juurde tulles võib öelda, et Ap 2:1 algab kinnitusega, et jüngrid olid üheskoos (epi to auto) ja sama fraasiga see peatükk ka lõpeb salmis 2:47 „Issand aga lisas päästetuid päevast päeva nende hulka“ (epi to auto). See väljend (vt veel 4:26) ja veel mõned teisedki, näiteks „ühel meelel“ (homo-thymadon) salmides 1:14, 2:46 ja 4:26, viitab jüngrite rõhutatud kokkukuuluvusele ja ühtsusele. Pärast Hananiase ja Saphira juhtumit Ap 5 kaovad sellised väljendid tekstist. Ap 1:12–4:37 moodustab seega veel eraldi alateemana käsitletava kirjelduse algkoguduse puhtast sünnihetkest, mis on raamistatud kahest reetmisest: Juudas Iskarioti omast varem ning Hananiase ja Saphira omast hiljem. Märksõnadeks on siin Jumala Vaimu võimas ligiolek ja jüngrite ühtekuuluvus.

Juudi sakraalkalender oli vormitud Pühakirja alusel. Nelipüha ehk nädalatepüha oli varajase saagiga seotud (2Ms 23:16; 34:22) kevadine lõikuspüha (3Ms 23:15–21), üks kolmest pühast, mis oli kohustuslik kõigile meestele (2Ms 23:17).

Salmid 6–11 kirjeldavad pealtnägijate hämmastust, kuna eri rahvaste seast tulnud inimesed kuulsid vaimusaanuid kõnelemas igaüks nende omas keeles. Tegu on selge viitega Paabeli torni loole – kui Paabelis segas Jumal inimeste keeled, et takistada nende uhkust, siis nüüd liitis Püha Vaim erinevaid keeli kõnelnud inimesed kokku. Lisaks nende lugude temaatilise sarnasuse pöördvõrdelisusele leiame seose ka salmis 6, kus kasutatud sõna synehuthē „nad olid segaduses“ (P1997 „neid valdas hämmastus“) on sama, mis Septuagintas 1Ms 11:7 – syngheōmen „segagem“ (nende keeled).

Kõige selgem tekstuaalne seos tuleb esile siiski sündmuse kirjeldusele järgnevas Peetruse kõnes, kus ta juhtunut kommenteerides tsiteerib Joeli raamatu 3. peatükki. Luukas kasutab siinkohal Septuagintat, kuid modifitseerib selle sõnastust aktuaalsemaks. Joeli: „Ja pärast neid asju juhtub, et ma valan oma Vaimu kõige liha peale“ on nüüd Peetrusel: „Ja neil viimseil päevil juhtub, ütleb Jumal, et ma valan oma Vaimu kõige liha peale“. Eshatoloogiline hetk, mil Jumal sekkub maailma käiku, on selgesti käes; Joeli tõotus on täitunud.

Salmis 2 nimetatud hääl sündis äkitselt (aphnō). Sõna kasutatakse ainult Apostlite tegude raamatus ja igal korral on see seotud üleloomuliku ja ehmatava sündmusega. Salmis 16:26 toimub vanglas maavärisemine, mille tagajärjel vanglaülem pöördub, ja 28:6 ootavad Malta elanikud, et Paulus maohammustuse tagajärjel äkitselt sureks. Luuka sõnakasutus rõhutab selgesti sündmuse üleloomulikkust: äkitselt sündis (egeneto) taevast hääl. Siin ei ole liikumist, tormituulega võrreldav hääl on korraga kohal ja täidab kogu maja. Kus Vaim tegutseb, seal ei ole midagi poolikut. „Ja neile ilmus otsekui lõhestatud tulekeeli ja see istus üksikult igaühe peal neist“ (Ap 2:3) – “istumises” ilmneb selle sündmuse imelisus veelgi reljeefsemalt.

Tulekeeled omavad samuti sügavamat tähendust kui ainult imesündmuse visuaalne efekt. Tuli puhastas (vrd 4Ms 16 lugu Korahi jõugu vastuhakust). Vahetult eelnevas sündmuses Ap 1 valisid jüngrid endale uue kaheteistkümnenda apostli, puhastades ennast Juudas Iskarioti reetmisest. Nüüd kinnitati valmisolek end puhastada uuesti Jumala poolt. Nagu tuli Moosese põleva põõsa kogemuses (2Ms 3:2) ei põletanud põõsast, ei põletanud tuli jüngreid, vaid „istus“ nende peal. Kogu Ap 2 nelipüha sündmus on käsitletav kui suurejooneline eshatoloogiline puhastus, mille käigus kogudusega liitus 3000 inimest.

Maja (oikos), kus see sünnib, on kas kellegi eramaja, kus jüngrid olid üheskoos või siis tempel (nt Js 6:4 teofaanias on Septuagintas templi kohta kasutatud sõna oikos). Jüngrite hulk on määratlemata, aga Ap 1:15 mainib nende arvuks ligikaudu 120. Kui seda tõsiselt võtta, siis oleks tempel muidugi loogilisem koht. Samas võib see ka olla ka Ap 1:13 mainitud „ülemine ruum“, kus oldi söödud paasasöömaaega ja kus oodati tõotatud Püha Vaimu saabumist. Sel puhul pidi jüngrite hulk olema esialgu väiksem. Kui see sündmus ei toimunud templis, siis on sel täiendav sümboolne tähendus – Püha Vaim ilmutas ennast väljaspool Jumala koda ruumis, mis oli avatud kõigile, sh ka paganatele. Templi kõige pühamad alad olid paganatele suletud, nüüd selliseid vahesid enam polnud.

„Ja nad kõik täideti Püha Vaimuga ning hakkasid rääkima teisi keeli (glōssais), nõnda nagu Vaim neile andis rääkida“ (Ap 2:4). Salmis 8 imestavad kokkutulnud pealtvaatajad, et galilealased kõnelevad nende sünnimaa murdeid (dialektō) ja salmis 11 on taas juttu keeltest (glōssais). Ain Riistan, kelle mõtteid olen siinkohal tänuga kasutanud, nendib, et kas tegu oli ainult juudi hajala erinevate kõnemurrete või ka päris teiste keeltega, jääb lahtiseks, ent üsna kindlasti tahab autor öelda, et tegemist oli arusaadavate keeltega.

Rémi Brague kirjutab oma teoses Euroopa, rooma tee, et kristluses ei ole püha keelt. “See, mille lihakssaamine pühaks tegi, polnud mitte miski muu kui inimolemine ise. Kristuse isik astub siin meie ette justkui üks eriline ja ainukordne inimelu elamise viis. Ainus “keel”, mille ta pühaks muudab, on iga inimese inimlikkus, millele inkarnatsioon ennekuulmatu väärikuse annab.”

Kõige selle tulemuseks on teatud eriline viis mõista kultuuri ning eriti keeli kui selle esmaseid kandjaid. Ükski nende seast ei ole see üks ega normatiivne, pole mudel teiste jaoks. Nad kõik koos on avatud Sõnale, mis pole ükski nende hulgast. Sõna lihakssaamine muutis ta tõlgitavaks lõputusse hulka kultuuridesse: uutele kultuuridele ja uutele tõlgetele jäävad võimalused avatuks kuni maailma lõpuni.

Eesti keeles ilmus Wastne Testament lõuna-eesti keeles 1686 ning Uus Testament põhja-eesti keeles 1715. Tallinnamurdelisele tõlkele kirjutas asjaliku saksakeelse saatesõna praost Christian Hoppius. Ta arvab, et ka mujal Apostlite tegude raamatus, kus on juttu “keeltega rääkimisest” (Ap 10:46; 11:15 jm), räägivad apostlid kuulajate keelt. Hoppius kirjutab: “See and oli tookord seda enam vajalik, kuna apostlid kui küllaltki eakad mehed ei olnud enam võimelised kõiki neid keeli, milles nad pidanuksid evangeeliumi kuulutama, korralikult ära õppima, pealegi ei jäänud neil selle jaoks aega, kuna enamik nendest ei saanud kuigi kaua ühel maal viibida, vaid Kristuse käsu kohaselt pidid nad minema kogu maailma, seda enam, et nad aimasid, et üsna pea pärast apostlite aega leitakse palju selliseid mehi, kes usinuse ja harjutamisega erinevaid keeli omandavad.”

Ehk siiski oli nelipüha “keel” midagi täiesti unikaalset, et Püha Vaim “tõlkis” Peetruse kõne, nii et kõigi kuulajate kõrvus kostis see üheaegselt igale tema emakeelsena.

Viimselt – iga jutlus on tõlge. Püüe edasi anda sõnum, kuivõrd sellest ise aru ja osa saad. Lootusega, et viimselt on see Jumala Vaim, kes teeb elusaks, nii kuulutaja kui kuulaja.


Toomas Paul (1939) on teoloogiadoktor ja Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku emeriitõpetaja.

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

Toeta ajakirja väljaandmist!
English