Esimene eredam mälestus titulaarpraost õpetaja Eenok Haameri sünnipäevast ulatub 20 aasta tagusesse aega. Oleme toonase Tartu Teoloogia Akadeemia (TTA) perega kogunenud ühte neist paljudest rohkem või vähem akadeemilise taustaga Tartu hoonetest, kus meie „kool ilma koduta“ oma ürituste tarbeks ikka kogunes.
Toona 65-aastaseks saavale Eenokile kinkisime üliõpilaste poolt suure altaripiibli, ikka selle Eesti Piibliseltsi väljaande aastast 1997. Sisse oli kirjutatud pühendus, mille juures sõnad Esimesest Moosese raamatust: „Kui Eenok oli elanud kuuskümmend viis aastat, siis sündis temale Metuusala. Eenok kõndis pärast Metuusala sündimist koos Jumalaga kolmsada aastat, ja temale sündis poegi ja tütreid.“ (1Ms 5:21j). Sünnipäevalaps oli muidugi rõõmus sellise üliõpilaste tähelepanu eest, ent ei jätnud sealjuures väljendamata ka seda, mida ta arvab konkreetsest piiblitõlkest ja seda, et ta kunagi seda raamatut ilmselt kasutama ei hakka.
Küllap on Eenok tänaseni oma seisukoha juures, et viimane piiblitõlge ei kõlba ja kasutab ikka 1968. aasta varianti. Kuid olulisem selle mälestuse juures on see, kui hästi see iseloomustab täna 85-aastaseks saavat sünnipäevalast. Olles väga konkreetsete tõekspidamiste ja selgete vaadetega, väljendades neid samal ajal ka otsekoheselt ja vahel mõne meelest ka sobimatul viisil, on ta pälvinud paljude lugupidamise ja armastuse kui leidnud ka suure hulga neid, kellel on temaga raske. Olles olnud nii ühe kui teise seltskonna seas, jääb allakirjutanule mulje, et Eenok saab kõike seda lubada, sest ta mõistab end olevat väga lähedal Jumalale. Ei inimeste nurin ega ka ovatsioonid määra just palju, kui sa Jumalat usaldad ja koos Temaga käid. Tema noomigu ja kiitku, vaid neil on mingit tähendust.
Eenok Haameri erilisemaks ja paljusid mõjutanud tööks on Tartu Teoloogia Akadeemia. Olles paljudele omal ajal pinnuks silmas ja komistuskiviks jalale, kõnetas just TTA suurt hulka inimesi, kes ilma selle koolita ei oleks teoloogiat ja kirikut enda jaoks leidnud. Eriliselt puudutas ta neid, kellel otseselt väga tihedat sidet kiriku kui institutsiooniga ei olnud, ent kes siiski igatsesid vaimuliku kasvamise järele. Usuteaduse Instituut oma rõhutatud kiriklikkusega tundus paljude jaoks kõleda ja kättesaamatuna, Tartu Ülikooli usuteaduskond oma kaldumisega akadeemilisse usuteadusesse jälle hingele kauge ja vähepakkuvana.
Nii koondas Eenok enda ümber seltskonna, kes kuhugi mujale justkui ei sobinud ja kes on olnud ikka pigem kirju ja mitmevärviline kui üksluine ja igav. Nii istusidki ühe laua taga Jeesuse elu loenguid kuulamas nii hipid kui punkarid, nii ortodoksid kui luterlased, adventistid kui nelipühilased, äsja gümnaasiumist tulnud koolilõpetajaid kui oma elutee lõpuosa käivad pensioniealised. Raske on nende vahel muud ühendajat leida kui Eenoki enda isik ja püüd leida samuti tee, mis kulgeks koos Jumalaga.
Sama kirev oli õppejõudude seltskond, kelle kätte Eenok oma üliõpilaste koolitamise usaldas. Täna, 20 aastat hiljem, on imelik mõelda, et kord oli kool, kus samal ajal õpetasid eetikat Jaanus Noormägi ning teadusteooriaid Ülo Vooglaid, luterlikke usutunnistuskirju Annika Laats ning liturgikat Heigo Ritsbek, filosoofiat Andrus Tool ja maailma usundeid Ringo Ringvee, religioonifenomenoloogiat Lea Altnurme ja katehheetikat Francis Monseth, regilaulu Mikk Sarv ning stilistikat Lehte Hainsalu. Ka siin leidis Eenok üles need, kes kuhugi mujale justkui ei sobinud. Kas siis enam mitte, nagu Eevald Saag või siis veel mitte, nagu Heiki Silvet.
See näitab Eenoki suurust – lubada tegutseda ka neil, kellega tal endal ilmselgelt paljudes küsimustes suuri eriarvamusi oleks. Aga mees, kes käib koos Jumalaga, saab seda endale lubada, sest ta mõistab usalduse väge.
Eenok on ka palvemees. Usun, et paljud kes toona „Eenoki kooli“ õppima läksid, nägid seal Eenoki näol esmakordselt, mida tähendab tõeliselt palvetamine. Igapäevased hommikupalved, sageli ka õhtupalved, loengute alguspalved ja lõpupalved. Seejuures käis palve ikka koos sõnaga, mida vennastekoguduse loosungiraamatust loeti. Palve on tähtis – see sai selgeks esimesest hetkest peale. Seejuures ei õpetanud Eenok kunagi agressiivset, ründavat ega nõudvat palvet. Eenoki palved on alati rahulikud vestlused Isaga ja Jeesusega, nii nagu räägiks mõne kalli inimesega. Kes sellise palve selgeks sai, see sai kaasa ka selle ilusa elutunnetuse, mida Eenok kõige enam ehk läbi oma rahvausundi loengute edasi anda püüdis – Jumal on lähedal. On seda olnud alati meie esivanematele juba enne kristlust ja oleks päris imelik, kui ta seda ei oleks − ka meile siin ja praegu.
Just Jumala armuline lähedal olek ja kättesaadavus kõigile läbi Jeesuse võiks olla Eenoki kuulutustöö üks tunnuslauseid. Seda räägib ta ikka küll oma elust lugusid pajatades, küll oma väga armastatud isa Harri Haamerit meenutades. Kõige erilisemalt teeb Eenok seda siiski jutlustades. Eenoki jutlused on väga ainulaadsed, need on nagu üks teekond hea kaaslasega, kellega vesteldes kulged paigast teise. Küsimusi esitades ja vastuseid otsides avastad, et oledki teinud läbi seesmise rännaku, mille järel oled rohkem inimene, rohkem Jumalaga koos käiv inimene. Seda eenoklikku jutlustamisstiili ei ole võimalik matkida ega järele teha. Vast on selle taustal väga oluline just tema isiklik jumalakogemus ja see ainulaadne suhe, mis tal on oma Isaga Jeesuse kaudu.
Ometi võivad paljud olla tänulikud võimaluse eest just Eenokilt homileetikat õppida. Vagad fraasid, kaunid loosungid, kõledad üleskutsed ja tarbetud ümberjutustamised on nende jutlustest alatiseks kõrvaldatud. Scopus on aga ilusti paigas ning sõnum ilma suurema sõnavahuta edasi antud. Ja juba nende väikeste tarkuste tõttu ei ole siiani Eenoki õpilaste hulgast ühtegi halba jutlustajat sirgunud.
„Eenok kõndis pärast Metuusala sündimist koos Jumalaga kolmsada aastat, ja temale sündis poegi ja tütreid.“ (1Ms 5:22).
Sellest ülal meenutatud sünnipäevast on möödas uskumatud 20 aastat. Eenokile on sündinud palju vaimulikke poegi ja tütreid. Ja küllap sünnib ka saja ning kahesaja aasta pärast, sest ilmselgelt on Eenok Haamer üks neist inimestest, kelle töö ja tegevuse mõju ei piirdu tema enda eluaastatega. Jumalal on olnud Eenokiga eriline plaan meie maa ja rahva jaoks.
Aitäh Sulle, Eenok selle eest, et oled osanud kuulata Tema häält ja mõistnud usaldada Tema näidatud teed! See on jätkuvalt inspireeriv paljudele.
Tauno Toompuu (1979) on Eesti Eevangeelse Luterliku Kiriku Rakvere Kolmainu koguduste õpetaja, Viru praostkonna praost ning ajakirja Kirik & Teoloogia kolleegiumi liige.
