Esiletõstetud lood

Astudes välja õigluse eest

Euroopa päeva puhul avaldame mõtiskluse Euroopa evangeelsete kirikute osaduse (EKOE) konsultatsiooni „Astudes välja õigluse eest“ (Tallinn, 5.-7. nov 2008) avapalvuselt (vt kajastust ajalehes Eesti Kirik siit). Konsultatsioon oli osa tööprotsessist, mille käigus koondati ja analüüsiti liikmeskirikute avaldusi ja seisukohavõtte sotsiaaleetilistel teemadel, et tuvastada mustreid, kuidas ja millele toetudes toimub seisukohtade kujundamine, ning kirjeldada ja toetada evangeelsete kirikute ühiskondlikku mõtlemist ja tegutsemist. 2012. aastal valminud uurimus on õppematerjal nii Tartu Ülikooli usuteaduskonnas kui EELK Usuteaduse Instituudis. – Toim.

Armsad õed ja vennad Kristuses! Te olete tulnud Tallinnasse erinevatest kirikutest, mis elavad ühist elu kui Evangeelsete Kirikute Osadus Euroopas, selleks et jätkata tööd teemal „sotsiaalse õigluse uued proovikivid evangeelsete kirikute jaoks Euroopas“. Väikese mõtiskluse aluseks on nädala juhtmõte kirjast kolosslastele, mis juhatab sisse äsja kuuldud hümni Kristusele (1:15-20) ja palub, et te rõõmuga tänaksite „Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis“ (1:12).

Mis tööd ja mille nimel te täna alustate? Mis kaalutlustel – kelle või mille huvides – te seda teete? Kui mõtelda neile küsimustele selle nädala juhtmõtte valguses, siis saab ütelda esmalt, et see on rõõmus tänu Jumalale, mispärast Euroopa protestantlikud kirikud ei saa teisti, kui elada ühist elu – ühises tunnistamises ja ühises teenimises. See jagatud rõõm ajendab ühisele jumalateenistusele, ajendab laulma ühiselt kiitust Kristusele, kelles Jumal on meid vabastanud pimeduse – ja see tähendab ka ebaõigluse – jõududest.

Küllap teame, mida tähendab ebasiiras tänu ning tunneme olukordi, kus me sõnades küll täname, aga seda ei tee meie süda. Leidub olukordi, kus lihtsalt peab olema tänulik, kus meie kohus on ütelda „Aitäh!“ – kui näiteks kõlab manitsus: mis laps ütleb? Täiskasvanule sedasi muidugi ütlema ei pea. Ta teab, millal tuleb tänada, millal see on kasulik ja tema huvides. Tõelises, siiras tänus aga hõiskab süda rõõmust ning just see rõõmus tänulikkus iseloomustab elu, mille allikaks ja orientiiriks on rõõmus sõnum Jeesusest Kristusest.

Protestantlikud kirikud ongi sellised, kes mõistavad end esijoones sideme kaudu evangeeliumiga ja selle tunnistajatena. See on protestantluse positiivne mõte. Evangeelium Kristusest on rõõmusõnum, sest selle kaudu saame ja oleme osalised valgusest, mis võidab pimeduse ja vabastab ebaõiguse ahelatest.

Kui kristlik elu on elu rõõmsas tänulikkuses osaluse tõttu pärandist, milleks oleme kõlblikud Jumala – mitte iseenda – omaduste tõttu, siis on sellel fundamentaalne tähendus ka sotsiaalse õiguse jaoks. Valguse käes – ja see tähendab ka: seal, kus kehtib Jumala õigus – on nähtav, et õiglus ei ole võimalik n-ö teatud piires või mingil määral. Nii nagu inimene ei saa olla õiglane üksi, nii ei saa ka ühiskonnad olla õiglased üksi, lahus teistest. Mis on konkreetselt väljakutsed, mis ohustavad õiglust ja nõuavad lahendamist Euroopa tasandil? Muidugi ei oleks õiglus õiglus, kui lepiks piirdumisega regionaalsel tasandil ega sooviks valitseda ülemaailmselt.

Kristlaskond ei saa nende väljakutsete suhtes jääda ükskõikseks, sest tunnistamine ei ole võimalik lahus teenimisest. Kuid kirikute spetsiifiline panus seisab küllap selles, et siin tunnistatakse – keskselt just jumalateenistuses –, et õiglus nii individuaalsel kui sotsiaalsel tasandil rajaneb Jumala õiglusel – tema õigusel. Kui see side unustatakse, ohustab õigluse nimel toimuvat võitlust ennast ebaõiglus. Seda seetõttu, et õigluse mõiste sisu muutub ähmaseks või veel hullem: selle sisu hakkab määrama see, kellel on võim. Minu arust on poliitikud ja riigijuhid hakanud taas üha enesestmõistetavamalt kõnelema riiklikest ja rahvuslikest huvidest. Selle enesestmõistetavuse vastu tuleb ütelda: riiklikud huvid peavad olema alati allutatud universaalsele õigluse-printsiibile!

Kirikud ei mõista võitlust universaalse õigluse nimel välise sundusena, vaid vabadusena. Seda seetõttu, et õigluse mõistel on usu jaoks ühemõtteline ja rõõmus sisu. Nii lähtuvad kirikud oma võitluses õigluse nimel määratlusest, mille annab õiglusele evangeelium. Õiglus on armastuse õigus, mis tahab jõuda kõigini ja valitseda kõiki ühiskondlikke sidemeid. See on see, millel nimel kirikud võitlevad. Ja seepärast laulgem nüüd kiitust Kristusele, et järgnevatel päevadel rõõmsa tänuga ja tema nimel aidata meie kirikutel olla kõlblikud ka tööks uute sotsiaalsete proovikivide kallal. Aamen.


Thomas-Andreas Põder (1976), dr. theol., EELK Tartu praostkonna vikaarõpetaja, on EELK Usuteaduse Instituudi süstemaatilise teoloogia professor ja õppetooli juhataja, Tartu Ülikooli religioonifilosoofia lektor ning ajakirja Kirik & Teoloogia toimetuse liige.

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

Toeta ajakirja väljaandmist!
English