Artiklid

Rahuloome mennoniidi perspektiivist: õppetunde Põhja-Iirimaalt [2. osa]

Loe esimest osa siit.

Minu teine lugu ülejääkidega töötamisest on Diane Greerist, protestantliku kogukonna töötajast Derrys Põhja-Iirimaal. Protestantlik vähemus oli Derrys poliitilist võimu sajandeid enda käes hoidnud, võttes appi hääletamispiiride manipuleerimise. 1990ndateks olid need ajad ammu möödas ning Derry protestandid olid masendunud ja võrdlemisi nõrk vähemus.

Derry katoliiklaste või tegelikult kõigi Iiri rahvuslaste jaoks oli konflikti määravaks ja lahendamata traumaks 1972. a Verine Pühapäev, kui Briti armee tappis 14 relvastamata iiri rahvuslasest meeleavaldajat. Pärast 1998. a poliitilist lahendust nõustus Briti valitsus probleemiga taas tegelema, algatades Verisel Pühapäeval aset leidnud sündmuste üsna põhjaliku uurimise. Diane Greer märkas, et protestantlik kogukond ei olnud tegelikult kordagi arutanud Verise Pühapäevaga seonduvat, mistõttu tegi ta nüüd, jälgides oma kogukonna meelehärmi, ettepaneku korraldada üritus, mis aitaks Derry protestantidel Verise Pühapäeva pärandiga toime tulla. Lõpuks oli aga protestantlik kogukond selle ürituse korraldamiseks liiga lõhestatud ja muutliku meelega, mistõttu tuli üritus ära jätta. Greeri intervjueeris üleriikliku ajalehe tuntud reporter, kes ilmselgelt nägi selle ürituse tühistamises tõendit Derry protestantide kogukonna täiesti halvast seisust. Kuid Greer nägi asju teistmoodi. Jah, ta oli tühistatud kohtumise pärast „meeleheitel ja sügavalt pettunud“. „Ma olen kurb selle üle, kui ebaküps mu enda kogukond on. Kuid ma olen ka puudutatud sellest, kui haavatud see kogukond on. … Neil on tunne, et neid pühitakse vaikselt minema.“ Greeri jaoks ei tähendanud aga meeleheide kurnatult käegalöömist. „Vaatame seda niimoodi,“ ütles ta, et „meil oli üks väga oluline üritus, mis oleks peaaegu aset leidnud. Me saame selle nimel tööd teha.“ (Tsiteeritud ajaleheartiklist McKay 2000) Naine, kes on võimeline töötama väga olulise üritusega, mis peaaegu aset leidis, on ülejääkidega töötamise meister. Iga olukord, mis hõlmab keerulist leppimisdünaamikat, nõuab selliseid inimesi.


Lähemale tulek

Lepitustöö „suur visioon, väikesed sammud“ teema juures on veel üheks oluliseks aspektiks lähemale tulek. Ma olen selle väljendi laenanud Bryan Stevensonilt, afroameerika juristilt, kelle raamatust „Just Mercy: A Story of Justice and Redemption“[1] on saanud üks minu lemmikuid sellest saadik, kui see aastal 2014 ilmus. Oma lapsepõlvest kõneldes tuletab autor meelde oma armastatud vanaema, kes teda tugevasti kallistas, öeldes: „Bryan, sa ei saa enamikest olulistest asjadest aru, kui sa oled eemal. Sa pead lähemale tulema.“ (Stevenson 2000, 14) Ülejäänud raamatut võiks kirjeldada loona sellest, kuidas Stevenson on viinud ellu vajadust lähemale minna, ja sellest, milline jõud lähedale minekus peitub.

Ma sain olulise õppetunni lähemale tulemise olulisusest, kui mind kutsuti paari aastakümne eest hindama juudi ja moslemi haridusprojekti Jeruusalemmas. Projekt oli mõeldud panusena leppimisse, lubades moslemi ja juudi koolilastel suhelda hoolikalt struktureeritud veebisuhtluse kaudu. Visiidi ettevalmistamiseks saadeti organisatsiooni poolt mulle palju ettevalmistavat materjali. Seda lugedes oli mulle selge, millised peavad olema järgmised sammud, ja ma julgen öelda, et mul oli õigus. Või vähemasti oli mul teatud mõttes õigus. Mida ma aga kaugelt ei näinud, mida ma alles Jeruusalemma jõudes ja õpetajatega kohapeal koostööd alustades nägin, oli see, et iga sammu vahel, mida ma kaugelt vaadates tuvastada suutsin, läks vaja veel terve hulk väikeseid samme.

Muidugi on vaja teha ka muud tüüpi lepitustööd, sellist, mis hõlmab analüüsi ja kõrgetasemelist strateegiat. Kuid mis iganes meie konkreetne lepitamiskutse ka poleks, peame me kõik austama neid ja toetuma neile, kes lähevad lähemale; me peame tunnistama nende prioriteetsust. Põhja-Iirimaa konflikt kuulub nende hulka, mille kohta on läbi aegade kõige rohkem kirjutatud ning üheks parimaks analüüsiks on „Northern Ireland: A Comparative Analysis“ [ee „Põhja-Iirimaa: võrdlev analüüs“], mille autoriks on politoloog Frank Wright. Wright oli Corrymeela Lepituskogukonna liige ning ta aitas nädalavahetustel toimuvatel üritustel tavalisi inimesi, kes olid tulnud otsima hingetõmbeaega intensiivsusest ja kahjutegemisest, mida nad oma naabruskonnas kogesid. Ta istus nendega pikki öid vesteldes ja suitsetades. Enamus neist ei osanud ilmselt arvatagi, et nad kõnelesid Iirimaa ühe juhtiva intellektuaaliga. Corrymeelas töötamise kaudu ja tänu sellele, et ta tuli lähedale neile, keda Jeesus kutsus kuninga kõige pisemateks vendadeks (Mt 25:40), tuli Wright kristlikule usule ning jõudis konflikti sügavama mõistmiseni. Oma peaaegu 300 lehekülje pikkuse tiheda ja karmi poliitilise analüüsi lõpus kirjutas ta need tähelepanuväärsed sõnad:

„Keegi meist ei saa olla ilma süüta vägivallas, mis on kõikjal. Vaid meeleparandus selle pärast ja tunnistus usust inimkonna ühtsusse kaldub selle sundivat survet vähendama. Ma ei oleks saanud kirjutada neid ridu mingi muu kogemuse põhjal kui tänu kohtumisele paljude inimestega, kes olid oma elus keeldunud järgimast tõhususe sireenihüüdu, kes ei võtnud omaks põhjuseid vägivallaks, millega neid piisavalt provotseeriti, ning kes praktiseerivad oma usku riskides selle nimel, et see osa inimkonnast, kellega nemad kokku puutuvad, võiks olla üks. Selline maailm on lõhestatud vägivalla ja erinevate jõuväljade poolt, kuid on elav usk, mis ei ole [nõnda lõhestatud] … Vähe on seda, mida saaks õpetada poliitika ja mida see valgus juba ei õpeta.“ (Wright 1987, 300)

Wright oli suurepärane intellektuaal, kes sai kirjutada neid sõnu, kes võis teada seda tõde üksnes sellepärast, et ta tuli lähedale inimestele, kes tulevad lähedale.


Tegude, sealhulgas sümbolijõuga tegude olulisus

Veel üheks lepituse teemaks on tegude, sh sümbolijõuga tegude olulisus seal, kus sõnadest ei piisa. Michael Gulker, Colossian Forumi president, täheldab, et kui Jeesus selgitas „silm silma vastu“ ütluse tähendust, ei kutsunud ta üles kõnelema, ta ei pakkunud teatud varianti nagu „Sa oled kuulnud, et on öeldud „silm silma, hammas hamba vastu“. Mina aga ütlen sulle, ära pane vastu kurjale inimesele. Aja nad selle asemel segadusse sõnamänguga, hämmasta neid oma retoorika jõuga ning seejärel haara nad mõttekasse dialoogi.“

Ei, Jeesus kutsub meid üles keerama ette teist põske, pakkuma nii oma mantlit kui särki, minema kaht miili ühe asemel. Me võiks ja jäämegi lõputult arutlema selle üle, kuidas nende soovituste järgi elada, kuid Gulker tahab, et me tunneks Jeesuse konkreetsete käskude taga ära struktuuri: Jeesus kutsub meid üles pigem tegutsema kui rääkima.

Näide Põhja-Iirimaalt. Kuigi vägivalda oli kõikjal Põhja-Iirimaal, oli see kõige intensiivsem Belfasti lääne- ja põhjaosas, kus tööliste klassi kuuluvate katoliiklaste ja protestantide naabruskonnad, mis mõlemad olid koduks paramilitaarsetele rühmitustele, paiknesid külg külje kõrval, olles üksteisest lahutatud vaid kõrgete „rahujoonte“ nime all tuntud barrikaadide abil. Vägivalla keskme lähistel paiknes Clonardi klooster, kus tegutses isa Gerry Reynolds ja oikumeeniline Cornerstone Community (ee Nurgakivi kogudus), mida juhatas metodisti vaimulik Sam Burch. Nad kohtusid aastal 1986, kui Gerry palus Samil minna koos temaga külastama Denis Taggarti, kohaliku mehe ja Briti armee Ulsteri rügemendi liikme peret. Denis Taggarti olid vabariiklastest paramilitaarse üksuse liikmed tapnud ta oma poja silme all. Sam pelgas seda külaskäiku nii iseenda, kui ka – ja iseäranis – Gerry kui protestantlikusse naabruskonda mineva katoliku vaimuliku pärast. „Viha ja raev olid tuntavad,“ ütles Sam. (Ganiel 2019, 117) Kuid nad läksid siiski, vaid paar tundi pärast tulistamist ning Denisi ema Peggy Taggart võttis neid väga sõbralikult vastu, emmates Gerryt ja öeldes: „Mul on nii hea meel, et Te tulite.“ (Samas, 118) Sam meenutas: „See oli väga liigutav hetk. Me palvetasime koos ja läksime seejärel koju.“ (Samas, 117)

Reynolds ja Burch otsustasid võtta selle oma teenimisülesandeks. Kui keegi kohalikest hukkus poliitilise vägivalla tõttu, ükskõik, kas tegu oli sõduri, paramilitaarse üksuse liikme või tsiviilisikuga, küsisid nad hukkunu perekonna käest, kas nad tohiksid neid ühiselt külastada. See oli potentsiaalselt plahvatusohtlik: minu pereliige on tapetud meie vaenlaste poolt; paljud võivad arvata, et viimane asi, mida ma praegu võiks taluda, on viibida kellegi seltsis, kes kuulub teise leeri, võib-olla iseäranis veel preestri või vaimuliku seltsis, kes esindab teist kogukonda. Burch ja Reynolds helistasid alati ette, et uurida, kas nad on teretulnud, ning viimaks tegid nad enam kui 50 sellist külaskäiku ning ainult üks perekond loobus nende pakkumisest. (Samas, 118) „Me läheme sinna ja kogeme vahetult šokki, õudu ja valu,“ selgitas Burch. „[Me] püüame siis perekonnale selgitada … et paljud meie seast tunnevad valu ja soovivad näha, et aset leiaks teatud laadi tervenemine.“ (Samas) See oli erakordselt võimas avaldus nende kui katoliku preestri ja metodisti vaimuliku ühtsusest vaimus, hoolimata igasugustest provokatsioonidest.


Jah, me peaksime terroristidega rääkima

Kas terroristidega peaks rääkima? See oli terve Põhja-Iiri kriisi ajal suureks küsimuseks. Kirikus ja riigis juhtpositsioonidel olijad kaldusid ütlema „Ei, sa ei räägi terroristidega“ – „terrorist“ tähendas nende silmis enamasti nii vabariiklastest kui Ühendkuningriigile lojaalsetest inimestest koosnevaid paramilitaarseid rühmitusi – seni kuni nad ei ole loobunud ebaseaduslikust vägivallast. Vastasel juhul me mööname, et nende vägivald on andnud neile koha läbirääkimiste laua taga. See on tõsine moraalne seisukoht, kuid ometi ütlesid mu lepitajatest sõbrad enamasti „Jah, me räägime terroristidega“. Enamik neist analüüsis paramilitaarset vägivalda sarnaselt valitsusele ja kirikujuhtidele: õiglase sõja traditsioonist lähtudes arvestasid nad sellega, et paramilitaarne vägivald ei täitnud õiglase sõjapidamise standardeid. Kuid mu sõbrad uskusid ka seda, et oma vaenlastega rääkides on võimalik jõuda rahuni. Selle loogika on hästi kokku võtnud lepitajast preester Alec Reid (keda kutsuti tänu tema aastakümnete pikkusele väsimatule tööle „ühe-mehe rahuprotsessiks“), kelle sõnu meenutab tema sõber Ken Newell, presbüteri vaimulik. „Kui inimesed, sealhulgas paramilitaarsetesse üksustesse kuulujad, on valmis üksteisega rääkima, siis on Jumal nendega … Headest kavatsustest kantud riigi ja kiriku poolne hukkamõist saavutab kas vähe või mitte midagi. Jumal on dialoogis ja see teeb muutuse võimalikuks.“ (McKeever 2017, 103) Lõpuks oli nende valmisolek paramilitaaridega rääkida olulise tähtsusega, et saavutada poliitiline kokkulepe vägivalla lõpetamiseks.

Terroristidega rääkimisel oli palju aspekte, millest üks oli vahel Lääne-Belfasti vaimulike rühmaks nimetatu.[2] Sotsiaalne segregatsioon katoliiklaste ja protestantide vahel Põhja-Iirimaal oli peaaegu täielik: eraldi koolisüsteemid, eraldi sportimine ja suuresti eraldi naabruskonnad tähendas, et tavaliselt enne ülikooli või isegi pärast seda ei kohatud kedagi neist, kes kuulus teisele poole. Sellistes oludes said igasugu müüdid ja teadmatus maad võtta. IRA üheks müüdiks oli arusaam, et nende igatsus ühendatud Iirimaa järele, mis liidaks ühte nii protestandid kui katoliiklased, oli nii mõistlik ja ilus, et protestantide vastupanu sai olla vaid kahetsusväärne arusaamatus, mis ühendatud Iirimaa tulevases reaalsuses kergesti ületatav oli. Rühm protestandi vaimulikke hakkas salaja IRA-ga kohtuma – väga salaja, kuna juhul, kui nende kogudused oleks sellest teadlikuks saanud, oleks nad olnud maruvihased, et nende pastorid räägivad oma inimeste tapjatega (nii oleks nemad seda näinud), ja on teada, et paramilitaarsed rühmitused kahtlustasid tõsiselt protestandi vaimulikke reeturlikkuses. Need kohtumised võisid olla valusad ja vaieldavad, kuid need aitasid kaasa pikaajalisele ja kohati kohmakale protsessile, mille käigus IRA loobus vägivallast ja otsustas, et nad pidid oma eesmärgid saavutama poliitiliste vahenditega. Poliitiline lahendus, Belfasti leping aastast 1998, oleks vastasel juhul olnud võimatu.

Need IRA ja Lääne-Belfasti vaimulike rühma kohtumised illustreerivad ka leppimise põhitõde: suhete võimsat, ettearvamatut ja mõnikord salapärast maagiat. Ideesid ei vahetata, uusi suundi ei kaaluta muidu kui inimsuhete kaudu. Sam Burch jutustas mulle loo kohtumisest, mis oli läinud iseäranis halvasti. Ta oli lahkunud maruvihasena ja IRA juhid teadsid, et ta oli maruvihane. Ta ei plaaninud kohtumistest loobuda, kuid kogemata tuli tal enne järgmist kokkusaamist midagi ootamatut vahele ja ta ei saanud sellest osa võtta. Ta oli üllatunud ja põnevil, kui avastas, et IRA oli Sami võimaliku eemale peletamise ja sellest tingituna tema võimaliku loobumise pärast niivõrd mures, et avaldas toimunu pärast kahetsust ja väljendas ühtlasi lootust, et ta jätkaks. Toimumas oli midagi enamat kui üksnes arutelu perspektiivide ja dokumentide üle.


Leppimise sõna tuleb rääkida mitme häälega

Kui ma lepitusliikumisega 1980ndate aastate alguses tutvusin, oli see suuresti oikumeenilise liikumise väljendus ja oli seda olnud 1960ndate aastate keskpaigast saadik. Need olid imelised inimesed. Nad kutsusid mind kaasa lööma ja üks nende organisatoorsetest lipulaevadest, Iiri Oikumeeniakool (Irish School of Ecumenics), oli minu Iirimaal oldud esimese kümne aasta jooksul minu tööandjaks. Kuigi oikumeeniline liikumine ei kavatsenud kunagi lepitust koloniseerida, olid nad esimesena kohal ja keegi teine ei näinud sellest huvituvat, mistõttu lepitus omandas suuresti oikumeenilise ja liberaalse maigu. Samal ajal kohtusin ma oma esimestest Põhja-Iirimaa käikudest saati ka evangelikaalidega, kes tegid suurepärast tööd lepituse vallas ja väljastpoolt tulijana avanes mul mõnikord võimalus viia kokku evangelikaale ja liberaale, kel tõesti oli tarvis üksteisega tutvuda ja üksteisest teada. Mul oli selliste võimaluste üle väga hea meel. Kuid enamus evangelikaalidest lepitajaid olid üsna isoleeritud indiviidid, kelle kirikud nad sageli ära põlgasid.

Kõik see muutus aastal 1987 koos Põhja-Iiri Evangelikaalse Panuse (Evangelical Contribution on Northern Ireland, ECONI)[3] rajamisega. See oli põhimõtteliselt minu evangelikaalsete sõprade ja nende sõprade kokkusaamine, et kõnelda lepitussõna evangelikaalses võtmes ja kaasata nende evangelikaalne kogukond. Nad olid algusest peale leidlikud, prohvetlikud ja hingehoidlikud.

Leidlikud. Evangelikaalid lükkasid lepituse enamasti tagasi kui pehme ja kompromiteeriva, evangeeliumi tõde hülgava ja Roomale maha müüva. ECONI juhid teadsid, et Põhja-Iirimaa juhtiv protestantlik poliitiline ja religioosne juht, fundamentalistlik tulirelv Ian Paisley käituks nendega karmilt, mõistes nad kõvahäälselt ja ulatuslikult hukka. Seda reaktsiooni ette aimates lisas ECONI oma esimesse väljaandesse nimekirja enam kui saja evangelikaalse juhiga kogu provintsist, kes toetasid nende tööd. See tähendas, et kui keegi võttis tolle voldiku kaasa, oleks ta olnud teadlik Ian Paisley hukkamõistust, kuid ühtlasi oleks ta voldikust leidnud kellegi nime, kel oli evangelikaalide seas laitmatu maine ning kes toetas ECONI organisatsiooni. ECONI suutis ellu jääda vaatamata Paisley vastuseisule.

Prohvetlik. Kui need, kel pole kokkupuuteid Põhja-Iirimaaga, kuulevad ECONI esimese publikatsiooni pealkirja „Üksnes Jumala ja Tema au eest“ („For God and His Glory Alone“), ei mõista nad ilmselt kohe selle plahvatusohtlikke poliitilisi ja religioosseid implikatsioone. Enamiku möödunud sajandist oli Põhja-Iiri protestantide motoks olnud „Jumala ja Ulsteri eest“ („For God and Ulster“), mis tähendas algusest peale Jumala erilise õnnistuse palumist protestantide domineeritud Põhja-Iirimaale. Nüüd aga ütles ECONI, et ei, mitte „Jumala ja Ulsteri eest“, vaid üksnes „Jumala ja Tema au eest“. Siit me alustame ja sellele me orienteerume. Mitte keegi Põhja-Iirimaal ei saanud seda radikaalset sõnumit kõrvust mööda lasta.

Hingehoidlik. Iga sõna väljaandes „Üksnes Jumala ja Tema au eest“ oli öeldud autentses ja loomulikus evangelikaalses võtmes. Sõnum võib olla radikaalne ja seda on ehk isegi raske vastu võtta, kuid seda ei saa niisama möödaminnes liberaalsena tagasi lükata. Ma esitan oma õpilastele väljakutse selle valikuga: kas te peate midagi ütlema või kas teid on vaja kuulda. Kui te lihtsalt peate midagi ütlema, siis pole oluline, mida te ütlete, kuna siin on esikohal see, mida teie vajate. Nii et nautige oma häälekust. Kui teid on aga vaja kuulda, on teil märksa raskem ülesanne. Te peate teadma oma soovitud publikut, peate teadma, mida nad suudavad kuulda ja mida mitte, te peate looma suhteid ja olema kannatlikud. ECONI-t oli vaja kuulda ja nad olid kohal.

Minu oikumeenilised sõbrad nägid kohe ainulaadset rolli, mida ECONI võis mängida. Järgmise kahe aastakümne jooksul sai ECONI oluliseks panustajaks rahuprotsessi, luues sidemeid oikumeenilise liikumisega, kirikujuhtidega, valitsusega, nii vabariiklastest kui kuningriiklastest paramilitaaridega. Kuid nad kõnelesid alati Põhja-Iirimaa evangelikaalsusest lähtuvalt ega unustanud enda kirikute liikmeid. Pärast Belfasti kokkuleppe (Belfast Agreement) sõlmimist 1998. a oli ECONI üks paljudest organisatsioonidest, mis pidi oma missiooni ümber mõtestama. Ühel hetkel ütlesid nad oma erinevatele kaastöötajatele ja vestluspartneritele, et nad on olnud evangelikaalne organisatsioon, kuid on saanud palju kasu ka koostööst teistega. Kas on kätte jõudnud aeg saada üldisemat laadi kristlikuks organisatsiooniks? Nad said järjekindlalt vastuseks, et ei, nad teenivad kõige paremini siis, kui esindavad evangelikaalset perspektiivi.


Leppimine nõuab õiget juhtimist

Ma sain teada, et mõned pastoritest, keda ma kõige enam imetlesin, olid õppinud käima teed kahe ahvatleva alternatiivi vahel. Üks kiusatus oli olla populaarne, timmides oma sõnu ja tegevusi alati nii, et need oleks kogudusele vastuvõetavad, olles täpselt kooskõlas nende poliitika ja teoloogiaga. Kuid see pole juhtimine, see on koguduse suuvoodriks olemine. Vastupidist kiusatust kutsuti mõnikord „künka taha kadumiseks“. Sa püüad kinni võimsa ja ilusa nägemuse leppimisest; sa näed selgelt selle teoloogilist ja poliitilist põhjendust; sa tead, kuhu leppimine peab sinu inimesed viima. Sa oled leppimise prohvet. Kuid sa ei ole mõelnud, mida sinu inimesed praegu tegelikult kuulda suudavad ja niipea, kui sa oled “künka taha ära kadunud”, jätad oma koguduse kaugele taha. See ei ole juhtimine, see on isiklik kutsumus ja projekt. Parimad pastorid, keda ma tundsin, kõndisid nende kahe kiusatuse vahepeal, sikutades oma kogudusi, kuid neid mitte maha jättes; varudes aega, mis on hädavajalik oma koguduste kaasavõtmiseks, seistes oma koguduste eest nendesse täielikult sulandumata.

Need erinevad teadmised sellest, mida on tarvis rahu otsimiseks keerulistes olukordades nagu Põhja-Iiri konflikt, sobivad hästi ilmestama mennoniidi rahuloome kõrvutikäimise suunda. Ma õppisin neid teadmisi ja seda, kuidas neid ellu viidi, teiste kristlastega Põhja-Iirimaal koos töötades. Need teadmised on kättesaadavad kõigile kristlastele, kes soovivad järgida Jeesust, kui nad otsivad rahu keset konflikti.


[1] Pealkiri „Lihtsalt arm: õigluse ja leppimise lugu“ sisaldab sõnademängu: „just mercy“ on tõlgitav nii „õiglase armuna“ kui „lihtsalt armuna“. – Tlk.

[2] Palju sellega seonduvat moodustas paratamatult salajase rahuprotsessi, millest on praeguseks liiga vähe teada ja osa sellest ei saa kunagi teatavaks. Ülalmainitud raamatud tähelepanuväärsetest lepitajatest-preestritest Gerry Reynoldsist ja Alec Reidist aitavad loo jutustamisega algust teha. Käesolev paragrahv ja järgmine põhinevad osaliselt neil kahel raamatul, kuid iseäranis isiklikel mälestustel vestlustest Sam Burchiga.

[3] Lühikese sissejuhatuse ECONI töösse võib leida Gladys Ganieli, Põhja-Iirimaa religiooni ja poliitika vahekorda uuriva juhtiva teadlase artiklist „How Evangelical Religion Contributed to Peace in Northern Ireland—and What We Can Learn from It“ [Kuidas evangelikaalne religioon panustas rahusse Põhja-Iirimaal ja mida me saame sellest õppida] London School of Economicsi kodulehelt.


Kasutatud kirjandus

Ganiel, Gladys (2017) „How Evangelical Religion Contributed to Peace in Northern Ireland—and What We Can Learn from It“ – London School of Economics (vaadatud 24.04.2020).

Ganiel, Gladys (2019) Unity Pilgrim: The Life of Fr. Gerry Renolds, CSsR. Dundalk, Ireland: Redemptorist Communications.

McKay, Susan (2000) „Bloody Sunday: Still an Open Wound“ – Sunday Tribune [Dublin] (30.01).

McKeever, Martin (2017) One Man, One God: The Peace Ministry of Fr. Alec Reid C.Ss.R. Dundalk, Ireland: Redemptorist Communications.

Stevenson, Bryan (2014) Just Mercy: A Story of Justice and Redemption. New York: Spiegel & Grau.

Wright, Frank (1987) Northern Ireland: A Comparative Analysis. Dublin: Gill and Macmillan.


Ettekanne on peetud 6. detsembril 2019.a EELK Usuteaduse Instituudis peetud konverentsil „Shalom – rahu, rõõm ja lepitus“Tõlkinud Anne Burghardt.


Joseph Liechty on rahu-uuringute professor Goshen College’is USA-s.

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

Toeta ajakirja väljaandmist!
English