Artiklid

Rahuloome mennoniidi perspektiivist: õppetunde Põhja-Iirimaalt [1. osa]

Mul on palutud kõneleda rahuloomest ja lepitusest mennoniidi vaatenurgast ja ma leidsin, et kõige asjakohasem on seda teha seoses sellega, mida ma õppisin, kui töötasin kokku peaaegu 24 aastat Põhja-Iirimaal (aastatel 1980–2003)[1].

Jaanuaris 1980 kolisin ma Ameerika organisatsiooni Mennoniidi Misjoninõukogu (Mennonite Board of Missions) töötajana Iirimaale Dublinisse koos oma kaksikuid ootava naise Linda ning tütrega. Olime 25-aastased ja meiega liitusid veel kolm noort mennoniiti. Neli meist olid ameeriklased, üks iirlane. Meie ülesanne oli sõnastatud väga üldiselt: uurida, kuidas mennoniidid saaksid olla abiks Põhja-Iirimaa konfliktses olukorras. Seda tingimustes, kus mennoniitidel polnud ei mingit ajalugu ega ka institutsionaalset esindatust selles piirkonnas. Ainsad kontaktid olid olnud isiklikud pooljuhuslikud suhted. Põhja-Iiri konflikt (ingl The Troubles, iiri Na Trioblóidí) oli puhkenud 1968. aastal. Surmade arv oli jõudnud haripunkti 1970. aastate keskel ja langes seejärel pisut enam kui 100 surmani aastas, mis jätkus kuni 1980. aastateni. Põhja-Iirimaa on väike, suuruselt alla kolmandiku Eesti pindalast, ja numbrite poolest oli tegu üsna tagasihoidliku vägivallaastmega – see oli väiksem kui mõnes tollases USA linnas ja muidugi pigem triviaalne võrreldes sellega, mida Eesti koges näiteks II maailmasõja ajal. Vaatamata sellele oli tegu Euroopas külma sõja ajal kõige julmema vägivallaga, mis põhjustas ühtlasi suurima rahvastiku liikumise Lääne-Euroopas pärast II maailmasõda. Veelgi enam, Iiri Vabariikliku Armee (IRA) ja Briti armee vaheline ummikseis oli piisavalt plahvatusohtlik, et ühel hetkel päädida kodusõjalaadse olukorraga. Samuti näis vägivald olevat täiesti resistentne igasuguste poliitiliste initsiatiivide vastu, mis püüdsid töötada välja rahu tagavat raamistikku. See oli sünge ja lootusetu aeg. Ehkki suhteliselt vähesed hukkusid, oli vaid vähe neid, keda ei mõjutanud pidev vägivallaoht, millel ei paistnud lõppu.

Meie kui uustulnukate vastu näisid iirlased üldiselt uudishimulikud ja külalislahked olevat. Mõni püüdis välja selgitada, kas me oleme konfliktis osapoole valinud – kas me oleme katoliiklike rahvuslaste ja vabariiklaste poolel, kes tahtsid ühendatud Iirimaad, või protestantlike Ühendkuningriigi toetajate ja rojalistide poolel, kes soovisid, et kuus Põhja-Iiri maakonda jääks Ühendkuningriigi osaks? Muidugi on mõjuvaid põhjusi, miks öelda, et konfliktiolukordades ei saa neutraalne olla, kuid ma olen veendunud, et on olemas ka mõjuvaid põhjusi, miks tasub standardvalikud keerukamaks muuta. Ma hakkasin ütlema, et ma arvan, et olen nende inimeste poolel, kes otsivad lepitust katoliiklaste ja protestantide vahel.

Olin hakanud neid lepitajaid kohtama juhuslikel visiitidel Dublinist Põhja-Iirimaale. Mõne aasta jooksul, vastutades Dublini tärkavas mennoniidi kogukonnas mitmete ülesannete eest, olles noor pereisa ja töötades Iirimaa ajaloo alase doktoritöö kallal, ei jõudnud ma paljusid neist külastada ega osaleda nende koosolekutel sagedamini kui korra kuus. Aga olid need vast muljetavaldavad kogemused! Sel ajal oli Iirimaa nii oma põhja- kui lõunaosas vaieldamatult kõige religioossem ühiskond Euroopas ja mina olin mennoniidi misjonär, mistõttu oli loomulik, et ma kohtasin enamasti rahu nimel töötavaid kristlasi. Täpsemalt kohtusin ma kristlastega, kes tegid tööd katoliiklaste ja protestantide lepitamise nimel erinevates kontekstides, kusjuures lepitus oli valdavalt raamistik, milles rahu mõisteti. Ma olin vaimustunud neist inimestest, nende julgusest, püsivusest, loomingulisusest, kaastundest, valmisolekust võtta kanda kõige raskemaid, tänamatumaid ja hädavajalikumaid ülesandeid. Vägivald hävitab mõned ja kahjustab paljusid, kuid mõned inimesed näivad tulekahjust väljuvat karastunuina, uue armastuse ja kartmatuse ning selge nägemusega. Nii oli see Põhja-Iirimaal ja mul oli privileeg kohtuda, seejärel sõbruneda ja siis teha koostööd paljude selliste inimestega. Kuna minu arusaamine arenes nendega kõrvuti ja koos nendega, hakkasin ma mitte ainult ütlema, et olen lepitajate poolel, vaid et ilma protestantide ja katoliiklaste vahelise lepituseta ei saa olla kestvat poliitilist lahendust probleemile.

Sõprus nende Iiri lepitajatega oli kontekst, milles hakkasin selgust saama omaenda mennoniitlikust lähenemisest rahule. Viimane pole üheselt mõistetav, kuna viimase neljakümne aasta jooksul on mennoniitide rahumõistmises olnud vähemalt kaks suunda. Mõlemad lähenemisviisid peegeldavad Põhja-Ameerika mennoniitide uut avanemist maailmale pärast sajandeid, mil asusime sageli ühiskonna äärealadel, kas seetõttu, et meid sinna suruti või et me ise valisime seal viibimise. Mõlemad lähenemisviisid rahule on mennoniitide üldisema ellusuhtumise väljendused, eriti pärast II maailmasõda, ja põhinevad arusaamal, et meie maailmale avanemine peab toimuma teenimise vormis.

Üks rahu tagamise ja rahuloome suund hõlmab otsest sekkumist ja vastasseisu. See on saanud institutsionaalse kuju organisatsioonis Kristlikud Rahutegijate Meeskonnad (KRM; Christian Peacemaker Teams e CPT) oma ammuse motoga: „Getting in the Way“ (ee midagi sellist nagu „vahelesegamine“). Sellele organisatsioonile andis tõuke Vennad Kristuses liikumise tuntud teoloogi ja aktivisti Ron Sideri ettekanne, mille ta pidas 1984. aastal mennoniidi maailmakonverentsil Strasbourgis Prantsusmaal. Oma ettekandes pealkirjaga „Jumala inimesed lepitavad“ väitis Sider, et minemaks täielikult kaasa Jeesuse üleskutsega olla rahutegijad, peame me olema valmis „tuhandete kaupa surema, otsides uusi julgeid viise, kuidas jõuda rahu ja õigluseni… [või] tunnistama kurvalt, et me ei mõelnud kunagi seda, mida oleme öelnud.” (Sider 1984) Paljud konverentsil viibinud olid lummatud. Mõne aasta pärast viisid Sideri ideed Kristlike Rahuvalvajate Meeskondade moodustamiseni, mis töötasid kogu maailmas tarmukalt ja ohte peljates rahu nimel; kõigi nende aastate jooksul sai surma vaid üks vabatahtlik pärast seda, kui neli liiget langes Iraagis inimröövi ohvriks.

Sellal kui paljud olid Sideri esitlusest vaimustatud, tundsin mina pigem õõvastust. Olin neli aastat tegelenud sellega, et mõista lepituse tööd, nagu minu Põhja-Iiri sõbrad seda  praktiseerisid, ja see nägi Sideri ettepanekust üsna erinev välja. Erinevusi on palju, kuid võib-olla kõige lihtsam oleks öelda, et ükskõik kui oluline sekkumine ja konfrontatsioon mõnikord rahutagamise töös ka ei oleks, ei ole „vahelesegamine“ kunagi kedagi lepitanud; lepituse töö nõuab kõrvalkäimist, mitte vahelesegamist.

Tõepoolest, „Kõrvutikäimine“ võikski olla mennoniitliku rahutagamise töö teise peavoolu motoks. Seda lähenemisviisi on hästi kirjeldanud rabi Marc Gopin, erakorraline mõtleja ja rahutagamise nimel tegutseja. Olles mõnda aega mennoniitidega rahutagamise vallas koos töötanud, lisas ta oma suurepärasesse teosesse „Eedeni ja Armageddoni vahel: maailma usundite, vägivalla ja rahuloome tulevik“ peatüki „Konfliktide lahendamine kui religioosne kogemus: tänapäeva mennoniitlik rahutegemine”. See oli peaaegu häiriv, kui hästi suutis üks väljaspoolseisja mõista seda, mida meie endi poolt harva välja öeldakse, ning seda nii osavalt sõnadesse panna.  Marc oli eriti osav märkama, et kuigi mennoniitlik rahutegemine oli sammu kaugusel separatismist, peegeldas see ühtlasi väärtusi, mille kujunemisele too separatistlik minevik oli sügavalt kaasa aidanud. Marc kirjutas: „Mennoniidi lepitajad eemalduvad sellest separatistlikust suhtumisest.“ Kuid „iga mennoniitliku elu ja iseloomu kujundamise aspekt tugevdab alandlikkust väljendavaid väärtusi, isiksuseomadusi ja kaasamisviise, teadlikku jõupingutust jäljendada Jeesust ja heatahtlikku läbikäimist teistega, mis rõhutab kuulamist, hoolimist ja sõbralikke suhtlemismustreid.“ (Gopin 2000, 147) Selle rahutegemise, mida ta kirjeldab ja analüüsib, võtab ta kokku kui „mennoniitliku pühendumise luua aja jooksul sügavad suhted, mis, kui nende eest korralikult hoolt kanda, juhivad nii inimese enda kui ka need, kellega ta on seotud, konfliktsete ja ebaõiglaste inimsuhete sügava muutumiseni“ (samas 142).  Ühest küljest tunnen ma siin ära selle, kuidas mind on kasvatatud, ma tunnen ära meid. Teisest küljest ma mõtlen: „Kui te vaid teaksite!” – selle raevu kohta, mida ma olen enam kui suuteline tundma, kui ma leian, et mind on koheldud ebaõiglaselt, või äärmiselt mittesõbralike „suhtlemismustrite“ kohta, mis mind vahel kiusavad. Kuid tõsi, „pühendumine luua aja jooksul sügavad suhted“ ütleb midagi olulist mennoniitliku rahutegemise kõrvutikäimise voolu kohta. Kui Marc kirjutab, et „Teatud mõttes iga kord, kui nad soovivad tagada teistsugususe legitiimsust ja ohustatud grupi identiteeti, kinnitavad nad uuesti omaenda kogemuse vaimset sügavust“ (samas 149–150), siis ma tean, et mind on mõistetud.

Ma tahan öelda veel midagi rahutegemise kõrvutikäimise tee kohta. Marcil on õigus, et see tuleneb konkreetsest ajaloost, kogemustest ja teoloogiast. Kuid see pole mingi eraomand! Põhimõtteliselt on see lähenemisviis lihtsalt evangeeliumi tõlgendamine ja rakendamine, mistõttu saab iga kristlik rühm seda kaaluda  ning sellest enda olukorras midagi väärtuslikku kujundada, midagi, mis kajastaks nende enda traditsiooni ja kogemuse eripära ja tugevusi. Kui mul oleks võimalus töötada näiteks eestlastega, tahaksin teada selliseid asju nagu, kas teie II maailmasõja kogemusest saadud laastavate haavade kõrval kerkisid esile ka mingid tugevused? Millised on Nõukogude Liidu poole sajandi pikkuse okupatsiooni mõjud? Ja nüüd peaaegu 30 aastat väldanud majanduse ümberkorraldamise tagajärjed? On selge, et ma pole kuigi kindel, kas ma küsin õigeid küsimusi ja kas ma oskan neid küsida, kuid ma tahaksin teada, millised on õiged küsimused ja kuidas neid esitada. Gopin ise, rõhutades mennoniitliku rahutegemise ja lepituse lähenemise eripäraseid algeid, arutleb seejärel, kuidas selle põhielemendid võiks olla integreeritud mis tahes valitsusväliste organisatsioonide vabatahtlike koolitamisse. See näib olevat õige.

Tulen kolmanda ja viimase punktini selle kohta, kuidas kõrvutikäimise kaudu jõuda rahuloome ja lepituseni. Teatud mõttes õppisin ma seda oma perekonnas ja kirikus, sain selle kaasa oma traditsioonist ja ometi ei olnud ma sellest teadlik enne, kui kogesin seda koos teiste Põhja-Iirimaa kristlastega töötades.

Rahu on mennoniitliku kujunemise peamine teema ja see on normatiivne terve traditsiooni jaoks ega ole teatud alarühma erihuvi. Pühapäevakoolis kuuldud lood kõnelesid sageli inimestest, kelle algatusel leidis vägivaldses või ähvardavas olukorras aset üllatav  pööre rahu poole. Minu vanaema kinkis kõigile oma 43 lapselapsele 12-aastaseks saamise puhul Piibli, mis pidi andma märku, et sa oled juba täiskasvanud: kätte on jõudnud aeg asjadesse tõsiselt suhtuda, aeg kaaluda ristimist[2]. Seda Piiblit kasutan ma siiani. Mõned osad Piiblist on jätkuvalt väga heas korras, mis näitab, et neid on vaevu avatud. Matteuse evangeeliumi 5. peatükk ähvardab seevastu koost laguneda. See, mida tähendab oma vaenlaste armastamine, on kutse, millega võite kogu elu võidelda ja mida imetleda.

Minu jaoks sai see kõik elavaks Põhja-Iirimaal ja ülejäänud osa oma ettekandest sooviksin ma pühendada sellele, mida ma seal õppisin. Ma ei näeks sellega vaeva, kui ma ei arvaks, et need lood ja mõtted võivad ka teie jaoks midagi olulist sisaldada, kuid ma ei ole selles kindel ja päris kindlasti ei tea ma, kuidas need võiksid olla olulised. Ma ei tea, mis võiks olla uus mõte, tuttav mõte, uus aspekt selle juures, mida te juba teate, mõte, mis kinnitab või vaidlustab teie veendumusi. Nii et palun kuulake mind kui kokku kogunenud vennad ja õed, kes õpivad üksteist tundma, jagades lugusid sellest, mis on olnud meile oluline, kui oleme püüdnud järgida Kristust.


Kannatlikkus ja visadus, loovus ja vaprus

Ma rääkisin eespool 1980. aastatest kui tumedast ja lootusetust kümnendist Põhja-Iirimaal. Inimesed kannatasid ja jäid ellu, kuid umbusklikult ja ilma suure lootuseta. Märgates kontrasti sageli naiivse ameerikaliku optimismiga panin ma tähele, et iirlased olid oma sageli raske ajaloo jooksul õppinud, et ükskõik kui halvad asjad ka poleks, võib alati hullemaks minna. Kuid minu lepitajatena tegutsevad sõbrad, kes ei suutnud teistest rohkem näha selget teed rahu poole, hoidsid vaatamata sellele alal armu ja lootust. Kümmekond aastat hiljem sattusin lugema kahe aastatuhande vanust Mishna tsitaati, milles rabi Tarfon ütleb: „Sinu asi ei ole tööd lõpetada, kuid sul ei ole ka vabadust selle tegemisest loobuda“ (Pirke Avot 2:16). Ma oleksin seda lugedes peaaegu valjult naerma pursanud, sest see kirjeldas nii kaunilt minu Põhja-Iirimaa sõprade ja töökaaslaste vaimu.

Kui nad oleksid tundnud kohustust tööga valmis saada, oleksid nad kindlasti suurest meeleheitest alla andnud, sest kunagi polnud selge, milline tee võiks viia töö lõpetamiseni. Tööst loobumise võimalus ei näinud neile pähe tulevat. Nende visadust näis võimaldavat segu meelelaadist ja veendumustest.

(1) Jumala eesmärk on „lepitada enesega kõik, niihästi maapealsed kui taevalised“ (Kl 1:20). Meile on antud eelisõigus ja rõõm väikest viisi kaasa lüüa, kuid viimselt on see Jumala, mitte meie töö.

(2) Kuna näha lõpule jõudmise teed on teispool meie suutlikkust, võime me väärtustada iga suhet, iga väikest edu, iga sammu selles suunas, mis on meie arvates õige, võib-olla isegi iga head kavatsust ja kindlasti koostöötamise rõõmu.

(3) Meile peab andma tuge lootus, selline lootus, mida on kaunilt kirjeldanud Tšehhi dissident Vaclav Havel. Ta ütles, et lootus „on meeleseisund, mitte maailma olek … Lootus selle sõna sügavas ja võimsas tähenduses ei ole sama mis rõõm, et asjad lähevad hästi, või valmisolek panustada ettevõtmistesse, mis on ilmselgelt suunatud kiire edu saavutamisse, vaid pigem võime töötada millegi nimel seepärast, et see on hea … Mida vähetõotavam on olukord, milles me lootust üles näitame, seda sügavam lootus on.“ (Havel „Disturbing the Peace“)

Minu sõber Joe Campbell, Holywoodist Antrimi maakonnast pärit presbüterlane, kes oli seotud paljude oluliste algatustega 1970. kuni 2000. aastateni, kehastas suurepäraselt võimet tegutseda lootusrikkalt ilma mingisuguse selge ja kindla perspektiivita edule. Näiteks 1990. aastate keskel oli ta asedirektor organisatsioonis Mediation Northern Ireland (Põhja-Iiri Vahendamine), mille ülesandeks oli jälgida potentsiaalselt ohtlikke paraade. Igal suvel toimub sadu paraade, millest enamiku korraldavad protestantlikud organisatsioonid. Enamik neist viiakse läbi rahumeelselt, kuid mõnda neist tajuvad katoliiklased territoriaalse agressioonina, kuigi protestandid peavad neid oma pärandi tähistamiseks. Need võivad anda alust vägivallaks. Mitu aastat oli 1990. keskel Dunloys Antrimi maakonnas toimunud paraad problemaatiline. Alustades peaaegu aasta enne paraadi toimumist, reisis Joe aeg-ajalt Dunloysse, et luua suhteid ja uurida, kas võiks leiduda võimalus korraldada rahumeelne paraad, mis rahuldaks mõlemaid kogukondi. Ta jutustas mulle neist külaskäikudest ja mulle meenub üks aasta, kus kevadeks oli selge, et Dunloy paraad saab olema problemaatiline ja tõenäoliselt vägivaldne. Minu vastus oli, et Joe, sa tegid oma tööd hästi, sa püüdsid teha, mis sinu võimuses, jätka nüüd millegi muuga. Kuid Joe jätkas suhete arendamist Dunloy kogukonnas, sest järgmisel aastal võivad need suhted rahu vilju kanda. Just see näitab, mida tähendab millegi nimel töötamine sellepärast, et see on hea, mitte seetõttu, et seda kroonib ilmselgelt edu. Seda tehes hoidis Joe avatuna võimalused, mis oleks muidu võinud kaduda.


Suur visioon, väikesed sammud

See teema oli pidev ning minu meelest oli sellel kaks peamist varianti: „töötamine ülejääkidega“ ning midagi, mida ma olen viimasel ajal hakanud kutsuma „lähedale saamiseks“.


Töötamine ülejääkidega

Kui teile meeldivad lapitekid, siis te teate, et üksikud kanga ülejäägid on võimalik imeilusalt üheks tervikuks kokku siduda, kuid selleks läheb tarvis loovust, rasket tööd ja visadust.  Nii on see ka lepitamise tööga. Järgnevalt kaks lugu ülejääkidega töötamisest.

1970. aastatel liitus Alistair Little 14-aastasena Ulsteri Vabatahtlike Jõududega (Ulster Volunteer Force), ühe peamise protestantliku paramilitaarse rühmitusega. Kolm aastat hiljem tappis ta ühe katoliiklasest mehe. Ta oli noorim poliitilises mõrvas süüdimõistetu Põhja-Iirimaal ja kandis 13 aastat vangistust. Nagu üsna paljude paramilitaarsete jõudude liikmete puhul, oli ta sattunud rühmituse liikmeks nii emotsiooni kui sügava analüüsi kaudu, ning vangla üksindus ja isolatsioon andsid talle võimaluse mõelda järele enda valitud tee tagajärgede üle. Alistairi jaoks oli see elumuutev kogemus. Sõna „meeleparandus“ tavaliselt  kasutamata väljendavad endised paramilitaarsete rühmituste liikmed oma kahetsust, tehes tööd, mis hoiab noori tegemast samu valikuid, mida nemad tegid, ning nõnda oli see ka Alistairiga.[3]

2003. a töötasin ma Belfastis lepituse uuringute magistriõppe programmi esimese juhina ning püüdsin aeg-ajalt kutsuda üliõpilastega kohtuma inimesi, kes tegelesid lepitustööga rohujuure tasandil. Ühena neist kutsusin ma üliõpilastega kohtuma Alistairi. Ta viis läbi meistriklassi enda tegude eest vastutuse võtmise ja raskete tõdedega silmitsi seismise teemal. Ta oli praktiline inimene, mitte akadeemik, ning muutus esmalt veidi pahuraks, kui ma palusin tal välja pakkuda lepituse definitsiooni, kuid ta esitas neid koguni kaks. Ta ütles, et leppimine on esiteks see, kui te tunnistate, et teie vaenlane kannatab. See on leppimine, sest kannatuste tunnistamine tähendab inimeseksolemise tunnustamist, mida te enne ei teinud. Tema teine definitsioon oli segasem. Leppimine on see, kui te lähete kohtumisele oma vaenlastega, mitte midagi ei lähe õigesti ja te lahkute vihasemalt kui te tulite. Ta ütles, et see on leppimine, kuna kuus kuud varem poleks te mitte mingil juhul nõustunud olema nende inimestega samas ruumis. Inimene, kes on võimeline ära tundma ebaõnnestunud kokkusaamiste lepitavat jõudu, on tõesti ülejääkidega töötamise meister. Iga olukord, mis hõlmab keerulist leppimisdünaamikat, nõuab selliseid inimesi.

(Jätkub)


[1] Kirjutis põhineb suulisel ettekandel, mis peeti 6. detsembril 2019Tallinnas EELK Usuteaduse Instituudis konverentsil „Shalom – rahu, rõõm ja lepitus“.

[2] Mennoniidi traditsioonis ei praktiseerita laste ristimist, vaid see peab olema ristitava teadlik otsus. Tõlk.

[3] Alistair Little’i looga on võimalik tutvuda projekti The Forgiveness Project kaudu: https://www.theforgivenessproject.com/alistair-little. Koos Ruth Scottiga on ta kirjutanud ka autobiograafia. Give a Boy a Gun: One Man’s Journey from Killing to Peace-Making, 2009.


Kasutatud kirjandus

Gopin, Marc (2000) Between Eden and Armageddon: The Future of World Religions, Violence, and Peacemaking. New York: Oxford University Press.

Havel, Vaclav, „Disturbing the Peace“ – Vaclav Havel Library Foundation, www.vhlf.org/havel-quotes/disturbing-the-peace/ (vaadatud 17.04.2020)

Little, Alistair; Scott, Ruth (2009) Give a Boy a Gun: One Man’s Journey from Killing to Peace-Making. London: Darton, Longman & Todd.

Pirke Avot – Sefaria: A Living Library of Jewish Texts. www.sefaria.org/Pirkei_Avot.2.16?lang=bi (vaadatud 17.04.2020)

Sider, Ronald J. (1984) „God’s People Reconciling“ – Christian Peacemaker Teams cpt.org/resources/writings/sider (vaadatud 17.04.2020)


Ettekanne on peetud 6. detsembril 2019.a EELK Usuteaduse Instituudis peetud konverentsil „Shalom – rahu, rõõm ja lepitus“. Tõlkinud Anne Burghardt.


Joseph Liechty on rahu-uuringute professor Goshen College’is USA-s.

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

Toeta ajakirja väljaandmist!
English