Tarvastus 28. märtsil 2010, Palmipuudepühal
Hümn Kristusele: „Mõtelge iseenestes sedasama, mida Kristuses Jeesuses: kes, olles Jumala kuju, ei arvanud osaks olla Jumalaga võrdne, vaid loobus iseenese olust, võttes orja kuju, saades inimese sarnaseks; ja ta leiti välimuselt inimesena. Ta alandas iseennast, saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani. Seepärast on Jumal tõstnud ta kõrgemaks kõrgest ja annetanud talle selle nime, mis on üle iga nime, et Jeesuse nimes nõtkuks iga põlv nii taevas kui maa peal kui maa all, ja et iga keel tunnistaks: Jeesus Kristus on Issand − Jumala Isa kirkuseks.“ (Fl 2:5−11).
Möödunud aasta palmipuudepüha hommikul vallutasin ma oma esimese mäetipu 5400 meetri kõrgusel merepinnast. Mäletan kummalist pidulikkust, mida tundsin varahommikul, mil oma eluks vajalikud kompsud kokku pakkisime ja sinise taeva poole astuma hakkasime. Mäletan hetke, mil tõmbasime kaljunukil hinge, et vett juua ja sõbrad hakkasid uurima, et mida see palmipuudepüha õieti tähendab ja äkki räägiksin asjast veidi lähemalt. Toona oli aga jaksu selleks liiga vähe. Ent mõte palmipuudepühast ja Jumala Poja saabumisest inimeste keskele rõõmu ning hõisete saatel kandis mind tervel mu teekonnal tippu ja tagasi alla, andes mingi kummalise jõu ning rahu.
Oma matkapäevikusse olen kirjutanud sellel päeval järgmisel read: „Tippu jõudes tabab kerge eufooria. Minul tuleb päikeseprilli all väike liigutuspisar silma, kuna tegemist on ju mu esimese tipuga ja seda veel palmipuudepühal. Teeme pilti ja uudistame teisel pool laiuvat Tiibetit. Tunne on ülev ja Everesti mägi me vastas selge ning ilus. Kuidagi rahulik on olla, ei saa arugi, et viibime kõrgusel, kus peaks olema ainult 51 % hapnikku. Varesed ja kotkad tiirutavad ümber me peade ja tuules lipendavate palvelippude. Hea meelega viskaks siruli ja vahiks taevast ning ei mõtleks mitte millelegi…“
Me kõigi elus tuleb ette olukordi, kus tunneme, et midagi enamat polegi õnneks vaja. Tuleb ette hinge ülendavaid kõrghetki ja tippujõudmisi ning seda muidugi mitte sõna otseses mõttes – selleks, et kogeda midagi ülevat, ei pea tingimata vallutama mägesid. Ometi on paralleel mäe vallutamisest siinkohal omamoodi tabav ja väljendusrikas. Palmipuudepüha sündmusi arvestades võiks arvata, et Kristuse saabumine Jeruusalemma ülistussõnade saatel ongi Tema elu tipphetk, Tema mäetippu jõudmine − mida enamat vajab üks inimene õnneks ja rahuloluks, kui seda, et temast peetakse lugu, teda oodatakse, teda armastatakse, teda ülistatakse ning kantakse kätel?
Ent hiilgus on sageli vaid virvendav pealispind, seda me mõistame. Meiegi teame ju seda, mis sündmused tegelikult palmipuudepühale järgnevad. Teame, et väline hiilgus ja joovastus ei ole seekord mitte läveks rahule, vaid sündmustele, mis vapustasid maailma. Ent püüdkem täna sellele mitte mõelda. Keskendugem täna hoopis sellele, et antud hetk on olulisem kui tulevik. Elada hetkes ja mitte luua hirmutavaid seoseid tulevikuga – see on miski, mida me inimestena alati ei suuda ega oska.
Asetagem end täna hoopis pildile, kus Jumala Poeg saabub meie juurde – Tema teele heidetakse riideid ja palmioksi, et Tema tulek oleks võimalikult auväärne ning pehme. Lõunamaa leitsakus lehvitatakse Kuningale palmiokstega jahedamat tuult, mis on selge märk sellest, et Teda peetakse valitsejaks. Kujutlegem end kõrbepalavuses otsimas oma tõotatud Lunastaja pilku, et saada sellest kinnitust oma usule. Ja kui me seda pilku üldises melus kohtame, siis mis tunde see meisse jätab? Mida me näeme, kui kohtame Jumala Poja pilku? Kas näeme Temas endasarnast inimest? Enda peegelpilti? Või kohtame hoopis Jumalat? Või sulavad need mõlemad Tema silmades ühte?
Jumala inimeseks saamine ja meie keskele asumine on minu jaoks alati üks liigutavamaid mõttekäike inimkonna ajaloos. Järgnevad sündmused, kannatusnädala sündmused, ei mängi siinkohal praegu veel rolli – oluline on hetk ise. See hetk, et Ta tuli, sai meiesarnaseks kogu meie viletsuses ja ebakõlades. „Ta loobus iseenese olust“, nagu ütleb apostel Paulus.
Küllap oleks Ta isegi saanud ennast aidata ja katkestada oma inimlikud kannatused – Ta oleks võinud ju käega lüüa ning öelda, et ah, mis minul sellest inimkonnast, ma ei kavatsegi narri kombel eesli seljas rahva sekka ilmuda, sest ma ju tean, et needsamad juubeldajad löövad mu peagi risti. Aga Ta ei teinud sellist valikut, kuna tahtis olla ja pidi olema maailma lunastaja. Kuna inimene ei saanud minna Jumala juurde, tuli Jumal ise inimese juurde, valides alandused, kannatused ja täieliku hüljatuse, olles maha jäetud mitte ainult teiste inimeste, vaid ka Jumala enda poolt. Ta tuli lunastama neid, kes suurest hirmust ja ebakindlustundest Tema täiuslikkuse ees leidsid, et parem on ta hukata, kuna lihtsam on ju unustada keegi, kelles Jumala nägu nii hirmuäratavalt selgesti kangastub ning sellega meile me inimlikke vigu meelde tuletab.
Kui kohtaksime Jeesuse pilku, siis näeksime seal tõepoolest iseennast ja see nägemus poleks ilmselt viimseni päris see, mida näha tahaksime. Kes ikka tahaks tunnetada oma nõrkust ja ekslikkust? Kes tahaks näha, et Jumal meie pärast alanduma peab? Ent siinkohal tuleb tõdeda, et kui Jumala Poeg poleks meiesarnasena maa peale tulnud, siis võib-olla ei oskaks me siiani Temast õieti midagi arvata. Inimestena vajame mingil määral samastumist sellega, mida otsime või millele me vastust anda ei oska. Sama lugu on ka jumalatunnetusega – kui me ei leia ennast Temas ja Teda endas, siis on väga raske Teda ka oma elus leida ja Temasse püsima jääda.
Täna on rahvas veel rõõmus, täna leiavad nad, et nüüd hakkab elu minema paremuse poole, sest Kuningas on saabunud. Natuke kummaline on see kuningas küll – ei mingit hiilgust ega toredust, aga see ehk ongi kergendus: Ta ongi samasugune nagu meie, küllap siis ka mõistab meid paremini.
Selles, et Jumal meid mõistab, ei pea me kunagi kahtlema. Tema inimesekssaamise sündmus on tõeline tunnistus sellest, et oma olemuselt oleme Temaga üks. Meie valu on Tema valu ja meie rõõm rõõmustab ka Tema südant. Võtta Looja kaasa igale retkele, igasse päeva ning igasse mõttesse – see ongi meie rahu ning tasakaalu võti. Hoida Jumalat endas, tähendab seda, et miski pole ka meie jaoks enam võimatu – nii oleme võimelised liigutama mägesid, nii pole ükski tippu jõudmine enam ületamatu raskus.
Alustagem algavat kannatusnädalat just sellises rahu ning tasakaalu seisundis, nagu seda tegi Jumala Poeg, kui saabus rahva hulka. Elagem oma hinges koos Temaga läbi kõik järgneva nädala sündmused, et võiksime tunnistust anda nõnda, nagu tegi seda apostel Paulus: „Jeesus Kristus on Issand – Jumala Isa kirkuseks.“ Aamen.
Anna-Liisa Vaher (1980) on Kuperjanovi jalaväepataljoni kaplan.
