„Ja ütle neile: Nõnda ütleb Issand: Eks langenu taha üles tõusta? Eks eksinu taha pöörduda tagasi? Mispärast jääb see rahvas, Jeruusalemm, igavesti eksinuks? Nad hoiavad pettusest kinni, nad tõrguvad pöördumast. Ma olen tähele pannud ja kuulnud: nad ei räägi õigust. Keegi neist ei kahetse oma kurjust, et ta mõtleks: „Mis ma olen teinud!” Igaüks jookseb kiiresti oma teed nagu kihutav hobune lahingus. Isegi toonekurg taeva all teab oma seatud aega, turteltuvi, pääsuke ja rästas peavad kinni oma tulemisajast, aga minu rahvas ei tunne Issanda Seadust.“ (Jr 8:4–7)
Me kuuleme aeg ajalt uudiseid metsa eksinud inimestest. Mõned neist lõpetavad traagiliselt, teised pääsevad kergemini. Ma pean tunnistama, et isiklikult pole veel kunagi metsa eksinud, kuid eeldan loomulikult, et kui keegi on eksinud, siis ta otsib väljapääsu. Ellujäämispüüe on instinktiivne isegi meile, inimestele, kes oleme harjunud ehk endid mõistuslikeks ja vaba tahtega olevusteks pidama. See on sama loomulik, kui et kukkudes soovime uuesti püsti tõusta.
Tänases tekstis viitab prohvet aga indiviididele, kes toimivad täpselt vastupidi: nad kukuvad, aga ei soovigi tõusta, on eksinud ega otsigi väljapääsu, teevad kurja ega kahetsegi seda. Prohvet ütleb, et säärane ennasthävitav toimimine on vastuolus loodusseadusega. Ta võrdleb Issanda Seadust loomuliku instinktiga: „Isegi toonekurg taeva all teab oma seatud aega, turteltuvi, pääsuke ja rästas peavad kinni oma tulemisajast, aga minu rahvas ei tunne Issanda Seadust.“
Vana Testamendi aegsele Iisraeli rahvale oli Toora ehk Seadus eluks: „/…/ inimene, kes teeb selle järgi, elab selle varal!“ ütles Mooses (3Ms 18:5). Issanda seadus oli elu juhis ja Iisraeli inimene pidi eksistentsiaalsetes probleemides instinktiivselt Seaduse poole hoidma.
Ometi on prohvet silmitsi olukorraga, kus säärane instinktiivsus puudub. Kuidas seda mõista? Miks puudub inimesel loomulik ellujäämisinstinkt? Miks teeb ta kurja, ilma et kahetseks? Teame, et depressiivsus soodustab ennasthävitavat tegevust. Samas, depressioonile on omane endasse tõmbumine ja omaette hoidmine. Säärast introvertsust ei ole aga täheldada Jeremija raamatus.
Tänases tekstis öeldakse: „Igaüks jookseb kiiresti oma teed nagu kihutav hobune lahingus.“ Säärane „kihutamine” näitab liikumist kindla eesmärgi nimel, võitlemist mingisuguste väärtuste eest, nii nagu lahingus võideldakse. Siin ei ole midagi tegemist depressiooniga, vaid see on sihikindel ja programmeeritud liikumine hävitamise suunal.
Psühholoogias on kasutusel mõiste „asendustegevus“. Asendustegevus toimub siis, kui me väldime põhitegevust. Selle asemel et teha, mida peaks tegema, teeme midagi muud. Tegevus ise võib olla sama, kuid sisu on hoopis teine. Asendustegevuses asendatakse sisulised ja olulised asjad sisutute ja ebaolulistega. Originaalid asendatakse võltsingutega. Täpselt nii nagu valeraha puhul: väline funktsioon on sama, aga sisu on petlik.
Üks endine poliitik, kes tegutseb nüüd kullaäris jutustas, kuidas nende juurde tuli inimene, kes pani koti lauale ja ütles: „Teate, ma tõin kulda! Sain 40% turuhinnast odavamalt. Lähemal vaatlemisel aga selgus, et nendes pealtnäha ilusates kullakangides polnud midagi väärtuslikku. Tõesti, seal polnud isegi mitte hõbedat. Tegemist oli petliku võltsinguga. Tõsiasi on, et kulla hind võib olenevalt olukorrast kõikuda ainult mõned protsendid, erinevate koguste puhul ka pisut rohkem, aga mitte kunagi 40%.
Prohvet Jeremija raamatu alguses viidatakse petlikule võltsingule: „Kas on ükski rahvas vahetanud oma jumalaid, kuigi need ei olegi jumalad? Aga minu rahvas on vahetanud oma Aulise selle vastu, millest pole abi.“ (Jr 2:11). Teisiti öeldes: rahvas vahetas oma väärtusliku originaali väärtusetu võltsingu vastu. Jumal vahetati ebajumalaga; jumalateenistusest sai asendustegevus. Selle asemel et teha head, tehti kurja.
Meil siin Eestis on religioonisotsioloogid verminud termini „vikaarkristlus“ või „asenduskristlus“. Selle moodustab mõtteline osa elanikkonnast, kes ei pea ennast usklikuks, kuid kellel on hea meel, et kirik seisab ühiskonna konservatiivsete väärtuste eest ja hoiab neid muutumatuna. Vikaarkristlus või asenduskristlus võib olla ka üsna sihikindel ja poliitiliselt motiveeritud, kuid see on valesti programmeeritud.
Jaan Lahe kirjutas aastal 2015 ajakirjas Kirik & Teoloogia: „[V]õib küsida, kas ei taanda „asenduskristluse“ pooldajad kogu ristiusku vaid selle paarile dimensioonile, nagu seda on moraalne ja rituaalne dimensioon. See oleks aga ülimalt kahetsusväärne, sest see muudaks ristiusu, mis on eeskätt usul põhinev lunastusõpetus, moraalinormide ja rituaalide süsteemiks ning moonutaks sellega kristluse olemust.“ (Vt Jaan Lahe, „Asenduskristlus – kas väljakutse või kiusatus? “)
Asenduskristlus võib moonutada, ütleb Lahe. Täna, viis aastat hiljem, leidub asendustegevust, mis on poliitiliselt üsna motiveeritud. See liikumine üritab ennast teostada poliitiliste vahendite kaudu ja seda peetakse sümpaatseks ka mõnedes kiriklikes ringkondades.
Laiemas ajaloolises plaanis pole siin aga midagi uut. Sisuliselt on tegemist sarnaste pürgimustega, mis iseloomustas juba keskaegset reformatsioonieelset kiriku ja riigi ühendust. Ajalugu näitab aga ka seda, et sageli, kui ühinevad poliitiline tahe ja religioon, algavad repressioonid. Keegi on öelnud hästi, et tagakiusamised ei teki mitte niivõrd halbade inimeste kalduvusest teistele kurja teha, kuivõrd heade inimeste kavatsusest teisi paremaks muuta. Poliitika ja religiooni segu ei teeni südametunnistuse vabadust ja õnneks see ei ole kooskõlas ka Eesti vabariigi põhiseadusega, kus on põlistatud usuvabadus (§40). Lunastus Jeesuses Kristuses on vaba valik ja selleks ei saa ega tohi kedagi poliitiliste vahenditega mõjutada.
Head sõbrad! Täna, paastuaja ja Eesti Vabariigi aastapäeva eel on paslik mõtiskleda võimekuse üle kahetseda kurja nii individuaalselt üksikisikuna kui terve rahvana. Inimene, kes ei ole võimeline tundma kahetsust, on empaatiavõimetu, antisotsiaalne ja psühhopaatne. Ka riigid ja rahvad võivad osutuda antisotsiaalseks, kui seda hakkavad juhtima nihkes ühiskonnakäsitlused – käsitlused, mis vahetavad olulised asjad vähemolulistega; tsentraalsed õpetused perifeersete uskumustega.
Täna elame kristlikul ajastul. See on Uue Testamendi ja uue lepingu ajastu. Ja nii nagu apostel Paulus ütles: „Seaduse lõpp on Kristus, õiguseks igaühele, kes usub“ (Rm 10:4), ei olene see õigus rahvusest, rassist, poliitilisest või moraalsest orientatsioonist, vaid Jumala armust. Igasugune vastupidine hoiak aga tühistab Jumala armu: „Ma ei taha tühistada Jumala armu, sest kui õigus tuleks Seaduse läbi, siis tähendaks see, et Kristus on asjatult surnud“ (Gl 2:21).
Ka meie oleme täna ettevaatlikud, et me ära ei eksiks, aga kui me ka eksime, siis teame, kuhu minna, sest Kristus on meile õiguseks ja valguseks. Me usume, et meil on suurem valgus kui see oli Iisraeli rahval Vana Testamendi päevil. Seepärast ei vaheta me oma originaali ühegi võltsingu vastu. Suundugem ikka vähema valguse juurest suurema valguse poole: tühiseist asjust Kristuse vabastava õiguse juurde! Aamen.
Jutlus on peetud 23.02.20 EELK Rakvere Kolmainu kirikus.
Ergo Naab (1971), PhD, on Tartu Ülikooli usuteaduskonna Uue Testamendi teadur ja Eesti Piibliseltsi piiblitõlkeprojekti koordinaator, EELK liige.
