Piiblis on kolm suurt kirjaprohvetit: Jesaja, Jeremija ja Hesekiel. Nende prohvetite ennustused on raamatuna üles kirjutatud. Jeremija dikteeris Jumalalt saadud ennustused Baaruki nimelisele kirjutajale, et neid rahvale ette loetaks ja neis olevat arvesse võetaks. Suuliselt esitatud kuulutustega ei olnud tal olnud edu, sest rahvast pahandas see, mis ta rääkis. Ehk on kirjasõnast rohkem kasu. Kui Baaruk oli lugenud kogu rullraamatu rahvale ette, siis leidsid vürstid, et seda tuleb lugeda ette ka kuningale. Ikkagi tegemist riiklike asjadega. Kuningas kuulas natuke, võttis noa, lõikas rullraamatu katki ja põletas ära. Jumal käskis Jeremijal kirjutada raamat uuesti.
Jeremija oli prohvetiks väga pikka aega – 50 aastat. Tema tegevuse ajal valitses kolm Juuda kuningat: Jooahas, Joojakim, Sidkija, kelle kohta öeldakse Ajaraamatus: tema tegi kurja Issanda, oma Jumala, silmis ja pärast neid sai Juudamaa valitsejaks Paabeli kuningas Nebukadnetsar. Need olid rasked ja keerulised ajad: rahvas küüditati kolm korda ja Paabeli riik neelas Juuda riigi alla.
Jeremija oli õnnetuse kuulutaja, 50 aastat. Tema ülesanne oli valitsejaid ja rahvast hoiatada: kui te meelt ei paranda, siis tuleb häving. Mida heitis Jeremija rahvale ja nende juhtidele ette? Varastamist, tapmist, abielu rikkumist, vale vandumist, ebajumalate teenimist, mille käigus toodi omaenda lapsi Baalile põletusohvriks, oma suguvendade orjastamist. Igal seitsmendal aastal tuli oma rahvuskaaslastest teenijad priiks lasta, lastigi, aga õige pea sunniti neile orjus jälle peale.
Nagu nägime, siis Jeremijat ei võetud kuulda – see oli tavapärane kogu tema prohvetiks olemise aja jooksul. See on ka mõistetav, sest kes tahab kuulda halba, kes tahab ennast muuta, oma mugavusest loobuda. Aga Jeremija pidi kuulutama ja rahvast hoiatama.
Ta ütleb: „Sest iga kord, kui ma räägin, pean ma kisendama. Ma hüüan: „Vägivald ja rüüstamine!“ Sest Issanda sõna on saanud mulle igapäevaseks teotuseks ja pilkeks. Aga kui ma mõtlesin: Ma ei taha enam mõelda Tema peale ega rääkida Tema nimel, siis oli mu südames nagu põletav tuli, suletud mu luudesse-liikmetesse. Ma nägin vaeva, et seda taluda, aga ma ei suutnud.“
Jumalal ei olnud mingit tahtmist rahvast hävitada, aga rahvas on võimatu, Ta pidi teda korrale kutsuma. Lausa aastakümneid lasi Jumal rahvast hoiatada, kutsus neid üles meelt parandama ja ütles, et kui te parandate oma eluviise – ma ei hävita teid, osutan armu. Rahvale oli kõik teada, mis juhtuma hakkab, aga rahvas jäi kangekaelseks.
Tänase pühapäeva juhtsalm on Jeesuselt, kes ütleb: „Ükski, kes on pannud käe adra külge ja siis vaatab tagasi, ei kõlba Jumala riigile!“ (Lk 9:62) Jumalal on vaja ustavaid töötegijaid. Jeremija kahtlemata seda oli. Oma ajas tundus, et ta teeb tühja tööd, aga see töö kandis hiljem vilja. Meeleparanduse ajad – viimaks need tulid, aga alles seal kaugel võõrsil Paabeli vangipõlves.
Jeremija hakkas kuulutama juba noorest peast ja tegi seda surmani. Ta oli Jumalale ustav surmani. Ka keset sõdasid, ohte, tagakiusu, sagedasi tapmisähvardusi ta ei põgenenud, vaid läks kuhu Issand tema saatis. Jumal ütles talle korduvalt: ära karda!
„Ära karda neid, sest mina olen sinuga, ja päästan sinu, ütleb Issand… Nad võitlevad sinu vastu, aga nad ei saa võimust su üle, sest mina olen sinuga, ütleb Issand, ja ma päästan sinu… Ma teen sind kindlaks vaskmüüriks selle rahva vastu; kui nad võitlevad sinu vastu, siis nad ei võida sind, sest mina olen sinuga, et sind aidata ja päästa, ütleb Issand. Ja ma päästan sind kurjade käest ning lunastan vägivallatsejate pihust.“
Kui imekspandavalt kange võib olla rahvas! Nad ei võtnud Jeremijat kuulda, kuigi nad nägid, et tema kuulutus läheb täide. Nad oleksid ta hea meelega tapnud, kui Jumal oleks seda ainult lasknud neil teha. Toimus küüditamine, kuningad ja ülikud viidi kõigepealt minema, aga rahvas ei parandanud meelt. Siis tuli teine küüditamine, kus viidi minema kobedam rahvas ja pidi tulema veel ka kolmas küüditamine sellele tõrksale rahvale, mil viidi minema lihtrahvas ning Jeruusalemma tempel tehti maatasa. Neid oli hoiatatud aastakümneid, aga nad jäid muutmatuks, kuigi Issand ootas pikalt, et neid säästa. Ta ei oodanud niisama käed rüpes, vaid saates nende hulka tõe sõna rääkivaid prohveteid ja andes neile tunnustähti. Alles seal võõral maal orjadena hakkasid nad mõtlema ja esiisade Jumal sai neile jälle armsaks. Alles siis nad hülgasid oma ebajumalad. Kõik see toimus pärast suurt hävingut, mil nad olid jäänud ilma oma kodumaast, oma templist ja vabadusest.
Erinevalt sõgedast rahvast oli Jeremijale kõik selge ja see teadmine valmistas talle suurt südamevalu ja kannatusi. Jeremija ei olnud mingi oma ideest pimestatud usuhull, kes tormab neist ajendatuna kas või surma. Jeremija on kaine mõtlemisega ja tunnistas, et see koorem, mis on talle kanda antud, on väga raske. Ta pigem soovis sellest koormast vabaneda ja ta nurises ja hädaldas Jumala ees.
„Ei ole ma istunud naerjate killas ega ole ma ilutsenud; Sinu käe pärast olen ma istunud üksinda, sest Sa oled mu täitnud oma sajatustega. Mispärast on mu valu nii püsiv ja mu haav ravimatu? See ei taha paraneda. Oh häda! Sa oled mulle nagu kahanev oja, nagu vesi, mis ei jää püsima.“
Kahtlemata oli Jeremija väga julge mees. Talle tuli Issanda sõna ja ta ei pehmendanud seda, vaid rahvahulkade, ülikute ja kuningate ees osutas ilustamata nende patule ja kuulutas karistust kogu selle karmuses. Ta ütles, et teie võite teha minuga, mida tahate, aga kui minule tuleb Issanda Sõna – teie saate seda kuulda, sest teil on vaja seda kuulda, et te saaksite seda kuulda võtta. Ei ole kerge olla Issanda prohvet. Ka Jeesuse kõne peale ütlesid paljud Tema järgijad: „See sõna on ränk, kes suudab seda kuulata?“ ja paljud neist lahkusid temast (Jh 6:60,66).
Jumala Sõna on arm, aga mitte ainult arm, vaid selles on ka karmus. Ei ole lapsele hea, kui ainult tema pead silitatakse, aga ei õpetata ega kutsuta korrale. Mõlemat on vaja, nii armu kui hirmu. Kogu raskus seisneb selles, kuidas leida hirmu ja armu vahel tasakaal. Kui me kirikus räägiksime ainult Jumala valjudest sõnadest, mida on Piiblis rohkesti, siis kogudus jookseks laiali. Kui me räägiksime ainult Jumala kõike taluvast armastusest, siis oleks meil üks mannetu Jumal, keda ei saa tõsiselt võtta. Jumal ei oleks enam Jumal, vaid meie jooksupoiss.
Jah, me peame tundma kogu õpetust, mitte ainult seda, mis meile meeldib kuulata. Jeremija ajal oli ka selliseid prohveteid, kes kuulutasid, mida taheti kuulda, aga seda ei olnud nad saanud Jumalalt ja nende karistus oi ränk, sest nad tegid Jumala valetajaks ja uinutasid rahvast.
Maailmas ja ka meil on käes keerulised ajad koroonaviirusega. Kuidas peaksime käituma? Viiruse hirmus võime kõik kinni panna ja isoleerida ennast nelja seina vahele ning minna hulluks. Teine äärmus on käituda nii, nagu ei oleks häda mitte midagi ja avada sellega tee viiruse vohamisele. Öeldakse, et kasutage kainet talupoja tarkust. Mis see on? Kas on see mõistuspärasus, mis jätab kõrvale Jumala? Meie teame: Jumalat ei tohi kõrvale jätta, Jumalale tuleb anda oma osa, seda eriti rasketel aegadel. Sest kui me seda ei tee, kuidas võiksime eeldada, et Ta meid aitab. Või mõtleme ise hakkama saada ja me ei vajagi Jumalat! Vajame küll. Jumal oleks aidanud Jeremija aegset Juuda rahvast, kui nad oleksid seda tahtnud. Nemad aga kippusid Jumala suu, prohveti, kallale ja tahtsid teda vaigistada ja isegi tappa.
Paastuaeg ja rasked ajad kutsuvad meid Jumala palge ees läbi katsuma oma eluviisi ja suhtumised ning meelt parandama, Jumalaga arvestama. Meil on hoiatavaid näiteid Piiblist, aga ka meie rahva ajaloost ja võib-olla ka tänasest päevast. Olgu meil siis selget arusaamist ja öelgu see meile: ära jäta Jumalat kõrvale, sest meil on Teda tarvis.
Kristiina Jõgi (1972) on EELK Vigala Maarja koguduse õpetaja ja EELK Pärnu-Jakobi koguduse hooldajaõpetaja.
