Kristliku misjoni alguse kohta pakub olulist teavet Uus Testament. Samuti on tähenduslik koht Vana Testamendi sõnumil. Teatavasti algas kristlik misjon juutide hulgas. Kui toimus nelipühasündmus, millest kõneleb Ap 2:1jj, siis liitus nendega umbes 3000 inimest (Ap 2:41). Hiljem lisandus liitujaid veelgi. Ap 6:7 on öeldud: „Ja Jumala sõna levis ning jüngrite arv Jeruusalemmas kasvas väga suureks; ka suur hulk preestreid võttis usu omaks.“ Uues liikumises praktiseeriti jumalateenistuslikku elu juutidele omasel kombel. Jumalateenistusliku elu keskusteks olid tempel, sünagoog ja kodu. Koguduseelu kõige lähem osadusring kujunes kodudes. Ka seal palvetati, tänati Jumalat ja süveneti õpetusküsimustesse. Seal võisid praktiliselt kõik vastavalt oma andidele kaasa teenida (vt 1Kr 14:26). Kodudes kogunemised tegi eriliseks ühiste söömaaegade pidamine, kus mälestati üheskoos Jeesuse surma ja uue lepingu sõlmimist.
Esimeste kristlaste identiteet
Võrreldes enamiku teiste juutidega oli kristlaste olemuslikuks tunnuseks, et nad uskusid Naatsareti Jeesust. Nad uskusid, et ristil surnud Jeesus on pühades kirjades ettekuulutatud Kristus, et ta on Jumala poolt surnuist üles äratatud ja talle on antud taevase võimukandja positsioon (vt nt Ap 2:22–36). Esimesed kristlased olid juudiusulised, kes tunnistasid Naatsareti Jeesuse Issandaks ja Jumala Pojaks (vt Ap 2:36; 1Kr 12:3; Rm 1:4 jt). Nad olid juudiusulised, kes olid seotud Jeesuse isikuga, samas tundsid nad end endiselt seotud olevat Moosese seadusega (Ap 21:20) – ka Jeesus ise täitis Seadust (Mt 5:17–19).
Veel olid esimeste kristlaste iseloomulikeks tunnusteks ristimine ja leivamurdmine. Oma olemuselt oli algkristlik ristimine Johannese ristimise järg, kuid see toimus seoses Jeesuse nimega (Ap 2:38). Leivamurdmine oli usutunnistuslik toiming, millega kogudus mälestas Jeesuse surma ning tema viimase õhtusöömaaja sündmusi, kus ta kuulutas välja uue lepingu ja andis oma surmale õndsusloolise tähenduse. Miski ei viita sellele, et esimesed kristlased oleksid soovinud juutlusest eemalduda, pigem tunti end järjepidevalt seotuna Iisraeli ajaloo ja vaimse pärandiga.
Enda uuesti määratlemise vajadus
Teatud probleemid tekkisid siis, kui Samaaria linn võttis Jeesuse vastu. Jeruusalemmast läksid apostlid asja uurima. Nende palve peale kogesid inimesed Püha Vaimu (Ap 8:15–17). See oli kinnituseks, et Jumal on need inimesed vastu võtnud. Hoopis tõsisemad probleemid andsid endast märku siis, kui jumalakartlik pagan Korneelius ja ta pere said usklikuks (vt Ap 10:1jj): „Aga apostlid ja vennad, kes elasid mööda Juudamaad laiali, said kuulda, et ka paganad olid Jumala sõna vastu võtnud. Kui nüüd Peetrus tuli üles Jeruusalemma, riidlesid ümberlõigatud temaga: „Sina oled astunud sisse ümberlõikamata meeste juurde ja söönud koos nendega!““ (Ap 11:1–3). Süüdistuseks oli, et Peetrus rikkus jämedalt juutlikke osaduskonna piire. Kui juba paganatele küllaminek oli juutide juures taunitav, siis nendega koos söömine seda enam. Kui Peetrus andis Jeruusalemmas kohase selgituse, siis „seda kuuldes nad rahunesid ja andsid Jumalale au, üteldes: „Siis on Jumal ka paganatele andnud meeleparanduse eluks.““ (Ap 11:15–18).
Kui mõelda kristluse leviku ulatusele sellel ajal, siis võidi Korneeliuse pöördumisloos näha rohkem erandit kui reeglit. Erandina võidi näha ka etiooplase pöördumist (vt Ap 8:26jj). Jah, kes võib Jumalat keelata (vt Ap 10:47; 11:17), aga et tegemist võib olla täiesti uue identiteedi kujunemise algusega, seda vaevalt veel taibati. Igati on näha, et Naatsareti Jeesusesse uskumist mõisteti üksnes juutlusesisese nähtusena. Algkristlased tajusid end tõelise Iisraelina.
Identiteedi muutumine
Kuid peagi hakkas kristlus levima ka mittejuutide hulgas. Eelkõige nn jumalakartlike paganate seas, kes hoolisid juudiusust. Põhimõtteline muutus ja uus olukord tekkis Süürias asuvas Antiookias. Ka seal misjoneeriti esmalt üksnes juute (Ap11:19). Kuid Ap 11:20j on öeldud: „Nende hulgas oli ka Küprose ja Küreene mehi, need rääkisid pärast Antiookiasse jõudmist ka kreeklastele, kuulutades neile evangeeliumi Issandast Jeesusest. Issanda käsi oli nendega, ja suur oli nende arv, kes uskuma hakates pöördusid Issanda poole.“ Mida nüüd teha? Ap 11:22 on öeldud: „Aga jutt nendest kostis Jeruusalemmas oleva koguduse kõrvu ja nad läkitasid Barnabase Antiookiasse.“ Barnabas oli Küprose saarelt pärit leviit (vt Ap 4:36). Leviidina oli ta hästi kursis juutide kultuslike reeglitega, samuti tundis ta hellenistlikke mõjutusi. Ühtlasi oli Barnabas avara südamega mees, kuid uues olukorras oli vaja teha ka uusi õpetuslikke otsused. Kui varem praktiseeriti uues liikumises oma jumalateenistuslikku elu juutidele omasel kombel, siis nüüd see hästi ei tahtnud toimida.
Üheks praktiliseks lahendust vajavaks küsimuseks oli pöördunud paganatega koos söömine. Juudid ju koos paganatega süüa ei tohtinud. Lisaks koos söömise küsimusele olid lahendamist vajavad probleemid palju sügavamad. Selles olukorras vajas Barnabas kedagi, kes teda aitaks. Vaja oli kedagi, kes suudaks tuua kompleksse päästeteoloogilise lahenduse. Muidu oli reaalne oht kahe eraldiseisva kristliku kiriku tekkeks. „Siis läks Barnabas Tarsosesse Saulust otsima, ja kui ta leidis tema, tõi ta tema Antiookiasse. Ning nad käisid terve aasta koos koguduses ja õpetasid suurt hulka rahvast. Ja see oli Antiookias, kus jüngreid esimest korda hakati nimetama kristlasteks“ (Ap 11:25j).
See lühike teade, et jüngreid hakati kristlasteks nimetama, on väga tähelepanuväärne. Uus nimi on väga tabav. See ütlus väljendas selgesti, et kristluse mõistmises oli tekkinud täiesti uus kvaliteet. Jeesusesse uskujad nii juudid kui ka paganad tunnustasid enda kuulumist ühtsesse osaduskonda. Mõisteti, et nende puhul ei ole enam tegemist juutluse osaga, vaid nad kannavad juutlusest erinevat identiteeti. Järjepidevuse mõttes oldi muidugi endiselt juutlusega seotud, aga see ei tähendanud juutlusele allumist, vaid iseseisvust. Näiteks säilis ju endiselt side juutide pühakirjaga, kuid selle mõistmiseks hakati kasutama teist tõlgendusmustrit. Muidugi vajas see uus identiteet täpsemat määratlemist ja kujundamist, kuid selle algus oli juba olemas. Väga tähtsaks ülesandeks oli hakata lahendama religiooniõiguslikke küsimusi. Milline on kristlastele kehtiv Jumala leping ja sellega kaasnev seadusandlus. Ilmselt just nüüd hakati sügavamalt uurima Siinai lepingu ja n-ö Kolgata lepingu võimalusi, erinevusi ja piire. Seoses paganamisjoniga tuli süveneda nii pühakirjas kui ka Jeesuse kuulutuses leiduvatesse uue lepingu ja sellega kaasneva seadusandluse mõtetesse. Aktuaalseks muutus Jeesuse poolt pühale õhtusöömaajale antud tähendus. Just paganamisjon oli ajendiks, et leida tõeliselt kristlik identiteet. Selles osas oli ilmselt just Pauluse teoloogilistel arutlustel teedrajav tähendus. Võimalik, et tema initsiatiivil hakati kristlaste ühenduse kohta kasutama jumalarahva kontinuiteeti väljendavat nime kogudus.
Mõni mõte hellenistliku kristluse teoloogilistest põhimõtetest
1) Jumalamõistmine. Enne kristliku õndsussõnumi kuulutamist või koos sellega tuli tegeleda ebajumalateenistuse ja ainsa tõelise Jumala tunnistamise küsimustega. Kristlik misjonikuulutus toetus juutlikule jumalakujutlusele, kuid oma jälje ja mõju jätsid ka tollal levinud filosoofilised arusaamad.
2) Eshatoloogia uus tõlgendus. Paganlikus ruumis omandas algkristlik eshatoloogia uue kõla. Religioosne pagan ei igatsenud mitte maailma uuendamist, vaid soovis üksnes ise pääseda. Kui juutluses oli väga tähtis kollektiiv, kogu rahvas, siis hellenismis oli valdavaks mõtteks üksik indiviid. Jumalariigi mõtte asemele tulevad mõisted (igavene elu, kadumatus jne), mis väljendavad individuaalset lootust.
3) Uus arusaamine kristoloogiast. Oma rahva lunastaja mõte ei leidnud paganate juures mõistmist. Mitmete Jeesuse tiitlite mõistmiseks puudusid paganluses vajalikud eeldused. Tuli arendada uusi kristoloogilisi mõtteid, termineid tuli uuesti defineerida, et need seostuksid paganliku kujutlusmaailmaga. Näiteks austati hellenistlikke jumalusi küriostena, mistõttu kanti vastav kujutlus üle ka Jeesusele. Üleminekul juutlikust mõttemaailmast hellenistlikku mõttemaailma toimus samade terminite kasutamisele üsna oluline muutus Jeesuse isiku ja tema tegevuse mõistmisel.
4) Uus käsitlus eetikast. Seoses ebajumalate teenimisest loobumisega kaasnes loomulikult ka inimeste paljude eluviiside muutumine. Juutide juures võidi lähtuda ühistest eetilistest alustest. Paganate juures aga tuli alata dekaloogiga. Kasutati ka paganate juures tuntud pahede ja vooruste loetelusid, mis aegapidi n-ö kristianiseeriti.
Kodused jumalateenistused
See ei olnud sugugi endastmõistetav, et Kristuse surma päästvat tähendust kohe mõisteti. Kui juut sai kristlaseks, siis tähendas see talle valitsuse vahetust. Nüüdsest alates oli tema valitsejaks Jumala poolt taevaseks Messiaks ülendatud Naatsareti Jeesus. Jeesuse ristisurm võis tunnistada tema Jumalale ustavaks jäämisest, kuid patuprobleemi lahendamiseks piisas juutide arvates Moosese seaduses antud võimalusest esialgu veel küll. Paganate olukord oli teine. Nemad vajasid kohe uut päästeloolist lahendust, sest nende kohta Moosese seadus ei kehtinud. Leivamurdmine aga tuletas ikka ja jälle meelde Jeesuse surma, koos Jeesuse enda poolt antud tähendusega: „See karikas on uus leping minu veres. Nii sagedasti kui te sellest joote, tehke seda minu mälestuseks!“ (1Kr 11:25). Või pisut teises sõnastuses: „Aga kui nad sõid, võttis Jeesus leiva, õnnistas ja murdis ja ütles jüngritele andes: „Võtke, sööge, see on minu ihu!“ Ja ta võttis karika, tänas, andis selle neile ja ütles: „Jooge kõik selle seest, sest see on minu lepinguveri, mis valatakse paljude eest pattude andeksandmiseks!““ (Mt 26:26jj). Leivamurdmine hoidis Kristuse ristisurma tõsiasja aktuaalsena. Nii tagas rituaali kordamine vastava tõe säilimise ka siis, kui arusaam sellest tõest oli veel puudulik.
Vähemalt algusaegadel olid just kodud need kohad, kus toimusid ka ühised söömaajad, seda koos Kristuse surma mälestamisega. Leivamurdmine oli nagu lüli, mis liitis kokku apostlite õpetuse ja osaduse. Vastavalt oma andidele võisid kodudes koguduse kõik liikmed kaasa teenida (vt 1Kr 14:26). Ühtlasi oli just kodu kohaks, kus vastavalt Jeesuse korraldusele (vt Mt 23:8–12) täiesti taotluslikult püüti sotsiaalseid vahesid ületada. Üksteist õpiti tundma kui ühe perekonna liikmeid, kui vendi ja õdesid.
Sõprade ringis kodudesse kogunemise osas olid aegade jooksul välja kujunenud oma tavad, seda eriti seoses söömisega. Selle kõigega tuli arvestada ka kogudusel. Nii oli vaja neid tavasid n-ö kristianiseerida. Koduste koosviibimiste korraldamisel lähtusid esimesed kristlased eelkõige juutlikest sabati- ja pühadetavadest. Paganakristlased pidid aga rohkem või vähem arvestama ka kohalike tavadega. Sest kodustel koosviibimistel võis esineda teravaid kokkupõrkeid ühiskonnas väljakujunenud tavadega. Põhjused olid nii usulist, kõlbelist kui ka sotsiaalset laadi. Probleemide ületamine, seda nii juutlikus kui ka paganlikus ümbruses, ei olnud sugugi lihtne.
Tollaste arusaamade kohaselt rajas üheskoos söömine eriti tihedat osadust, mida kõigiga jagada ei tahetud. Inimesed arvasid, et söömine ei loo osadust mitte üksnes inimeste vahel, vaid ka inimese ja vastava jumaluse vahel (vrd 1Kr 8:10; 10:18). Selline söömaaja tähendus näib olevat vanas, antiikses maailmas laialt levinud veendumus (vrd 1Ms 43:32 näide egiptusest: sest egiptlased ei söö leiba üheskoos heebrealastega – see on egiptlastele jäledus). Ühine söömaaeg kujundas grupiidentiteeti, kuid ühtlasi tõmbas teiste gruppide vahele piiri (vt Lk 14:12,17-24). Vastupidi kultuslike piiridega templile ja väga avatud sünagoogile oli koduosaduse eripäraks väga kõrgete sotsiaalsete piiride olemasolu. (Wick, Peter (2003) Die urchristlichen Gottesdienste : Entstehung und Entwicklung im Rahmen der frühjüdischen Tempel-, Synagogen- und Hausfrömmigkeit. Stuttgart: W. Kohlhammer, 122j)
Näide Korintose koguduse koosviibimistest
Kodudes jumalateenistuste läbiviimise kohta pakub kõige rohkem andmeid 1Kr 11-14. Minu jaoks on siin näide ühe paganliku kodu kristianiseerimisest. Paganliku kodu vormile anti uus, kristlik sisu. Muidugi oli selline nn kristianiseerimine, nagu see Korintoses toimus, nii Paulusele kui ka tema meeskonnale suur eneseületamine. Paulus kirjutab „Meie suu on teile avatud, korintlased, meie süda on avardunud. Teil ei ole meie sees kitsas, vaid teil on kitsas teie oma südames. Ma ütlen teile kui lastele: Vastutasuks avarduge teiegi!“ (2Kr 6:11–13). Samuti tähendas see piiride tunnetamist. „Ärge hakake vedama võõras ikkes koos uskmatutega! Mis ühist on õigusel ja ülekohtul või mis osadust valgusel pimedusega? Mis kooskõla on Kristusel Beliariga või mis osa on usklikul uskmatuga? Kuidas sobib Jumala tempel kokku ebajumalatega? Meie oleme ju elava Jumala tempel,“ (2Kr 6:14–16). Südame avardamine küll, aga ka õigetesse piiridesse jäämine.
Formaalsetel ja rituaalsetel traditsioonidel on teatavasti vägagi püsiv mõju. Tollases hellenistlikus ühiskonnas oli laialt levinud tava, et õhtused kodused koosviibimised jagunesid kaheks osaks, deipnon’iks ja sümpoosion’iks. Deipnon kujutas endast ühist õhtusöömaaega, sümpoosion oli aga söömaajale järgnev seltskondlik osa. Nüüd joodi veega segatud veini, öeldi tooste, lauldi, peeti kõnesid, jagati õpetusi. Kõigilt osavõtjatelt oodati aktiivset kaastegevust. Seda võisid täiendada professionaalsed muusikagrupid ja tantsijannad, samuti hetäärid. Sümpoosionil etendas tihti suurt rolli erootika ja seksuaalsuhted, seepärast söömaaja järel abielunaine ja lapsed lahkusid. Sümpoosionil osalemine ei olnud neile kohane. (Wick 2003, 120–125)
Ilmselt vähemalt esialgu pidid ka kristlaste koosviibimised mahtuma olemasolevate tavade vormi, küll aga oodati kristlastelt täiesti teistsugust sotsiaalset, kõlbelist ja usulist käitumist. Enne vormi muutmist oli vaja uuendada sisu. Teoloogilistel põhjustel oli oluline, et nendel koosolekutel nii deipnon’il kui ka sümpoosionil osaleksid ning seega ka koos sööksid nii juudid kui paganad, orjad ja vabad, mehed ja naised. Seepärast pole imestada, et esines nii etnilisi, religioosseid ja ka sotsiaalseid konflikte (Gl 2:11–14; 1Kr 11:2j).
Õhtusöömaaeg – deipnon
Pauluse jaoks oli ühine söömine tähtsal kohal. Paulus pidas seda kogudusele hädavajalikuks, sest see muudab osaduse nähtavaks, loob ja soodustab seda. Kuid samas põrkus see vastu sotsiaalseid barjääre. Näib, et sotsiaalne ebavõrdsus oli tõsine küsimus. Sellele osutab ka 1Kr 11:18: „Sest esmalt ma kuulen, et kui te tulete kokku kogudusena, esineb teie seas lõhesid.“ Koos söömine vajas tõelist vennaarmastust. Koguduse söömaajad tegi eriliseks olemuslikult kristliku esiletoomine: Jeesuse surma ja uue lepingu sõlmimise ühine mälestamine. 1Kr 11 on näha, et Paulus asetabki rõhu sellele. See oli tähtis osa koguduse koduse osaduse kristianiseerimisel.
Nii nagu kogu paasasöömaaja korraldus väljendas sidet paasaööl Egiptusest väljujatega, nii näitas pühast õhtusöömaajast osavõtt sööjate isiklikku seost Jeruusalemmas ülemises toas toimunud söömaajaga. Samuti mõisteti, et püha õhtusöömaaja puhul ei ole tegemist uue söömaajaga, vaid jätkatakse seda söömaaega, millest Jeesus ja ta jüngrid osa võtsid. Selle poolt räägib ka asjaolu, et Jeesus andis söömaaja läbiviimiseks uue korralduse enne oma surma, ja kogudus, vaatamata Jeesuse surnuist ülestõusmisele, pidas endiselt Jeesuse surma mälestamise söömaaega. Samuti rõhutati uue lepingu mõtet. Koguduse söömaaeg oli ühelt poolt osadussöömaaeg, teisalt aga viitas see Issanda erilisele lähedalolule ja liidule temaga. (Wick 2003, 198–209; Balode, Dace (2011) Gottesdienst in Korinth. Frankfurt am Main: P. Lang, 67–96)
Jumalateenistuse sõnaline osa – sümpoosion
Traditsiooni kohaselt järgnes hellenistlikule söömaajale seltskondlik sümpoosion. Kristlaste puhul võib seda nimetada koduse jumalateenistuse sõnaliseks osaks. Üheks suurimaks üldistest reeglitest kõrvalekaldumiseks oli see, et Paulus mitte üksnes ei lubanud naistel osaleda deipnon’il, vaid ka sümpoosionil. Seetõttu oli soospetsiifiliste konfliktide teke päris ootuspärane. Vastupidi täiesti probleemitule templi või sünagoogi külastamisele saatis juba üksnes naiste sümpoosionist osavõtt erootilisi signaale, mis juutidele olid eriti vastikud, hellenistid (1Kr 6:12–20) aga võisid seda mõista kui kutset seksuaalseks kontaktiks. Ilmselt seepärast ongi nii koduse koosoleku teema alguses kui ka lõpus n-ö naisteproblemaatika (1Kr 11:2–16; 14:33–36), sest koguduse koosolek ei ole koht erootikaks. Pealegi võisid sellisest koguduseõhtust võtta osa ka „uskmatud“ (1Kr 14:23). Võib arvata, et just erootilist momenti silmas pidades ja teatud kindlatele naistele mõeldes kirjutab Paulus, et „nõnda nagu on kõigis pühade kogudustes, olgu need naised koguduses vait, sest neil ei ole lubatud rääkida“ (1Kr 4:14,33j). (kasutatud on määravat artiklit: „need naised“). Seega ei olnud naiste jumalateenistusest osavõtureeglite puhul tegu mitte niivõrd teoloogilise kui just kultuurilise ja sotsiaalse küsimusega.
Teine probleemide ring seostus koosolekutest osavõtjate käitumisega. Tava kohaselt tarvitati paganlikel sümpoosionidel üsna rohkesti veini. Etteheitvalt ütleb Paulus, et mõned on koosolekul joobnud (1Kr 11:21). Samale probleemile osutades kutsub ta kirjas efeslastele üles: „Ja ärge joovastuge veinist, millest tuleb liiderlikkus, vaid saage täis Vaimu“ (Ef 5:18). Ka oodati, et kristlased sõltumata seisusest üksteist tunnustaksid ja heal meelel üksteist vastu võtaksid (1Kr 11:33: „mu vennad, kui te tulete kokku sööma, siis võtke üksteist vastu heal meelel“[1]) . Siin sobib põige tõlkimise probleemidesse: 1Kr 11:33: allēlous ekdehesthe tõlgib enamik eksegeete: „oodake üksteist“. Kuid ekdehomai võib säilitada ka dehomai põhitähenduse: „sõbralikult/ heal meelel vastu võtma“, „kui külalist vastu võtma“. Selline tõlge sobiks 1Kr 11:17–34 kontekstiga, mille kohaselt tuleks koguduse sotsiaalset lõhenemist ületada.Samuti oodati, et koosolekul käitutaks kombekalt, et kõik sünniks viisakalt ja korra järgi (1Kr 14:40).
Jumalateenistuse sõnalise osa sisulist külge iseloomustab apostel Pauluse ütlus: „Kui te tulete kokku, siis on igaühel midagi: on laulu, on õpetust, on ilmutust, on keelterääkimist, on nende tõlgendamist“ (1Kr 14:26). Siin on loetelu koosolekul toimuvast. Seejuures varustas Jumal inimesed vajalike ülesannete ja armuandidega. Igal juhul oli koguduse mitmekülgsel õpetusel ja juhendamisel oluline tähendus. Näib, et Korintoses oli eriline rõhuasetus Jumala armuandide kasutamisel ja üldse karismaatilisel tegevusel.
Pauluse kiri efeslastele toob aga eriti esile Jumala austamise muusikalise külje mitmekesisuse: „lauldes omavahel psalme, hümne ja vaimulikke laule, lauldes ja pilli mängides kogu oma südamega Issandale, tänades alati Jumalat ja Isa meie Issanda Jeesuse Kristuse nimel“ (Ef 5:19j). Oluline on, et kõik toimuv tuleks koguduse ülesehitamiseks (1Kr 14:26). (Wick 2003, 212–223; Balode 2011, 102–115)
Kokkuvõte
Algkristlus elas pingeväljas nii juutlike kui ka paganlike tavade ja arusaamadega. Kristluse levik paganate hulka tõi olulisi muudatusi ka senisesse usuelukorraldusse. Kristliku koguduse otsustavaks tunnuseks oli Jeesuse tunnistamine Kristuseks. Esimeste kristlaste kõige lähem osadusring kujunes kodudes. Seal palvetati, tänati Jumalat, räägiti pärimusi Kristusest, süveneti õpetusküsimustesse. Koguduse söömaajad tegi eriliseks olemuslikult kristliku esiletoomine: Jeesuse surma ja uue lepingu sõlmimise ühine mälestamine. Sünagoogijumalateenistustest osavõtt pakkus võimalust pühakirja kuulamiseks, samuti oli sünagoog üheks oluliseks misjoneerimise kohaks. Terve koguduse tunnuseks oli Kristuse kesksus ja tegevuse mitmekesisus.
[1] 1Kr 11,33 „allēlous ekdehesthe” tõlgib enamik eksegeete „oodake üksteist“. Kuid ekdehomai võib säilitada ka dehomai põhitähenduse „sõbralikult/ heal meelel vastu võtma, kui külalist vastu võtma“ (Grundmann, Walter (1954) „δέχομαι κτλ” – ThWNT II, 49–57). Selline tõlge sobiks 1Kr 11:17–34 kontekstiga, mille kohaselt tuleks koguduse sotsiaalset lõhenemist ületada.
Ettekanne on peetud Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku vaimulike konverentsil Nelijärvel 21. jaanuaril 2020.
Peeter Roosimaa (1948), dr theol, on Tartu ülikooli usuteaduskonna emeriitdotsent, Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liidu (EEKBKL) Kõrgema Usuteadusliku Seminari Uue Testamendi professor ja EEKBL pastor.
