Esiletõstetud lood

Lootuse, armastuse ja rõõmuga rahu poole (Sk 9:9–10)

„Ole väga rõõmus, Siioni tütar, hõiska, Jeruusalemma tütar! Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja.Tema on alandlik ja sõidab eesli seljas, emaeesli sälu seljas. Mina hävitan Efraimist sõjavankrid ja sõjaratsud Jeruusalemmast, sõjaammudki hävitatakse. Ja tema kuulutab rahvaile rahu ning valitseb merest mereni, Frati jõest ilmamaa ääreni.” (Sk 9:9–10)

Advendiaeg on imeline aeg, sest me valmistume Kristuse sündimise pühaks. Advendiaega võiks kirjeldada lühidalt nelja kauni sõnaga, iga pühapäeva jaoks üks: lootus, armastus, rõõm ja rahu. Need on justkui neli küünalt, mis jõuluõhtul kõik korraga Jeesuse sõime ümber põlema süttivad.

Advendiaeg on väga eriline aeg enamiku inimeste jaoks, sest isegi need, kes ennast kristlaseks ei pea, valmistuvad jõuludeks. Need pühad puudutavad inimesi. Jõulupühadeks tehakse suuri ettevalmistusi juba enne esimest adventi. Jõulutuled linnatänavatel ja parkides, kõikjal ehitud kuused – nii püütakse luua argipäevast erinevat meeleolu ning tuua valgust pimedatesse õhtutesse. Jõuludega kaasneb igasuguseid ootusi: kes ootab lund, kes kingitusi, kes pidulikku jõululauda ja perekondlikku koosoolemist; mõni loodab, et keegi teda külla kutsuks, teine jälle seda, et keegi külla tuleks, et ei peaks jõulude ajal üksi olema. Kõik need asjad, mida tavaliselt oodatakse, viitavad sellele, et me inimestena vajame enda ümber ilu, vajame kuuluvustunnet ja tunnet olla armastatud. Me pingutame selle nimel, et jõuluõhtu kujuneks hubaseks ja mõnusaks koosolemiseks. Advent on aga palju enam kui hubase ja mõnusa jõuluaja ootamine. See on aeg uuendada oma usku Jumala armastusse – et meie jõulurõõm võiks olla saabuvatel pühadel järjest täiuslikum.

Tavaliselt räägime kirikus, et advent on ootuse, paastu ja meeleparanduse aeg. Advendi värvgi on lilla – paastuaja värv kiriku sümboolikas. Kuid see on teistsugune paastuaeg kui 40 päeva enne ülestõusmispüha. Ometi on see aeg, et vaadata enesesse, palvetada, korrastada oma suhet Jumalaga ja teha muutusi enese sees. Ennekõike on advent rõõmus ootusaeg, sest me teeme ju ettevalmistusi Jeesuse tulekuks.

Vanas Testamendis väljendab prohvet Sakarja rõõmu, mida tundis Iisraeli rahvas, kui nad ootasid Messia, meie Issanda tulekut.  Prohvet kirjutab: „Ole väga rõõmus, Siioni tütar, hõiska, Jeruusalemma tütar!” See pole tavaline üleskutse olla rõõmsad, naeratada, nagu fotograaf ütleb, kui ta tahab meist pilti teha. Prohveti sõnad kuulutavad rõõmu, mis on täis energiat, entusiasmi, mis tuleb sügavalt inimese seest ja täidab teda tervenisti. See tähendab olla ülevoolavalt rõõmus, rõõmu pärast hüpata ja tantsida.

Me mõistame seda hingeseisundit paremini, kui läheme hetkeks ajas tagasi.

Kui prohvet Sakarja need sõnad kuuldavale tõi, oli Juudamaal küll rahu ja osa küüditatuidki oli Juudamaale tagasi pöördunud, kuid rahvas mäletas hästi ränkrasket Paabeli vangipõlve ja paganad olid hävitanud Jeruusalemma templi. Tempel kujutas aga juutide jaoks Jumala maapealset koda – kuidas on võimalik, et nende Jumal JHWH sai lüüa? Siis kõlas aga prohvetlik hüüd, et hõiska rõõmust, Siioni tütar ehk Jumala rahvas, sulle tuleb kuningas, õiglane ja aitaja, kes kuulutab rahvaile rahu ja valitseb merest mereni ehk terves maailmas. Milline vapustavalt võimas sõnum vangipõlves olnud ja Jumala templi kaotanud rahvale! Issand teeb meid varsti päris vabaks ja ehitab üles oma koja meie keskel! Meenub meie oma ajalugu, vabaduseootus ning tohutu rõõm selle saabumisel. 

Täna me elame vabal maal. Meil on kirikud. Kuidas võiks see sõnum puudutada meid nii, et tunneksime ülevoolavat rõõmu ja hõiskaksime Jeesuse sünni üle?

Meie jaoks on Jeesus juba ammu sündinud ja me teame, et ta tuleb tagasi kord aegade lõpul. Vahepealsel ajal, kus elame praegu, me ootame, et ta tuleks meie ellu, meie südamesse ja oleks meie kuningas. Selles mõttes elame tegelikult terve aasta advendiajas, sest me ju ei võta Issandat vastu ainult detsembrikuus, vaid meil on vaja, et Jeesus oleks me elus iga päev. Mina elan Kristuses ja Kristus elab minus.

Jumal saatis oma Poja maailma, sest ta armastab meid. Tahtes tunda tõelist rõõmu Jeesuse sünnist, usaldagem Jumala armastust meie vastu. Saame teha valiku, öeldes et jõululaps, Jeesus Kristus on ka minu kuningas. Ma tean, et mu Isa Taevas armastab mind ja tunneb mind, sellepärast võivad elu asjaolud olla millised tahes, kuid võin ikka rõõmu tunda. Igaüks saab teha selle valiku – võtta vastu Jumala armastus.

Ja nüüd tagasi nende nelja sõna juurde: lootus, armastus, rõõm ja rahu, mis on justkui neli advendiküünalt. Lootkem alati Issanda peale igas oma elu olukorras. Teadkem, et Jumala armastus on muutumatu ja Ta armastab meid! Rõõmustagem, et oleme tema armastatud lapsed. Lootus Jumalas, teadmine Ta armastusest ja rõõm selle üle täitku me südamed rahuga, mis on üle kõigest.

Jagagem seda sõnumit teistelegi! Aamen.


Tiina Klement (1973) on EELK Mustamäe Maarja Magdaleena koguduse õpetaja.

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

Toeta ajakirja väljaandmist!
English