Mu auväärne sõber jagas mulle linki „Norra valitsus eraldab islamistlikule rühmitusele 100 000 eurot, et muuta 100-aastase ajalooga kirik mošeeks”. 100-aastane kirik on ajaloo perspektiivis maja, mis ehitatud täna. Ja ta küsib, kas nii me jõuamegi lõpule? See meenutab meile väga kuulsat dialoogi.
„Kas see on lõpp?”
„See ei ole lõpp. Kõik kestab edasi. Ei lõpe veel meie püha üritus. Aidaku meid Jumal.”
Mille lõpuni me jõuame? Lõpp on juba ära olnud!
Mulle meeldib jagada teinekord Uku Masingu tekstilõike. Teda ei usuta. Kui teda usutaks, peaksime endid valeks kuulutama.
„Kõik normid on kustutatud „ma” ja „maa” suhtes, inimene võib minna välja ja ehitada midagi hoopis uut. Seda tegid mõned ja teevad praegu kindlasti. Enamik kasutas ja kasutab Jeesust mistahes ühiskondlikeetilise korra õigustajaks. Patriarhaalse orjapidamise, feodalismi, kapitalismi. Juba algusest pääle. Apostlid juba hakkavad jagama juhiseid orjuse ja naise alaväärsuse ning endise perekonnaelu säilitamiseks kristluses. Toomast ja Paulusest ja Johannesest ma seda ei usu ja pean kõiki taoliselt tõlgendatavaid osi neis lisandeiks. Sammsammult taanduti. Konstantiini aegu loobuti sõdimiskeelustki ja see oli ots.” (UM, 6. aprillil 1964)
Mille ots, mille lõpp? Kristluse / ristiusu? Kristlus on ju kestnud siiani ning põrgu ei võida kirikut kunagi. Kas see on kristlus? Kui see on kristlus, siis mina olen Rooma paavst.
Jumal on minu veoloom, kellega ma hagu vean.
Püha Vaim on mu siga, keda oma vannitoas pean.
Kristus on minu maailmavaate kaitsepühak.
Aga mina olen vaga, vaga, vaga.
Mina aga olen usklik, nii usklik.
Mina, Orenti Kampus, jõulupuu valguse kumas,
hoides käes teist ja kolmandat advendiküünalt.
Asi pole selles ega nii, et kedagi uskudes hakkan teda levitama. Mitte nii. Enne mind on tekstid ära kirjutatud ja miks ei võiks siis kasutada neid, kui öeldud ilusamini, täpsemalt, kohasemalt? Lugedes tunned ära iseenda – tekst loeb sind – ja kui aeg käes, ütled seda, mida ütlema pead. Siin ei ole tegemist usuga kellegi või millegi sisse, võib-olla iseenda sisse. Ja kohutavaks osutub, kui kuulutus lähtub usust Jumalasse. Kohutavaks ümbritsevatele, kui nemad ei usu. Aga kes siis ei usuks? Kui usud, tõesti usud Jumalat (eestlased ei usu / usalda sisse, vaid Jumalat), siis sõna saab Jumalast lähtuvaks. Kus on mõõdupuud võrdlemiseks? Ajalugu.
Nii nimetatud peavoolu, kirikukogude, kristlus lõpetas oma eksistentsi 4. sajandil. Tunnistajaks on ajalugu. Arles’i kirikukogul (314) otsustasid piiskopid, „et kristlased võivad osaleda õiglases sõjas (bellum iustum) ja kõiki armeeteenistusest keeldujaid ning väeosadest askeetlikel põhjustel põgenejaid tuli karistada ekskommunikatsiooniga ehk kiriku sakramendiosadusest lahutamisega.” (Riho Saard, Kristluse ajalugu, 2013:73.) Palun ette kujutada seda, kuidas inimesi keelati armulauast ehk heideti kirikust välja. Ja kui mitmeid tapeti kristlaste poolt (kristlased kristlasi). Sõjaväelasele tuleb Vaim peale ja ta keeldub edasi sõdimast. Mida teeb kristlik väeülem desertööriga? Sõjaolukorras mitte ei keelata armulauda, vaid tapetakse ära. Mille nimel? Maa nimel. Ja maeti kui paganat.
On üks pildiraamat pealkirjaga „Impeeriumide aeg”, koostanud Robert Aldrich. Milliseid on sealt leida? Nii nimetatud kristliku Euroopa – Hispaania, Portugali, Hollandi, Skandinaavia, Suurbritannia, Prantsusmaa, Venemaa, Austria-Ungari, Belgia, Saksamaa, Itaalia, Ameerika Ühendriigid. Venemaa oli niivõrd kristlik, et sünnitas oma pühast üsast Nõukogude impeeriumi, kes tõi ilmale praeguse. Kuidas oli ja on see võimalik? Aga kõik need teised kristlikud impeeriumid? Need on võimalikud, sest inimesed on kristlased, kes võitlevad ja kaitsevad ja paljundavad iseennast („ma”) ja suurendavad oma territooriumit („maa”). Tänu kristlastele oli ja on võimalik inimeste ja kultuuride ja looduse hävitamine. Keegi ei taha ju olla eemaldatud armulauast!
Jagasin näoraamatus ükspäev linki, kus Vene õigeusu kiriku preester õnnistab relvi. Selle all kujunes taoline kommentaarium.
A: „Kumb on hullem: kas relvade või homoseksuaalsuse õnnistamine?”
B: „Milles küsimus: mis on hullem kui vägivald?”
A: „Teile on parem, kui hukkub üks, kui et terve tsivilistasioon hukka läheb.”
Ja mina ütlen teile, et see teie tsivilisatsioon alates 4. sajandist, see niinimetatud peavoolu kristlus oma kuritegeliku / inimvaenuliku tsivilisatsiooniga peabki hukkuma. Surm peab surema. Aga enne oma täielikku kadumist ta tapab veel paljusid.
Või teine näide näoraamatust. Kirjutasin seoses Tšetšeenia esimese sõjaga lause: „Moskva Jeesus on pärit põrgust, ja põrgusse ta käigu.”
A: „Kui me mõõga maha paneme, saame kanda risti. Kui me mõõga kätte võtame, peame risti maha panema. Mõlemat korraga kanda ei saa.”
B: „Risti saab mantli peale tikkida.”
C: „Täiendaksin, et samuti kilbile maalida.”
C: „Seega mõõk ja rist täiendavad teineteist.”
D: „Jah.”
Niisiis, armas jõulurahvas (kas Jeesuse sõimed on juba valmis meisterdatud?), tuumapomm ja Kristuse rist täiendavad teineteist!!!
„Nemad aga ütlesid: „Issand, ennäe, siin on kaks mõõka!” Tema aga ütles neile: „Küllalt sellest!”“ (Lk 22:38) Auväärne Einar Laigna õpetab, et see on meie (kristliku) tsivilisatsiooni alus, ilmalik ja vaimulik jõud / vägi käsikäes / koos (elama jäävad need, kes elavad Jumala seaduste kohaselt). Ennäe, juba Jeesus õpetas niimoodi! Auväärne Toomas Paul kommenteerib lõiku järgnevalt: „„Küllalt sellest (kr hikanon estin)!” tähendab tõenäoliselt: aitab (vrd. 5Ms 3:26, 1Kn 19:4) sellest jutust, kui te ei saa midagi aru.” (Toomas Paul, Uus Testament, 1990:248.) Kui esimene paavst, Peetrus, tungib mõõgaga kallale inimesele, et kaitsta Jumalat (ta ei kahetsenud oma tapmiskatset, küll aga Jeesuse salgamist, kuid salgas Jeesuse oma tapmiskatsega, ning hiljem kirjutati ilus lugu kukest Peetruse ülistuseks), siis võib seda teha iga järgnev paavst ja kirikukogu. „Paavst Innocent III [„Oops, I did it again. I’m not that innocent.” Britney Spears, 2000.], kes unistas „maailma impeeriumist” ega suutnud taluda vastasleere Põhja-Itaalias ega mujal, alustas 1209. a. ristisõda katarite vastu. See on esimene teada olev genotsiid ehk inimeste massiline hävitamine Euroopas.” (Kaide Rätsep „Ainult üks tõeline müstitsium”, EELK, 1987:42–43.) Auväärne Laigna ütles, et see, mis tehti kataritega, oli küll kohutav, aga vajalik. „Teile on tulusam, et üks inimene sureb rahva eest, kui et kogu rahvas hukkub.” (Jh 11:50) See üks inimene tähendab miljoneid, ma loodan, et te saate sellest aru. Miljonid peavad surema, on surnud ja surevad, et säiliks Euroopa kristlik tsivilisatsioon.
Kui kasvõi üksainus inimene tapetakse ühiskonna nimel,
see ühiskond läbikukkunud, kukkunud läbi põranda põrgusse.
Kes õilistab inimese tapmist, see õilistab inimese tapmist, ja ei midagi muud.
Patriotism on üks surmapattudest, aga seda nimekirjast ei leia.
Kes võtab vastu autasu presidendilt, on patrioot.
Patriotism on selles lõimes kristlik tsivilisatsioon, president kirikuvürst, patrioot kristlikult tsiviliseeritud kodanik.
Kas nii me jõuamegi lõpule? Me oleme juba ammu lõpule jõudnud. Me näeme oma silmadega suremist ja surma. Jumala inglid taevas on rõõmsad, kui kristliku tsivilisatsiooni kantsid, need kirikuhooned, muudetakse mošeedeks! Jah, Jumala inglid rõõmustavad meelt parandanud patuse üle. Võidelge, võidelge oma viimaste kantside eest! Viimane võitlus käib perekonna eest. Ka selle te kaotate, sest Jumal ei salli enda nime kurjasti kasutamist. „Senise perekonnastruktuuriga on lõpp, midagi uut tuleb panna ta asemele, et üldse suuta elada kristlikult. Apostlite aktides ja veretunnistajate lugudes on Jeesuse misjonäride üheks suursüüks alati see, et nad laostavad patriarhaalseid suurperekondi ning nende üldkehtivat ja ainuõiget moraali. Ja seepärast seisabki Filippuse evangeeliumis, et kui kuuldakse kedagi olevat kristlane, siis algab üks suur heitumine, sest roomlane ei karda juuti ega juut roomlast nõnda, kui kardetakse kristlasi. See patriarhaalne moraal, mis Euroopas ja pooles Aasias (osa Aasiat on matriarhaalne) on vana vähemalt 8000 aastat ega ole muutunud tänini. Kõik muud asjad on teisenenud maailmas, aga seda tobedust säilitab terve mõistus sellise pühadusena, mis viimsena tohib langeda. Teoreetiliselt pole meil patriarhaalset korda, aga abiellumisse langedes suurperekonna võim paratamatult kasvab.” (Uku Masing „Budismist”, 1995:237.) Kas pole mitte selles juur, et kilbile on tõstetud võitlus homoseksualismi vastu? Kui teistmoodi see tobedus ei kao, saadab Jumal kiriklikud homoabielud, et te oma ülipuhtas kristluses lõhki läheksite karjudes: „Meie perekonnad, need kristliku tsivilisatsiooni alused, on ohus!” Jumalariik ei ole söömine ega joomine ega soolisus ega rahvus ega võitlus Jumala eest. Kristlik tsivilisatsioon on aga seda kõike.
„Kui tuleks Kristus praegu siia,
me oleks sallivamad eks?
Ei raatsiks teda risti lüüa –
ehk ainult silma siniseks?” (Vladislav Koržets)
Et te peate jumalatust jumalikuks,
pole teil Püha Vaimu armu.
Ei.
Et teil pole Püha Vaimu armu,
te peate jumalatust jumalikuks.
Ja jumalikku jumalatuks.
Tähendab,
teil pole Püha Vaimu armu, sest teil pole Püha Vaimu armu.
Tautoloogia vist?
See ei tähenda, et siin oleks midagi viltu.
Lihtsalt, teil ei ole Püha Vaimu armu.
Ja te ei saa Püha Vaimu armu, sest peate jumalatust jumalikuks, sest teil pole Püha Vaimu armu.
Ja jumalikku jumalatuks.
Te olete teinud pattu Püha Vaimu vastu.
Te olete patus Püha Vaimu vastu.
Selles tõesti pole meelemuutust ehk andekssaamist.
Sellest pole pääsu ehk nagu ütles Jeesus: Vaimu pilkamist ei saada andeks ei siinses ega tulevases. Iga teie püüe sellest välja on tagajärjetu, sest jumalatus on teie jaoks jumalikkus ja jumalikkus jumalatus. Iga teie seletuspüüd või tegutsemiskatse on seesama jumalatus. Kasutate enda jumalatuse jaoks sõna jumalatus ja jumalikkuse jaoks jumalikkus, aga kõik see on jumalatus. Te olete kinni ja jääte kinni.
Te kutsute üles meeleparandusele ja parandate meelt meeleparandamatuses.
Oh, parandama!
Muidugi parandama, sest te olete ju juba ammu oma meelt muutnud, nüüd peab ainult parandama-peenhäälestama.
Te otsustate meelt muuta, ja teete seda meelemuutmatuses.
Peate jumalatust jumalikuks oma jumalatuses.
Peate jumalikkust jumalatuseks oma jumalatuses.
Peate Püha Vaimuks seda, kes pole Jumal.
Sest teil pole Püha Vaimu armu, sest peate jumalatust jumalikuks ja jumalikku jumalatuseks, sest teil pole Püha Vaimu armu.
Te ei saa hakata pidama jumalatut jumalatuks ja jumalikku jumalikuks, sest teil pole Püha Vaimu armu. See tähendab, et te ei saa olla meelemuutuses.
Ja et teil pole Püha Vaimu, te peate jumalatut jumalikuks ning jumalikku jumalatuks. Aga seda ma juba ütlesin.
Teie olukord-seisund-olemine-elamine on lootusetu, nagu ütles Jeesuski.
Aamen.
Surm peab surema, sest Kristus on ju surnust ülestõusnud, surmaga surma surmanud, ja meile, surnutele, surma andnud. Et me võiksime / saaksime elada. Kristlikult.
Orenti Kampus (1973), mag. theol., on õigeusu vaimulik.
