Eelmises numbris ilmus tervikdokumendi sisukord, saatesõna eestikeelsele väjaandele, algväljaande eessõna ja ptk. 1-2. Vt siit. Käesolevas numbris avaldatava tekstiosa ülesehitus on järgmine:
3. Ülevaade kirikute dokumentidest
3.1 Oikumeenilised suunised
3.2 Evangeelsete kirikute põhidokumendid
3.2.1. Ristiusu ja teiste religioonide vahekorda käsitlevad dokumendid
3.2.2. Dialoogi- ja misjonidokumendid
3.2.3. Konkreetseid teemasid käsitlevad dokumendid
3.2.4. Suhteid islamiga käsitlevad dokumendid
4. Piibli ja evangeelse teoloogia hoiak religioonide paljususe suhtes
4.1 Radikaalne arm
4.1.1. Jumala loova tegevuse radikaalne arm
4.1.2. Jumala lunastava tegevuse radikaalne arm
4.1.3. Jumala inspireeriva tegevuse radikaalne arm
4.2 Kristliku usu tõde
4.2.1. Jumala radikaalse armu tões elamine
4.2.2. Tõde kui eksistentsiaalne kategooria
4.2.3. Tões elamine jätab ruumi kohtumisteks
3. Ülevaade kirikute dokumentidest[1]
3.1 Oikumeenilised suunised
Kui roomakatoliku kirik avaldas mittekristlikesse religioonidesse suhtumist käsitleva deklaratsiooni Nostra aetate 1965. aastal, siis evangeelsetel kirikutel kulus nende suhteid teiste religioonidega selgitavate põhidokumentide koostamiseks rohkem aega. Aastal 1979 avaldas Kirikute Maailmanõukogu (KMN) oma esimesed suunised kõnelusteks elavaid uske ja ideoloogiaid esindavate inimestega (Guidelines on Dialogue with People of Living Faiths and Ideologies; need võeti vastu 1983. aasta täiskogul). Suuniste kohaselt on religioonidevaheline dialoog ühiskonna kristliku teenimise lahutamatu osa, mis aitab täita ligimesearmastuse käsku (KMN, Guidelines, 18). Nendes kutsutakse kristlasi üles vastama teiste religioonide poolt esitatavatele küsimustele (22) ning innustatakse neid dialoogis osalema, kuigi rõhutatakse ka sünkretismi ohtu (24–28). Seega antakse suunistes nõu, kuidas dialoogi pidada, aga ei räägita kuigi palju kristlike kirikute teoloogilistest aluspõhimõtetest. KMNi suuniseid arendati edasi piirkondlikul tasandil, näiteks Briti Kirikute Nõukogu dokumendis „Suhted teist usku inimestega: suunised dialoogi pidamiseks Ühendkuningriigis“ (Relations with people of other faiths: guidelinas on dialogue in Britain,1981). Aastal 1990 toimunud konsultatsiooni tulemusena avaldatud Baari avalduses mindi veel kaugemale, väites, et usutraditsioonide paljusus „tuleneb nendest mitmesugustest moodustest, kuidas Jumal on rahvaste ja riikidega suhtestunud, ning väljendab inimkonna rikkust ja eripalgelisust“ (KMN, Theological Perspectives on Plurality, II). Jh 10:16 osutades väidetakse, et Jumala poolt Kristuses antud lunastus ulatub üle kristlaskonna piiride (III). Viitega Gl 5:22–23 kinnitatakse, „et Jumal Püha Vaim on olnud tegev elava usuga rahvaste elus ja traditsioonides” (IV).
Aastal 2004 välja antud 1979. aasta suuniste redaktsioon esindab ettevaatlikumat seisukohta, milles mööndakse, et religioonide paljusus võib põhjustada kogukonnas pingeid (KMN, Ecumenical considerations, 6), ning väidetakse, et vaja on olla teadlik „religiooni väljendusvormide mitmeti mõistetavusest“ (11) ja jääda kindlaks usule Kolmainu Jumalasse (12). Esimese katse sõnastada nn religioonide teoloogiat võib leida ühest 2006. aasta tekstist (KMN, Religious plurality; seda tutvustati Porto Alegre täiskogul), milles võetakse lähtekohaks „armulise Jumala külalislahkus“ ning järeldatakse, et „usutraditsioonide paljusus tuleneb nendest mitmesugustest moodustest, kuidas Jumal on rahvaste ja riikidega suhestunud, ning väljendab inimeste rikkust ja eripalgelisust, kui nad püüavad Jumala armulistele andidele vastata“ (42, Baari avalduse põhjal).
Teiste religioonide olemasolu mõistmise aluseks ja seega ka KMNi dokumentide taustaks näib olevat missio Dei mõiste (selle järgi on Jumala tegevus suunatud kogu inimkonnale ja kirik on selles tegevuses üks töövahend). Sellise avara misjonikäsitusega ei nõustunud Lausanne’i liikumine, mis samastab misjonit evangeliseerimisega. Liikumise 1992. aasta Manila manifestis öeldakse: „Kinnitame, et teised religioonid ja ideoloogiad pole alternatiivseteks teedeks Jumala juurde. Kristuse poolt lunastamata inimvaim suundub mitte Jumala, vaid Tema kohtu ette, sest Kristus on ainus tee“ (7). Kaplinna pühendumustunnistuses (Cape Town Commitment, 2010) sooviti saavutada „postmodernse relativistliku pluralismi“ asemel „tugevat apologeetikat“ (II.A.2).
Evangelikaalse liikumise jaoks keskne rõhuasetus evangeliseerimisele oli Euroopa peavoolu protestantlikes kirikutes mõnda aega tagaplaanil, kuid alates 1990. aastatest on ka seal suurenenud teadlikus evangeliseerimise vajalikkusest[2] ning on koostatud mõned dokumendid, milles vaadeldakse otseselt religioonide dialoogi ja misjoni/evangeliseerimise vahekorda.
Seda seost käsitletakse ka sel teemal kristlaste seas saavutatud seni kõige laiapõhjalisemas kokkuleppes. Aastal 2011 leppisid KMN, Ülemaailmne Evangeelne Allianss ja Paavstlik Religioonidevahelise Dialoogi Nõukogu kokku tegevussoovitustes, mida kristlased võiksid teiseusulistega suheldes järgida (avaldatud dokumendis Christian Witness in a Multi-Religious World). Dokumendi eesmärk ei ole anda religioonidevahelise dialoogi ja misjoni vahekorra kohta lõplikku selgitust. Ent selles toonitatakse evangeeliumi kuulutamise ülesannet ning kutsutakse üles hülgama igasugust vägivalda, austama täielikult isikuvabadust ning hindama teistes uskudes sisalduvaid „tõeseid ja häid“ elemente (6, 7 ja 10).
Kirjeldatud seisukohtade spektrisse paigutuvad ka viimastel aastakümnetel välja antud evangeelsete kirikute või kirikuorganite dokumendid. Tasub märkida, et suurem osa dokumente on valminud alles 21. sajandil ehk pärast 2001. aasta 11. septembri terrorirünnakuid, mis muutsid läänemaailma ettekujutust islamist ning tõid päevakorda vajaduse, et religioonid panustaksid rahumeelse kooseksistentsi saavutamisse. Kui lisada siia islami suurenenud nähtavus mitmetes Euroopa riikides, aitab see seletada, miks paljud Euroopa evangeelsed kirikud käsitlevad oma dokumentides otseselt suhteid islamiga, mitte teiste religioonidega üldiselt. Kuigi käesolevas uurimuses keskendutakse religioonide paljususele üldiselt, mitte suhetele teatud kindlate religioonidega, tuleks siiski arvesse võtta nendes dokumentides esitatud arusaama religioonide paljususest. Ent selle ülevaate alguses tutvustame kõigepealt dokumente, milles käsitletakse üldist religioonidevahelist dialoogi.
3.2 Evangeelsete kirikute põhidokumendid
3.2.1. Ristiusu ja teiste religioonide vahekorda käsitlevad dokumendid
Nagu eespool märgitud, vajasid eriti just Euroopa evangeelsed kirikud teiste religioonidega suhtestumist käsitlevate põhidokumentide koostamiseks roomakatoliku kirikust rohkem aega. Üks esimesi sel teemal ilmunud selgitusi oli Saksamaa evangeelsete kirikute dokument „Religioonid, religioossus ja ristiusk“ (Religionen, Religiosität und christlicher Glaube, 1991), mille koostas luterlike, reformeeritud ja unioonikirikute [unioonikirikute? TA: äkki tuleks hakata tõlkima unioonikirikute – see unieeritud kirikute on ilma saksa keele tausta tundmata vist ikka üha vähem mõistetav; varemalt oleme, jah, nii tõlkinud; aga „Viljatusravi ja suremisabi eetika“ saatesõnas proovina asendasin] ühiskomisjon. Dokumendis esitatud ristiusu ja religiooni eristusest kumab läbi Barthi teoloogia pärand ning selles väidetakse, et üksnes 20. sajandi lõpus toimunud „religiooni tagasitulek“ lõi eeldused, et kristlus saaks ennast näha ühe liikmena religioonide peres. Sellega seoses kasutatakse dokumendis mõistet ühiselu (Konvivenz), et toetada üleskutset positiivseks teoloogiliseks mõttevahetuseks teiste religioonidega. Religioone võib pidada lausa läbi inimeste toimiva Jumala loova väe saadusteks (lk 127). Samuti rõhutatakse kristlaste tõrksust sakraliseerimise suhtes.
Nagu eespool märgitud, vajasid eriti just Euroopa evangeelsed kirikud teiste religioonidega suhtestumist käsitlevate põhidokumentide koostamiseks roomakatoliku kirikust rohkem aega. Üks esimesi sel teemal ilmunud selgitusi oli Saksamaa evangeelsete kirikute dokument „Religioonid, religioossus ja ristiusk“ (Religionen, Religiosität und christlicher Glaube, 1991), mille koostas luterlike, reformeeritud ja unioonikirikute [unioonikirikute? TA: äkki tuleks hakata tõlkima unioonikirikute – see unieeritud kirikute on ilma saksa keele tausta tundmata vist ikka üha vähem mõistetav; varemalt oleme, jah, nii tõlkinud; aga „Viljatusravi ja suremisabi eetika“ saatesõnas proovina asendasin] ühiskomisjon. Dokumendis esitatud ristiusu ja religiooni eristusest kumab läbi Barthi teoloogia pärand ning selles väidetakse, et üksnes 20. sajandi lõpus toimunud „religiooni tagasitulek“ lõi eeldused, et kristlus saaks ennast näha ühe liikmena religioonide peres. Sellega seoses kasutatakse dokumendis mõistet ühiselu (Konvivenz), et toetada üleskutset positiivseks teoloogiliseks mõttevahetuseks teiste religioonidega. Religioone võib pidada lausa läbi inimeste toimiva Jumala loova väe saadusteks (lk 127). Samuti rõhutatakse kristlaste tõrksust sakraliseerimise suhtes.
Tähelepanuväärselt ei mainita seda 1991. aasta dokumenti Evangeelse Kiriku Saksamaal (EKD) [Seda meil tavaliselt siiski täpselt tõlgitud: Evangeelne Kirik esikohal ja siis maa määratlus; see on kohmakas, kuid originaalnimi sks k teadlikult selline; ei tea: järgnevas mitmed maakirikud, mille puhul ka tegelt peaks lükkama asukoha lõppu ja esilekohale „Evangeelne Kirik“; vähemalt sks originaalkeeles – ka nt Sveitshi puhul] teoloogiakomisjoni (Kammer für Theologie) koostatud ja nõukogu poolt heakskiidetud uurimuses „Ristiusk ja mittekristlikud religioonid“ (Christlicher Glaube und nichtchristliche Religionen, 2003). Selles juhitakse tähelepanu vastuolule ristiusu, mis põhineb Jeesus Kristuse loos ilmutatud Jumala lunastaval armastusel (Zuwendung) inimkonna suhtes (lk 8), ja inimlikel kogemustel põhinevate teiste religioonide vahel (lk 5). Jumala ainukordne ilmutus Jeesus Kristuses ning vältimatu eristus seaduse ja evangeeliumi vahel manitsevad kristlasi hoiduma teiste religioonide praktikas ja religioonide ühispalvetes osalemisest (lk 19–20). Dokumendis väidetakse, et kõik usukogukonnad peaksid tunnustama ilmaliku riigi ja inimõiguste ideid.
Aastal 2015 avaldas EKD nõukogu uue avalduse („alustekst“), milles käsitletakse ristiusu hoiakut usulise mitmekesisuse suhtes: „Ristiusk ja religioonide paljusus evangeelsest perspektiivist“ (Christlicher Glaube und religiöse Vielfalt in evangelischer Perspektive). Uurimuses toetatakse usulist mitmekesisust ja rõhutatakse ilmaliku õiguskorra tähtsust, kuna see tagab nii üksikisikute kui ka usurühmade vabaduse. Dokumendis soovitatakse, et see riigiõiguslik religioonikäsitus, mis põhineb vabadusel ja osalusel ning mida evangeelne teoloogia ja EKD on viimastel aastakümnetel tugevalt toetanud, võiks olla Euroopa ühiseks raamistikuks. Käsitledes kristlaste erinevaid kokkupuuteid teiste religioonide järgijatega Saksamaal, pooldab EKD koostööd ja dialoogi, mis ei tähenda, et tuleks loobuda oma kristlikest veendumustest, sealhulgas misjoni ja evangeliseerimise nõudest. Taunides ühelt poolt misjoni ja evangeliseerimise probleemseid vorme, rõhutab EKD teisalt, et evangeliseerimine hõlmab ka huvi tundmist teiste inimeste ja nende elu vastu ning on sellisena kooskõlas positiivse hinnanguga teistele religioonidele. Uurimuse põhjalikus religiooniteoloogia (Religionstheologie) käsitluses ei esitata ühte ainuvõimalikku mudelit, kuidas kristlus peaks teiste religioonidega suhtestuma. Küll aga taunitakse käsitusi, milles eeldatakse, et kõik religioonid osutavad ühele ja samale transtsendentsele tegelikkusele.
EKD kõrval on eri sihtrühmadele suunatud ja erineva rõhuasetusega dokumente avaldanud ka mõned selle liikmeskirikud (Landeskirchen). Hessen-Nassau ja Berliin-Brandenburg-Sileesia Ülem-Lausitzi kirikute dokumentides ei tegeleta niivõrd teiste religioonide ja kristluse kõrvutamise ja erinevustele osutamisega, vaid püütakse pigem leida avatud läbikäimist soodustavaid aspekte. Berliin-Brandenburg-Sileesia Ülem-Lausitzi Evangeelse Kiriku [ https://www.ekbo.de/startseite.html] kahes omavahel tihedalt seotud dokumendis (Diskussionsbeitrag ja Grundlagen, 2012/2013) osutatakse Jumala piiritule armastusele, millest kristlased peavad maailmas tunnistama, ja Pühale Vaimule, kelle kaudu Jumal erineval moel maailmas tegutseb, mistõttu kristlased tajuvad tema tegevuse märke ka teistes religioonides. Esitatakse tugev üleskutse avatud dialoogiks, mis hõlmab isegi teiste religioonide praktikas ja spirituaalsuses osalemist. Sarnaselt öeldakse Evangeelse Kiriku Hessenis ja Nassaus dokumendis „Mitmekesisuses elamine“ (Leben in Vielfalt, 2003), et „tänapäeval peab ristiusk õppima väljendama oma teadmisi ja usukogemusi olukorras, kus ollakse kokkupuutes teiste veendumustega“ ning sellega väljendatakse „sügavat lugupidamist erinevate uskumisviiside vastu“ (4.1). See ei peaks nõrgendama kutsumust tunnistada, millele on osutatud eespool (seoses missio Dei mõistega), kuid tunnistades tuleb säilitada lugupidav hoiak ning mitte alavääristada teiste inimeste usulisi veendumusi (4.2). Teksti viimases peatükis püütakse esile tuua allikaid, mis soodustavad teiste religioonide positiivsemat mõtestamist. Selles osutatakse piibellikule arusaamale, et Jumala Vaim puhub, kuhu ta tahab (5.1), avatud hoiaku vajalikkusele suurima käsu täitmisel ning võimalusele käsitada tõde kui protsessi.
Sarnast lähenemisviisi esindab ka Šveitsi Evangeelsete Kirikute Liidu dokument „Tõde avatuses“(Wahrheit in Offenheit, 2007). Pärast ülevaadet mitmetest muudest ametlikest seisukohtadest, mida iseloomustab erinevuste rõhutamine ja eraldusjoonte tõmbamine, soovitatakse selles „alustada teiste religioonidega kõnelusi ja leida nende usuveendumustega väideldes üles see, mis on eriomaselt kristlik“ (1.5). Selle seisukoha toetuseks esitatakse üksikasjalik käsitlus tõe ja usu vahekorrast (2.1). Isegi ristiusu erilisuse rõhutamiseks sageli tsiteeritavate piiblisalmide alusel, kui neid õigesti mõista, ei saa põhjendada absolutistlikku käsitust. Usk Kolmainu Jumalasse, Jumalasse kui kogu loodu loojasse, Jeesus Kristusesse kui Jumala lunastava kohalolu esindajasse ajaloos ja vabalt hõljuvasse ja kogu loodut läbistavasse Jumala Vaimu (2.4) toetab arusaama, et „jumaliku universaalse lunastustahte teostamiseks on Jumal endast teada andnud ka väljaspool evangeeliumi, oma loovas energias, lunastustegudes ja Jumala Vaimu väes“ (punkt 2.4.2, saksakeelse tekst lk 47).
Suurbritannia Metodisti Kiriku avaldatud brošüüris „Usk kohtub usuga“ (Faith Meeting Faith, 2001) esitatakse õppematerjale, mis peaksid hõlbustama koguduseliikmete suhtlemist teiseusulistega. Selle täienduseks avaldati brošüür „Kas ma võin sind sõbraks pidada? Oma usu jagamine teiseusulistega“ (May I Call You Friend? Sharing our Faith with People of Other Faiths, 2006).
Avatud hoiak teiste religioonide suhtes on kesksel kohal ka raamatus „Endale kindlaksjäämine, avatus teistele“ (Sann mot sig själv – öppen till andra), mis on üks luterliku Rootsi Kiriku põhilisi suunistekste. Selle autor Kajsa Ahlstrand väidab, et teiste religioonidega kokku puutudes tuleb ühelt poolt jääda kindlaks enda usule ja teiselt poolt olla avatud uutele (ka spirituaalsetele) kogemustele. Erilist tähelepanu pööratakse küsimusele, kuidas pidada dialoogi (näiteks kuidas võtta arvesse võimusuhteid ning teha vahet liturgilisel ja teoloogilisel keelel) ja mida oleks kristlastel teiste religioonidega kokkupuutest õppida. Raamatus küll rõhutatakse religioonide teoloogia vajalikkust, aga selle teoloogia sisu täpsemalt ei kirjeldata.
Sarnane huvi dialoogi pidamise vastu ilmneb ka luterliku Norra Kiriku suunisdokumentidest. Dokumendis „Religioonide kohtumise suunised“ (Guidance for Religion Encounter; võeti vastu 2006. aasta kirikukogul) kirjeldatakse hoiakut, millega kristlased peaksid dialoogi alustama, järgmiselt: „avatus, valmisolek näha ja ära kuulata, ausus, avameelsus ning jõu ja võimu kuritarvitustest hoidumine“. Pärast nendele hoiakutele täpsemat sisu andvaid soovitusi käsitletakse lühidalt ka mõningaid religioonide kohtumisel tekkivaid konkreetseid probleeme. Sarnast rõhuasetust esindab ka dokument „Religioonidevaheliste suhete juhtpõhimõtted“ (Guiding Principles for Interreligious Relations, 2008), mis annab ülevaate kiriku oikumeeniliste ja rahvusvaheliste suhete nõukogu eesmärkidest ja põhieeldustest. Mõlema dokumendi alguses kinnitatakse, et dialoogi aluseks on usk Kolmainu Jumalasse, aga seda ei tuleks mõista ühekülgselt välistava või täiesti pluralistlikuna (punkt 1.1: „Me ei tea peale Jeesus Kristuse ühtegi muud teed lunastusele, aga me ei saa ka seada Jumala lunastustegudele piiranguid“[3]). Täiendavat materjali on esitatud raamatutes „Kui usklikud kohtuvad: sissejuhatav uurimus religioonide dialoogist“ (When Believers Meet: A Study Guide on Interreligious Dialogue, 2007) ja „Kirik tänapäeval“ (Kirke nå). Esimeses raamatus vaadeldakse kolme praktilist probleemi: segaabielu, palve ja ususümbolid. Viimases peatükis („Suhete küsimus“) esitatakse käsitus suhetest kui kesksest kategooriast. Samasugust rõhuasetust järgib ka teise raamatu peatükk, milles käsitletakse luteri kiriku suhteid teiste religioonidega. Aastal 2013 avaldati kirikunoortele suunatud õpperaamat antisemitismi, islamofoobia ja romavastasuse kohta „… ütleme meie“ (… Sier vi). Aastal 2016 ilmunud raamat „Dialoogiteoloogia norra keeles“ (Dialogteologi på norsk), mis sisaldab mitmeid artikleid teadlastelt ja Norra Kiriku esindajatelt, on üks viimase aja näide Norras toimuvast teoloogilisest arutelust religioonide suhete teemal, milles püütakse esitada evangeelset teoloogilist käsitust sellest, kuidas kirik peaks pluralistlikus ühiskonnas oma kutsumust järgima. Aastal 2016 avaldas piiskoppide konverents religioonide suhteid käsitleva juhenddokumendi seoses kiriklike rituaalidega „Religioonide kohtumine kiriklikes talitustes“ (Religionsmøtet ved kirkelige handlinger).
Väiksematel kirikutel napib sageli võimekust, et koostada otseselt religioonide dialoogi käsitlevaid dokumente, kuid nad on oma seisukohti esitanud üldisemat laadi dokumentides. Näiteks 2014. aastal ilmunud Tšehhoslovakkia Hussiitliku Kiriku oikumeeniadokument sisaldab ka religioonide dialoogi käsitlevat peatükki. Selles põhjendatakse dialoogi vajalikkust tänapäeva pluralistlikus ühiskonnas esinevate probleemidega ning käsitatakse teisi religioone kui vastuseid Jumala armastusele, mis kõnetab Püha Vaimu kaudu kõiki inimesi. Neis „avalduvad inimeste kokkupuuted Jumalaga ning sageli siiras püüd Jumalat leida ja õigesti kiita, isegi kui selle tulemusena ei ole jõutud Jeesus Kristuse tunnustamise ja omaksvõtmiseni“ (III.5.1). Seetõttu tuleb edendada dialoogi, „mille eesmärk on vastastikune mõistmine ja rikastamine, eelarvamuste ületamine ja rahumeelne kooselu“ (III.9.3).
Sarnaselt käsitlesid valdeslaste ja metodisti kirikud Itaalias nii oikumeeniat kui ka religioonide dialoogi nende sinodi poolt heaks kiidetud 1998. aasta dokumendis „Oikumeenia ja religioonidevaheline dialoog“ (L’Ecumenismo e il dialogo interreligioso). Selles rõhutatakse vajadust jätta seljataha ajaloolised vägivaldsed suhted teiste religioonidega ja pidada nendega kõnelusi, kuid mitte kaotada silmist kristoloogia tähtsust.
Kristlik Reformeeritud Kirik Slovakkias on esitanud lühikese saksakeelse teksti (Stellungnahme), mis ilmselt koostati vastuseks EKOE büroo palvele, et kirikud saadaksid sinna oma ametlikud dokumendid. Tekstis toetatakse religioonide dialoogi, mille eesmärk on jõuda ühisele seisukohale ühiskondlike probleemide suhtes, kuid väljendatakse tugevat vastuseisu sellisele dialoogile, mille tagajärjel osalev kirik kaotaks oma identiteedi (mis põhineb veendumustel ja dogmadel) või toimuks religioonide sulandumine.
Mõned kirikud ei ole esitanud oma seisukohta teiste religioonide suhtes eraldi dokumendina, kuid on seda väljendanud kiriku põhimõtteid käsitlevates üldistes dokumentides. Näiteks Prantsusmaa Ühendatud Protestantlik Kirik kirjeldab ennast oma tutvustusbrošüüris „Vali usaldus“ (Choisir la confiance, 2013) kui oikumeenilisi ja religioonidevahelisi kõnelusi pidavat avatud kirikut (lk 6), põhjendades nende vajalikkust väitega, et „kirikud vajavad teisi kirikuid oma veendumuste süvendamiseks ja meie aja probleemide ees seistes nende järgi elamiseks“ (prantsuskeelse teksti lk 9).
3.2.2. Dialoogi- ja misjonidokumendid
On mõned dokumendid, mille huvikeskmes ei ole niivõrd usundite dialoog või religioonide teoloogia, vaid pigem misjoni ja dialoogi vahekord. Ühe sellise dokumendi pealkiri on „Kutsutud olema ligimeseks ja tunnistajaks: religioonidevaheliste suhete suunised“ (Called to Be Neighbors and Witnesses: Guidelines for Interreligious Relationships). Aastal 1980, kui Ühinenud Metodisti Kiriku üldkonverents selle esimese redaktsiooni vastu võttis, oli see EKOE (praeguste) liikmeskirikute seas üks esimesi selleteemalisi dokumente. Dokumendi praegune uus redaktsioon võeti vastu 2008. aastal. Nagu pealkirjast nähtub, on dokumendi kaks põhimõistet ligimesearmastus ja tunnistamine. Need peaksid kokku saama dialoogis, mis „annab mõlemale osapoolele võimaluse rikastada oma usku teise poole tarkusega“. Dokumenti läbib kristoloogiline rõhuasetus ning üldine hoiak on üleskutse lugupidavale ja ausale suhtlusele.
Sarnaselt leitakse Šotimaa Kiriku 1993. aasta dokumendis „Misjon ja evangelism mitmeusulises ühiskonnas“ (Mission and Evangelism in a Multifaith Society), et dialoogi võib mõista armastusekäsu täitmise ja igale kogudusele antud ülesandena. Dokumendi lisa sisaldab kasulikke teemaga seotud Piibli kirjakohtade tõlgendusi (lk 573–577).
Evangeelne Luterlik Kirik Taanis avaldas aastal 2006 dokumendi „Misjon ja dialoog“, milles väidetakse, et mõlemad hoiakud kuuluvad lahutamatult kirikute juurde ja neid tuleb omavahel kombineerida.
Kõige põhjalikuma teemakohase dokumendi koostas 2004. aastal Vestfaali Evangeelse Kiriku teoloogiakomisjon ja see kannab pealkirja „Misjon – misjonikäsitus – dialoog teiste religioonidega“ (Mission – Missionsverständnis – Dialog mit anderen Religionen). Selle alguses esitatakse Saksamaa evangeelsete kirikute usulise olukorra üldine kirjeldus ja Uue Testamendi perspektiivist lähtuv ülevaade misjonist ning väidetakse, et misjon ja evangelism on evangeelse kiriku jaoks vältimatult vajalikud. Ent samuti on vaja dialoogi teiste religioonidega ja misjon (teiseusuliste seas) saab toimuda üksnes dialoogi vormis. Viimases peatükis näidatakse, et selline arusaam on kooskõlas missio Dei mõistega.
3.2.3. Konkreetseid teemasid käsitlevad dokumendid
Mõned kirikud on avaldanud dokumente konkreetsetel teemadel, kus on esiplaanil praktiline rõhuasetus või käsitletakse riigi ja ühiskonna suhtumist usukogukondadesse. Näiteks Euroopa Metodisti Nõukogu avaldas 1999. aastal väga praktilise suunitlusega teksti „Võõras meie seas“ (Der Fremde in unserer Mitte), milles soovitatakse metodisti kogudustel kujundada endas külalislahkuse kultuuri, mis oleks avatud ka teiseusulistele. Sarnaselt tuginetakse külalislahkuse mõistele EKD 2009. aasta tekstis „…sest te olete ise olnud võõrad – paljususe tunnustamine ja kujundamine“ (…denn ihr seid selbst Fremde gewesen – Vielfalt anerkennen und gestalten), milles esitatakse kiriku seisukoht immigratsioonipoliitika suhtes.
Religioonide rolli avalikus sfääris ning nende suhteid riigi ja kodanikuühiskonnaga käsitletakse „Milano hartas“ (Carta di Milano, 2013), mille saatis EKOE-le valdeslaste kirik. Milano usukogukonnad koostasid selle teksti religioonidevahelisi suhteid käsitleva foorumi ettevalmistuste käigus ning see sisaldab mõningaid praktilisi soovitusi dialoogi korraldamise kohta, tegemata sellest eraldi teemat.
Üks ristiusu ja muude religioonide vahekorraga seotud spetsiifiline probleem on religiooniõpetus avalikes koolides. Saksamaal, kus õigus konfessionaalsele usuõpetusele on põhiseadusega tagatud, on sellel teemal arutlenud nii EKD kui ka mitmed evangeelsed kirikud. EKD avaldas 2014. aastal dokumendi „Religioosse orienteerumise omandamine. Evangeelne religiooniõpetus kui panus paljususvõimelisse kooli“ (Religiöse Orientierung gewinnen. Evangelischer Religionsunterricht als Beitrag zu einer pluralitätsfähigen Schule), mis sisaldab ka pluralistliku religiooniõpetuse vajalikkust selgitavat teoreetilist materjali. Põhja-Elbe Luterliku Kiriku religioonidevahelise dialoogi komisjon avaldas 2009. aastal aruteludokumendi „Religioonidevaheline ühisõpe Schleswig-Holsteini koolides“ (Interreligiöses Lernen in Schulen in Schleswig-Holstein). Selles rõhutatakse erinevate religioonide tundmise vajalikkust paljuusulises ühiskonnas ning soovitatakse teha koostööd teiste kirikute ja usukogukondadega nii selleks, et arendada evangeelset religiooniõpetust, kui ka selleks, et toetada neid religioone, mis ei suuda hetkel veel riigikoolides religiooniõpetust pakkuda. Samuti toonitatakse teiste religioonide alase pädevuse vajalikkust vaimulike täiendusõppes.
Evangeelse Kiriku Reinimaal brošüüris „Usuvabadus“ (Religionsfreiheit, 2012) selgitatakse, et usuvabaduse küsimus puudutab ka suhtumist teistesse religioonidesse. Selles soovitatakse, et kristlikud kogudused toetaksid mošeede ehitamist, kuna nii saavad nad aktiivselt ja konstruktiivselt väljendada oma poolehoidu usuvabadusele. Lisaks põhjendatakse selles üldise dialoogivalmiduse vajalikkust, lähtudes veendumusest, et kõik inimesed on loodud Jumala näo järgi, ning ligimesearmastuse käsust.
Enamik brošüüris käsitletud praktilisi küsimusi on seotud Euroopa riikides elavate muslimitega, mistõttu Reini-äärsete Kirikute Konverents (EKOE kirikute piirkondlik rühm) avaldas 2009. aastal deklaratsiooni „Usuvabadus kui inimõigus kristluses ja islamis“ (Religionsfreiheit als Menschenrecht im Christentum und Islam). Deklaratsioonis öeldakse, et Euroopas kasvava kultuurilise ja usulise mitmekesisuse taustal on usuvabadus kirikute jaoks keskse tähtsusega aluspõhimõte. Muu hulgas hõlmab see inimesele riigi poolt tagatud õigust oma usku vahetada või ideoloogilisi veendumusi muuta. Seetõttu peaks arusaam inimõigustest ja nende alusest olema kristluse ja islami dialoogis üks põhiteemasid.
Üks eriteema on seotud ka ühiste tseremooniate ja eriti ühispalvustega. Seda on käsitlenud näiteks Briti Kirikute Nõukogu oma 1983. aasta brošüüris „Kas me võime koos palvetada?Suunised jumalateenistuste pidamiseks paljuusulises ühiskonnas“ (Can we pray together? Guidelines for worship in a multi-faith society). Sama on teinud Evangeelne Luterlik Kirik Baieris religioonide ühispalvusi käsitlevas abimaterjalis „Mitmeusulised palvused“ (Multireligiöses Beten, 1992;41999). Selles eristatakse religioonide segapalvusi, mida peetakse probleemseks, ja ühispalvusi, mida võib lubada tingimusel, et iga osapool jääb enda suhtes ausaks (nt kristlased palvetavad endiselt Kolmainu Jumala poole). Brošüüris tuntakse kõige rohkem muret suhete pärast islamiga ning veel mõnes ühispalvusi käsitlevas dokumendis piirdutaksegi ainult selle teemaga – neid on vaadeldud punktis 3.2.4.
Ühinenud Metodisti Kiriku Kesk- ja Lõuna-Euroopa piirkonna 2006. aasta juhendis „Religioonide ühisürituste korraldamise nõuandja“ (Ratgeber zu interreligiösen Veranstaltungen) väljendatakse religioonide ühistes tseremooniates osalemise suhtes veidi suuremat vastumeelsust. Selles öeldakse, et need ei saa olla eesmärgiks iseeneses, vaid neid võib korraldada üksnes erilistel puhkudel seoses kodanikuühiskonnast tingitud vajadustega. Religioonide ühine jumalateenistus pole võimalik, religioonidevaheliseks dialoogiks on vaja selget mandaati ja seda tuleb eristada kohaliku tasandi ühistegevusest.
3.2.4. Suhteid islamiga käsitlevad dokumendid
Kirikute suhteid islamiga käsitlevad dokumendid jagunevad mitmesse eri kategooriasse. Üks osa dokumente on koostatud eesmärgiga jagada evangeelsete kirikute liikmetele islami kohta teavet. Üks selle kategooria esimesi näiteid on raamat „Mida igaüks peab islamist teadma“ (Was jeder vom Islam wissen muss), mille EKD ja Saksamaa Ühinenud Evangeelne Luterlik Kirik (VELKD) avaldasid esimest korda 1990. aastal (1981. aastal trükitud voldikute seeria põhjal) ning millest on nüüdseks ilmunud mitu redaktsiooni (neist uusim on täielikult ümber töötatud 8. redaktsioon aastast 2011). Selle kahes avapeatükis esitatakse põhiteave muslimite usu ja usuelu kohta ning tutvustatakse islami eri koolkondade ajalugu ja praegusaegseid hoiakuid. Kolmas peatükk on pühendatud kristluse ja islami suhetele. Vaadeldakse Aabrahami ja Jeesuse kujutamist Koraanis, samuti kristlaste ja muslimite ajaloolisi kokkupuuteid ning praegusaegse ühiselu erinevaid aspekte. Esimesed redaktsioonid sisaldasid ka neljandat peatükki, milles püüti islamiusku ristiusu positsioonilt hinnata ning arutleti muu hulgas selle üle, kas islami kaudu saab jõuda lunastuseni.
Põhiteave islami kohta on esitatud ka aastatel 1998–2000 Ühinenud Metodisti Kiriku (Kesk- ja Lõuna-Euroopa piirkonna) avaldatud kuueosalises artiklite sarjas „Islami mõistmine“ (Den Islam verstehen). Sarjas käsitletakse islamiusu erinevaid aspekte, nagu Koraan, ilmutuse ja lunastuse mõiste ning riikluse käsitus. Mõnede artiklite autorid on ise muslimid ja teistes tutvustatakse islamit kristlase pilgu läbi (veidi akadeemilisemal kujul kui Saksa kirikute raamatus), püüdes jääda erapooletuks ja selgitada islami enesemõistmist. Ilmutuse mõistet käsitlevas artiklis tuuakse esile nii seosed kui ka erinevused kristlaste ja muslimite ilmutusekäsituse vahel. Metodisti kiriku ametlik seisukoht on avaldatud dokumendis „Meie islamiusulised ligimesed“ (Our Muslim Neighbors; võeti vastu 1992. aastal ning muudetud kujul uuesti 2004. aasta üldkonverentsil), milles pooldatakse kristlaste ja muslimite dialoogi rahu ja lepituse edendamiseks. Sarnaseid seisukohti võib leida 2004. aastal avaldatud Metodisti Maailmanõukogu dokumendist „Wesley/metodisti usu tunnistamine kristlikes ja islami kultuurides“ (Wesleyan/Methodist Witness in Christian and Islamic Cultures).
Evangeelne Kirik Austrias avaldas 2011. aastal raamatuga „Mida igaüks peab islamist teadma“ võrreldava (kirikukogu poolt heaks kiidetud) dokumendi „Evangeelsed kristlased ja muslimid Austrias“ (Evangelische Christen und Muslime in Österreich). Pärast esmast ülevaadet islami enesemõistmisest, ajaloost ja levikust Austrias, käsitletakse üksikasjalikult kristlaste ja muslimite ühiselu erinevaid aspekte (näiteks arusaamad poliitikast ja õigusest, usuvabadusest, sooküsimustest ja misjonist). Raamatu lõpus soovitatakse korraldada rohkem kristlaste-muslimite kohtumisi ning esitatakse kristlaste ja muslimite kõneluste kesksed küsimused (koos ülevaatega kristlikest seisukohtadest). Raamatu selge eesmärk on korrigeerida kristlaste seas levinud eksiarusaamu ja eelarvamusi islami suhtes, aga selles osutatakse ka mõnedele põhimõttelistele erinevustele. Näiteks ei nõustuta Aabrahami nimetamisega monoteistlike religioonide esiisaks, sest „islami õpetuse järgi ei alanud Jumala plaani teostamine inimkonna suhtes Aabrahami valimisest, vaid inimese loomisest“ (saksakeelse teksti 5. ptk, lk 101). Samuti öeldakse, et need religioonid mõistavad Jumalat erinevalt, sest „Jumala armastav ja lepitav olemus saab nähtavaks üksnes Jeesus Kristuse ilmutuse kaudu“.
Suurem osa ülejäänud dokumente pärineb taas Saksamaa kirikutelt. EKD täiendas oma algset raamatut praktilise juhendiga, milles käsitletakse muslimitega suhtlemist: „Saksamaal koos muslimitega elamine. Kristlike kohtumiste korraldamine muslimitega“ (Zusammenleben mit Muslimen in Deutschland. Gestaltung der christlichen Begegnung mit Muslimen, 2000). See EKD nõukogu avaldatud õhem väljaanne on mõneti ametlikumat laadi kui eespool nimetatud raamat. Selle üks läbivaid teemasid on soovitus pidada muslimitega viljakaid kõnelusi vastastikuse lugupidamise vaimus. Seetõttu räägitakse viimases peatükis evangeelsetes lasteaedades käivatest muslimi lastest, koolis aset leidvatest kokkupuudetest ning kristlaste-muslimite abieludest. Samuti peeti vajalikuks esitada esmast teavet, mis aitaks kõrvaldada „klišeesid ja halba mainet“ ning ületada „usaldamatust ja kinnitamata oletusi“ (sissejuhatus). Samas võetakse eesmärgiks vaadelda ka EKD-s esinevaid vastandlikke seisukohti näiteks küsimuses, kas kristlased ja muslimid palvetavad ühe ja sama Jumala poole või kas kristlus ja islam on täiesti ühildumatud. Seetõttu esitatakse II peatükis teoloogilised põhisuunad ning käsitletakse suhteid islamiga võrdluses teiste religioonidega. Erinevate jumalamõistete ja tunnetusteooria küsimuste puhul soovitatakse lähtuda ühiselu (Konvivenz) mõistest ning vastastikusest siirast tunnistamisest.
Kuus aastat hiljem avaldas EKD samal teemal veel ühe dokumendi: „Selgus ja heanaaberlikud suhted: kristlased ja muslimid Saksamaal“ (Klarheit und gute Nachbarschaft. Christen und Muslime in Deutschland, 2006). Selle eessõnas osutatakse Saksa ühiskonnas aset leidnud uutele arengutele ja islami maine muutumisele pärast 11. septembri terrorirünnakuid. Sissejuhatav teoloogiline peatükk on küllaltki lühike ja ei lisa 2000. aasta dokumendiga võrreldes midagi uut ning sama kehtib ka religioonide dialoogi eesmärke ja teemasid käsitleva viimase peatüki kohta. Sellegipoolest pälvis dokument karmi kriitikat (ka EKD kirikute esindajate endi poolt) selle aluseks võetud piiristava hoiaku tõttu. Aastal 2015 avaldati koostöös Saksa muslimite koordinatsiooninõukoguga „Abivahend kristlaste ja muslimite vahelise dialoogi ergutamiseks Saksamaal“ (Dialogratgeber zur Förderung der Begegnung zwischen Christen und Muslimen in Deutschland), milles esitatakse nii üldisi tähelepanekuid kui ka praktilisi soovitusi isiklikul tasandil kõneluste pidamiseks. Reformatsiooni 500. aastapäeva puhul välja antud dokumendis „Reformatsioon ja islam (Reformation und Islam, 2016) antakse ülevaade reformaatorite hoiakust muslimite ja islami suhtes ning püütakse selle põhjal kirjeldada, milline peaks olema uus kahekõnel põhinev suhe islamiga.
„Ausus ja lugupidamine: islami memorandum“ (Integrity and Respect. Islam Memorandum) – sellist pealkirja kannab Protestantliku Kiriku Hollandis 2011. aasta avaldus. Selles esitatakse kristluse ja islami õpetuste visandlik võrdlus. Suhete tasandil kutsutakse selles üles lugupidavale suhtumisele muslimitesse, mis väljenduks konkreetsemalt nelja liiki tegevustes: 1) armastus ja abi, 2) tunnistus, 3) palve, 4) koostöö sotsiaalvallas.
Mõned EKD kirikud on nii enne kui ka pärast 2006. aasta avaldust läinud islamiga konstruktiivsete suhete loomisel juba kaugemale ning soovitanud pidada avatud dialoogi. Isegi arvestades, et evangeelsete piirkondlike kirikute (Landeskirchen) dokumendid on suunatud kogudustele ja nende eesmärk on pakkuda praktilist abi kohaliku tasandi suhtlusolukordadeks, võib nendes täheldada suuremat dialoogivalmidust. Üks esimesi selliseid dokumente „Julgus teha esimesi samme: kirikukoguduste käeulatus kohtumiseks oma muslimi naabritega“ (Erste Schritte wagen.Eine Handreichung für die Begegnung von Kirchengemeinden mit ihren muslimischen Nachbarn; esimene väljaanne 2000. a, kolmas väljaanne 2009. a), mille avaldas Evangeelne Luterlik Kirik Baieris, toetab dialoogi, mis ei põhineks „üleoleval ega kõrgil hoiakul, vaid täielikul lugupidamisel erinevuste suhtes ja religioossel tõsidusel“ (saksakeelse teksti lk 7). Suurem osa brošüürist on pühendatud islami kohta teabe jagamisele ja Baieri kahekõneprojektide kohta näidete toomisele. Seda materjali toetavad 2005. aastal avaldatud praktilisema suunitlusega brošüürid „Konkreetsed esimesed sammud: näiteid kristluse-islami dialoogi valdkonnas saavutatud õnnestumistest“ (Erste Schritte konkret.Gelungene Beispiele aus dem Arbeitsfeld des christlich-islamischen Dialogs)ja „Koguduste kohtumised muslimite, islamirühmade ja mošeeühingutega (Begegnungen von Kirchengemeinden mit Muslimen, islamischen Gruppierungen und Moscheevereinen). Viimane sisaldab ka teoloogilisi arutlusi, milles käsitletakse kristlaste kohustust suhtuda teistesse religioonidesse avatud meelega. Selle kiriku kõige värskem publikatsioon „Veendunud jah: praktiline abimaterjal kristlaste-muslimite laulatusteks“ (Ein überzeugtes “Ja”. Praxishilfen für christlich-muslimische Trauungen, 2012) sisaldab praktilisi nõuandeid seoses kristlase-muslimi abielude hingehoidlike ja liturgiliste aspektidega, nagu ka Prantsusmaa Protestantliku Föderatsiooni (Féderation Protestant de France) komisjoni 2015. aasta dokument „Protestandi-muslimi paarid“ (Couples protestants-musulmans).
Sarnaselt püüdis Kurhessen-Waldecki Evangeelne Kirik oma brošüüris „Julgustus ja pädevus kristlaste ja muslimite kohtumiseks“ (Ermutigung und Befähigung zur Begegnung von Christen und Muslimen, 2005) aidata koguduste nõukogudel korraldada viljakaid kohtumisi islamiusuliste üksikisikute ja rühmadega. Seetõttu esitatakse seal islami kohta teavet (nii üldiselt kui ka Saksamaa kontekstis) ning tehakse kokkuvõte üldtuntud kristlikest seisukohtadest teiste religioonidega läbikäimise suhtes. Põhitähelepanu on kristlaste ja muslimite kokkupuute valdkondadel, mis hõlmavad segaabielu ja ühispalvusi (viimaseid peetakse soovitavaks, samas kui segapalvusi taunitakse). Aastal 2014 täiendati seda brošüüriga „Kirstlase-muslimi paaride hingehoid ja kiriklik saatmine“ (Seelsorge und kirchliche Begleitung christlich-muslimischer Paare), milles esitatakse põhiteavet muslimite ja protestantide abielu juriidiliste küsimuste ja erinevate käsituste kohta, samuti pulmatseremooniateks sobivaid palveid ja muid tekste.
Dokumendist „Charta Oecumenica“ nr 11 innustatuna kordasid mitmed kirikud oma valmisolekut islamiga dialoogi pidamiseks. Põhja-Elbe Luterliku Kiriku (aastal 2012 ühines see Evangeelse Luterliku Kirikuga Põhja-Saksamaal) sinod võttis 2006. aastal vastu deklaratsiooni „Heanaaberlikkuses“ (In guter Nachbarschaft). Selles soovitatakse kogudustele „võtta ühendust naabruskonnas tegutsevate mošeekogukondadega või juba loodud suhete korral neid tihendada“, et seeläbi „edendada eri kultuure ja religioone esindavate inimeste koos elamist sotsiaalse õigluse vaimus ja õigusriigi kaitse all“ (saksakeelse teksti lk 90–91). Avaldatud sinodidokumendid[4] sisaldavad sinodile esitatud artikleid ja ettevalmistaval arutelupäeval peetud ettekandeid, milles põhjendatakse dialoogivalmiduse vajalikkust.
Dialoogi edendamise tähtsusest räägitakse ka Evangeelse Luterliku Kiriku Põhja-Saksamaal 2013. aasta brošüüris „Elu heade naabritena: info ja näited kristluse-islami dialoogi edendamisest Põhjakirikus“ (Gute Nachbarschaft leben. Informationen und Beispiele zur Förderung des christlich-islamischen Dialogs in der Nordkirche). Sarnaselt Hesseni ja Baieri dokumentidega esitatakse selles põhiteave islami kohta ja argumenteeritakse dialoogi poolt. Teoloogiat käsitlev peatükk on üsna lühike ja selles tuuakse esile Koraani tunnustav hinnang Jeesusele.
Veel enne Põhja-Elbe kirikut avaldas Evangeelne Kirik Badenis 2005. aastal lühikese dokumendi „Üksteist väärtustades kohtumine: kristlaste ja muslimite ühiselust Badenis“ (Einander mit Wertschätzung begegnen. Zum Zusammenleben von Christen und Muslimen in Baden), milles väljendatakse valmisolekut dialoogiks ja koostööks. Sellele järgnes Evangeelse Luterliku Kiriku Württembergis väga sarnane tekst „Üksteisega elama õppimine: evangeelsed kristlased ja muslimid Württembergis“ (Miteinander leben lernen. Evangelische Christen und Muslime in Württemberg, 2006). Aastal 2014 avaldas Evangeelne Kirik Badenis raamatu „Naabrusest partnerluseni“ (Von Nachbarschaft zu Partnerschaft), milles analüüsitakse mitmeid kokkupuutevaldkondi ning esitatakse praktilisi näiteid sallivusest kui religioonide dialoogi lähtekohast.
Dokumentide seas on ka mõned sellised, milles ei käsitleta suhteid islamiga üldiselt, vaid vaadeldakse mõnda suhete konkreetset aspekti. Juba 1997. aastal avaldas Evangeelne Kirik Reinimaal ühiseid palveid käsitleva dokumendi „Kristlased ja muslimid üksteise kõrval ühe Jumala ees: ühise palvetamise küsimusest“ (Christen und Muslime nebeneinander vor dem einen Gott. Zur Frage gemeinsamen Betens). Selles väidetakse, et muslimid ja kristlased ei palveta erinevate jumalate poole, sest on ainult üks Jumal, kelle tegusid võib näha kõigis religioonides. Ent kuna palve erinevad vormid ja käsitused ei ole ühitatavad, on võimalik ainult du’a (individuaalne palvetamine), mitte salat (rituaalne palve).
EKD avaldas muu hulgas ka tema enda seest lähtunud kriitika tõttu 1997. aasta dokumendi suhtes kõigepealt islamiga seoses misjoni ja dialoogi vahekorda selgitava dokumendi „Misjon ja dialoog muslimitega kohtudes“ (Mission und Dialog in der Begegnung mit Muslimen, 2002) ja seejärel teksti „Aabraham ja usk ainujumalasse“ (Abraham und der Glaube an den einen Gott), milles käsitletakse ühe Jumala poole palvetamise teemat. Selle põhjalikus arutluskäigus selgitatakse kristliku kolmainuteoloogia olemust ja tuuakse esile sarnasusi kristluse ja islami vahel. Kriitikale vastukaaluks rõhutatakse ka Aabrahami kui kahte religiooni ühendava isiku tähtsust. Selle kiriku värskeimas dokumendis „Teekonnaosadus ja tunnistus dialoogis muslimitega“ (Weggemeinschaft und Zeugnis im Dialog mit Muslimen, 2015) täiendatakse dialoogi ja misjoni teemat käsitlevat teoloogilist arutlust soovitusega, et kogudused tihendaksid koostööd ja kokkupuuteid muslimitega ning teostaksid nõnda „teekonnaosadust“ (kuna osaliselt käiakse sama teed).
Lisaks Evangeelsele Luterlikule Kirikule Baieris ja Kurhessen-Waldecki Evangeelsele Kirikule (vt eespool) on kristlase-muslimi abielu käsitlevaid materjale avaldanud ka kaks Šveitsi kantonikirikut (Bern ja Vaud). Mõlemad dokumendid sisaldavad sissejuhatavat arutelu selliste abielude erinevate aspektide üle, kuigi põhirõhk on liturgilisel materjalil.
Evangeelse Luterliku Kiriku Taanis 2006. aasta dokumendis „Ülevaade kõnelustest islamiorganisatsioonide ja mošeedega“ (Rapport fra lytterunde blandt muslimske rganisationer og moskeer) esitatakse valdavalt eneseanalüütiline ülevaade islami mošeede ja organisatsioonidega peetud kõnelustest. Aastal 2008 kirjutatud vastuses 138 muslimi avalikule kirjale väljendas Taani Kirikute Nõukogu tunnustust kirja avatud ja ühisosast huvitatud hoiaku suhtes ning lubas otsida kontakti Taani muslimikogukondadega.
Prantsusmaa Protestantliku Föderatsiooni (Fédération protestante de France) (kuhu kuulub lisaks Prantsusmaal tegutsevatele EKOE liikmetele ka teisi kirikuid) dokument „Kuidas tervitada protestandi-muslimi paare meie kirikutes“ (Quel accueil pour les couples protestants–musulmans dans nos Églises) on kirjutatud vaimulikele ning soovitab neil julgustada muslimiga abielluda kavatsevaid koguduseliikmeid ning sisaldab kasulikku teavet paaridega ettevalmistavate vestluste pidamiseks ja liturgilist materjali.
Kõige põhjalikum sedalaadi tekst on Evangeelse Kiriku Hessenis ja Nassaus 2011. aasta brošüür „Kõik rahvad kiitku! Usutalituste pidamine koos islamiusuliste inimestega“ (Lobet und preiset ihr Völker! Religiöse Feiern mit Menschen muslimischen Glaubens). Lisaks abielutseremooniatele käsitletakse selles kristlaste-muslimite koostööd ka muude talituste puhul. Kahes artiklis vaadeldakse konkreetselt küsimust, kas muslimid ja kristlased palvetavad sama Jumala poole (põhjenduskäik sarnaneb sellega, mis esitati Reinimaa kiriku dokumentides). Seda täiendab brošüür „Kui kristlased ja muslimid koolis palvetavad“ (Wenn Christen und Muslime in der Schule beten, 2014), milles käsitletakse koolis toimuvaid kristlaste-muslimite palveid ja kombetalitusi.
Kõik need dokumendid annavad ülevaate Euroopa evangeelsetes kirikutes toimuvatest aruteludest usulise mitmekesisuse ja religioonidevaheliste suhete teemal. Nendest ilmneb nii selle teema olulisus kirikute jaoks kui ka prioriteetide ja vaatenurkade paljusus.
4. Piibli ja evangeelse teoloogia hoiak religioonide paljususe suhtes
Puutudes kokku religioonide paljususega, küsivad paljud kirikud ja kristlased, kuidas saaks evangeelne teoloogia aidata kujundada konstruktiivset käsitust mitmekesisusest. Millised evangeelse teoloogia argumendid, lähenemisviisid ja ressursid rõhutavad lugupidavat kokkupuudet teiseusuliste inimestega? Järgnevad teoloogilised arutlused lähtuvad evangeeliumist, ehk Jeesus Kristuses ilmutatud Jumala radikaalsest armust, mida väljendab õpetus õigeksmõistmisest armu ja usu läbi.
Esimeses osas (4.1) esitatakse see arutlus süstemaatilisest perspektiivist, järgides kolmainsuslikku skeemi. Teises osas (4.2) vaadeldakse ristiusu tõekäsitust, kuna konstruktiivseid religioonide paljususe analüüse on mõnikord süüdistatud ristiusu tõetaotluse relativeerimises. Kolmandas osas (4.3) selgitatakse, millistele piibellikele alustele saab tugineda avatud kokkupuude teiste religioonide järgijatega. „Radikaalse armu“ all peetakse silmas Jumala tegu, mis annab inimesele vabaduse ja enesekindluse läheneda teistsuguse religiooni esindajatele ning nendega suhelda.
EKOE kirikud lähtuvad Pühakirja tõlgendamisel ühisest arusaamast, et „Jeesuse Kristuse ainulaadne pääste vahendamine on Pühakirja kese ning õigeksmõistuõpetus kui sõnum Jumala vabast armust on kiriku kuulutuse mõõdupuu“.[5]
Seetõttu selgitatakse järgneva arutluskäigu alguses Jumala suhet maailmaga radikaalse armu mõiste kaudu ning kasutatakse seda siis tõlgendusvõtmena Pühakirja tunnistuse uurimiseks.
4.1 Radikaalne arm
Issanda „õigus on nagu Jumala mäed“ ja tema „kohtuotsused on nagu suur ürgvesi“ (Ps 36:7). Piiblis armu mõiste selgitamiseks kasutatud sõnad „õigus“, „õiglus“, „heldus“, „halastus“ ja „soosing“ osutavad, et Jumal suhtub oma loodutesse heasoovlikult. Nii evangeelse usu kui ka üldisemalt kristliku usu keskne mõte on, et see arm on teenimatu ja tingimusteta. Arm ei tähenda üksnes Jumala tahet olla heasoovlik, vaid ka Jumala tegu, millega ta seda tahet teostades inimkonna lepitab. See ei tähista üksnes Jumala omadust, vaid väljendab jumalikku olemust.
Piibli tunnistustest ilmneb, et ühelt poolt paneb Jumal inimestega läbi käies küll toime armutegusid, kuid teiselt poolt ei sõltu tema tegevus inimeste käitumisest. Jumal tegutseb vabalt. Arm on loov tegu, millele ei ole loodu poolel mingit eeltingimust (Rm 11:6). Selle ainus juur (lad radix) on Jumala armuline olemus. Sel põhjusel ongi see „radikaalne“. Sellel pole ühtegi muud allikat peale Jumala olemuse ja tahte, milleks on tingimusteta armastus (1 Jh 4:7–12).
Reformatsiooniajal väljendati seda mõistega sola gratia, mis rõhutas, et arm on tähtsam kui teod. Tänapäeval on kirikud kutsutud minema armu mõtestamisel sellest vastandusest kaugemale. Seetõttu on ka käesolevas dokumendis püütud mõista armu selle algallika põhjal. Jumal annab iseennast täielikult, et ületada […] inimeste võõrandumist Jumalast. Jumala ja loodute katkist suhet saab tervendada üksnes tingimusteta jumalike armutegudega, nagu on ilmutatud Jeesuses Kristuses. Seega tähendab arm päästeväge, mis taastab üha uuesti suhte Jumalaga, murrab lahti selle, mida Luther nimetas iseendasse pöördunud südameks, vabastab patu ja süü ikkest ning annab elule uue suuna. „On hea, kui süda kinnitatakse armu läbi“ (Hb 13:9).
Arusaamast, et Jumala arm on radikaalne (lähtub ainult Jumalast endast), järeldub, et see on universaalne (Ps 33:5; 119:64). Sest Jumala arm on ilmunud päästvana kõigile inimestele (Tt 2:11). Jumal on armastanud kogu maailma (Jh 3:16) ja tahab, et kõik inimesed pääseksid (1 Tm 2:4) ning et keegi ei hukkuks (1 Pt 3:9). Kristus on „lepitusohver meie pattude eest, kuid mitte üksnes meie, vaid ka terve maailma pattude eest“ (1 Jh 2:2). Kui me tunnistame Jumala radikaalse armu universaalsust, siis me ei saa kitsendada Jumala päästvat kohalolu üksnes kristliku religiooni piiridesse. See kohalolu toimis juba enne seda, kui ajaloos üldse tekkis religioon, ning selle toime ulatub ka väljapoole religiooni mõjusfääri. Lisaks rahvuslikele, sotsiaalsetele ja kultuurilistele piiridele ületab see ka religioonide piire.
Teoloogilised mõtisklused ristiusu ja mittekristlike religioonide suhete üle peavad lähtuma sellest ristiusu tuumast: usust Jumala radikaalsesse armu. Kolmainuõpetuses (mida ei ole võimalik siin põhjalikult lahti kirjutada) tunnistatakse seda kolmel moel: rääkides Jumala loovast, lunastavast ja inspireerivast tegevusest. Religioonide paljususe teoloogilise mõtestamise jaoks on olulised kõik need kolm armutegude laadi.
4.1.1. Jumala loova tegevuse radikaalne arm
„Jumal on armastus ja kes püsib armastuses, püsib Jumalas ja Jumal püsib temas“ (1 Jh 4:16). Jumal ei ole enesekeskne olend, kes viibiks jõude ainult iseeneses, vaid ta on enesest välja suunatud tegevuste kese. Oma olemuse tõttu kutsub Jumal ellu enesest erineva tegelikkuse ja käib sellega kogu selle ajaloo vältel kaasas.
Uuesti teostus Jumala arm tema rahva valimises ja nendega lepingu sõlmimises. Ent jumalik valimine ei tähenda, et väljaspool valitud rahvast Jumala armu ei leidu. Vastupidi: Iisrael avastas, et Jumala heasoovlikkus laieneb ka teistele rahvastele. Seesama Jumal, kes juhatas Iisraeli Egiptusest välja, juhatas ka teisi rahvaid (Am 9:7). Js 19:24–25 järgi ütleb vägede Issand: „Õnnistatud olgu Egiptus, mu rahvas, Assur, mu kätetöö, ja Iisrael, mu pärisosa!“ Js 45:1 räägib Pärsia kuningast Kooresest, kelle käest Jumal on kinni haaranud, et alistada tema ees rahvaid, ning kellele on võidmise läbi austust avaldatud.
Valitud rahva ülesanne on väljendada teiste rahvaste ees Jumala radikaalset armu, levitada seda sõnumit ja olla oma käitumisega selle armu esindajaks. Seega on ta kutsutud olema „vahendaja“, kelle kaudu õnnistatakse kõiki maailma rahvaid (Gn 12:3).
Jumal ei ole ühe hõimu Jumal, vaid terve kosmose looja ja hoidja. Iga inimene, olenemata tema usulisest kuuluvusest, on loodud Jumala näo järgi. Psalmis 8 ülistatakse Jumalat selle eest, et ta tegi inimese „pisut alamaks Jumalast“ ja ehtis teda „au ja austusega“.
Seega on ristiusus põhjust eeldada, et Jumala loova tegevuse radikaalne arm toimib ka mittekristlikes religioonides, ning koguni leida nende mõttepärandist, praktikast, eetilistest ja rituaalsetest ressurssidest elemente, mida saaks ka ise kasutada. Ristiusu keskne õpetus ütleb, et mittekristlasi tuleb austada kui kaaslooduid, kes on tehtud Jumala näo järgi ning väärivad tingimusteta armastust ja lugupidamist.
4.1.2. Jumala lunastava tegevuse radikaalne arm
Poeg on Jumala „kirkuse kiirgus ja tema olemuse kuju“ (Hb 1:3). Asjaolu, et Jumal väljendas iseenda olemust inimese kujul, Jumala igavese Sõna inkarnatsioonis, on radikaalse armu edasine teostamine. Jeesusest Kristusest kiirgus see arm omakorda nii vahetult tema juures viibinud jüngritele kui ka inimestele, keda ta Galileas ja Jeruusalemma poole rännates kohtas, ja samuti neile, kes hiljem tema sõnumit ning tema surma ja ülestõusmise evangeeliumi kuulsid ja tema vaimulikust kohalolust inspiratsiooni ammutasid. Luther on nimetanud Jeesus Kristust „isaliku südame peegliks“. Temaga tuli maailma tõeline valgus, „mis valgustab iga inimest“ (Jh 1:9).
Teisalt eristas Jeesus ise end Jumalast (Mk 10:18 ja 13:32; Mt 20:23) ning püüdis suunata tähelepanu iseenda isikult saabuvale jumalariigile. Ta pakkus osadust Jumalaga neile, kes olid ühiskonnas tõrjutud, kes ei kuulunud temaga samasse rahvus- ja usurühma ning keda kaasinimesed seetõttu põlgasid. Sel moel vahendas ta neile Jumala radikaalset armu. Olles Jumalale täielikult avatud, laskis ta Jumalal läbi enda tegutseda ilma inimlikust patususest tingitud vastupanuta. Johannese evangeeliumi järgi ei taotle ta „tunnustust iseendale. On üks, kes on uurija ja kohtunik“ (Jh 8:50).
Ta ei soovinud endale jumalikku au, vaid „alandas iseennast, saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani (Fl 2:8). Teda ülendades ja enda osadusse võttes näitas Jumal, et ta on elu Jumal, kes on murdnud kõik ahelad, mis inimesi Jumalast eemal hoiavad: patt, seadus ja surm. Mitte üksnes lihaks saanud Sõna, vaid igavene Jumala Sõna taotleb loodute päästmist. Jumala radikaalne arm on lunastav arm.
Kui Jeesuses lihaks saanud arm on radikaalne, sest selle ainsaks aluseks on Jumal, see on universaalne ja see ei eelda inimestelt mingeid tegusid või veendumusi, siis tuleb meil järeldada, et see ulatub ka ristiusu „nähtavast“ osadusest väljapoole. Jeesus Kristuse poolt väljendatud ja vahendatud Jumala radikaalne ja universaalne arm ei piirdu üksnes tema nime kandva religiooniga, vaid ulatub kristliku religiooni kandjatest kaugemale. Kristlased võivad eeldada, et Jumala kõikehõlmava heasoovliku vaimuliku kohalolu lunastav toime on esindatud ka väljaspool nende religiooni.
Kristlastel on võimalik avastada „armu kujusid“ (Tillich) ka teistes religioonides. Jeesuse Kristuse sõnades ja tegudes ilmutatud radikaalne arm on vaimude läbikatsumise kriteerium, aga seda mitte niivõrd tema nime alusel, vaid pigem tema isikus, kuulutuses ja tegudes väljendatud Jumala tahte põhjal (Mt 7:21). Seda kriteeriumi kasutades võivad kristlased avastada, et siirast jumala- ja ligimesearmastust, Jumala nimel peetavat võitlust õigluse ja vabaduse nimel ning hoolivaid ja tervendavaid osadusi võib leida ka mittekristlikest religioonidest – vahel isegi suuremal määral kui ristiusust. Jumala igavene Sõna võib rääkida ka kristlastele „võõraid“ keeli. See võib omakorda tugevdada usku Kristusesse kui selle igavese Sõna inkarnatsiooni.
4.1.3. Jumala inspireeriva tegevuse radikaalne arm
Jeesus Kristuse poolt väljendatud ja vahendatud Jumala loov ja lunastav arm „ei ole kaugel ühestki meist“ (Ap 17:27). Jumala Vaimu väes tuleb see meile lähedale, avab südameid, loob usku, armastust ja lootust, soodustab mõistmist, leppimist ja andestamist, juhatab osadusse, uuendab suhteid, innustab meid elule suunda valima ja avardab meie teadlikkuse piire. Jumala Vaim võib tegutseda ja tegutsebki seal, kus ta tahab (Jh 3:8). Vaimu kõikehõlmav kohalolu läbib tervet kosmost, loodust ja ajalugu, sealhulgas ka religioonide ajalugu.
See kõikehõlmav kohalolu on eriliselt koondunud kirikusse, mida mõistetakse vaimuliku liikumisena, mis toimib ajaloos otsekui Jumala Vaimu dünaamiline jõuväli. See annab jõudu, koondab enda ümber, pakub moraalset tuge ning läkitab mehi ja naisi andma maailmas tunnistust Jumala radikaalsest armust. Ent seda kohalolu ei piira kirik kui religioosne institutsioon.
Seega võivad kristlased eeldada, et Jumala vaimulik vägi toimib ka teistes usuosadustes. Selle jälgi võib näha seal, kus kasvab armastus, kus tõusevad esiplaanile kaastunne ja solidaarsus, kus inimesed suudavad ületada oma isekuse. Jumala Vaim on eluandev vägi; see loob ja tervendab elu. See annab elule jõudu ning tõrjub tagasi kõike, mis elu vangistab või hävitab. See on ka surmast vabaks saanud uue elu vägi. Elu loomine ja hoidmine, selle vabastamine orjusest ja juhatamine täiuseni Jumalas kui elu allikas on kõik sellised viljad, mida saab omistada Jumala Vaimu tegevusele.
Jumala loov, lunastav ja inspireeriv kolmemõõtmeline radikaalne arm on universaalne. See ulatub ka väljapoole kristluse ajalugu, väljapoole kirikut ja otsest evangeeliumi kuulutamist ning hõlmab tervet kosmost. See mõjutab kõiki inimesi. Seetõttu tuleb teiste religioonide järgijatega lugupidavalt ja tähelepanelikult suhelda ning näidata üles teoloogilist lugupidamist nende religioonide avaldumisvormide ja praktikate suhtes. Need võivad sisaldada „armu kujusid“.
Ent siit ei saa teha järeldust, et religioonid (k.a kristlus) kui sellised, ja need kõik üldiselt, viivad lunastuseni. Religioonides peegeldub ka inimeste patusus. Sageli juhtub, et Jumala Vaimu töö ei avaldu religiooni avaldumisvormides ja praktikates, vaid hoopis neile vastandudes. Paulus kutsub õigustatult üles Vaimus käimist läbi katsuma ja annab meile vihjeid, kuidas „Vaimu vilju“ ära tunda (Gl 5:16–26). Neid tuleb vaadelda Jeesus Kristuse valguses, mis võib olla ka kriitiline. Kriteeriumiks on Kristus.
Kui me eeldame, et ka mittekristlikes religioonides leidub „armu kujusid“, siis see ei tähenda, et Jeesus Kristuses ilmutatud jumalik tõde muutub suhteliseks. Vastupidi: sellest nähtub arusaam, et just selles tões on näha Jumala armu radikaalne ja universaalne loomus. Evangeelsete kristlaste jaoks on kohane vastata Jumala radikaalsele armule usuga.
4.2 Kristliku usu tõde
Kristlased usuvad Kolmainu Jumalasse, kes on radikaalselt armuline. Jumal teostab armu loova, lunastava ja inspireeriva tegevuse kaudu. Jeesuses Kristuses väljendas ja väljendab Jumal jätkuvalt seda tema enda olemusse kuuluvat radikaalset armu inimlikus isikus (vrd Hb 1:3). Seega usuvad kristlased, et Jeesuses Kristuses on ilmutatud Jumala tõde. Siin ei peeta silmas niivõrd mingit prohvetlikku teadmist, vaid pigem seda, kuidas Johannese evangeeliumis nimetatakse Jeesust Kristust ennast tõeks. „Mina olen tee ja tõde ja elu. Ükski ei saa Isa juurde muidu kui minu kaudu“ (Jh 14:6).
Piibli tõekäsitus on edasi antud loos, mis räägib Jumala ustavusest oma rahvale – seega on tõde olemuslikult kogemuslik, suhtepõhine ja isiklik, aga ei ole samas üksnes subjektiivne.
4.2.1. Jumala radikaalse armu tões elamine
Evangeeliumides käsitletakse tõeküsimust kohas, kus Pontius Pilaatus küsib Jeesuse ülekuulamise ajal: „Mis on tõde?“ (Jh 18:38). Enne seda oli Jeesus öelnud: „Igaüks, kes on tõe seest, kuuleb minu häält“ (Jh 18:37). See toob esile, kui tihedalt on omavahel seotud tõde ja kuuluvus, intellektuaalne mõistmine ja praktiline suunitlus. Tões elamine tähendab elu lähedases suhtes Jumalaga Kristusele kuulumise kaudu.
Sellisest jumalamõistmisest tulenevaid järeldusi on Uues Testamendis käsitletud mitmes kohas, aga eriti apostel Pauluse ja apostel Peetruse väitluses, milles esimene tugineb evangeeliumi tõele, et tõlgendada kogu Jeesuse Kristuse lugu usku ja usaldust äratava Jumala radikaalse armu valguses (vrd Gl 2).
Inimesed elavad tões siis, kui nad kujundavad kogu oma elu usus radikaalselt armulise Jumala horisondil. Selliselt mõistetud tõde on praktiline kategooria; see on elatud tõde, mis eristab inimese vana ja uut elu. See uus elu tähendab tões elamist.
4.2.2 Tõde kui eksistentsiaalne kategooria
Varasemas kristlikus teoloogias on mõnikord kasutatud tõe puhul sellist teoreetilist raamistikku, milles eeldatakse, et me saame Jumala „tegelikkust“ mõista samal moel, nagu me mõistame meid ümbritseva maailma ajalis-ruumilist tegelikkust. Ent usk ei seisne peamiselt üleloomulike faktide teadmises. Usu puhul on tegemist Jumala poolt Iisraelile ja Jeesuses Kristuses kõigile inimestele antud tõotusega, mis kutsub vastusena esile usalduse selle tõotuse vastu. Usaldus Jumala vastu paneb inimesi Jumala Vaimust inspireerituna orienteeruma oma elus Jeesuse Kristuse järgi. Usutõde on tõde Jumala eluandvatest tõotustest ning Jumala usaldatavusest ja ustavusest. Seega kogetakse Jumala tegelikkust usus eriomasel moel ning see on aluseks Jumala tegelikkuse väljendamisele mitte ainult kirikulauludes ja palvetes, vaid ka väitlausetes.
Mõistagi kogetakse kristliku usu tõde usus eksistentsiaalse ja kogemusliku, isikliku / isikulise ja suhtepõhise tõena. Heebreakeelne sõna, mille tõlkevasteks on „tõde“, on ’emet. See tähendab kindlust, usaldusväärsust, usutavust, püsivust, truudust. See osutab isikutevahelise suhte teatud omadusele. Selliselt mõistetud tõde tuleb tegudega väljendada (Jh 3:21). Seega on see ühtaegu teoreetiline ja praktiline.
Kindlus, usaldusväärsus, usutavus ja kõik teised suhete omadused saavad esineda üksnes siis, kui on keegi, keda saab usaldada. Kristliku teoloogia tõeküsimuse selline teoloogiline raamistik, mis pidas Jumalat sarnaseks ajalis-ruumilise objektiga, oli eksitav. Ent samavõrd eksitav on minna mõnda teoloogia ajaloos kasutatud teoreetilist mudelit kritiseerides nii kaugele, et tõe kui vastavuse ideest loobutakse täielikult. Kui tõde mõistetakse Piibli ’emet’i mõiste vaimus praktilisena, siis kätkeb see ka usuveendumuste vastavust sellele, kellega usk suhestub.
Nii praktilise ja isikliku kui ka teoreetilise tõemõiste korral on tõe viimaseks instantsiks Jumal ja Jumala Sõna. Tõe, selle tõe praktiseerimise tee ja jumaliku tõe poolt soovitud elu vahel on tihe seos. Jh 14:6 väljendab seda seost selgelt. Jumala „tões olemine“ tähendab olla teel tõelise elu poole, teel, mille on valmistanud Kristus.
4.2.3 Tões elamine jätab ruumi kohtumisteks
Piibellik tõekäsitus aitab meil mõtestada kokkupuuteid teiste religioonide järgijatega. Ristiusu tõel pole midagi pistmist religioosse imperialismiga. Selle juurde ei saa käia üleolekutunne, mis eitab teiste religioonide tõetaotlusi. See tõde eksisteerib neis inimestes ja koos nendega, kes selles elavad.
Kui usuväiteid pidada sel moel isiklikuks ja eksistentsiaalseks tõest tunnistamiseks, siis aitab see meil austada ja väärtustada teistesse religioonidesse kuuluvate inimeste tõeväljendusi. Eksistentsiaalselt ei ole võimalik väita, et tõde usu, armastuse ja lootuse kohta on iga inimese jaoks absoluutne tõde. Tõe enda ja usuväidete tõe eristamine on religioonidevahelise (ja ka oikumeenilise) dialoogi oluline eeltingimus. Eeldus, et Jumala tõde on suurem kui kõik usutõed, ei lahjenda kindlasti usklike usaldust Jumala tõe suhtes.
Religioonide avatud kohtumine kasvab välja inimlikust uudishimust, teadmishuvist ja soovist kaasinimestega suhelda. Iseenda usuveendumusest lähtudes ja ühiskondliku usuvabaduse tingimustes saab seda teostada pingevabalt. Eriti viljakaks võib religioonide dialoog osutuda siis, kui osalejad tunnevad hästi oma religiooni ning on oma tõeveendumuse alustes veendunud. Võib olla vägagi oluline tunnustada seda, et usutõde peab olema inspireeritud Jumala tõest, sest Jumal elab „ligipääsmatus valguses“ (1 Tm 1:16). Ainult see, kes on avatud selleks, et aina uuesti Jumala sõna kõnetamist kuulda, on suuteline tõeliselt mõistma ka teisi, kes kasutavad Jumala poole püüdlemiseks teistsuguseid mõistmise ja vagaduse teid. Seega võib iseenda usu parem tundmaõppimine süvendada huvi ka lugupidamise vaimus toimuvate kohtumiste vastu teiseusklikega. Sellise huviga kaasneb võimalus, et meie poolt kohtumistele kaasa võetavate arusaamade, õpetuste ja praktikate kohta võidakse esitada raskeid küsimusi ning need võivad muutuda ja täieneda. Kohtumine võib heita uut valgust nii teise osapoole kui ka meie enda traditsioonile. Kristlased võivad koguni eeldada, et radikaalselt armuline Jumal väljendab ennast mittekristlikes religioonides mõnel sellisel moel, millest võib saada teoloogilise inspiratsiooni ja muutumise allikas. See kogemus võib olla raske ja isegi häiriv. Aga see võib ka avada meie enda usule ja selle üle arutlemisele uusi võimalusi ning anda sellele varasemast rohkem avarust ja sügavust.
Dokument jätkub ja lõpeb ajakirja järgmises numbris.
[1] Dokumentide täielik loetelu on esitatud lisas (enamiku dokumentidest esitasid EKOE büroole liikmeskirikud).
[2] Vt nt EKOE dokument Evangelizing. Protestant Perspectives for the Churches in Europe (2006).
[3] Tsitaat pärineb 1989. aastal San Antonios toimunud maailma misjonikonverentsi ühisavaldusest.
[4] Hans-Christoph Goßmann (ed.), In guter Nachbarschaft. Dokumentation der Synode der Nordelbischen Evangelisch-Lutherischen Kirche zum Thema „Christlich-islamischer Dialog“ im Februar 2006, Reformatorischer Verlag, Hamburg 2006.
[5] Vt Leuenbergi konkordia 12 (Documenta oecumenica: kirik ühiskond misjon [Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut, 2006, lk 108]); täiendavaid arutlusi hermeneutika teemadel võib leida EKOE dokumendist „Pühakiri – usutunnistus – kirik“, eriti lk 15–16.
Dokumendi on ingliskeelsest originaalist tõlkinud Alar Helstein, toimetanud keeleliselt Urmas Nõmmik ja teoloogiliselt Thomas-Andreas Põder. Tõlge ilmub EKOE nõukogu loal ja koostöös Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku rahvusvaheliste ja oikumeeniliste suhete komisjoniga.
Evangeelsete Kirikute Osadus Euroopas (EKOE, vt www.leuenberg.eu)
on Euroopa tähtsaim evangeelsete kirikute osaduskond, kuhu kuulub 94
kirikut ligikaudu 50 miljoni liikmega. Eesti Evangeelne Luterlik Kirik
on 1973. aastal alguse saanud kirikuosaduse liige alates 1975. aastast.
Ühinenud Metodisti Kiriku Põhjala ja Balti piiskopi piirkonna kirikuna
on kirikuosaduse liige alates 1997. aastast ka Eesti Metodisti Kirik.
