Artiklid

„Teise“ mõistmise võimalikkusest ehk insider-outsider probleem

Sissejuhatus

Insider-outsider probleemi püstitus rajaneb Wilhelm Dilthey teravale eristusele Geisteswissenschaften’i ja Naturwissenschaften’i vahel. Kuivõrd inimesel on Geist ehk teadvus, on ta vaba moraalne olend. Seega tuleb erinevalt füüsiliste objektide uurimisest  inimkäitumise ja uskumuste uurimisel arvestada sõnadesväljendamatu vaimu kavatsustega. Seetõttu ei saa inimese uurimisel lähtuda reduktiivsetest teooriatest ega üldistavatest seaduspärasustest (McCutcheon 2003, 338).

Küsimused „teise“ mõistmise võimalikkusest ja mõistmiseni jõudmise meetoditest ning nende alusteooriatest on olnud pidevalt inimteadustes päevakorral. Religiooniuurimine lisab probleemile pinget juurde religiooniga kaasaskäiva transtsendentse mõistega, mis on inimloomusest veelgi tabamatum.

Käesoleva uurimistöö eesmärgiks on selgitada insider-outsider eristuse probleemi olemust religiooniuurimises. Selgitan insider-outsider tähenduste tasandite sisu ja nendevahelise kommunikatsiooni erinevaid suundi. Kuivõrd mõisted emiline ja etiline on tihtipeale olnud ekslikult kasutusel insider-outsider sünonüümidena, siis pöördun nende mõistete kasutuselevõtja Kenneth Pike’i poole, et asjasse selgust tuua.

Viimaks toon esile ühe uuema lähenemise iteratiivse uurimistasandite mudeli näol, mis osutab, et insider-outsider tasandid ei ole alati selgesti eristatavad, vaid võivad teatud tingimustel üksteisega põimuda.


Insider-outsider probleemi olemus

Religiooniuuringute nagu ka teiste inimteaduste üheks suurimaks väljakutseks on algusest peale olnud insider-outsider probleem, mille põhiküsimused on kanada religiooniuurija Russel McCutcheon sõnastanud järgnevalt – kas ja mil määral saab uurida, mõista ja selgitada teise uskumusi, sõnu ja tegevusi?  Millisel määral, kui üleüldse, on inimkäitumise ja uskumuste motiivid ja tähendused uurijale, kes sarnaseid uskumusi ei jaga ja sarnastes tegevustes ei osale, kättesaadavad? Kas kultuuriuurijatel on mingi takistamatu ligipääs uuritavate inimeste, ühiskondade või institutsioonide eesmärkidele ja tähendustele või on kõik uurijad nendest tänu oma eelarvamustele, kallutatusele ja kontekstile ära lõigatud? Küsimus ei seisne vaid selles, kuidas üksikisikute ja gruppide kavatsusi ja tegevust uurida, vaid selles, kas selline uurimine on üldse võimalik (McCutcheon 1999, 2).

Eelnevatele küsimustele lisandub veel neutraalsuse probleem. Kuivõrd suudab uurija jääda uuritava objekti suhtes neutraalseks? Uurijal tuleb tabada teise maailmavaate sisemust justkui seestpoolt, jäädes ise siiski eemale. Religiooni defineerimine, kirjeldamine, seletamine ja ennustamine on üks asi, religioonis elamine midagi muud (Herling 2007, 37).

Lisaks keelelistele, kogemuslikele ja kultuurilistele takistustele, mida uurijal objekti olemuse mõistmiseks tuleb ületada, võib ta olla piiratud ka paljude väliste tingimuste poolt, milleks võivad olla ebastabiilne poliitiline olukord, rahapuudus jne. Lisaks poliitilistele, rahalistele ja muudele sarnastele välistele asjaoludele sõltub lõplik uurimistulemus sellest, kas „uurija suhtub oma uuritavasse objekti kui avatud raamatusse, mõistatusse või neutraalsesse ekraani, millele projitseerida oma soovid ja hirmud“ (McCutcheon 1999, 2).

Mõistmise olemuse ja võimalikkuse küsimuse üle on arutlenud ka eesti antropoloog Toomas Gross, kes oma essees „Mõistmisest ja teisest antropoloogias“ on öelnud, et „sotsiaalteadused on jõudnud väljenduskriisini: „teise“ kohta millegi tõepärase väitmine tundub üha enam moonutamise või lausa valetamisena“ (Gross  1996, 1718).

Esmapilgul tundub insider-outsider probleemi olemus lõplik ja ilma eriliste väljavaadeteta sellest dilemmast välja rabeleda. 20. sajandi üks väljapaistvamaid antropolooge Clifford Geertz on oma essees „Pärismaalase pilguga“ siiski ilma suurema pessimismita tõdenud, et „teiste rahvaste subjektiivset kogemust on võimalik lahti mõtestada, vajamata selleks üleloomulikke võimeid oma ego kustutamiseks või võõrasse nahka pugemiseks“ (Geertz 2003, 95). Ka taani religiooniuurija Jeppe Sinding Jensen on Geertziga sama meelt, et „teise“ mõistmises ei ole midagi müstilist. Pigem asub ta oma essees „Revisiting the insider-outsider debate: dismantling a pseudo-problem in the study of religioon“seesmise ja välise vahele tekitatud sügava kvalitatiivse kuristiku kõrvaldamisele. Ta väidab, et inside-outside eristamisel ei ole korralikku teoreetilist alust, mistõttu see arusaam pigem ähmastab kui selgitab olukorda. Metafüüsiline postulaat, mille kohaselt mingid isikud või grupid omavad privilegeeritud teadmisi või informatsiooni, ei ole midagi enamat kui fakt, et erinevad inimesed omavad erinevaid teadmisi ja see on ühiskonna loomuliku toimimise tulem (Jensen 2011, 30).


Neli tähenduse tasandit religiooniuurimises

USA religioonifilosoof Bradley Herling tutvustab oma religiooniuuringute õpikus Sheryl Burkhalterile viidates religiooniuurimise nelja tasandit. Esmalt eristab ta insider-outsider tasandeid ja jagab need omakorda kaheks insider ja kaheks outsider tasandiks, millele ta lõpuks liidab veel nn 0tasandi (Herling 2007, 39–40).

Esimene, vahetu tasand, kuulub religioossetele insider’itele. Siia kuuluvad usklikud oma religioonist tulenevate mõtete, tegevuste, tunnete ja arusaamadega. Sellele tasandile kuuluvad pühakirjaga seotud toimingud – selle lugemine, retsiteerimine, eelmistega seotud rituaalid, samuti askeetlikud praktikad, meditatsioon ja rituaalide vahetu kogemine. Teisel, reflektiivsel tasandil, toimub esimese tasandi kogemuste ja teadmiste jagamine ja peegeldamine usukogukonna siseselt ja ka väljapoole. Siia kuuluvad teoloogilised, filosoofilised, selgituslikud praktikad. Näiteks kui esimese tasandi usklikud kogevad palve olemust seda vahetult praktiseerides, siis teisel tasandil toimub palvekogemuse jagamine kaasusklikega, samuti sellekohane õppimine ja õpetamine pühakirja alusel (Herling 2007, 39–40). Uurijad ammutavad informatsiooni teise tasandi insider’itelt, kes tähendusi ja kogemusi oma interpretatsiooni vahendusel edastavad (Geertz 1973, 15).

Kolmas tasand on väline ja kuulub akadeemilisele lähenemisele – siin toimub esimese ja teise tasandi teoreetiline mõistmine, seletamine ja tõlgendamine. Näiteks uuritakse sel tasandil insider-tasandil praktiseeritava ühispalve ühendavat mõju usklike kogukonnale nii lokaalselt kui ka globaalselt. Neljas, samuti väline tasand, kuulub algajatele religiooniuurimise õpilastele, kes alles tegelevad oma positsioneerimisega (Herling 2007, 39–40). Ilmselt mahuvad sellele tasandile ka konkreetsesse gruppi mittekuuluvad tavainimesed, kes religiooniuurimisega otseselt ei tegele, aga kes eluolukordades end siiski alateadlikult positsioneerivad ja „teise“ suhtes mingeid seisukohti võtavad.

Outsider’i akadeemiline ja insider’i peegeldav tasand kohtuvad 0-tasandil, kus mõlemad püüavad selgitada, mis toimub esimese tasandi taga ehk mõlemad näivad teadvat „mis tegelikult toimub“. Insider tasand selgitab, et Meie Isa palve on Jumala poolt seatud, kolmanda tasandi outsider leiab, et selle palve praktiseerimise taga peitub vajadus sotsiaalse sidususe järele (Herling 2007, 39–40).


Insider-outsider tasandite vaheline kommunikatsioon

Kõik religioossed traditsioonid jagavad maailma kaheks – traditsiooni sees olevateks ja traditsioonist väljasolijateks. Religioonialane informatsioon liigub seega neljas suunas – insider-insider, insider-outsider, outsider-outsider, outsider-insider. Kvaliteetse religiooniuuringu teostamiseks ei piisa vaid ühe või kahe informatsioonikanali kasutamisest (Reat 1983, 459).

Insider-insider kanal esindab traditsionalistlikku suunda, mille kohaselt saab mingit kindlat religiooni täielikult mõista vaid selles traditsioonis sündinu. Insider-outsider kanal ei ole nii ekstreemne kui eelmine ning selle kohaselt on usulise pöördumise ja insider’itelt õppimise kaudu võimalik mingit religioonitraditsiooni täielikult mõista. Ka antropoloogiline lähenemine religioonile kasutab insider-outsider informatsioonikanalit, kuid rõhutab, et kompetentse religioonimõistmise saavutab vaid objektiivne outsider, kes jäädes lõpuni outsider’iks, kogub informatsiooni insider informantidelt. Kui levinud seisukoht, et mingit religioonitraditsiooni suudab täielikult mõista vaid insider oleks paikapidav, siis ei oleks religiooniuuringutel mingit mõtet (Reat 1983, 460).

Outsider-outsider kanal kuulub võrdleva religiooniuurimise valdkonda. Kuigi võrdlev lähenemine on antropoloogiast väljakasvanud põhimõte, on sel kalduvus informantidega mitte arvestada. Tihti suhtutakse insider’ite protestidesse kui tüütutesse avaldustesse, mis ohustavad leiutatud suursuguseid võrdlevaid ja kõiki religioone üldistavaid skeeme, mis on rajatud mingisuguste sügavate teemade ja struktuuride seletamiseks. Esmalt hakati selle suunaga seostama nüüdseks usalduse kaotanud evolutsionistlikke teoreetikuid Edward B. Tylorit ja James G. Frazerit. Hiljem arenes see suund siiski edasi Chicago ülikooli juures Mircea Eliade juhtimisel, kellele ei saa varemnimetatute vigu ette heita (Reat 1983, 460).

Religiooni mõistmine inimliku fenomenina, millel on sügav isiklik tähendus, ja sellesse poolehoidlikult suhtumine teeb religiooniuuringutest eraldiseisva distsipliini. Ilma vastava suhtumiseta oleks religiooniuuringud vaid antropoloogia või sotsioloogia haru. Religiooni mõistmiseks vajalik poolehoidlik suhtumine saavutatakse läbi neljanda informatsioonikanali, milleks on outsider-insider suund. See kanal esindab antropoloogiale vastanduvat dialoogi, mis saab tekkida juhul, kui siiras insider soovib tutvuda tema enda traditsioonist väljaspool oleva teise traditsiooniga (Reat 1983, 460).


Emiline ja etiline[1] kui kaks erinevat outsider lähenemisviisi

USA keeleteadlane ja antropoloog Kenneth Pike tõi 1954. aastal antropoloogiasse keeleteadusest inspireeritud mõisted emiline ja etiline, kusjuures esimene tuleneb foneemika ja teine foneetika mõistest. Nii nagu foneem keeleteaduses, kannab emiline antropoloogias sisemist tähendust ja etiline vastavalt foneetika sisule välist tähendust (Mostowlansky, Rota 2015, 2). Teisiti öeldes etiline vaatepunkt uurib käitumist justkui väljastpoolt mingit kindlat süsteemi ja emiline vaatepunkt tekib käitumise justkui seestpoolt uurimisest (Pike 1999, 28).

Etiline lähenemine kohtleb kõiki kultuure ja keeli samaaegselt, seetõttu võiks seda nimetada antropoloogilises mõttes võrdlevaks lähenemiseks. Emiline lähenemine on eelmise vastandina kultuurispetsiifiline, pidades silmas vaid üht kultuuri või keelt korraga.  (Pike 1999, 28). Emiline lähenemine tähendab seega outsider’i püüet võimalikult täpselt insider’ist informandi uskumusi, käitumist ja häälikute moodustamist kirjeldada. Etiline lähenemine on seevastu uurija järgmine samm varemkogutud emilise materjali kirjeldamiseks, süstematiseerimiseks ja võrdlemiseks ehk selle taaskirjeldamine (McCutcheon 1999, 18).

Järgnevalt toon esile Pike’i emilise ja etilise vastandamisest mõned näited, mida ta kirjeldas oma artiklis „Etic and Emic Standpoints for the Description of Behavior“ 1967. aastal.

Süsteemi loomine vs. süsteemi avastamine – kui ülemaailmse kultuuridevahelise skeemi loomine teadlase poolt on võimalik, siis kindla süsteemi emilist struktuuri ei saa uurija ise luua, see tuleb avastada. Väline vaade vs. sisemine vaade – etilise lähtepunkti kirjeldused ja analüüs on uuritava süsteemi suhtes välispidised, emilised kirjeldused pakuvad aga sisemist vaadet lähtudes süsteemis olemasolevatest kriteeriumidest. Väline plaan vs. sisemine plaan – on võimalik luua etilist süsteemi „loogilise“ plaani alusel, millel ei ole uuritava süsteemiga midagi ühist. Emilise süsteemi avastamine või rajamine nõuab süsteemisiseste toimivate kriteeriumide kaasamist (Pike 1999, 29).

Pike väidab, et emilise ja etilise lähenemise mitteeristamine või selle ignoreerimine võib eksiteele juhtida ja pikaajalise töö täielikult ära nullida. Hea näide nendest lähenemistest paremini arusaamiseks on autode erinev kirjeldamine. Emilise lähenemise puhul kirjeldab uurija ühe kindla auto struktuuri funktsioneerimist, uurib ja kirjeldab kõiki detaile ja selgitab nende koostoimimist. Etilise lähenemise puhul kirjeldatakse erinevate automarkide ja -tüüpide  samade funktsioonidega osasid ja võrreldakse neid omavahel (Pike 1999, 30).

Mõlemad lähenemised, nii emiline kui ka etiline, omavad uurimise erinevates faasides suurt väärtust. Need ei ole Pike’i silmis võistlevad lähenemised, vaid esindavad erinevaid vaatenurki. Etiline lähenemine on hüppelaud emilisele (Mostowlansky, Rota 2015, 7).

Etiline lähenemine on hädavajalik uurimistöö alguses, mil ammutatakse informatsiooni üldistest kultuurilistest seaduspärasustest, et neid hiljem mõnes spetsiifilisemas olukorras äratundmise kaudu eristada. Selles protsessis omandab uurija kultuuri kirjeldamiseks vajaliku tehnika ja sümbolite keele. Isegi kogenud emilise spetsialist, kui ta on teisest kultuurist pärit, alustab oma esialgset analüüsi ebakindlate ja jämedakoeliste (sageli ebatäpsete) etiliste kirjeldustega. Alles pärast etilise analüüsi teostamist on võimalik suunduda asjakohase emilise analüüsi juurde. Pike möönab siiski, et teatud tingimustel võib  eelistada etilist  lähenemist emilisele. Näiteks kui uurimiseks ei ole soodsaid tingimusi (raha- või ajapuudus) ja uurimisobjektiks on mingi geograafiliselt hajutatud tegevus või mingis piirkonnas juba varem uurimiseks väljavalitud tegevused, siis võib uurija loobuda iga kohaliku kultuuri või dialekti emilisest uurimisest. Emilise uurimise väärtus seisneb eelkõige selles, et see võimaldab meil mõista kultuuri või keele sisemist ülesehitust ning selle erinevate osade koostoimimist. Teiseks aitab see lähenemine meil mõista kindla kultuuri siseseid toimijaid – nende suhtumisi, motiive, huvisid, konflikte, tundlikkust ja arengut (Pike 1999, 32).

Pike hoiatab, et vahel on emilise ja etilise kirjeldamise eristamine keeruline, sest nad võivad väga sarnased olla. Kogenematu lugeja ei pruugi vahet märgatagi, sest tõepoolest on tihtipeale nii andmed kui ka üldine sisu kattuvad. Läbi etilise „läätse“ näeb uurija laiemalt  võrreldavate juhtumite (häälikud, tseremooniad, tegevused) andmeid, mis on jälgitavad kõikide inimeste juures kõikjal maailmas. Läbi emilise „läätse“ näeb uurija samu tegevusi samal ajal ja samas kontekstis, kuid eristab nende konkreetsete tegevuste konkreetset funktsiooni konkreetses kultuuris nii nagu ainult see on ülesehitatud. Seega võib öelda, et emilise ja etilise lähenemise andmed ei ole omavahel vastuolus, vaid sageli esindavadki samu andmeid kahest erinevast vaatepunktist (Pike 1999, 33).


Segadus insider-outsider ja emiline-etilineterminitega

Aja jooksul on insider-outsider eristus ja emiline-etiline lähenemised omavahel segamini läinud. Alates 1954. aastast, mil Pike emilise ja etilise terminiga välja tuli, on vaieldud nende sõnade tähenduse ja õige kasutamise üle. Till Mostowlansky ja Andrea Rota osutavad, et emilise-etilise debatt on segunenud distsipliini peamise (religioosse) insider-outsider debatiga (Mostowlansky, Rota 2015, 2).

Vaatamata sellele, et emiline-etiline terminid on paljudes distsipliinides siiani laialdaselt kasutusel, ei ole tehtud erilisi samme nende analüütiliseks arendamiseks, välja arvatud mõned üksikud juhud. Jeppe Jensen ja Russell McCutcheon on ühed vähesed, kes on selle teemaga süvitsi tegelenud. Mostowlansky ja Rota väidavad, et emilise-etilise debatis on segadus takistanud viljakat vastasmõju ja peitnud ligipääsu tähtsatele allikatele teaduslikus religiooniuurimises (Mostowlansky, Rota 2015, 5).

Peamiseks vastaseks Pike’ile emilise-etilise debatis oli marksistlik antropoloog Marvin Harris, kes nimetas termineid lingvisti emiliseks eelarvamuseks (Mostowlansky, Rota 2015, 7). Arutelu kutsuti sageli just inside-outside debatiks, mis tekitas juba alguses kontseptsioonide vahelist sisulist segadust, mis kestab tänaseni (Mostowlansky, Rota 2015, 10).

Siiski on emilise-etilise  arutelu enamat kui terminoloogiline vaidlus. See puudutab uurija uurimisalast positsiooni, tema suhet uurimisobjekti, uurimisega seotud sotsiaalseid vastuolusid ja otseseid tagajärgi, mis võivad olla põhjustatud poliitilistest olukordadest. Samuti tuleb silmas pidada uurija teatavat eesõigust religioonipoliitikat tõlgendada ja selgitada (Mostowlansky, Rota 2015, 5).

Clifford Geertz, kes on debatis omajagu kaasa rääkinud, eelistab väljendeid „kogemuslähedane“ ja „kogemuskauge“, millest esimene tähistab kontseptsiooni, mille kohaselt informant võib ise loomulikult ja pingutusteta defineerida, mida ta ise või tema kaaslased näevad, tunnevad, mõtlevad, ette kujutavad jne. „Kogemuskauge“ lähenemine kuulub uurijatele, kes täidavad oma teaduslikke, filosoofilisi ja praktilisi eesmärke (Geertz 2003, 78). Arutluses asetab Geertz insider-outsider eristuse kõrvale paralleelselt „„esimese isiku“ kirjelduse „kolmada isiku“ kirjelduse vastu, „fenomenoloogilised“ teooriad „objektivistlike“ või „kognitiivsed“ teooriad „käitumuslike“ teooriate vastu ning „eemilised“ analüüsid „eesiliste“ analüüside vastu“ (Geertz 2003:78). Sellest järeldan, et Geertz kasutas insider-outsider ja emiline-etiline eristusi samuti sünonüümidena.

Samuti kasutab Herling emiline-etiline oma õpikus insider-outsider sünonüümina, kui ta küsib, et „kui akadeemiline religiooniuurimine jääb alati etiliseks (outsider kirjeldamise tasandile), kuidas siis saame olla kindlad, et meie emiline (insider kogemus) mõistmine on täpne ja kindel?“ (Herling 2007, 37–38).

McCutcheon rõhutab vajadust teha vahet insider-outsider ja emiline-etiline kontseptsioonidel, mis on oma olemuselt erinevad ja mida peaks seetõttu erinevalt käsitlema. Ta väidab, et emiline perspektiiv ei võrdu insider’i vaatenurgaga. Näiteks sünnipärased keelekasutajad valdavad oma keelt sedavõrd, et eristavad probleemitult kõiki tähendusega üksusi, kuid nad ei pruugi sugugi olla huvitatud selle uurimisest  (McCutcheon 1999, 15–17). Ka Jensen kurdab, et insider-outsider ja emiline-etiline eristusi on liiga tihti sünonüümidena kasutatud (Jensen 2011, 33).


Iteratiivne[2] mudel

Mostowlansky ja Rota Berni ülikoolist rõhutavad teadusliku sõnavara kooskõlastamise vajalikkust. Seetõttu töötati Berni ülikoolis 2014. aastal kogunenud workshop’il, kus ka varemnimetatud osalesid,  Jeppe Sinding Jenseni eestvõttel välja iteratiivne uurimistasandite mudel (vt tabel), kus võeti insider-outsider ja emiline-etiline kontseptsiooni eristamiseks kasutusele esimese ja teise tasandi vaatluse mõisted. Mudeli kohaselt saab eristusi ja kategooriaid lisada rekursiivselt[3], seetõttu hakati seda nimetama hellitavalt matrjoškaks (Mostowlansky, Rota 1999, 12).

Mudeli kohaselt on esimese tasandi vaatleja insider, kelle jaoks vaatlemine ja toimimine ei ole perspektiivi küsimus, vaid loomulik igapäevaelu osa. Insider’i ligipääs religioonile tähendab uskliku inimese religiooni vaatlemist religiooni enda pärast, ilma et ta uuriks, kas ja kuidas vaatlust läbi viiakse. Kõik religiooniuurijad asetatakse mudelis teise tasandi vaatleja positsioonile ehk nad on outsider’id. Sellest seisukohast lähtudes kaotab küsimus, kas religiooniuurija peaks saama uurimise eesmärgil mingi grupi  liikmeks, oma tähenduse. Kui mingi religiooni liige asub uurima grupi teisi liikmeid, muutub ta uuritava suhtes automaatselt outsider’iks. Kui uurija väidab, et ta edastab pärismaalase vaatepunkti, siis see on ekslik (Mostowlansky, Rota 1999, 13).

Emiline ja etiline ei ole selles mudelis teise tasandi vaatleja ehk outsider’i positsiooni sünonüümid, vaid selle tasandi juurde kuuluvad konkureerivad lähenemised, millest sõltub uurija suhtumine uurimistulemustesse. Selles suhtes on Mostowlansky ja Rota ühte meelt Pike’iga (Mostowlansky, Rota 1999, 13).

Iteratiivse mudeli teise tasandi vaatlemine on samal ajal ka erilises perspektiivis esimese tasandi vaatlemine (iga teaduslik uurimine on ühtlasi ka sotsiaalne tegelikkus), kusjuures nimetatud eriline perspektiiv tekib vaid järgneva teise tasandi vaatluse tulemusena. Seega võib iga teaduslik uurimine kui antud sotsiaalse konteksti produkt olla teadusliku analüüsi objektiks. See kehtib iga uue uurimistaseme suhtes – alati leidub suurem matrjoška nukk, mis mahutab endasse väiksemaid. Iteratiivne tähendustasandite mudel on lõputu ja annab võimaluse kõikvõimalikeks edasisteks mõttearendusteks (Mostowlansky, Rota 1999, 13).


Kokkuvõte

Uurimuses käsitletud seisukohad on vaid piisk insider-outsider probleemi meres. Ilmselt tuleb selle probleemiga igal inimteaduste uurijal, ka religiooniuurijal, omal ajal silmitsi seista ning seisukoht valida, millest lähtuvalt oma uuringuid teostada.

Kui ühed näevad insider-outsider eristuses probleemi, siis teised nimetavad seda pseudo-probleemiks (Jensen 2011, 46).

Lõppeks ei saa keegi väita, et ta „teisest“ igas aspektis absoluutselt õigesti aru on saanud, see on kättesaamatu ideaal, mille poole pürgimiseks ei ole veel meetodit leiutanud. Samas ei saa ka keegi väita, et uurija ei ole „teist“ üldse mõistnud, sest seda on võimatu tõestada, kuna tihtipeale ei mõista „teine“ isegi iseennast lõpuni. Siiski mulle on jäänud mulje, et uuritava insider’i arvamusel võiks uurimistulemuse hindamisel kaalu olla. Kui uurimistulemus on tõene, siis see ei tohiks ju uuritava tunnetusega vastuolus olla. Arvan, et uurija võiks uuritava(te) seisukohta, kui see uurimuse lõpptulemus(t)ega nõus ei ole, oma töös mingil viisil kajastada, sest ka see informatsioon avardab uurimuse sisu.

Paljudes õppeasutustes eelistatakse keele- ja religiooniõpetajatena konkreetse kultuuri kandjaid, et õpilastel oleks otsene ligipääs „algallikate“ juurde. Jeppe Jensen on selles suhtes kriitiline ja väidab, et tema taanlasena ei tea eriti midagi Kierkegaardi filosoofiast, samal ajal kui Kanadas sündinud moslem võib olla selle ala spetsialist. Teisalt leiab ta, et islami uurijana võib ta sellest religioonist teada rohkem kui mõni ilmalik moslem (Jensen 2011, 36).

Väitega, et religioon on avaliku fenomenina uurijatele uurimiseks kättesaadav, nõustuvad võrdselt kõik insider-outsider arutelus osalejad. Seetõttu taandub kõik lõpuks perspektiivi tasandile (Mostowlansky, Rota 2015, 3), mis tähendab seda, et uurija peab oma uurimise eesmärkide ja lähtepositsioonide selgitamisel olema iseenese, uuritavate ja lugejate vastu võimalikult aus.


[1] Eesti keelde tõlgitud vahel ka kui eemiline ja eesiline. Mina eelistan emiline-etiline varianti.

[2] Korduvat tegevust väljendav.

[3] Iseennast välja kutsuv, iseendale viitav.


Allikad

Geertz, Clifford, 1973. „Thick description: toward an interpretive theory of culture“ – The interpretation of cultures: selected essays. By C. Geertz. New York: Basic Books, 3–30.

Geertz, Clifford, 2003. „Pärismaalase pilguga“ – Omakandi tarkus. Esseid tõlgendavast antropoloogiast. C. Geertz. Tallinn: Varrak, 76–96.

Gross, Toomas, 1996. „Mõistmisest ja teisest antropoloogias“ – Akadeemia. nr. 8, 1717–1737.

Herling, Bradley L., 2007. A beginner’s guide to the study of religion. London; New York: Continuum.

Jensen, Jeppe Sinding, 2011. „Revisiting the insider-outsider debate: dismantling a pseudo-problem in the study of religioon“ – Method & Theory in the Study of Religion. Brill, Vol. 23, No. 1, 29–47.

McCutcheon, Russel T., 2003. „The ideology of closure and the problem with the insider/ outsider in the study of religioon“ – Studies in Religion/Sciences Religieuses. Vol. 32, No. 3, 337–352.

McCutcheon, Russel T. (koost.) 1999. The insider-outsider problem in the study of religion: a reader. London: Cassell.

Mostowlansky Till. Rota, Andrea, 2015. „A matter of perspective? Disentangling the emic-etic debate in the scientific study of religion/s“ – Method and Theory in the Study of Religion.  Brill, Vol. 28, No. 2-3, 1–20.

Pike, Kenneth L., 1999. „Etic and emic standpoints for the description of behavior“ – The insider-outsider problem in the study of religion: a reader. Edited by R.T. McCutcheon. London: Cassell, 28–35.

Reat, Noble R., 1983. „Insiders and outsiders in the study of religious traditions“ – Journal of the American Academy of Religion. Oxford University Press, Vol. 51, No. 3, 459–476.


Helen Haas (1975) on Tartu Ülikooli usuteaduskonna doktorant.

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English