Esiletõstetud lood

Tähendamissõna kümnest neitsist. Jutlus Valvamise pühapäevaks. (Mt 25:1-13)

„Siis on taevariik kümne neitsi sarnane, kes võtsid oma lambid ja läksid peigmehele vastu. Viis nendest olid rumalad ja viis arukad, rumalad võtsid küll oma lambid, kuid ei võtnud kaasa õli, arukad võtsid aga lampidele lisaks kaasa õlianumad. Aga kui peigmees viibis, jäid nad kõik tukkuma ja uinusid magama. Aga keskööl kostis hüüd: „Ennäe, peigmees! Tulge välja teda vastu võtma!“ Siis ärkasid kõik need neitsid ja seadsid korda oma lambid. Rumalad ütlesid arukatele: „Andke meile osa oma õlist, sest meie lambid kustuvad!“ Aga arukad vastasid: „Ei mingil juhul, sellest ei jätku meile ja teile! Minge pigem kaupmeeste juurde ja ostke enestele!“ Aga kui nad olid ostma läinud, tuli peigmees, ja kes olid valmis, läksid temaga pulma, ja uks lukustati. Hiljem tulid ka need teised neitsid ja ütlesid: „Isand, isand, ava meile!“ Aga tema vastas neile: „Tõesti, ma ütlen teile, ma ei tunne teid.“ Valvake siis, sest te ei tea seda päeva ega tundi!“ (Mt 25:1-13).

Tänasest evangeeliumist tõstan esile kolm asja:

  1. Meil on vaja koguda usuõli.
  2. Puhkamine on vajalik.
  3. Kristus tuleb tagasi ootamatult.

Vennad ja õed! Kirikuaasta hakkab taas lõppema. On aeg teha kokkuvõte. Õpilased teevad kooliaasta lõpul eksamid ja peavad aru andma, mida nad on õppinud. Ka meil on arukas teha kokkuvõte kirikuaastal tehtust. Igal pühapäeval on meile kuulutatud evangeeliumi ja oleme saanud osa pühast sakramendist. Kas olen olnud igal pühapäeval kirikus? Kas olen hoolega lugenud Piiblit? Kas ma olen kogunud piisavalt usuõli? Mida ma olen möödunud kirikuaastal usuõlina kogunud? Kas mul on kogutud midagi varuks?

Peapiiskop emeeritus Andres Põder ütles 25. novembril 2014. a kirikukogu jumalateenistusel Tallinna Püha Vaimu kirikus:

„Alustades täna, kirikuaasta viimasel nädalal ja kadripäeval, kirikukogu istungjärku, mis peab valima meie kirikule uue peapiiskopi ja seega silmas pidama kiriku eesmärki ja tulevikusuunda, on kirikukalender andnud meile päeva juhtmõtteks prohvet Malakija sõnad: „Vaata, päev tuleb, põlev nagu ahi, ja kõik ülbed ja kõik, kes pattu teevad, on nagu kõrred.“ (Ml 3:19) See on karm, aga asjakohane kõne. Näeme, kuidas kaasajal püütakse pattu neutraliseerida või lausa heaks kiita ‒ ja mitte ainult Jumalast taganenud maailmas, vaid ka kirikus ‒ ning kuidas võetaks endale ülbus rääkida tuleviku nimel nagu Jumal, tehes tühjaks sajandeid kirikut kandnud Jumala sõna.

Kirik peab alati meeles pidama seda, et ta ei tohi saada selle maailma sarnaseks, et ta ei muganduks praeguse ajaga, et ta on alternatiivühiskond – seda enam, kui ta liikmeskond on ühiskonnas selges vähemuses. Vastasel juhul pole ta enam maa soolaks ega maailma valguseks. Ta on läinud magedaks ja läilaks.

Ehk tuleb meilgi kiriku tugevusele ja tulevikule mõeldes esmajoones mõelda märtritele ja küsida, milleks oleme valmis meie? Või millega äraostetavad?

Valik selles ühiskonnas on väga lihtne. Võttes pihku Piibli ja südamesse ristiusu, tuleb valmis olla ka metsikuteks piinamisteks ja surmaks. Aga kõik selle kaalub üles Jumala armastus Jeesuses Kristuses. „Issand on mu karjane, mul pole millestki puudust,“ kõlasid piinatute ja surijate palvesõnad. Ülbe ja patune võim, mis nõnda talitab, näis nende usu kõrval vaid kõrreke, mis ootab oma põlemise päeva.

Mis on selle kõrval meie probleemid? Mis on meie sõnade kaal? Kui veenev on meie tunnistus Kristusest? Mida saavad lubada või korda saata piiskopid?

Kirik on Jumala Vaimu elav looming ja me võime olla üliõnnelikud, kui laseme end elusate kividena ehitada üles vaimulikuks kojaks ja pühaks preesterkonnaks ohverdama vaimulikke ohvreid ‒ uuenenud, puhast ja püha elu.

Kirikul pole suuremat ülesannet, kui aidata meid igal päeval valmistuda viimse kohtupäeva jaoks, et me selles püsima jääksime. Ilma patutundmise ja Kristuse lunastustööta on see võimatu. Õnnistagu Jumal meie kirikut, kirikukogu ja tema valikuid, et me oleksime mitte ainult võitlev, vaid ka võidutsev kirik – tuleviku kirik.“

Teine teema. Me kõik vajame ka puhkust. Hommikul kohtudes ütleme – tere hommikust. Igaüks meist alustab päeva omal moel. Mina alustan päeva Martin Lutheri lühikese hommikupalvega. Tänan ööune ja uue päeva eest ning palun, et püha ingel mind saadaks ja võiksin ka seda päeva Jumala armus lõpetada. Unes ja puhkamises ei ole midagi ebanormaalset. Und ja puhkust vajame kõik. Tallinna praost ja hilisem peapiiskop Edgar Hark külastas meie kodu 24. jaanuaril 1976. a ja ütles mulle vestluses: sa oled noor mees ja alustad tööd. Pea meeles, et sa võtad puhkust. Kui minu esimene tööaasta Haapsalus möödus, jäingi puhkusele. Sellel ajal oli väga haruldane, et kirikuõpetaja võtab puhkust. Aastaid hiljem, kui olin mitmes ametis ja peapiiskop oli Edgar Hark, viisin talle puhkuse avalduse. Peapiiskop vaatas mulle tõsiselt otsa ja ütles, kas ikka kuu on võimalik, ma pean ju mitu asetäitjat leidma. Tuletasin meelde, mida ta oli mulle aastate eest öelnud. Me ei rääkinud sel teemal enam kunagi, see oli midagi iseendast mõistetavat. Tänane evangeelium peab ka täiesti loomulikuks, et pulma kutsutud jäid magama. Selles ei olnud midagi halba.

Magav inimene näeb und. Unenäod on mõnikord väga imelised. Nad võivad olla kenad, kuid sama hästi ka hirmutavad. Vahel ka õudusunenäod. Olgu unenäod millised tahes, nad ütlevad meile alati midagi meie endi kohta. Vahel nad ütlevad meile asju, mis meid hirmutavad.

Oluline on see, kuidas me ärkame. Uus päev algab erinevate toimetustega. Hommikutesse kuulub hetk peegli ees. Seame ennast korda, igaüks kaunistab end omal moel, peseb hambaid, silmi, korrastab juuksed ja vaatab peeglisse. See, mida näeme on peegelpilt, mis ei näita tegelikkust, parem ja vasak pool on vahetanud kohad. Samas on see pilt tegelikkusest ‒ me näeme peeglist seda, milline on me nägu. Kirikuaasta lõpu pühad on seismine peegli ees. On aeg analüüsiks ja enesevaatluseks. Pärast hästi magatud ööd avame silmad. Uni muutub ärkvel olemiseks. Me ärkame reaalsusesse.

Kolmandaks – me peame alati olema valmis Kristuse tagasitulekuks ja kutseks pulma. Esimesed kristlased ootasid Kristuse peatset tagasitulekut. Neil olid rasked päevad. Nad elasid tagakiusamise tõttu hirmus ja lootsid, et Kristus tuleb peagi tagasi ja seab asjad korda. Seda ei juhtunud. Uskmatus hakkas valitsema meeli. Kas ta ei tulegi? Kas lubadus ei toimi? Kas Kristus ei tule juba tagasi hiilguses? Kas kurjusele ei tule lõppu? Kristuse tagasituleku aegu on määratud ka hiljem päris mitmel korral. Ka tänapäeval ei puudu hääled Kristuse kohesest tagasitulekust. Püha apostel Peetrus kirjutas: „Ärge, unustage seda: üks päev on Issanda juures nagu tuhat aastat ja tuhat aastat nagu üks päev. Issand ei viivita täites tõotust, kuigi mõnede meelest on hilinenud. Vastupidi: ta on kannatlik teiega, sest ei taha, et keegi hukkuks, vaid soovib, et kõik pöörduksid.“

Lugu tarkadest ja rumalatest pruutneitsitest õpetab, et peame olema valmis ootama, sest me ei tea, millal tuleb kutse pulma. Peo aeg ei ole veel käes. Praegu tuleb taluda pimedust. Nüüd vahelduvad päev ja öö.

Valvamise pühapäeval kutsub Kristus meid üles ärkama ja valvama. Ärganud inimene teeb silmad lahti ja näeb, mis on ümber. Kui sa ärkad siis näed, mis toimub ümberringi ‒ olgu sinu ümber kui tahes hämar. Me oleme sunnitud taluma ööd. Me peame taluma seda, et elu on aeg-ajalt meie ümber tume ja raske. Mida tänane tekst meile õpetab? Meil tuleb varuda usu õli, me võime võtta aega puhkamiseks ja peame igal hetkel olema valmis minema pulma.

Tiit Salumäe (1951) on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku piiskop ja Haapsalu Püha Johannese koguduse õpetaja.

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English