ISSN 2228-1975
Search

Asjad, mis jäävad silma

Me ikka armastame kujutleda inimese elu teekonna või rännakuna, kus on väga eripalgelisi lõike, on neid, kus päike paitab põski, on karme tormituuli või hämaramaid aegu, mille meenutamisest parem loobuks. Ja eks selle teekonna pildiga haakub kindlasti ka Jeesuse ütlus, et Tema on tee, tõde ja elu. Ehk siis kui meie oleme teekäijad oma teekonnal, siis õige tee, millel rännates taevasse jõuame, on tee, milleks on Jeesus ise.

Tuleb tunnistada, et minu piltide püüdmised on vägagi seotud teel olemisega ja rändamisega, sest enamus piltidest, mis minu kaamera ette jäävad, on jäädvustatud lühematel või pikematel rännakutel. Enamasti küll jalgsi rändudelt, kuid eks tuleb ette ka olukordi, kus autosõidul tuleb lihtsalt peatuda, et saaks kinni püüda silmanurgast nähtud kaunist vaadet või detaili.

Nii olemegi me kõik oma teekonnal, millel on rahulikumaid ja on kiiremaid lõike. Rahulikumal lõigul loomulikult me märkame enamat kui rutates, kuid alati on oluline säilitada tähelepanu, et vähemasti mälupildina oleks võimalik jäädvustada seda, mis silma jääb.

Seekord jagan sinuga pilte ühest ilusast päevast pea aastatagusest ajast, kui luusisin kodukandi metsas ja teedel. Jagan seda, mis siis mulle silma jäi.

Vahel tundub, et tee lõppeb, juba õige pea lõppeb, ja edasimineku võimalus justkui puudub. Ega siis ometi tagasi saa minna? Aga ega laialt teelt kitsa raja märkamine, mis edasi viib, ei ole kerge, kui kiirustades tormata.

Lähemale jõudes aga märkame, et rada läheb ja juhatab meid läbi metsast, kus puud üksteise kõrval sirguvad just täpselt nii kõveralt koos, kui nad oskavad. Kas nende vahelt saab minna? Eks näis, kas meil on selleks tarkust.

Juba kaugelt on kõrvu kostnud aga metsakohina kõrval koputamine. Aktiivne, kuid pausidega. Kohati tundub lausa, et mingi masin justkui peenestaks pehkinud puud. See on aga kõigest kohalik rähn, kes veedab meeldivalt oma päeva päikesepaistelises puuladvas.

Millise perspektiiviga aga vaatleme me ümbritsevat? Kas vaatame kaugusesse ja mõtleme, kes küll sealt tuleb? Või hoopiski paneme tähele igat kivikest tee peal? Eks see sõltub meie oskusest näha ja oskusest tähele panna, sest kui mõtted on hajevil, ei pruugi tähele panna ei üht ega teist.

Isegi novembrikuu päike soojendab ja kuldab, kuldab oma kiirtega kõike seda, mis jäänud ja ootab. Mis ootab tulevast! Sest seda ei tea ükski kõrs kunagi, kas temast saab veel midagi enamat kui muld, ega tea ka kuusk, kas ta viiakse varsti tuppa lapsi rõõmustama või mitte.

Nii need valgus ja varjud mängivad, ja ses mängus võibki juhtuda, et kõik kaob. Sest pimedus kipub võimust võtma ja elu oleks justkui kadunud. Aga igale sügisele ja talvele järgneb kevad! Tuleb taas tärkamine, tuleb taas valgus ja soojus ja elu.

Kõik, mis silma jääb, tekitab peas mõtteid ja puudutab südant, loob tundeid ja juhatab teekonnal edasi. Sellel teel, mille Jumal ise meile on valmistanud, teel, milleks Tema on seadnud oma Poja, et meiegi võiksime jõuda taevasesse rõõmu.


Fotod: Mikk Leedjärv


Mikk Leedjärv (1979) on EELK Viimsi Jaakobi koguduse õpetaja ja Mereväe kaplan.

Soovitatud:

Esiletõstetud lood

Üksindusest

Piiblis ei esine kordagi sõna „üksindus“ või „üksildus“. Sellest hoolimata võib öelda, et küllap sündis üksindus siia maailma juba siis, kui Jumal ajas Aadama ja

Read More »
Jutlused ja mõtisklused

Eksimus ja uus elu (Mt 3: 1-2)

1. RESIGNATSIOON JA LOOTUS „Neil päevil tuli Ristija Johannes ja kuulutas Juuda kõrbes: „Parandage meelt, sest taevariik on lähedal!““ Need sõnad Matteuse evangeeliumi kolmandast peatükist

Read More »
Arvamused

Usundiõpetus ja kirik

Päevast-päeva koolis usundiõpetusega tegeledes olen ikka aeg-ajalt püüdnud sõnastada oma õpetatava aine aluseks olevaid põhimõtteid ning mõelda, missugune on selle õppeaine suhe kirikuga. Näiteks, kas

Read More »
English