„Ja vaata, üks seadusetundja tõusis püsti Jeesust kiusama ja küsis: „Õpetaja, mis ma pean tegema, et pärida igavest elu?“ Aga Jeesus ütles talle: „Mis Seaduses on kirjutatud? Kuidas sa loed?“ Tema vastas: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma jõuga ja kogu oma mõistusega, ning oma ligimest kui iseennast!“ Siis Jeesus ütles talle: „Sa oled õigesti vastanud, tee nii, ja sa elad!“ Tema aga, tahtes iseennast õigustada, küsis Jeesuselt: „Ja kes siis on mu ligimene?“ Jeesus ütles kõnelust jätkates: „Üks inimene läks Jeruusalemmast alla Jeeriko poole ja sattus teeröövlite kätte. Kui need olid ta riided röövinud ja talle hoope andnud, läksid nad ära, jättes ta poolsurnuna maha. Juhtumisi tuli keegi preester sedasama teed, ja kui ta teda nägi, läks ta kaarega mööda. Nõndasamuti ka leviit, kui ta sattus sinna paika ja teda nägi, läks ringiga mööda. Aga sama teed tuli üks samaarlane. Kui ta jõudis temani ja teda nägi, hakkas tal hale ja ta astus ligi, sidus mehe haavad, valas nende peale õli ja veini, tõstis ta oma muula selga, viis öömajale ning kandis hoolt tema eest. Ja järgmisel hommikul võttis ta välja kaks teenarit, andis need peremehele ja ütles: „Kanna tema eest hoolt, ja kui sa midagi veel lisaks peaksid kulutama, selle maksan mina sulle tagasi tulles.“ Kes neist kolmest oli sinu arvates ligimene inimesele, kes oli sattunud teeröövlite kätte?“ Seadusetundja ütles: „See, kes tema peale halastas.“ Jeesus ütles talle: „Siis mine ja tee sina nõndasamuti!““ (Lk 10:25–37)
Niisiis kuulus halastaja samaarlase lugu. Õigeusu kalender pakub sellele võtmeks ja kaaslaseks lõigu Pauluse kirjast galaatlastele, kus too kritiseerib Peetruse vastuolulisi nõudmisi paganakristlastele seoses Moosese seadustega. Paulus rõhutab seal, et„inimene ei saa õigeks seaduse tegude kaudu, vaid ainult usu läbi Kristusesse Jeesusesse“ (Gl 2:16).
Mõistuloole eelneb ja järgneb dialoog seadusetundjaga, mis lisab loole tähenduse ja suuna meie jaoks, kes evangeeliumit loeme. Nimelt on samaariamehe lugu vastuseks intelligendile, kes uurib, mida ta peaks tegema, et pärida igavene elu. Jeesus laseb erudiidil küsimusele ise vastata pähekulunud seadusetsitaadiga, mis on usutunnistusena juudi identiteedi nurgakivi ja leiab sagedast tarvitamist. Sealjuures tekib haritlasel terminoloogiline küsimus. Küsija teab hästi seaduse sätteid, aga ilmutab ka kohe, et sisuline pool on talle arusaamatuks jäänud. Ta ei saa aru, keda tal armastada kästakse. Ometi on tegu tähtsaima Toora paragrahviga, millest sõltub tema igavene elu. Seadusetundja ja lugupeetud juudina ta ilmselgelt arvab, et ta elab Moosese seaduse järgi. Aga kuidas siis, kui ta ei saa isegi aru, mis tal teha kästakse? Ja siis on seal äkki seadusest väljaspool elav samaarlane, kes pole Toorat õppinud, aga teeb kõik õigesti. Võibolla ta isegi ei tea, et talle on selle eest igavene elu valmistatud!
Järelikult seaduse tundmine ei taga seaduse täitmist. Lisaks on ju üldises mõttes ilmne, et seadus ise ei saa olla eesmärk, vaid vahend saavutamaks mingit olukorda, mida seaduseandja soovib, näiteks rahu, ühiskondlikku sidusust või antud juhul.. igavest elu. Jeesus vastab küsijale temale tuttavas keeles – seaduse keeles. Seadusetundja näitab vestluse käigus, et seadus ilma seaduse andja ja tema motiivide taipamiseta on kasutu ja tähendusetu. Vaja on armastada,„sest igaüks, kes armastab, on sündinud Jumalast ja taipab Jumalat“ (1Jh 4:7). Paulus soovitab siin üldse seaduse asendada usuga Jeesusesse, mis sisaldab endas armastust ja piisavalt suuniseid, et asi korda läheks.
Kristlus ei ole moraalisüsteem vaid Jumala üritus teha inimene taas jumalanäoliseks, võimeliseks armastama. Paistab, et sama eesmärk on olnud ka seadusel, kuna me kuulsime, et kõige tähtsam säte käskis: „Armasta Issandat, oma Jumalat kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma jõuga ja kogu oma aruga ning oma ligimest kui iseennast.“ (Lk 10:27) Armastus on Jumala põhiolemus, mis teeb meid jälle jumalanäoliseks, nagu see alguses mõeldud oli. See läheb õnneks neil, kel on õige südame hoiak, hoolimata tema teoreetilistest teadmistest. Torkab pähe muidugi küsimus, et kust siis samaarlane selle südame hoiaku võttis. Oli ta kristlane või? Siin tuleb meenutada, et polnudki mingit samaarlast, oli ainult üks taipamatu seadusetundja, kellele oli vaja võrdpildi abil puust ja punaseks teha, mida seaduses mõiste „ligimene” tähendab.
Armastus on ülimalt reaalne nähtus ja ta avaldub ainult kohtumisel teisega, seejuures mida erinevamaga, seda kõrgem tase. „Sest kui te armastate neid, kes teid armastavad, mis palka te saate? Eks tölneridki tee sedasama? Ja kui te üksnes vendi tervitate, mida erilist te siis teete? Eks paganadki tee sedasama?“(Mt 5: 46–47). Samaarlase asemel oleks võinud olla ka mõni muu lahkusuline või lausa pagan, peaasi, et erinev. Jeesus oli ilmselt kursis inimese õppimisvõime mehhanismidega ja pakkus küsijale välja kenasti lähima arengu tsooni paigutuva samaarlase – ilmselgelt võõras ja eemaletõukav, ent küllaldaselt kokkupuutepunkte pakkuv sugulasrahvuse esindaja, kes uskus sama Jumalat, kuigi valesti.
Niisiis inimese südame hoiak avaldub kohtumises ligimesega, seal avaneb tee jumalikustumisele, igavesele elule. Kes on mu ligimene? Kes niimoodi küsib, see teoretiseerib, mitte ei armasta. Ta eeldab, et ligimesed antud seaduse tähenduses on vaid mõned meelepärasemad eksemplarid, kes meie teele satuvad. Teoreetik võibolla ei leiagi ligimest, ei saa suurimat käsku täita ja igavene elu libiseb käest. On väga ilmekas, kuidas Jeesus küsib mõistuloo lõpus: „Kes neist kolmest sinu arvates on saanud ligimeseks sellele, kes oli sattunud teeröövlite kätte?“(Lk 10:36) Kirjatundja küsimus „Ja kes siis on mu ligimene?” pöörati teistpidi: „Kas sina oled saanud ligimeseks abivajajale?” Vastutus ligimese olemasolu eest liigub küsijale. Kas sul on ligimene või mitte? Kas teine inimene on sinu elus olemas või mitte? Kas me kingime olemasolu õiguse igaühele, kes meie teele satub, või teeme valikuid meeldivuse, sarnasuse või muul alusel? Paremusjärjestus näeks siin välja ehk nii: sugulased, staatusekaaslased, usukaaslased, rahvuskaaslased, rassikaaslased, liigikaaslased. Kuid ärgem takerdugem spetsiesismi ega isegi regnumismi (tuhat tänu Mihkel Kunnusele nende asendamatute mõistete tutvustamise eest eesti keeleruumis! „Keelele tuleb kasuks“ – Sirp 04.10.2019)! Jumalikustunud inimesed sarnaselt Jumalale tunnevad armastust ja mõistmist kõige olemasoleva suhtes. Ja armastus saab ilmsiks kohtumisel kõige ligema teisega.
Ligimest ei saa valida. Ligimene on armastuse eksam. Ligimene on meie kohtupäev. Kohtupäev on ligidal. Kõlab hästi eesti keeles – iga kohtumine on kohtupäev. Just nagu Jeesuse tähendamissõnas (viimsest) kohtust (Mt 25:31–46). Ligimene on Jumal.
Timoteos (Tanel) Vassel (1986), BA theol., on Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku preester Mehikoorma, Varstu ja Nõo kogudustes.
