Esiletõstetud lood

Tõuse üles (Lk 7:11–16)

„Ja mõni aeg hiljem läks Jeesus linna, mida hüütakse Nainiks, ja temaga läksid kaasa ta jüngrid ja suur hulk rahvast. Aga just siis, kui ta linna väravale lähenes, kanti välja surnut, oma ema ainsat poega, ja ema oli lesk. Ja üsna suur hulk linnarahvast saatis teda. Ja kui Issand nägi ema, hakkas tal temast hale ja ta ütles: „Ära nuta enam!“ Ja ta astus ligi ja puudutas surnuraami, mispeale kandjad jäid seisma. Ja ta ütles: „Noormees, ma ütlen sulle, ärka üles!“ Ja surnu tõusis istuli ja hakkas rääkima. Ja Jeesus andis poja ta emale tagasi. Aga kõiki haaras kartus ja nad ülistasid Jumalat ja ütlesid: „Meie seas on tõusnud suur prohvet!“ ja „Jumal on tulnud hoolitsema oma rahva eest!“ (Lk 7:11–16)

Kaks rongkäiku liiguvad teineteisele vastu – üks on põnevusest ja värskendavast ootusest värelev, elustav liikumine; teine on kaotuse ja loobumise ahastav looklemine. Esimese rongkäigu eesotsas astub Jeesus, keda siin kirjakohas, evangeeliumite kohta haruldasel kombel, nimetatakse Issandaks. Teise rongkäigu ees astub valust murtud ema, kes juhib väravaist välja oma viimast maapealset toetajat. Surnuraamil lebav mehehakatis jõudis oma mehelikku vastutust kanda vaid põgusalt. Siin on hetk, kus avanevad ja sulguvad väravad, mis lahutavad kahte vastandlikku maailma, milles poeg jääb oma isa eeskujul emaga erinevatele pooltele. Ometi on sellelgi minekul seatud avada uusi vaateid, mis muudavad ootuspärast kulgu ja paljastavad loodu võimalusterikkust.

Kõigi üllatuseks täitub see hetk lootusetule lahutusele vastanduva väega. Lahutavad väravad jäävad peale nende kahe rongkäigu kohtumist hoopis igavesti avatuks kõigile, kes selle kohtumise võimaluste suunas püüdlevad. Meie täna juba aimame, mida see kohtumine tähendas. Aga nende kahe rahvarohke rongkäigu osalised said vapustatud ootamatust pöördest. Väravail kohtutakse – lootus ja lootusetus vaatavad teineteisele vastu. Lootuse kandja teab, mida see kohtumine loob lootusetule, kaotusvalust see teadmine läbi ei tungi.

Jeesuse julge liigutus surnuraami peatades paneb ahhetama mõlemalt suunalt tulijad. Kellelegi on koolnurahu häirimine vääritu samm, teisi hirmutab surmahingusega käsipidi kokkupuutumise tabu, kolmandad on ilmselt ootusärevad, mõistmata peatumise põhjust. Jeesuse järgmine sekkumine on sama konkreetne, see kulmineerub lausa nõudliku väljendiga „tõuse üles“. Edasine ei kuulu enam inimmõistuse mõistmise piiridesse… ega peagi. Kui siiani võis Jeesuse käitumisele anda veel maise maailma tuttavatest reeglitest lähtuvaid hinnanguid, siis edasi toimuv paneb vaikima. Ainsad seosed, mida rongkäikude saatjaskonnad suudavad endi tarkusest avastada, on pärit ammustest lugudest vägevate prohvetite tegude kohta, keda juhtis Jumal. Jeesuse kohta kõlavad sellel hetkel parimad tunnustused, mida pealtnägijad mõista suudavad. Need inimesed ei oska veel mõtelda enam, kui paigutada Jeesus Eelijale ja Eliisale seltsiks suurte prohvetite ausse.

Kuigi meie nüüd teame enam ja oleme maitsnud 20 sajandi jagu Kristuse lunastuse vilju, ei tundu me kuidagi erinevat neist kahest rühmast, kes Naini linna väraval kohtusid. Oleme kord ühes seltskonnas põnevil, uurides ja püüdes mõista Jumala loodud kõiksuse sisu ja ääretust, millest paratamatult suudame vaid killukesi haarata. Kui me selles püüdluses oma piiratusega põrkume, muutume kärsituks või nukraks, sest raske on leppida – võtta vastu ja lasta lahti. Kord oleme taas teises hulgas, kooldudes elu rusuvate koormate all, suutmata tõsta pilku lootusetusest välja, sest raske on leppida – võtta vastu ja lasta lahti. Surmahirm segab?!

Nii me vaevamegi end lõputu protestiga oma elu piiride vastu ja jääme taga nutma kaotatut. Inimlikust vaatepunktist ongi sellised lahendused loomulikud. Loomulik on nutta kaotuste korral ja igatseda olnut, loomulik on püüd laiendada piire ja mitte heituda igale äärele jõudes, kui vaid ei kaotaks päris piire ja ei vajuks liiguljaste unistuste mülkasse. Usun, et Jeesus vaataks meid säärastel hetkedel ikka heatahtlikult lohutava ja julgustava pilguga. Lesknaine sai oma poja tagasi, tema minevik sai ennistatud ja Kristuse saatjaskond kuulis jätkuvalt Jeesuse püüdlikke seletusi, kuigi vastuvõtjate pilgust ei heiastunud alati mõistmist.

Mittemõistmine ei tähenda muidugi, et midagi pole olemas, mida me ei näe, või miski on võimatu, kui meie sellele lahendust ei tea. Iga teadmine ja mõistmine vajab aega ja kogemust, aga esmalt vastuvõtmiseks avatud meelt ja pisutki elukirge. Kui kuuleme või näeme tähekombinatsiooni VTHRKOP ei pruugi esimesel hetkel leida selle täheühendi seost üldistusega kõrgema taseme informatsioonist koostisosade kaupa: violetne, tumesinine, helesinine, roheline, kollane, oranž, punane. Kuigi elu võib aeg-ajalt tunduda juhuslik, vigane või struktuurita, ei tähenda meie seesugune arvamus, et asjad ka tegelikult nii on. Struktuur või lahendus on peidetud lihtsalt pealispinna alla või on selgelt ja nähtavalt meie ees moel, mida ei suuda nägija haarata. Lisaks sõltub meie võimekus ka teadmistest, oskustest ja valmisolekust avatult vaadelda. Vikerkaarest võime tegelikult eristada sadu värvivarjundeid, arenenud värvitajuga kunstnik aga isegi tuhandeid. Lükates uurimise ja avastamise alged hoopis kõrvale arvamuses, et mingi seosetu märgikombinatsioon meid kuidagi kõnetada ei saa, välistame juba ennetavalt võimaluse märgata isegi seitset spektri värvi, rääkimata nende tuhandeist varjundeist.

Kui Jeesus oli noormehe surnust üles äratanud, kõlasid imetlevad hüüatused ja viimases neist oli kätketud kauaoodatu täitumise lootus: „Jumal on tulnud hoolitsema oma rahva eest.“ Kuigi hilisemast Jeesuse käekäigust selgus, et alati ei kattunud rahva ootused Jumala plaaniga, ei tähendanud see Jumala kohalolu tegelikku puudumist. Vaatamata tõsiasjale, et rahvas ei mõistnud Jumala sõnumeid, ei näinud seda, mis silma ees avatud oli, pööras Jumal asjad vajalikus suunas ja inimeste mõistmatusest sai nende lahendus. Jeesus näitab selgelt, et Jumala jaoks ei ole võimatu ka minevikku ennistada või toimetada inimese igatsust mööda. Küsimuse all ei ole, kas Ta suudab, vaid kas see on vajalik. Lisaks on lool veel sügavam sõnum, Jeesus on surma võitja juba enne oma surma – luus ja lihas elava inimesena, meie põrmu pinnal jalutades. Surma alistamine ei ole ainult taevase väe meelevald, vaid kohtudes Jumalaga julgustavas usus on see igaühe meelevald.

Enne oma lõplikku maapealset surma ja kõdunemist sureme ja kõduneme me iga päev, loovutades suurema või vähema pala kõdumaailmale. Sureme juba sündides, kus loobume kaitsvast emaüsast; sureme, kui elukulg valmistab raskusi või pettumusi ja plaanid lagunevad koost; sureme, kui kohtume mõtteis oma surelikkuse eheda äratundmisega. Siit aga koorubki tähtsaim küsimus: kas me neil puhkudel ka surnuist üles tõuseme? Kas suudame tõusta üles, kui piiridele jõudes kooldume ja pilku põrmule kinnitades jätkame leinarongkäigus kulgemist? Kui me ei märka või ei suuda märgata Jeesust rongkäiku peatamas, kui me ei kuule Tema hüüatust „tõuse üles“, siis laseme surmal võidutseda kõigi järgnevate elupäevade üle. Samuti võib surmahingus meie elupäevi varjutada, kui kardame olla küündimatud või kõlbmatud, kuna õppetükid pole kogu elusamuse sügavust mõista aidanud.

Ometi võib elada oma elu kogedes igapäevaselt vabastavat võidutunnet surmaängi ahistuse üle. Minu vanaisa Harri üks lemmiklause „meie elu on taevas“ pani mind lapsena tihti mõtlema, kuidas saab inimene, elades siin maakamaral, olla ühtlasi taevas. Tänases kirjakohas on sellele arutlusele selge vastus. Hakkasin seda ise vähehaaval mõistma, kui leidsin end oma elu piiratuse ja küündimatuse kimbatusest. Kui minu kujutletud ideaalide loor langeb tolmu, plaan ja loogika saab ümber ja lahendusi pole, sünnib võimalus, et seisan lootusetus ärevuses silmitsi Jeesuse lootusrikka pilguga ja kuulen teda lausuvat „tõuse üles“. Esmalt tuleb aga julgeda liikuda edasi, olgu siis leinajate või uudishimulike rongkäigus. Siin ongi vaja killukestki usku, mida loob ja kasvatab päris selle kogemine, milleks me seda usku vajama hakkame. Ring saab täis, mis tegelikult ju polegi tasapinnaline ring. Vaadeldes ringi ruumiliselt, on ringi täissaamine omamoodi lahendus, kus oluliseks osutuvad meie valikud, mida juba kogenuna on võimalik mõista ja ka täide viia. Kui valime uskuda, siis ühtlasi asume ka taas teele Kristuse lootusrikka pilgu julgustusel. Oluline on mitte unustada, et teekond meie elu päästva tõe juurde kulgebki läbi kaotuste ja surmade. Aga ka see viimane tõdemus kaotab Looja ruumitus ruumis oma traagilised mõõtmed.


Naatan Haamer (1965) on Tartu Ülikooli Kliinikumi Naistekliiniku hingehoidja ja EELK Tartu Ülikooli Jaani koguduse abiõpetaja .

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English