Sissejuhatus
Piibel on raamat, mille tähtsust ei ole võimalik üle hinnata: religioosse ja kultuurilise alustekstina mõjutab see ka tänapäeval jätkuvalt miljardite inimeste elu ja seda isegi siis, kui Piiblisse ei usuta.
Sestap on eriti tundlikes küsimustes nagu seksuaalsusega seonduv ülioluline mõista, kuidas Piiblit loetakse ja tõlgendatakse. Käesoleva ettekandega tahangi tutvustada üht piibliteadustest pärinevat printsiipi – kuidas teha vahet, mida tekst tähendas minevikus ja mida see tähendab tänapäeval – lootuses, et selle printsiibi laiem teadvustamine tuleb kasuks ka meie kaasaegsetes seksuaalsuse-teemalistes debattides, eriti siis, kui neis tuuakse mängu religioossed argumendid. Niisiis:
Mida tekst tähendas ja mida tekst tähendab?
See eristus pärineb juba üsna ammusest ajast (aastast 1962) Rootsi piibliteadlaselt Krister Stendahlilt, kui ta arutles selle üle, kuidas tehakse Uue Testamendi teoloogiat (Stendahl 1962). Lähtepunktiks on siin asjaolu, et piibliajaloolased on juba pikemat aega kirjeldanud piiblitekste nende omaaegseis antiikseis kultuuriseostes, ent kui me jõuame küsimusteni, mida see kõik tähendab tänapäeva inimesele, siis oleme raskustes, sest omaaegsete inimeste ühiskondlik elukorraldus ja sellega seonduv elutunnetus on tänapäevast kohati vägagi erinev olnud. Väide „Piibel ütleb“ (seda, teist ja kolmandat) peegeldab tänini tihti rohkem väitjat ennast kui Piibli teksti selle algseostes.
Stendahli lahendus oli kolmeastmeline programm: esiteks deskriptiivne ajalooline analüüs. Siin tuleb kohe märkida, et vastav ajalookirjutus on alati teatud mõttes spekulatiivne. See kirjeldab teatud tendentse, teatud võimalusi asjade mõistmiseks, ent mitte kunagi ammendavalt seda, „mis oli ja mida see tähendas“. See on alati ainult õpetatud arvamuste maailm, mitte kogu tõde. Ja need arvamused on üksteisega jätkuvas dialoogis ja debatis, st võimalusi ajalooliste tekstide lahtimõtestamiseks on alati rohkem kui üks.
Just sellelt samalt pinnalt lähtub ka Stendahli teine samm: tõlgendaja peab nii enese kui lugeja jaoks läbi mõtlema ja selgeks kirjutama, milline on tema hermeneutiline programm täpsemalt ja millised on need tõlgendusprintsiibid, millest ta lähtub. See on kõige kriitilisem koht. Iga tõlgendus on paratamatult mitte ainult selektiivne, vaid lähtub ka kasutatud metoodikast, uurija enese poolt teksti juurde toodud elutunnetusest ja paljust muust. Pluss veel üks asjaolu, mis seob Stendahli teise programmipunkti esimesega: piiblitekstid ei ole juba oma algses võtmes sugugi ühetähenduslikud.Kõige olulisemana tõuseb siin esile hermeneutikast tulenev eristus tsentraalse ja perifeerse vahel. Eri tõlgendusprintsiibid teevad seda lähtuvalt nii tõlgendusloogikast kui tõlgendusele esitatud ülesandest erinevalt. Mis toob meid Stendahli eristuse kolmanda punktini: kui hermeneutiline metodoloogia on selgitatud, siis tuleb selle abil selgitada vastused tänastele tähendusküsimustele.
Kui me tuleme sellel pinnal näiteks meie tänaste seksuaalsusega seotud piiblitõlgenduslike debattide juurde Eestis, siis see ongi just see, mis on erinevate ja tihti ka vastandlike seisukohtade puhul kaalul: ühelt poolt räägitakse väliselt küll lihtsalt mõnedest piiblitõlgenduslikest nüanssidest, teiselt poolt aga teatakse, et kõik need nüansid viitavad millelegi suuremale ja olulisemale. See teine pool ei väljendu aga pahatihti paraku enam analüütilise argumentatsiooni, vaid osapooli markeerivate siltide kleepimise tasandil: ühed on liberaalid, kes piiblitekste meelevaldselt tõlgendades lammutavad Jumala Sõna autoriteeti, teised aga fundamentalistid, kes minevikku klammerdudes üritavad kramplikult säilitada oma kaduma kippuvaid võimupositsioone. Jne, jne, silte jätkub ja nagu ütleb Murphy seadus: surve all lähevad asjad hullemaks.
Aga nüüd siis Piibli juurde. Kõigepealt mõned üldistavad märkused.
Piibel, seksuaalsus ja seksuaalvähemused
Kõigepealt seksuaalsusest. Vähene aeg ei luba mul sellest praegu palju kõnelda. Arvan, et siinkohal piisab kinnitusest, et seda tajuti üldiselt kui Jumala andi, mida tuleb kalliks pidada, ent seejuures ka hoolikalt valvata. Erinevad tekstid nii Vanas kui Uues Testamendis ilmutavad üsna mitmekesist suhtumist teemasse: alates peenetundelisest sensuaalse armastuse jaatusest (Ülemlaul) kuni tsölibaadi ideaali visandamiseni (Jeesus, Paulus). Ja kõik, mis jääb nende vahele, sh mitmesugused religioosselt põhjendatud käitumisjuhised, mis normi põhjendades markeerisid deviantse.
Seksuaalvähemustega on lood põnevamad. Just siin osutub eristus selle vahel, mida tekst tähendas ja mida tekst tähendab, eriti ilmekaks. Niisiis, mida tekst tähendas: sellel tasandil tuleb öelda, et seksuaalvähemusi Piiblis lihtsalt ei ole olemas. See sõna ise on ju väga hiline mõiste, millega 20. sajandil hakati markeerima heteronormatiivsest ühiskonnast eristuvaid inimrühmi. St see on läbinisti moodne mõiste. See, mis Piiblis on, on ajaloolisel tasandil lihtsalt üksikud üldisest normist eristuvad käitumisaktid. Aga kui me tuleme selle juurde, mida tekst tähendab, siis on seksuaalvähemused Piiblis vägagi olemas. Juba ainuüksi meie tänane konverents annab sellest tunnistust. 21. sajandi alguseks on Piiblit autoriteediks pidavad religioossed kogukonnad sunnitud seisma silmitsi täiesti muutunud kultuurisituatsiooniga. Seksuaalvähemused pole mitte ainult et äratuntavate gruppidena esile kerkinud, vaid nad on ka hoolimata paljude konservatiivide jätkuvast ebamugavustundest legitimeeritud.
Me elame maailmas, kus me usaldame insenere, et nad ehitaksid lennukeid, mis õhus püsiksid, ja arste, et nad meid raviksid, st me usaldame inimesi, kellel on spetsiaalsed teadmised valdkonnas, kus me ise pädevad ei ole. Ja mis puudutab seksuaalvähemusi, siis siin ongi sõna arstidel. Ameerika Psühholoogia Assotsiatsioon eemaldas homoseksuaalsuse oma diagnostika manuaalist juba 1973. aastal, Maailma Tervishoiuorganisatsioon tegi seda aastal 1990 ja Maailma Arstide Assotsiatsioon avaldas veel 2013. aastal deklaratsiooni inimese seksuaalsuse loomulikest variatsioonidest (vt Karo 2017). Ehk teisisõnu: selles valguses on homoseksuaalsus võrreldav pigem vasakukäelisusega: see on kaasasündinud asi, mitte aga teadlikult paremakäeliste ühiskonna normide vastu hälbiv astumine, nagu seda omal ajal Nõukogude Liidus arvati. Sel pinnal tõstatub eriti teravalt küsimus, mida peab Piiblit tõsiselt võttev religioosne kogukond tegema nende avaldustega Piiblis, kus homoseksuaalseid akte nimetatakse patuks. Siit edasi tahaksin esitada mõned näited. Piiratud aeg lubab mul kasutada neist ainult kahte. Ühe valisin Vanast ja teise Uuest Testamendist.
1. näide: 3. Moosese raamatu jälkused
3Ms 18:22–23: „Ära maga meesterahva
juures, nagu magatakse naise juures: see on jäledus!
Sa ei tohi ühtida ühegi loomaga: sa roojastad ennast tema läbi! Ja naine ärgu
seisku paaritamiseks looma ees: see on loomuvastane!“
Mida tekst tähendas
Vana Testamendi teadus postuleerib piiblitekstide keeruka ja kompleksse kujunemisloo, miska erinevaid tekste täiendati korduvalt. Antud tekst kuulub nn Preestriraamatu pühadusseaduse (3Ms 17–26) hulka. Samale tekstile eelneb Preestriraamatus veel ka loend puhastest ja roojastest loomadest ja palju muid tekste. Nende tekkeajaks peetakse aega 6.–4. sajand e.m.a., st perioodi, mil eksiilist naasnud iisraellased korraldasid oma elu uuesti üles ehitatud templi ümber ning lõid sellega seotud keerulise reeglistiku. Siinse teksti tähenduse selgituse võtmeks võtan ma seekord aga mitte piibliteadustes tehtu, vaid hoopis antropoloog Mary Douglase suurepärase analüüsi tema raamatust „Puhtus ja oht“, mis nüüd on õnneks ka eesti keeles ilmunud (Douglas 2015).
Douglas märgib muuhulgas, et sõna „loomuvastane“ salmis, mis räägib naiste loomaga ühtimisest, on eksitav tõlge, ehkki see on üsna levinud. Ka siinkohal seni esitatud tõlge on antud eestikeelse Piibli (1968) järgi, nii jätab selle ka Eesti Piibliseltsi uus Piibel 1997. Teise maailmasõja eelne Suur Piibel annab „see on jälk asi“. Heebrea keeles on meil aga sõna tebel, mis tähendab segistamist või segadust. Ja tuleb öelda, et eestikeelsetest piiblitest on kõige esimene, 1739. aastal tehtud tõlge ühtlasi ka kõige täpsem, seal seisab fraas: „se on hirmus seggane asi“. Seesama teema võetakse üles 3Ms 19:19: „Ära lase oma looma teistsugusega paarituda! Ära külva oma põldu kahesuguse viljaga ja ärgu olgu sul seljas kuube kahesugusest lõngast, villasest ja linasest!“ Niisiis on meil neid asju ühendavaks teemaks kategooriate puhtus. Tänapäevast analoogiat appi võttes: puuvilla ja polüestrit sisaldavast kangast tehtud rõivaste kandmine on samas paadis loomade segatõugude aretamise ja zoofiiliaga. Ja samasse maailma kuuluvad ka meeste homoseksuaalsed suhted. Sõna tebel tõlkimine „loomuvastasuseks“ või „jälkuseks“ räägib niisiis rohkem tõlkijate meelelaadist kui sellest, mis tekstis algselt on.
Ehkki nende seoste taga olev loogika tundub meile täna kummaline, ütleb Douglas, et kõik saab mõistetavaks, kui võtame arvesse 3Ms raamatu reeglite vahele korduvalt pikitud üleskutsed toonasele Iisraeli usukogukonnale: „Olge pühad, sest mina olen püha!“ (3Ms 11:44; 19:2 ja ka 20:7). Pühadus tähendab eraldatust – Looja eristub loodust, ta on püha. Tema püha rahvas eristub ülejäänud inimesist, nad on pühad. Pühadus tähendab ka täiuslikkust – Jumal on täiuslik ja täiuslikkuse taotlus peab iseloomustama ka tema püha rahvast. Kategooriate puhtus on üks täiuslikkuse taotlemise viise. Nt on täiuslikuks loomaks veis, sest just veis on loom, keda ohverdatakse altaril. Veisel on lõhestatud sõrad ja ta mäletseb mälu. Kaamel seevastu mäletseb küll mälu, ent tal ei ole sõrgu. Ja seal on küll lõhestatud sõrad, aga ta ei mäletse mälu, niisiis on need mõlemad ebapuhtad loomad ja neid ei tohi süüa (3Ms 11:3–7). Sama kehtib ka inimeste kohta: kõige olulisem inimene on preester, sest tema ohverdab altaril. Teised inimesed, kes ei ole preestrid, ei tohi altaril ohverdada. Ja preester peab olema füüsiliselt veatu (3Ms 21:17–21). Sel taustal on asjaolu, et keelatud on ka meestevaheline seksuaalvahekord ja kahesugusest kangast kuue kandmine, nüüd üpris loogiline ja arusaadav. Iseasi on, mida me selle teadmisega täna peale hakkame.
Mida tekst tähendab
Judaismis on Moosese raamatute reeglistiku tõlgenduseks sajandite vältel loodud mitmekesine ja komplitseeritud tõlgenduste süsteem, mida nimetatakse halaka’ks. Taustaks on idee, et kui Jumal andis Moosesele Siinai mäel Toora, siis andis ta selle kahel kujul. Esimene on kirjalik (meie viis Moosese raamatut), teine aga suuline. Suuline Toora sisaldab täiendavaid tõlgenduspõhimõtteid, kuidas kirjaliku teksti tähendust mõista ja see on vähemalt sama oluline kui kirjalik tekst ise. Esialgu vahendatigi seda Toorat rabilt rabile suuliselt, alates 3. sajandi algusest m.a.j. aga hakati seda kirja panema ja nii sündisid Piiblit täiendavad tekstikorpused Mišna ja Talmud. See tõlgendustöö jätkub tänini. Üheks selle tõlgenduspraktika kõige olulisemaks tunnusjooneks on seejuures asjaolu, et rabid arutlevad ja vaidlevad omavahel. Tavaline mall on järgmine: kõigepealt tsiteeritakse piibliteksti ja siis rabi A ütleb midagi. Sellepeale kommenteerib seda rabi B ja siis rabi C. Tulemuseks on sõna otseses mõttes olukord, et mil iganes mingi rabi ütleb midagi piibliteksti tähenduse kohta, leiame me alati teise rabi, kes ütleb täpselt vastupidist.
Seksuaalvähemuste teema juurde tulles: tänapäevane judaism on jaotunud paljudeks eri harudeks ja vooludeks, kel kõigil on oma piiblipõhine seisukoht selles küsimuses. Ultraortodoksid ja ortodoksid peavad homoseksuaalsust endiselt taunitavaks, ehkki mõned neist leiavad, et homoseksuaalid on teretulnud kogudusse, aga nad ei tohiks omavahel abielluda. („Orthodox Judaism and LGBTQ issues“) Rekonstruktsionistid ja reform-juudid aktsepteerivad mitte ainult et homoseksuaalseid inimesi oma koguduses, vaid rabid võivad ka ise olla geid või lesbid. Nad rõhutavad seejuures mitmeid eri asju, nt et Jumala pühadus ei saa olla seotud ainult teatud tüüpi inimestega. Seejuures kasutavad nad rabidele tüüpiliselt halaka tõlgendustraditsioone, kus sisaldub muuhulgas mõiste ahnoos. Viimane viitab inimesele, kes teeb midagi, mille üle tal kontroll puudub. Kuna homoseksuaalsus on tänapäeval mõistetud kaasasündinud nähtusena, siis sobib see kontseptsioon hästi ning piiblitekst seksuaalvähemustele ei rakendu. („Jewish Views on Homosexuality“). Kõige huvitavam näide pärineb konservatiivsest judaismist, kus võeti 2006. aastal vastu otsus, et rabid, sünagoogid ja teised konservatiivse judaismi institutsioonid võivad läbi viia samasooliste abielutseremooniaid ja värvata geidest ja lesbidest rabisid, aga nad ei ole kohustatud seda tegema. Niisiis on siin olukord, kus üks institutsioon nii toetab seksuaalvähemusi kui ei toeta ka – kõik sõltub maitsest. („Conservative Halakhah and Homosexuality“)
Kristluse juurde tulles lisandub judaismi Piiblile Uus Testament. Seega on minu teine näide sealt.
2. näide: Pauluse kiri roomlastele
Rm 1:26–27: „Seepärast on Jumal nad andnud häbitute kirgede kätte: nende naised on ju vahetanud loomuliku vahekorra loomuvastasega, nõndasamuti ka mehed, loobudes loomulikust vahekorrast naisega, on oma tungis süttinud üksteise vastu – mees on teinud mehega nurjatust – ja on seega iseenestes saanud kätte paratamatu palga oma eksimuse eest.“
Mida tekst tähendas
Tegu on ühega kolmest kirjakohast Uues Testamendis, milles on juttu homoseksuaalsusest.[1] Siinkohal tuleb kohe rõhutada, et see lause on lihtsalt näitlikustavaks osaks pikemast argumentatsioonist, mille abil Paulus tahab oma adressaatidele teatud asju selgeks teha. Mis need asjad siis on? Rooma kirja peateema on juutide, juudikristlaste ja paganakristlaste suhted. Kiri on kirjutatud väga unikaalsel ajahetkel aastal 56 m.a.j. Toonase judaismi eri voolud tõlgendasid pühadust jätkuvalt enda eristamisena teistest – ja seda eriti mittejuutidest ehk paganatest (või kreeklastest, nagu Paulus seda sõna kasutab). Samas oli judaismi sees tekkinud uus usuvool: Jeesusesse kui Messiasse ehk Kristusesse uskuvad inimesed. Selles liikumises tajuti aga pühadust varasemast erinevalt: Jumal võis oma pühadust ilmutada ka nõnda, et see ei olnud kängitsetud judaismi usureeglitesse. Nüüd piisas lihtsalt usust Jeesusesse, et olla Jumala rahva liige. Ja selle usu võtsid omaks just paljud paganad ehk mittejuudid. Nad olid nüüd Jumala rahva liikmed ja vastandasid ennast oma senistele usukommetele ning traditsioonidele, kuid ei võtnud samas omaks kõiki juudiks olemise väliseid tunnuseid nagu meeste ümberlõikamine või koššer toidu reeglite järgimine. Nii traditsiooniliste juutide kui ka paganate jaoks olid nad sotsiaalses plaanis anomaalia – ei liha ega kala. See tekitas palju arusaamatusi. Paulus, kes oli olnud üks paganamisjoni juhtfiguure, oli seda pidevalt kogenud. Just neis seostes läkitas ta Rooma impeeriumi pealinnas tegutsevale kogudusele kirja, milles ta selgitas oma seisukohti ja kinnitas oma soovi Roomat külastada.
Edasises lähtun Uue Testamendi teaduse ühest alasuunast, retoorikaanalüüsist. Nimelt oli see kiri mõeldud kogudusele ettelugemiseks, see oli „kõne kirjas“, kõne konspekt. Ja nõnda on see tekst hoolikalt komponeeritud toonase retoorika mallide kohaselt. Siinkohal on olulisemad järgmised. Retoorikas eristati mitut tüüpi argumente. Pathos-argument oli põhimõtteliselt viis, millega manipuleeriti kuulaja emotsioonidel, logos-argument aga seevastu ratsionaalne argument, mis apelleeris kuulaja mõistusele. Nende oskuslik kooskasutamine oli hea kõnepidaja tunnusmärk. Teine asi, mida meil on siinkohal tarvis teada, on, et igalt kõnepidajalt oodati, et ta kohe üsna kõne alguses sõnastaks selgesti ja kõigile arusaadavalt oma kõne peateema (propositio/narratio). Kogu järgnev kõne ehitati siis üles selle peateema avamisele nii poolt- kui vastuargumente kasutades.
Antud juhul näeb see välja järgnevalt. Kõne propositio: „Sest ma ei häbene evangeeliumi, see on ju Jumala vägi päästeks igaühele, kes usub, juudile esmalt ja siis kreeklasele. Sest Jumala õigus on ilmunud evangeeliumis usust usku, nii nagu on kirjutatud: „Aga õige jääb usust elama.“ (Rm 1:16–17). Sellele järgnevad kinnitavad argumendid vastupidisest suunast. Skemaatiliselt näeb see välja nõnda:
| Kinnitav argument vastupidisest suunast 1 | 18 Jah, Jumala viha ilmub taevast inimeste igasuguse jumalakartmatuse ja ülekohtu vastu, nende vastu, kes tõde hoiavad ülekohtu kammitsais, 19 sest et see, mida teatakse Jumalast, on nende keskel avalik, Jumal on seda neile avaldanud. |
| Kinnitav argument vastupidisest suunast 2 | 22 Väites endid targad olevat, on nad läinud rumalaks 23 ja on kadumatu Jumala kirkuse vahetanud kaduva inimese ja lindude ja neljajalgsete ja roomajate kujutistega. 24 Seepärast ongi Jumal andnud nemad nende südame himudes rüvedusse, et nad oma ihu ise häbistaksid. 25 Nad on Jumala tõe vahetanud vale vastu ning austanud ja teeninud loodut Looja asemel, kes olgu kiidetud igavesti. Aamen. |
| Kinnitav argument vastupidisest suunast 3 | 26 Seepärast on Jumal nad andnud autute kirgede kätte: nende naisterahvad on ju vahetanud loomuliku pruugi loomuvastasega, 27 nõndasamuti ka mehed, loobudes loomulikust naisterahva pruukimisest, on oma tungis süttinud üksteise vastu – mees on teinud mehega nurjatust – ja on seega iseenestes saanud kätte paratamatu palga oma eksimuse eest. |
| Kinnitav argument vastupidisest suunast 4 | 28 Ja nii nagu nad ei ole hoolinud Jumala tunnetusest, nõnda on Jumal nad andnud kõlbmatu mõtteviisi kätte, tegema seda, mis on väär; 29 nad on tulvil igasugust ülekohut, kurjust, ahnust ja tigedust, täis kadedust, tapmist, riidu, kavalust, kiuslikkust, nad on keelekandjad, 30 laimajad, Jumala vihkajad, julmurid, ülbed, kelkijad, halva peale leidlikud, vanematele sõnakuulmatud, 31 mõistmatud, truudusetud, leppimatud, halastamatud, 32 kes küll teavad Jumala käsku – et need, kes selliseid asju teevad, on surma väärt -, kuid ei tee seda mitte üksnes ise, vaid tunnevad head meelt neist, kes nii teevad. |
| Ootamatu pööre: Paulus tujurikkujana | Rm 2,1 Seepärast, oh kohut mõistev inimene, ole sa kes tahes: sa ei saa ennast vabandada, sest milles sa teise üle kohut mõistad, selles mõistad sa süüdi iseenese! Sina, kes sa mõistad kohut, teed ju sedasama! |
Antud kontekstis ei ole niivõrd oluline, mida Paulus ütleb (sh nt homoseksuaalsuse käsitlemine Jumala karistusena), vaid see, kuidas ta ütleb. Tegu on selgesti pathos-argumendiga, mis apelleerib oskuslikult kuulajate grupikuuluvust kinnitavate stereotüüpidega. Paulus alustab juutide seas toona üsna tavapärase poleemikaga paganate vastu ja pöörab seda kraad-kraadilt kangemaks. Paganate ebajumalakujudele (mille vahele on pikitud tõelise Jumala kiitusele järgnev „Aamen“) järgneb nende loomuvastane käitumine, seejärel aga pikk ja järjest intensiivistuv litaania sellest, kui halvad paganad on. Me võime kujutleda kuulajaid selle teksti ettelugemisel järjest intensiivsemalt noogutamas: jah nii see kõik ongi! Ja siis selgub, et Paulus on seadnud neile lõksu: selles, milles sa teise süüdi mõistad, mõistad sa süüdi iseenese! Retooriline lajatus lagipähe, võiks selle kohta öelda. Kuulajate jäägitu tähelepanu on saavutatud. Edasi järgnevad ratsionaalsed logos-argumendid, mis päädivad kõik sedastusega Rm 3:23–24: „sest kõikon pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest ning mõistetakse õigeks tema armust päris muidu, lunastuse kaudu, mis on Kristuses Jeesuses“.
Mida tekst tähendab
Kristlike usukogukondade suhtumine seksuaalvähemustesse on sama mitmekesine nagu judaismiski. On kirikuid ja kogudusi, kus seksuaalvähemustesse suhtutakse jätkuvalt kui patustesse (ja sellel traditsioonil on pikk ajalugu). Viimase näiteks on just tänase konverentsi eel avaldatud raamat „Homoküsimus. Kiriklikke seisukohti ja sõnavõtte diskussioonis teoloogilise liberaalsuse üle“ (2019), mille peamiseks hoiakuks näib olevat arusaam, et juba ainuüksi seksuaalvähemuste teemalise teoloogilise diskussiooni avamine on tee patule. Ja teisel pool on samuti värskelt ilmunud Toomas Jürgensteini raamat „Kes sa oled taevas. Avatud uskliku aabits“ (2019), milles ta räägib rahumeeli sellest, et kristlased võivad ka kooseluseadust toetada.
Mina omalt poolt leian, et Stendahli jälgedes tuleks siinkohal eriti rõhutatult pöörata tähelepanu hermeneutikale, mida me rakendame ja alustada küsimusest, mis siis ikkagi on kristluses tsentraalne ja mis perifeerne. Kui Paulusele tagasi mõelda, siis tema jaoks oli tsentraalne kindlasti miski muu kui homoküsimus. Ah, ja veel: ma tõesti soovin, et võiksime nende küsimuste üle arutledes sildistamisest hoiduda.
[1] Teised on 1Kr 16:9–10 ja 1Tm 1:8–10. Kõigi nende tekstide ja ka eelpool mainitud 3Ms 18:22 jt Vana Testamendi vastavate kirjakohtade kohta vt Lahe, Nõmmik 2011. Tegu on seni ainsa eestikeelse eksegeetilise teadusartikliga antud teemal. Sellega polemiseeriv Arne Hiobi artikkel „Piiblitõlgendusest, homoseksualismist ja Jumala armastusest“ (viimati ilmunud kogumikus „Homoküsimus. Kiriklikke seisukohti ja sõnavõtte diskussioonis teoloogilise liberaalsuse üle“ 2019) kuulub autori sõnutsi pigem populaarteaduslike ülevaadete rubriiki. See viimane kehtib muidugi ka käesoleva ettekande kohta.
Kasutatud kirjandus
„Conservative Halakhah and Homosexuality“ – Myjewislearning.com (vaadatud 17.10.2019).
Douglas, Mary (2015). Puhtus ja oht. Mõistete „rüvetus“ ja „tabu“ analüüs. Tallinn: TLÜ kirjastus.
Hiobi, Arne (2019). „Piiblitõlgendusest, homoseksualismist ja Jumala armastusest“ – Homoküsimus. Kiriklikke seisukohti ja sõnavõtte diskussioonis teoloogilise liberaalsuse üle. EELK Tartu Pauluse kogudus, 5–24.
Homoküsimus. Kiriklikke seisukohti ja sõnavõtte diskussioonis teoloogilise liberaalsuse üle (2019). EELK Tartu Pauluse kogudus.
„Jewish Views on Homosexuality“ – Myjewishlearning.com (vaadatud 17.10.2019).
Jürgenstein, Toomas (2019). Kes Sa oled taevas. Avatud uskliku aabits. Kirjastus Otto Wilhelm.
Karo, Roland (2017). „Homoseksuaalsusest – mitte porno, vaid romantiliste filmide tasandil“ – Kirik & Teoloogia 308, 03.11.
Lahe, Jaan, Nõmmik, Urmas (2011). „Homoseksuaalsus Piiblis“ – Usuteaduslik Ajakiri 62/1, 3–21.
„Orthodox Judaism and LGBTQ issues“ – Myjewishlearning.com (vaadatud 17.10.2019).
Stendahl, Krister (1962). „Biblical
Theology, Contemporary“ – Interpreter’s Dictionary of the Bible 1, 418–432.
Ettekanne on peetud Tartu Ülikooli usuteaduskonna ning Eesti Seksuaaltervise Liidu poolt korraldatud konverentsil „Seksuaalsus ja religioon – ühisosa otsides“ Tartu Ülikooli aulas 11.10.2019.
Ain Riistan (1965), dr. theol., on Uue Testamendi lektor ning usuteaduse ja religiooniuuringute programmijuht Tartu Ülikooli usuteaduskonnas, vabakirikliku teoloogia ja usundiloo dotsent Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liidu (EEKBL) Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris ning EEKBL liige.
