„Meie aga manitseme teid, vennad: noomige korratuid, julgustage pelglikke, aidake nõrku, olge pika meelega kõikide vastu! Vaadake, et keegi teisele kurja ei tasuks kurjaga, vaid taotlege alati head üksteisele ja kõikidele! Rõõmustage alati, palvetage lakkamatult, tänage kõige eest – sest see on, mida Jumal teilt tahab Jeesuses Kristuses! Ärge kustutage Vaimu, ärge põlastage prohvetiandi, katsuge läbi kõik, pidage kinni heast, hoiduge igasuguse kurja eest! Aga rahu Jumal ise pühitsegu teid läbinisti ning teie vaim ja hing ja ihu olgu tervikuna hoitud laitmatuna meie Issanda Jeesuse Kristuse tulemiseks! Ustav on see, kes teid kutsub; küll tema teebki seda.“ (1Ts 5:16–24)
Tessaloonika kogudus sündis Pauluse teisel misjonireisil tänapäeva Kreekamaal paganate keskel. Ap 17:1–10 loeme, kuidas Paulus ja Siilas jõudsid oma rännakul Tessaloonikasse, kus oli juudi sünagoog. Ja Paulus astus oma harjumust mööda nende juurde sisse ning arutles ja väitles nendega kolmel hingamispäeval Pühakirja üle, selgitades ja tõestades, et Messias pidi kannatama ja surnuist üles tõusma: „Tema ongi Messias – see Jeesus, keda mina teile kuulutan.” Ja mõned neist lasksid end veenda ja liitusid Pauluse ja Siilasega, samuti suur hulk jumalakartlikke kreeklasi ja rohkesti suursuguseid naisi. Juudid läksid aga kadedaks ja võtsid enestega turuplatsidelt nurjatuid mehi. Rahvahulki koondades muutsid nad linna rahutuks. Rünnates Jaasoni koda, püüdsid nad apostleid rahva ette tuua. Aga kui neid ei leitud, siis nad vedasid Jaasoni ja mõned vennad linna ülemate ette ning hüüdsid: „Need, kes kogu maal rahutusi tekitavad, need on ka siia tulnud. Jaason on nad vastu võtnud; ja nad kõik rikuvad keisri korraldusi, öeldes ühe teise olevat kuninga, kellegi Jeesuse.” Seda kuuldes rahvas ja linna ülemad ärritusid, kuid saades Jaasonilt ja teistelt tagatise, lasksid nad nemad vabaks. Vennad saatsid siis kohe Pauluse ja Siilase öö varjus Beroiasse.
Töö Tessaloonikas jäi niisiis lühikeseks, kuid kristlik kogudus oli sündinud ja hiljem on Paulus kirja teel noort kogudust juhendanud. Ise oli ta juba Korintoses, kui selle kirja kirjutas, millest täna lugesime. Siin öeldi: „Noomige korratuid!“
1Kr 14:33 ütleb Paulus: „Jumal ei ole korratuse, vaid rahu Jumal.“ Ka kiriku kord ei ole ilmaaegu. Kord pole küll korra pärast, aga see on üks vahenditest, mis aitab kogudusel toimida, mis aitab usklikul inimesel täita Jumalalt saadud ülesannet. Tessaloonika kogudus oli noor kogudus. Kristlaseks olemine oli selle liikmetele uus asi. Kristlikud elunormid ei olnud neile veel kaugeltki harjumuspärased. Seda enam oli neil vaja teadlikult võidelda oma lihaliku loomusega.
See võitlus pole võõras ka meie ajal. Ei ole kerge võidelda Jumala Sõna eest, kui oma tahtmised ja soovid peale tükivad. Küllap on igal ajal olnud neidki, kes küll soovivad olla Jumala rahva liikmed, kuid moraali küsimustes lähtuvad mitte Jumala Sõnast, vaid iseenda eelistustest. Aga Jumala Sõna pole ilukirjandus, vaid päästeplaan! Kui me tahame õndsaks saada, tuleb meil ka Jumala Sõna tõsiselt võtta.
Huvitav, Paulus ei ütle, et ärge olge korratud, vaid ta ütleb: „Noomige korratuid!“ Võibolla ta aimab, et omast jõust me ei suuda teha õigeid valikuid ega elada kristlikku moraalset elu. Et me seda suudaksime, selleks on meile vaja kedagi, kes meid noomiks – meil on vaja kogudust!
Keda pole ammu noomitud, võib hakata arvama, et on nii pühaks ja õigeks saanud, et võibolla ei passigi enam patuste sekka ja läheb endale sobivamat kogudust otsima. Selline eksitus on üksnes puuduliku noomimise tagajärg. Taevasesse kogudusse ei jõua me kuidagi muidu kui läbi meeleparanduse, patukahetsuse ja siis ka üksnes Jumala armust Jeesuse Kristuse läbi.
Julgustage pelglikke! Aga mida oli Tessaloonikas peljata? Tessaloonika kristlaste küsimus ei olnud, kas homme tuleb ilus ilm, vaid pigem, kas nad üldse homset päeva näevad. Sest vihased vastased võisid käituda ettearvamatult. Hiljem pididki paljud kristlased märtritena surema. Elame maailmas, kus hingevaenlane on maruvihane. Pole siis ime, et hirm tuleb kallale. Aga Jumala sõna ütleb: „Ärge kartke!“ Ja kes ikka kardab, seda on vaja julgustada.
Tänu Jumalale võime täna elada heal ajal, mil pole vaja tunda hirmu ega oma usku varjata. Ja ikka leidub kartust ja peglikkust. Keegi kiitis mind selle eest, et julgesin kristlikke seisukohti välja öelda. Niisugune kiitus tundus mulle kummaline – mida on meil karta!? Karta ei ole, aga pelglikkust järelikult ikka leidub. Ei ole ju ükspuha, mida me julgeme või millal, sest julge tuleb olla õigel hetkel.
Kooliõpilane võib olla muidu suur jutumees, aga tahvli ees on vait. See pelglik, keda on vaja julgustada, ei pruugi vahetunnis kuigi pelglik välja paista, aga õigel hetkel, kui tuleb vastust anda, kui on vaja oma usku tunnistada, kui on vaja toetuda mitte endale, vaid pühakirjale, kui ka meie kristlikud põhimõtted proovile pannakse – siis on vaja unustada pelglikkus, siis on vaja olla julge. Kas me suudame seda? Või oleme nagu Peetrus, kes oli muidu küll sõnakas mees, ütles ka Jeesusele palju asju otse välja, aga kui Peetrusele öeldi, et kuule, sina oled ka vist üks Jeesuse järgija, siis tõmbas ta kohe saba jalge vahele ja salgas: „Mis te nüüd, ma ei tunnegi teda.“
Ja taas – üleskutse „julgustage pelglikke“ on antud mitte pelglikele, vaid kõigile teistele, kogu ülejäänud kogudusele. Küllap tuleb mõnikord ka nii öelda: „Ole julge!“ Piiblis on seda korduvalt öeldud, aga siin on antud ülesanne kogudusele: olla toeks neile, kellel julgusest ja sirgeselgsusest jääb õigel hetkel puudu.
Ma tean küll, et kriitilisel ja otsustaval hetkel ütlevad selgeid sõnu need, kellel on olemas turvaline seljatagune: armastav abikaasa, toetav perekond, head sõbrad ja palvetav kogudus. Nemad kõnelevad küll üksi, aga samal ajal teavad ja tunnevad, et nad tegelikult ei ole üksi. Ja siin on kogudusel väga suur roll täita – olla kristlastena üksteisele toeks ja julgustuseks.
Aidake nõrku! Kergem on aidata neid, kes on füüsiliselt nõrgad. Toetame käe alt, kui on vaja trepist üles minna või aitame mõnda rasket asja tassida. Keerulisem on olla abiks neile, kelle usk on habras. Esmalt tuleb muidugi jälgida, et me oma kristlikku vabadust nautides kellelegi komistuseks ei saaks. Teiseks tuleb neid ka otse aidata. Usuliselt nõrgad vajavad abi, palju abi. Nad vajavad eestpalveid. Kui näiteks keegi „justkui usklik inimene“ räägib „justkui kristlikku juttu, aga mitte päris“, on selline segane jutt, siis ta vajab abi, vajab eespalveid, õpetust, vajab koguduse osadust. Ta vajab abi isegi siis, kui ta seda vajadust ise ei tunnista, nagu ei tunnista vajadust abi järele ka tugevad mehed, kellele vahepeal on aastate koorem turjale kogunenud, kuid kes ikka püüavad omaenda jõuga toime tulla. Aga kui juba eemalt on näha, et meie usuelu vajab tuge ja toetust, kui juba naaber näeb, et meie usuelu jääb lünklikuks, siis olgu noor või vana, me ikka vajame koguduse abi.
Ja selleks, et me nõnda suudaksime üksteist toetada, tuleb meil olla pika meelega. Apostel ütleb: „
Pikk meel on vaimu vili.“ (Gl 5:22) Pikk meel on armastuse tundemärk. 1Kr 13:4 loeme: „Armastus on pika meelega.“ Pikk meel on ka Jumala omadus. 1Pt kirjast loeme (1Pt 3:20): „Jumala pikk meel ootas Noa päevil, laeva valmistamise ajal, milles vähesed – see tähendab kaheksa hinge – veest päästeti.“ Kuid juba 2Ms 34:6 ütleb Issand ise: „Issand on halastaja ja armuline Jumal, pika meelega ja rikas heldusest ning tõest.“
Jah, ka meie võime olla pika meelega, aga mitte kõikide vastu. Ja kui me seda pole, siis pole me pika meelega. Siis valime lihtsalt välja endale meelepärase olukorra ja teeme sellest endale sobiva järelduse, et küll me oleme ikka head kristlased ja kannatlikud inimesed.
See on küll tõsi, et me ei tohi lasta patust rikutud meeleoludel enda üle valitseda ja oma isekuses hoolimatult paremale ja vasakule lajatada, kurja ei tasu kurjaga ja taotleme alati head üksteisele. Aga samas ei tohi me pikka meelt ka segi ajada ega ära vahetada ükskõiksuse või tegevusetusega, et ah, las olla! Las elab siis oma patus! – Ei! Armastus tegutseb, Jumal tegutseb, ka meie ülesanne on tegutseda kindlasti siis, kui kaalul on ligimese õndsus või hukatus. Ja et meil oleks kannatlikkust üksteise eest hoolitseda, üksteise pärast palvetada, üksteist õigele teele juhatada, üksteist manitseda, selleks ongi meil vaja pikka meelt.
Pikka meelt ei ole vaja selleks, et omaette olla ja ennast mitte teistest segada lasta, vaid ka pikk meel on vajalik selleks, et me kõik võiksime õndsaks saada ja Jumala tõe ära tunda.
Ja mis siis saab, kui me noomime korratuid, julgustame pelglikke, aitame nõrku ja oleme pika meelega kõikide vastu! Siis ütleb Paulus: „Rõõmustage alati, palvetage lakkamatult, tänage kõige eest – sest see on, mida Jumal teilt tahab Jeesuses Kristuses!“
Tõepoolest, kui me üksteise eest ka vaimulikus elus hoolt kanname, siis tulemuseks on alaline rõõm, lakkamatu palve ja tänu Jeesuses Kristuses. Justnimelt Jeesuses Kristuses, sest ilma Jeesuse eeskujuta, ilma elu muutva Sõnata, ilma Kristuse lunastusohvrita me sureksime oma pattudes ega suudaks isegi mõelda sellest, mida täna pühakirjast lugesime.
Kui see kõik koguduse keskel sünnib, milleks apostel meid manitseb, siis märkame, et Jumal ise on meid selleks valmistanud ja õpetanud. Pühakiri on meid noominud, julgustanud, aidanud, Jumal ise on olnud pika meelega meie vastu. Siis alles näeme, kui väeti oli meie jõud ja kui olematu on meie panus selle kõrval, mida Kristus meie heaks on teinud. Siis jääbki järele vaid rõõm, palve ja tänu. Tänu Jumalale, kes oma poja Jeesuse Kristuse läbi on meid kokku kutsunud ja meile elu andnud.
Rõõm on Jumala and. Kristlane võib olla rõõmus ka puudust kannatades, haigena, vaenatuna või vangina. Sest me teame, et neile, kes Jumalat armastavad, tuleb kõik heaks.
Aga et meie rõõm ei lakkaks, peame hoidma oma pilgu Kristusel. Temalt saame sisemise jõu minna rõõmsalt vastu ka raskustele. Selleks ütleb apostel: palvetage lakkamatult. Kahekõne Jumalaga olgu loomulik osa meie igapäevaelust!
Ja veel ütleb Paulus: „Olge tänulikud!“ Tänage kõige eest! Järelikult ka murede eest. Vahel võib tunduda, et elus on palju muresid, mis rõõmu varjutavad. Aga varjudega on nii, et kui me varje vaatame, siis oleme päikese poole seljaga, kui aga pöörame näo päikese poole, siis varjud enam ei sega. Eluvarjudega on sama lugu. Kui oleme näoga Jumala poole, siis varjud küll ei kao, aga nad jäävad meie seljataha. Peetrus püsis vee peal seni, kuni tema pilk oli Jeesusel. Aidaku Jumal meidki hoida oma pilk Jeesusel Kristusel, kes on ustav. Tema teebki seda, et meie vaim, hing ja ihu saavad tervikuna hoitud laitmatuna. Aamen
Kristjan Luhamets (1980) on Tartu Pauluse koguduse õpetaja ja Tartu praostkonna abipraost.
