Ajakirjal Kirik & Teoloogia on au avaldada esmakordselt meie rahvusliku suurmehe Arthur Võõbuse (1909-1988)1 loengud sümboolikast. Viimane ei olnud küll Võõbuse kitsam eriala, ent õpetades Chicago Ülikoolis ja Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku Usuteaduse Instituudis Torontos Uue Testamendi teadust ja vanaaja kirikulugu, tuli tal muude distsipliinide hulgas õpetada ka sümboolikat2 – teoloogilist distsipliini, mis uurib erinevaid kristlikke kirikuid ja konfessioone, nende kujunemist, organisatsioonilisi, õpetuslikke ja liturgilisi eripärasid. Ka loengud, mille tekst on ilmunud läbi kolme viimase Kirik & Teoloogia numbri, on peetud 1980. aastal Usuteaduse Instituudis.
Et mõista konfessionaalse ajajärgu3 kiriklikku situatsiooni, käsitletakse sümboolikakursustes tavaliselt ka konfessioonide-eelset perioodi, mil kujunes välja kiriku struktuur, koostati Piibli kaanon ning sõnastati esimesed usutunnistused. Neist kolme, apostliku usutunnistuse, Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistuse ja Athanasiose usutunnistuse4 kujunemisele on pühendatud ka Võõbuse loengud.
Usutunnistus kui lühike kokkuvõte usu põhisisust ei ole eriomane ristiusule, vaid esineb ka teistes nn aabrahamlikes usundites5, judaismis ja islamis. Kristlike usutunnistuste eelkäijateks on Uues Testamendis Jeesusele omistatud epiteedid Issand (kr Kyrios), Kristus, Jumala Poeg, Sõna (kr Logos), Lunastaja/Päästja (kr Soter), mis väljendavad Vana Testamendi kreekakeelsest tõlkest ja hellenistlikust kultuuriruumist laenatud mõistete abil Jeesuse isiku ja missiooni tähendust esimeste kristlaste usu jaoks. Neile lisanduvad nn usuvormelid. Nii nimetavad piibliteadlased lühikesi vormeleid, mis väljendavad esimeste kristlaste usku. Nii viitab Paulus Rm 10:9 ühele usuvormelile, mille sisuks on, et Jeesus on Issand ning et Jumal on ta äratanud üles surnuist.
Rooma kirja alguses tsiteerib apostel seevastu ühte usuvormelit, mis ennetab oma sõnastuse poolest juba hilisemat õpetust Kristuse kahest, st inimlikust ja jumalikust loomusest (Rm 1:3-4). Usuvormelid olid lakoonilise sõnastusega, nimetades vaid seda, mis esimeste kristlaste jaoks oli nende usus kõige olulisem. Selleks on enamasti Jeesuse Issandaks olek, tema surma lunastav tähendus ning tema ülestõusmine surnuist kui võit surma üle. 2. sajandil sellest ilmselt enam ei piisanud ja nüüd üritati kokku võtta kõik oluline, mida kristlased usuvad Jumalast, Kristusest, Pühast Vaimust, kirikust, lunastusest jne. 2. sajandil kujunema hakanud õpetus Kolmainsusest andis usutunnistustele kolmeosalise struktuuri.
2.-4. sajandini kujunes välja suur hulk erineva sõnastusega usutunnistusi, ent enamik neist jäi lokaalselt ja temporaalselt piiratuks, olles kasutusel vaid lühemat aega ja mõnes üksikus kirikupiirkonnas. Laiema kirikliku tunnustuse saavutas neist siiski vaid kaks – 2. sajandi Rooma koguduse ristimistunnistusest välja kasvanud apostlik usutunnistus ja Nikaia usutunnistus, mis sõnastati 325. a. I oikumeenilisel kirikukogul Nikaias ning mida täiendati II oikumeenilisel kirikukogul Konstantinoopolis 381. a. (siit ka nimetus Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistus). Neist kõige laiema tunnustusega (ja seega suurimat hulka kristlasi ühendav) usutunnistus ongi Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistus. Kui apostlikku usutunnistust kasutab vaid läänekirik, siis Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistus ühendab nii ida- kui ka läänekirikut – seda vaatamata tõsiasjale, et selle usutunnistuse tõstatatud filioque-küsimus, mida käsitleb oma loengutes ka Arthur Võõbus, oli kord teravate kirikutevaheliste vaidluste teemaks ja koguni ida- ja läänekiriku lõhenemise üks formaalseid põhjuseid. Kolmas, Athanasiose usutunnistus, kuulub ajaliselt juba varasesse keskaega ja pärineb 6. või 7. sajandist. Et tekst ei saa pärineda 4. sajandi kirikuisalt Athanasioselt6 ja on omistatatud talle tagant järele, tõestas hollandi humanist Gerhard Johannes Vosius (1547-1649) juba 1642. aastal. Idakirikus, kus Athanasiosel on suur autoriteet, on see usutunnistus tundmatu.
Usutunnistustel on kahetine tähendus. Ühest küljest väljendavad nad kristliku usu põhitõdesid, teisest küljest said aga usutunnistustest juba varases kristluses mõõdupuud, millega hakati hindama usu õigsust – õigeks peeti vaid seda, mis oli kooskõlas usutunnistusega. Kujunev enamuskirik7 vastandas end selle alusel ristiusu teistele suundumustele, mille hulgas 2. ja 3. sajandil oli mõjukas kristlik gnoosis8. Kui algkristlikul ajajärgul tähendas usk eeskätt kristlase suhet Kristusega, siis alates 4. sajandist hakati usku aina enam samastama usutunnistuses nimetatud usutõdede tunnistamisega.
Kuigi apostlikku ja Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistust tunnistab suur osa maailma kristlaskonnast, on jätkuvalt probleemiks usutunnistuses esitatud väidete tõlgendamine ja mõistmine. Kuna mõlemad nimetatud usutunnistused on pandud kokku peamiselt Piiblis leiduvatest väidetest, siis kehtib nende kohta sama, mis Piiblile. Nagu piiblitekstid, nii kasutavad ka usutunnistused rohkesti sümboli- ja pildikeelt. Selle põhjuseks ei ole üksnes ristiusu orientaalne kultuuritaust9, vaid tõsiasi, et need tekstid kõnelevad meeleliselt tajutava maailma asjade ja sündmuste kõrval palju „asjadest“, mis kuuluvad transtsendentsesse sfääri, st jäävad väljaspoole meie „normaalse“ tunnetuse piire. Kuna transtsendentne olemisvaldkond on meeleliselt tajutava maailmaga võrreldes täiesti teistsugune, siis ei ole see kirjeldatav samal viisil nagu füüsikaline maailm. Seetõttu on juba muistsetel aegadel taibatud, et kõige adekvaatsem on rääkida transtsendentsetest asjadest sümbolite keeles.
Sümbolite kasutamisest Piiblis olid teadlikud juba varakristlikud autorid, kes kasutasid piiblitekstide seletamiseks tüpoloogilist eksegeesi. Nad nägid Vana Testamendi isikutes ja sündmustes Uue Testamendi tegelaste ja sündmuste „algkujusid“ ehk typos´eid. Sellist kirjaseletust kohtab juba Uue Testamendi autoritel. Sümbolitena on erinevad kirikuisad tõlgendanud ka Piiblis leiduvaid antropomorfistlikke väljendeid, st väljendeid Jumala kohta, mis räägivad Temast otsekui inimesest. Nii seletab näiteks kirikuisa Eirenaios (2. saj) väljendit „Jumala käed“ piltliku väljendina Jumala toimimise kohta maailmas. Eirenaiose meelest on Poeg ehk Jumala Sõna ja Tarkus ehk Püha Vaim otsekui Jumala käed, mille abil Jumal tegutseb maailmas. Kui näiteks apostlikus usutunnistuses öeldakse Kristuse kohta, et ta „istub Isa paremal käel“, siis tähendab see, et ta saab osa Jumala võimust ja väest. Sümboli ajalooliseks taustaks on muistne tava, mille kohaselt kaasvalitseja istus kuninga kõrval, temast paremal. Sümbolite mõistmiseks on vaja alati tunda kultuurikonteksti, milles sümbol on kujunenud.
20. sajandi teoloogidest on sümbolite tähtsust religioonis rõhutanud eriliselt Paul Tillich (1886-1965). Tema arvates on vaja sümbolite mõistmiseks arvestada järgmiste tõsiasjadega:
- sümbol ei ole identne sellega, mida ta sümboliseerib, vaid viitab alati endast kaugemale;
- sümbol kõneleb „asjast“, mida ta sümboliseerib, ebaadekvaatsel, vihjaval viisil;
- sümbol on piltlik – sümbolis saab miski, mis on oma olemuselt käsitlematu, ideaalne või transtsendentne, käsiteldavaks ja seega konkreetseks;
- et inimesi kõnetada, peab sümbol olema tunnustatud kogukonna poolt, kus teda kasutatakse. Kui kogukond enam sümbolit ei tunnusta, sümbol „sureb“;
- arusaam, et „sümboolne“ on midagi madalamat „reaalsest“, ei ole põhjendatud. Vastupidi – sümbol viitab sellistele reaalsuse tasanditele, mis on meeleliselt tajutavast reaalsusest kõrgemalx.
Kõik need põhimõtted kehtivad Tillichi arvates ka sümbolite puhul, mida kasutab usuline keel. Sümboolsus on Tillichi meelest tolle keele üks iseloomulikumaid jooni.
Kuna sümbolid kõnelevad „asjadest“, mida nad sümboliseerivad, ebaadekvaatsel, vihjaval viisil, siis võib ka sümbolitest koosnevate usutunnistuste kohta öelda, et need on katsed öelda midagi, mis jääbki viimselt väljendamatuks. Kuid nii kaua, kui uskuval inimesel püsib kõnevõime, on tal ka vajadus oma usku sõnadesse panna ning just seda eesmärki täidavadki usutunnistused, mille kujunemislugu käsitleb Arthur Võõbus oma sümboolikale pühendatud loengutes.
__________________
1 Arthur Võõbuse elu ja töö kohta vt Jaan Lahe, Järelsõna Arthur Võõbuse loengule Uue Testamendi tekstikriitikast. Arthur Võõbus, meie rahvuslik suurmees. – Kirik & Teoloogia 20. oktoober 2017 (https://kjt.ee/2017/10/uue-testamendi-tekstikriitikast/).
2 Esmakordselt kasutas teadaolevalt seda nimetust vastava distsipliini tähistamiseks 1832. a. roomakatoliku teoloog Johann Adam Möhler (1796-1838). Saksa keeleruumis nimetatakse seda distsipliini ka Konfessionskunde (konfessioonilugu). Distsipliin kuulub ajaloolise usuteaduse valdkonda, mille peamiseks distsipliiniks on kirikulugu.
3 Konfessionaalne ajajärk kirikuloos algas reformatsiooniajal, mil kujunesid välja uued (protestantlikud) konfessioonid ja mille järel ka roomakatoliku kirikust sai konfessioon. See ajajärk kestab kuni tänaseni.
4 Kõik kolm usutunnistust on võetud ka luterlikke usutunnistuskirju koondavasse Liber Concordiae`sse (ilmus esmakordselt 1580). Usutunnistuskirjad on eesti keeles ilmunud nii raamatuna (Tallinn 2014: EELK Usuteaduse Instituudi õppekirjandus 11) kui kättesaadavad internetis (vt https://www.eelk.ee/et/meie-usk/luterlikud-usutunnistuskirjad/).
5 Mõiste „aabrahamlikud“ usundid tuleneb Aabrahami olulisusest nii kristlikus, judaistlikus kui ka islami pärimuses ja viitab kolme suure monoteistliku usundi ajaloolistele seostele ning õpetuslikele kattuvustele paljudes küsimustes.
6 Athanasiose kohta vt Jaan Lahe, Athanasios – kompromissitu pühak. – Kirik & Teoloogia, 3. märts 2017 (vt https://kjt.ee/2017/03/athanasius-kompromissitu-puhak/).
7 Mõiste pärineb Saksa kirikuloolaselt Christoph Markschiesilt, kes kasutab seda mõistet kiriku kohta 2.-4. sajandini, mil õpetus, kultus ja kiriku põhikord koos ametitega omandas kindlama kuju. Selle lõpptulemuseks oli Rooma riigikirik, mis tolereeris vaid ühe, ristiusu peavooluks kujunenud õpetusliku suundumuse seisukohti, mis kuulutati samaseks õige õpetuse ehk ortodoksiaga. Kõik teised õpetuslikud suunad ja voolud lükati tagasi kui õigest õpetusest hälbivad ehk hereetilised.
8 Gnoosise kui liikumise kohta vt Kurt Rudolph, Gnoosis. Ühe hilisantiikaegse usundi olemus ja ajalugu. Tlk Jaan Lahe, Jana Lahe ja Marju Lepajõe. Tallinn: TLÜ kirjastus 2014.
9 Filosoof Hans Jonas (1903-1993) väidab, et muistses Lähis-Idas mõtlesid inimesed rohkem piltides ja sümbolites kui abstraktsetes kategooriates. Muistne Iisrael, kus on tekkinud Vana Testamendi kirjutised, on osa muistsest Lähis-Idast ja kuigi osa Uue Testamendi kirjutisi võib olla sündinud Euroopas, on nendegi autoriteks juudid, kelle mõttemaailma ja väljendusviisi mõjutas Vana Testament.
10 Neid põhimõtteid käsitleb Tillich oma essees „Usulise keele olemus“, mille on tõlkinud käesoleva saatesõna autor. Essee ilmub 2020. a. ajakirjas Akadeemia.
Jaan Lahe (1971), dr. theol., on EELK Usuteaduse Instituudi piibliteaduste professor, Tallinna Ülikooli kultuuri- ja religiooniuuringute dotsent ning EELK Mustamäe Maarja Magdaleena koguduse abiõpetaja.
