Head konverentsist (“Uus Testament: kirik ja misjon”, 4.4.2019, EELK Usuteaduse Instituut – Toim.) osavõtjad, täna oleme kogunenud mitte üksnes kuulama spetsiifiliselt eksegeetilisi ettekandeid, vaid ka püüdma asetada neid teemasid misjoni, kiriku elu ja kasvamise konteksti. Veelgi enam, kasvamise teenistusse. Nendest taotlustest on kantud ka minu ettekanne. Nüüdsest olete konverentsi ettekande järel-lugejad.
Kas saab otsida jüngrite läkitamise mõtet evangeeliumist, mis tundub olevat kirjutatud rahulikuks kontemplatsiooniks Sõna üle, end ilmutava, ent ikkagi mõistatuslikuks jääva Jumala üle? Ja seda üksnes neile, kes suudavad mõista! Siit aga tõuseb küsimus, kes suudavad jumalikke asju mõista? Kas pole tegu kitsalt usuelitaarse ja filosoofilise teemakäsitlusega? Loeme, et koguni variser Nikodeemosele ütles Jeesus: „Sina oled Iisraeli õpetaja, ja ei tea seda (Jh 3:10)!“
Mis lootus on siis meil? Kui kaugel eemal ära on Jumal / Jeesus sellest maailmast? Sissejuhatusena saame siiski tuge evangeeliumi teise poole sõnadest: „Ja kõik minu oma on sinu oma ja sinu oma on minu oma, ning mina olen kirgastatud nendes. Ja mina ei ole enam maailmas, kuid nemad on maailmas, ning mina tulen sinu juurde /…/“ (Jh 17:11) Siin on meile kingitud Jumala väelise ligiolu tõotus Jeesuse jüngrites. Aga ikkagi see misjoni küsimus.
Küsimuse asetusest ja theōsis’e mõiste tähendusest
Kahes evangeeliumis pööratakse Vaimule, Jumala Vaimule ja Pühale Vaimule rohkesti tähelepanu, need on Luuka ja Johannese evangeeliumid. Siit ka tavakeeles kasutatavad küsimused evangeeliumide edastatava spirituaalsuse ehk vaimsuse kohta:
Kuivõrd võib Johannese evangeeliumi vaimsus olla suunatud üksnes kitsamale jüngrite grupile? Kui palju hilisem lugeja seda mõista võiks? Aga kas evangeeliumi lõpliku kuju meistrid võisid avaldada teksti kaudu midagi esmapilgul mitte märgatavat?
Kuna piisavalt on uuritud Johannese evangeeliumi mõtteid, mis on suunatud omadele, siis on Andrew Lincoln ja Michael J. Gorman tähelepanu juhtinud Johannese evangeeliumi avatusele nende kahe teema osas – missugust sidet on võimalik Jumalale lähedale saamise ja misjoneerimise vahel näha? Nimetan seda avatuse küsimuseks näilise suletuse ja vastuolude raames. Kuigi sõna theōsis ei esine UuesTestamendis (UT) ega ka keskmise mahuga kreeka keele sõnastikes, on seda teoloogias kasutatud. Päris ühtset määratlust minu teada ei ole ja arvatavasti ei saa olla. Theōsis’ega tähistatavad mõtted on aga nähtavad juba II ja III sajandi kristlikes aadetes, väljendades taotlust Jumala-sarnasuse poole. Soov kasutada UT-s mitte esinevat, ent kirikuloos hiljem kasutusele võetud sõna, viib meid kreeka kirikuisade juurde.
Athanasiuse mõttega sarnane on Ireanaeuse lause, mis annab idee arengust aimu: „/…/ oma suure armastuse tõttu [Kristus] sai niisuguseks, mida meie oleme selleks, et meie saaksime niisuguseks, mida Tema on.“ Siit viib tee Pseudo-Dionysiuse juurde, kelle juures täheldatakse sõna esinemist: „Theosis on Jumala-sarnasuse kätte saamine ja ühtsus temaga nii kaugele kui see on võimalik.“ (Gorman 2018:13)
M. Gorman seostabki läkitamise mõtte theōsis’e ideega, mis tundub uudsena. Alustuseks ta defineerib mõistet „missional spirituality“ kui „missional theosis“ (deification või divinization), mille all tuleb mõista midagi ehmatavalt suurt: „transformative participation in the life of the Triune God.“ (Gorman 2018: XVii) Edasiste mõtete ajendiks olgu tähelepanek, et evangeeliumi sügav vaimsus väljendub usklike ja Jeesuse vastastikuses teineteises või üksteises olemises, elamises, mida väljendab mõiste perichōrēsis ja mis toetub Jh 15:4 öeldule:
„Jääge minusse ja mina jään teisse. Nii nagu oks ei suuda kanda vilja omaette, kui ta ei jää viinapuu külge, nõnda ka teie, kui te ei jää minu külge.“
Martin Luther oma 1514. aasta jõulujutluses väljendus ladina keeles Ireanaeust jätkates nii, et justnagu Jumala Sõna sai lihaks, nii kindlasti peaks ka liha saama Sõnaks. Seejuures Luther selgitas, et inimesed ei saa Jumalaks (deus), vaid jumalikuks (divini). (Gorman 2018: 16) Justnagu võiksime siinset Lutheri mõtteavaldust mõista Jumala ja inimese vastastikuse toime suurema rõhutamisena, Jumala ja inimese sügavale mineva vastastikususega (Gegenseitigkeit).
Mõistes theōsis’e kujundit metafoorselt, siis võibki jõuda ülal esitatu alusel inimese puhul Jumala elus ja tegevuses (missioonis) osalemise mõtte juurde. Siin on meie konverentsi jaoks olulised küsimused:
*Missugune on see Jumal, kelle elus ja töös inimene osaleb?
* Missugune on inimene, kes Jumala elus ja töös osaleb?
Evangeeliumi põhjal saab võtta aluseks mõtte, et inimene on kutsutud osalema Jumala päästvas tegevuses, millele on ristiinimesed andnud nimetuse missio Dei, ning mis toetub Jeesuse sõnale Jh 15:8:
„Selles on minu Isa kirgastatud, et te kannate palju vilja ja saate minu jüngriteks.“
Kas polegi siin varjatult, otsekui peidetuna, väljendus inimese osalemise kohta Jumala töös, mis loomu poolest toob kaasa inimese muutumise, transformatsiooni (metamorfoosi)? Te saate minu jüngriteks! Tagantjärele mõeldes on kergem näha, et siin peitub viide jüngrite viljakale toimimisele ühiskonnas. Osalemine Jumala elus tähendab siis osalemist Jumala missionaarses elus. Kuidas öelda seda eesti keeles? Kas on Jumala missionaarne elu just see Jumala pääste-suunaline elu ja töö inimese heaks – ja koos inimesega?
Evangeeliumi struktuuri ning oluliste terminite temaatiline seos
Missugused väljendid seostuvad jüngrite maailma minemisega?
Kesksel kohal on siin kaks gruppi tegusõnu nagu saatmine ehk läkitamine (apostellō ja pempō) ning tunnistamine (martyreō). Tunnistamine algab kohe alates evangeeliumi algusest:
„Johannes pidi tunnistama hakkama valgusest, et kõik hakkaksid tema kaudu uskuma (Jh 1:6–7).“
Johannes on peamine tunnistaja kuni Kaana pulmade looni, kus Jeesus tegi esimese tunnustähe (Jh 2:11), millest peale hakkasid ka Jeesuse teod temast tunnistama – halvatu tervendamisest (Jh 5:36) jt. Johannese tunnistused jätkuvad, aga varsti ilmub ka Samaaria naine, kes hakkab Jeesusest tunnistama (Jh 4:39).
Ent ka Jumal hakkab Jeesusest tunnistama (Jh 5:32, 37; 8:12–20), samuti pühad kirjad (Jh 5:39), kuni selle jüngrini välja, kes on „selle“ kirjutanud ja kes tunnistab neist asjust (Jh 21:24).
Jumala läkitamise / läkitatuse osas tõusevad evangeeliumist esile, eriti neli karakterit: Johannes, Jeesus, parakleet ja jüngrid. Üllatusega näeme, et kõigi nende läkitatute puhul on kohaldatav ka tunnistamise teema! Näiteks on Jeesusel veel suurem tunnistus, kui oli Johannesel (Jh 5:36) ning Jeesuse teod annavad sellest märku.
Nendes neljas karakteris on kolm isikut ja üks grupp. See on piisavalt eripärane loend, kus nende karakteritega seonduvate funktsionaalsete kombinatsioonide kujutamine evangeeliumi tekstide põhjal oleks omaette uurimus. Ent praegu on meil keskne aktiivsuse rõhutamine. Nimelt, aktiivset esitusviisi toetab nimisõnade nagu „tunnustähed“ ning „töö / tegu“ ja „tööd / teod“ sage esinemine. Isa on andnud Pojale teod teha (Jh 5:36).
„Isa on läkitanud Poja ja Jeesus lõpetab Isa poolt antud töö (Jh 4:34).“
Struktuuri osas näeme, et olles ühe kuuendiku evangeeliumi teksti läbi lugenud, viib jutustus meid Jeesuse järel väljapoole Iisraeli maad – väljapoole Iisraeli kogukondliku koguduse territooriumi! See on märgiline: neljanda peatüki tegevus leiab aset Samaarias ja siin on Jeesus selgelt esitanud iseennast Läkitaja tahte täitjana ning Läkitaja töö lõpule viijana. Seepärast võib tervet lõiku Jh 4:34–38 nimetada esimeseks selgelt ja lugejale ära tuntavalt misjonile viitavaks diskursuseks Johannese evangeeliumis. Seal tuleb ka juba ilmsiks jüngrite ehk „teie läkitamine“ Jeesuse poolt: „Mina olen teid läkitanud lõikama seda, mille kallal teie pole vaeva näinud. Teised on näinud vaeva, ja teie olete tulnud nende vaeva vilja lõikama.” (Jh 4:38)
Evangeeliumi struktuuris nähtavale tulevate teemade alusel on Andrew Lincoln andnud lahendada komplitseeritud kolmeosalise küsimuse, öeldes: „Johannese evangeeliumis esile tulevate teemade alusel on oluline püüda leida lahendus sellele, kuidas visandab johanneslik kirjandus Jeesuse järelkäijate suhet Jumalaga, omavahel ja maailmaga (Lincoln 2018:100. Vt ka Gorman 2018: 39).“
Theōsis ja misjon Johannese evangeeliumi peatükis 17
Esmalt, Jh 17:18 põhjal on meil Jeesuse sõnad:
„Nii nagu sina läkitasid minu maailma, läkitan ka mina nemad maailma.“
Seejärel, ilmudes üles äratatuna, loeme Jh 20:21 põhjal sõnu:
„Rahu teile! Nõnda nagu Isa on läkitanud minu, nõnda saadan ka mina teid.“
Läkitades jüngritele parakleedi, loeme Jh 20:22 põhjal:
„Võtke vastu Püha Vaim!“
Evangeeliumis olevas Jeesuse palves tuleb esile Matteuse ja Luuka evangeeliumeist tuttava Meie Isa palve justkui Johannese märgistikku ümber asetatud palve. Seda palvetab Jeesus ise:
Jh 17:1–5 Jeesus palvetab enda ja oma missiooni lõpetamise eest
Jh 17:6–19 Jeesus palvetab oma otseste jüngrite ja nende missiooni eest
Jh 17:20–26 Jeesus palvetab oma tulevaste jüngrite ja nende missiooni eest
Kas pole see palve Jumala Kuningriigi teoks saamise eest? Ning siin avatakse ka ühelt poolt kõikide jüngrite, nii praeguste kui ka tulevaste, omavaheline osadus ning teiselt poolt Poja ja Isa vaheline osadus.
Kuna aga Jeesuse kuningriik ei ole sellest maailmast (see pärineb Jeesuse olemisest Jumala juures ehk Jumalas), on kuningriik ikkagi selle maailma jaoks, nii on lugu ka jüngritega, kes kuuluvad Jeesuse kuningriiki ning kelle on määratlenud Jeesuse identiteet. Nemad suunatud misjonile selle maailma jaoks.
Seega on jüngrite välja tõmbumine sellest maailmast samas eemaldumine ülesande täitmisest ja koos sellega vilja kandmise lõpetamine. See ei ole aga valik, mida jünger saaks teha! (Gorman 2018: 118) Vaenulik maailm moodustab aga just selle konteksti, milles Jeesuse palve on esitatud ja kuhu jüngrite läkitamine on ette mõeldud ja suunatud.
On väga eriline näha kuidas Jeesus eeldab, et tulevased jüngrid hakkavad Jeesusesse uskuma praeguste jüngrite sõna (logos) alusel ja tõttu (Jh 17:20–21). Aga mis selle tagab? Ehk, Kes selle tagab?
„/…/ Sõnad, mis ma teile olen rääkinud, on vaim ja elu (Jh 6:63).“
Jüngrite sõna saab selles töös olla üksnes Jeesuse sõna, mis on Isa sõna, ja mis tuleb vaid siis, kui Tõe Vaim (parakleet) selle inimestele toob (Jh16:7–15).
Jeesuse palve, et kõik oleksid üks, ühendab siis omavahel kõik algsed ja kõik järgnevad jüngrid Jeesusega ja Isaga (Jh 17:20–21). Jüngrite misjon on siis sisu poolest ka Jeesuse isiku edasi andmine, mis on Jumala Isa edasi andmine: „Kui keegi armastab mind, küll ta peab minu sõna, ja minu Isa armastab teda ja me tuleme ja teeme eluaseme tema juurde (Jh 14:23).“
Kirjandus
Lincoln, Andrew. 2018. „The Johannine Vision of the Church“ in The Oxford Handbook of Ecclesiology. Ed by Paul Avis, 99–118. Oxford: Oxford University Press.
Michael J. Gorman. 2018. Abide and Go: Missional Theosis in the Gospel of John. Eugene, Oregon: Cascade Books.
Ettekanne on peetud 4. aprillil 2019 EELK Usuteaduse Instituudi konverentsil “Uus Testament: kirik ja misjon”.
Randar Tasmuth (1955), dr. theol., EELK vikaarõpetaja, on EELK Usuteaduse Instituudi Usuteaduskonna dekaan ja Uue Testamendi professor.
