Esiletõstetud lood

Hinnaline vääriskivi (Lk 6:36–42)

Jeesus ütles: „Olge armulised, nagu teie Isa on armuline! Ärge mõistke kohut, ja ka teie üle ei mõisteta kohut! Ärge mõist­ke hukka, ja ka teid ei mõisteta hukka! Andke andeks, ja teile antak­se andeks! Andke, ja teile antakse – hea, tihedaks vajutatud, raputa­tud, kuhjaga mõõt antakse teie rüppe, sest selle mõõduga, millega teie mõõdate, mõõdetakse teile tagasi.“ Aga Ta rääkis neile ka tähendamissõna: „Ega pime suuda pime­dat juhtida teel? Eks nad mõlemad kuku auku? Ei ole jünger õpe­tajast üle, aga iga koolitatu on samasugune nagu ta õpetaja. Aga miks sa näed pindu oma venna silmas, palki iseenese silmas aga ei märka? Kuidas sa võid oma vennale öelda: Vend, lase ma tõmban välja pinnu, mis on su silmas! ja ise ei näe palki oma silmas? Sa silmakirjatseja, tõmba esmalt palk oma silmast, siis sa näed tõm­mata välja pindu, mis on su venna silmas!“ (Lk 6:36–42).

Tänane pühapäeva teema kutsub meid mõtlema halastusele ja armastusele. Kuuldud kirjakoht on sarnane meile Matteuse evangeeliumist tuntud mäejutlusele, milles Jeesus õpetab inimestele, millised võiksid tema järgijad olla. Luuka järgi toimub see õpetustöö lagedal väljal. Ent ka siin kõlab üleskutse olla armulised, keelatakse kohtumõistmine ning illustreeritakse neid võrdumitega pimedast õpetajast ja palgist ligimese silmas.

Halastamine ja kohtumõistmine on siin selged vastandid. Halastuse eeskuju on Jumala Poeg Jeesus Kristus. Jumalanäoliseks loodud inimese ülesanne on pürgida võimalikult lähedale Jumala tegudele. Kõik see tundub sõnades lihtne ja arusaadav, aga kuidas saada sõnad tegudeks, teooria praktikasse?

Kuuldud kirjakohad ei ole ega saagi olla otsesed retseptid või käitumisjuhised konkreetses olukorras, konkreetse tüli või probleemi lahendamiseks, vaid need räägivad hoiakutest, suhtumis- ja suhtlemislaadist, millega läheneme teistele inimestele, teemadele ja küsimustele, mis meid ümbritsevas ühiskonnas esile kerkivad. Kas märkame ja räägime esmalt  puudujääkidest, sellest, mis meile ei meeldi? Või püüame leida esmalt seda, mis meid ühendab ja sellest lähtuvalt asume tegelema ülejäänuga?

Sattusin eile nägema teatritükki, mis oli tehtud erinevate F. R. Kreutzwaldi kirja pandud muinasjuttude ainetel. Lugu rääkis kolmest vennast, kes noorima sündides kaotasid oma ema. Läbi elu süüdistasid vanemad vennad nooremat selles, et ta oli tapnud nende ema. Noorim ei tundnud ennast selles kuidagi süüdi olevat, tema jaoks oli ema isegi teatud määral olemas ja ta pidas temaga ühendust, kui tal raske oli. Poiste isa oli väga kurb oma naise kaotuse pärast, ta igatses väga oma naisega taas kohtuda, nii väga, et hakkas ka ise surma igatsema. Kui ta aga suri, siis ei pääsenud ta sugugi kohe kohtuma oma naisega. Enne pidid tema pojad maa peal elama nagu vendadele kohane. Üksmeeles ja armastuses.

Isa ilmus poegadele ning palus nende abi. Ta kahetses, et ei olnud suutnud poegi kasvatada väikesest peale nii, et need elaksid üksmeeles. Vanematel vendadel ei tulnud noorema armastamisest midagi välja, kuigi too päästis nad tulekahjust ja üritas kõigiti ühist elu järje peale saada. Tõsi, nad ehk käitusid tema suhtes veidi viisakamalt, aga nad pidid selleks kõvasti vaeva nägema ja see ei tulnud südamest. Armastust ei olnud kuskil, sest nagu ütles vanem vendadest: „Kuidas sa ikka äkki armastama hakkad, kui 17 aastat oled vihanud?“ Läbi paljude katsumuste pääses armastus siiski võidule, ent see nõudis aega, valu ja kannatust.

Jeesuse mäejutlusest leiame samuti põhimõtte, et inimene on seda täiuslikum, mida paremini ta suhtub teistesse inimestesse. See ei tähenda sugugi seda, et ennast täiuslikuks pidav üliinimene vaatab kusagilt kõrgustest alla oma nõrgema ja ebatäiuslikuma kaasteelise peale ja otsekui haletsusest hoolib temast. Ei, see oleks puhtakujuline ülbus ja kõrkus. Halastus ja armastus kaasinimese vastu saab alguse mõistmisest, et mina ise olen Jumalalt armu saanud patune, poolik ja ebatäiuslik, ent ometi Jumala poolt vastu võetud ja armastatud. See kogemus lubab inimesel andestada ja armastada oma kaasinimest.

Üks Anthony de Mello kirja pandud  lugu jutustab külamehest ja kerjusmungast. Kerjusmunk peatus oma teekonnal küla servas asuvas puudesalus. Niipea kui ta oli leidnud endale sobiva koha, kus öö mööda saata, kuulis ta kedagi läbi põõsastiku lähenevat. Tulija oli külamees, kes munka märgates hüüdis kohe: „Kivi! Anna mulle minu kivi!“ – „Mis kivi?“ küsis munk mõningase segadusega hääles. „Kivi, vääriskivi! Jumal ilmutas mulle möödunud ööl, et küla servast leian ma kerjusmunga, kes annab mulle vääriskivi, mis on nii kallihinnaline, et kui ma selle müün, siis jätkub sellest mulle külluslikult elu lõpuni.“ – „Ahsoo, ah selle…“ Munk sukeldus oma koti sügavustesse ja tuulas selles veidi aega ringi, lõpuks õngitses ta kotist kivi ja ulatas selle külamehele: „Mõtlesid ilmselt seda? Leidsin selle mõne päeva eest metsaveerelt, sa võid selle endale võtta… Saabki mu kott kergemaks.“ Külamees vaatas põlevate silmadega kivi, see oli umbes rusika suurune teemant. Ta võttis teemandi ja läks ära. Kogu öö vähkres ta voodis ega saanud sõba silmale. Varavalges läks ta taas kerjusmunka otsima. Kui ta mehe leidis, oli tal vaid üks küsimus: „Kuidas Sa saad nii kalli asja nii muretult ära anda?“

Üks kristlase hinnalistest vääriskividest on osadus Jumalaga. Ristimise kaudu oleme selle kingituse saanud. Kui avame oma südamed ja meeled Jumalale, lihvib Tema ise meid, et võiksime loobuda aseainetest, millega oma elu püüame vääristada, võltsitud vääriskividest: isekusest, uhkusest, omakasupüüdlikkusest, kõiketeadmisest – igaüks võib seda rida nüüd enesest lähtuvalt korrigeerida.

Lubagem siis halastaja Jumal oma ellu, et Tema võiks meid muuta.

Aamen.


Kerstin Kask (1973) on EELK Kose koguduse õpetaja, EELK Usuteaduse Instituudi täiendusõppe osakonna juhataja ja usuteaduskonna dekanaadi juhataja ning Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English