Head Marju lähedased, kolleegid, kallid sõbrad!
Marjul oli komme oma Tartu ülikooli peahoones asuvast kabinetist, mida me aastaid jagasime, välja astudes talle omase muigega suul lausuda: „Olgu ikka õnnistatud need välja minemised ja sisse tulemised.“ Täna oleme Marjuga siin Jaani kirikus viimast korda koos ja see tema öeldud lause kuulub tavapäraselt just sellistesse päevadesse nagu tänane, mil inimene juhatatakse siit ilmast välja, et ta võetaks vastu Jumala riiki. Ka Marju on nüüd ära kutsutud ja saanud rahu.
See minek on meie jaoks aga nii ootamatu ja tundub sedavõrd ebaõiglasena, et sellega on väga raske leppida. Kõik tundus ju olevat hästi, Marju oli täis elu- ja vaimujõudu ning palju rõõmsaid hetki pidi veel olema ees, aga nüüd järsku peame õppima elama ilma Marjuta, ilma tema kosutava seltsita, maheda huumorita, tarkuseta, mida ta oma elu ja sõnadega edasi andis.
Küllap mõtleme me kõik siin täna istudes või seistes ilusatele mälestustele, mis meil Marjust on: töistele kohtumistele auditooriumis, trehvamisele mõnel Tartu kultuuriüritusel, kohtumistele kohvikus või tänavanurgal. Tuletame meelde mõnda tema tabavat ütlust, nalja või ühiseid koosistumisi, kui oli lihtsalt hea olla, nii et juba neis hetkedes võisime tajuda nende kordumatust.
Marju oli väga eriline inimene, kellele oli antud oskus seista kahe jalaga maa peal, ent näha kaugemale ja avaramalt kui paljudele meist. Selle juures oli ta seesmiselt ja väliselt alati rahulik – kas olete kunagi näinud Marjut kiirustamas? Meelde jääb hoopis see, kuidas ta rahulikul sammul mõnel Tartu kesklinna tänaval kõnnib ja ilmselt paljudki meist on teda eemalt silmitsedes mõelnud, et tahaks Marju pähe pugeda, et teada saada, mida ta parajasti mõtleb. Nõnda huvitav tundus maailm, milles ta elas, ehkki elas ta ju meie kõrval.
Oli suur õnn saada sellest maailmast osa, olgu siis tema lähedase, õpilase, kolleegi või lihtsalt kaasteelisena. Ta võlus oma sõna- ja mõtteselgusega – näis, nagu oleksid tal ka kõige keerulisematele küsimustele alati vastused. Sageli inspireeris ta aga hoopis küsima, küsima küsimusi, mille sõnastamisel ta lahkesti abikäe ulatas ja tundis siirast rõõmu, kui see õige teeotsa juurde juhatas. Pärast temaga koosolemist tundus maailm alati hoopis kirevam ja rikkam, tekkis seletamatu sisemine rahu ja kindlus ning mõnedki küsimused said vastuse.
Sellise inspiratsiooniallikana oli ta meie vaimne ema, kes suutis innustada, õpetada ja oma pühendumisega eeskujuks olla. Omaenda katsumustest ja heitlustest kõneles ta seejuures harva või üldse mitte. Nüüd, otsekui orbudena, saame me kaasa võtta selle, mida Marju meile kõigi nende aastate jooksul õpetas ja oma eeskujuga kaasa andis: olla aus; unistada ja leida oma unistustele siin elus parim vorm; olla pühendunud ja rahumeelselt sihikindel; kahelda, kui vaja; seista kindlalt oma seisukohtade eest ja mitte minna kaasa selle maailma tormamisega, kaotades silmapiirilt selle, miks me siin ilmas õigupoolest oleme – et lõputult ja järjekindlalt vaimselt edeneda, et kujuneda omanäolisteks inimesteks. Ja muidugi õppida keeli, keeli ja veel kord keeli. Jumalik, oleks Marju siinkohal ilmselt öelnud.
Meie ülesanne nüüd, kui Marjut enam pole, on tema mõtteid alal hoida ja nii hästi, kui me oskame, tema tööd jätkata – usuteadlastena, filoloogidena, ajaloolastena, filosoofidena, aga ennekõike inimestena, kellele läks Marju ja tema öeldu korda. Marju lähedaste eestvedamisel on Tartu ülikooli sihtasutuse juurde loomisel Marju Lepajõe mälestusfond, et jäädvustada tema töid ja tegemisi ning kanda neid edasi tema õpilastes. See on tõesti ilus viis tema mälestuse alalhoidmiseks, ent hoiame teda elavana ka oma südametes, just sellisena, nagu ta meist igaühele isemoodi on meelde jäänud.
Aitäh Sulle, kallis Marju!
Kõne on peetud Marju Lepajõe matusetalitusel Tartu Jaani kirikus 17. juulil 2019.
Priit Rohtmets (1981) on Tartu Ülikooli usuteaduskonna kirikuloo vanemteadur ja EELK Usuteaduse Instituudi kirikuloo professor.
