Artiklid

Diakoonia kontekstis. Uuenemine, lepitus, võimestamine [2. osa]

Eelmisel nädalal ilmunud tekstiosas käsitleti diakoonia konteksti ja diakoonia identiteeti. Käesoleval ja tuleval nädalal on teemaks diakoonia praktika. Alateemadeks on seekord diakoonia eesmärk, diakooniatöö põhisuunad, diakoonia praktika avaldumisvormid ja diakoonia meetodid.


III osa

Diakoonia praktika


1. Diakoonia eesmärk

Teatmikus „Dictionary of Ecumenical Movement“ on diakoonia kohta esitatud järgmine määratlus: „inimeste vajadustest lähtuv kristlaste vastutustundlik evangeeliumi teenimine teo ja sõnaga.“1

See määratlus sisaldab mitut olulist elementi. Esiteks on selge, et diakoonia on praktiline tegevus, mis ei saa piirduda vaid seisukohavõttude ja heade kavatsustega. Diakoonia hõlmab tegusid ja sõnu kui „vastutustundlikku teenimist“ ehk tegevust, mille eest tegija vastutab.

Teiseks kinnitatakse, et diakooniaga tegelevad kristlased. Seda ei tule mõista eksklusiivselt, otsekui ainult kristlased oleksid suutelised „vastutustundlikult teenima“, vaid pigem väljendatakse sel moel diakoonia eriomast iseloomu.

Kolmandaks on diakooniatööl keskne lähtekoht, milleks on inimeste vajadused. Seega ei ole õige nimetada diakooniaks igasugust head tegevust. Mõiste tähenduse sellise laiendamise korral läheks kaduma selle sisu. Kiriku pikas traditsioonis on diakoonia alati olnud seotud haigete, vaeste ja tõrjutute olukorraga ning selle abil on saadetud, toetatud ja kaitstud haavatavaid inimesi.

Seega on keskne küsimus: kuidas reageerib kirik haavatavate inimeste vajadustele? Selle küsimuse üle tuleb hoolikalt järele mõelda. Üksnes sel juhul saab diakoonia olla „vastutustundlik teenimine“.


1.1 Üksikiskute ja rühmade abistamine

Kõigepealt tuleb selgitada, kas diakoonia peab vastu tulema üksikisikute ja/või rühmade vajadustele. Ühelt poolt tuleneb kristlikust inimeseõpetusest kohustust kaitsta iga inimolendi väärikust ja subjektsust, mis võimaldab tal ise oma elu ja ühiskonnas osalemise eest vastutust võtta. Liigagi sageli kiputakse inimesi taandama mingi sihtrühma anonüümseteks liikmeteks või nimetama neid üldistavalt ohvriteks, klientideks või teenuse saajateks. Seepärast on oluline meeles pidada, et igal inimesel on oma kordumatud kannatuse ja lootuse kogemused ning samuti võimed, mida tuleb uuenemise protsessis kinnistada ja tugevdada.

Ent teiselt poolt on oluline meeles pidada, et ainult isikukeskse lähenemisviisiga diakoonia jääks mitmes mõttes piiratuks. Näiteks on selge, et üksikisikuid väga rängalt mõjutav vaesus on süsteemne nähtus, mis puudutab suuri elanike rühmi. Kui lõunaameeriklased said 1960. aastatel rohkem teadlikuks oma mandril valitsevast vaesusest, järeldasid nad, et vaesus ei ole midagi etteantut, vaid see on väga sageli põhjustatud ebaõiglastest ajaloolistest rõhumisprotsessidest. Inimesed on vaeseks tehtud (empobrecidos). Seda tuleb vaesuse vastu võideldes arvesse võtta: vaesus on sotsiaalne ja poliitiline nähtus, mitte ainult üksikisikut tabanud õnnetu olukord. Ilma sellise lähtekohata võiks vaesust käsitada kui inimese isiklikku saatust, mis on tingitud vähesest haridusest või koguni laiskusest. Sel juhul oleksid ainult vaesed ise oma vaesuses süüdi.

Kristliku õpetuse kohaselt ütleb suurim käsk: armasta Jumalat „kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega“ ja „oma ligimest nagu iseennast“ (Mt 22:37–39). Terve kannatavate ligimeste kogukonna või rühma abistamise eeliseks on asjaolu, et see võimaldab kaasata diakoonilisse uuenemise protsessi korraga palju inimesi. See võimaldab moodustada inimestest võrgustikke ning algatada koordineeritud tegevusi ja institutsionaalseid meetmeid. Taolisi võimalusi saab kasutada paljude rühmade puhul: HIV ja AIDSiga inimesed, vaeste linnaosade elanikud, uimastisõltlaste perekonnaliikmed jne.2



1.2 Lühi- ja pikaajalised meetmed

Vastutustundlik diakooniline teenimine hõlmab nii lühi- kui ka pikaajalisi eesmärke. Seda iseloomustab hästi tähendamissõna halastajast samaarlasest, milles kirjeldatakse tema abi erinevaid etappe. Neist esimene oli teel lebavale raskelt vigastatud mehele „ligi astumine“. See etapp väljendab solidaarsust ning teiste inimeste kannatustega seotud hirmu ja ükskõiksuse alistamist. „Ligi astuda“ tuleb ka selleks, et üldse aru saada, mis on juhtunud ja millist abi on vaja. Teisel etapil keskendutakse kannatanu esmaste vaevuste leevendamisele käepäraste vahenditega – milleks kõnealusel juhul olid sidemed, õli ja vein –, et paranemine saaks alata. See etapp on seotud taastumise ja tavaellu tagasi pöördumisega ning sisaldab valimisolekut vajaduse korral abi osutamist jätkata.

Ühel selle teksti kohta peetud rühmaarutelul küsiti: „Aga kuhu samariitlane ise läks, kui ta oli kannatanu võõrastemajja jätnud?“ Seepeale pakuti välja huvitav vastus: „Ta läks Jeeriko linnapea jutule, et juhtumist teatada ning nõuda vägivalla ohjeldamiseks ja ohvrite kaitseks meetmete rakendamist.“ Mõistagi on see puhas oletus, kuid see osutab veel ühele huvikaitse etapile, mis näitab kaastunde ja õigluse tihedat omavahelist seost ning vajadust vaadelda diakooniatöö erinevaid eesmärke tervikpildis.

Seega tuleb ka siis, kui diakooniatöös leevendatakse inimeste otseseid kannatusi, mis jääb alati kõige esimeseks prioriteediks, piisavalt arvesse võtta ka kannatuste üldisemat tausta ja algpõhjusi.

Diakoonia praktikas tuleb algusest peale pöörata sel moel tähelepanu ka algpõhjustega seotud pikaajalistele mõjudele. Need peaksid kajastuma juba diakooniatöö eesmärkide sõnastuses. Mõned sellega seotud olulisemad elemendid on järgmised:

  1. inimeste väärikuse kinnitamine ja kaitsmine;
  2. inimeste õiguste rõhutamine ja edendamine;
  3. inimeste võimestamise protsesside algatamine;
  4. inimestele võimaluste loomine oma õiguste teostamiseks ning ühiskonnaelus osalemiseks ja vastutuse võtmiseks (kodanikuvastutuse kasvatamine);
  5. ühiskonna uuenemiseks eelduste loomine.

Kui need elemendid on paigas, võib loota, et diakooniatöö aitab saavutada olulisi muutusi mitte ainult üksikisikute elus, vaid ka kirikus ja ühiskonnas laiemalt. Seda võib võrrelda ühiskondliku arengu kontekstis kasutatava käsitusega, milles räägitakse inimeste olukorra parandamisest õigluse, rahu ja loodu kaitse eesmärkidest lähtudes.2

Samas peame endale aru andma, et diakoonia võimuses ei ole alati kõiki neid üldisemaid paljutahulisi eesmärke saavutada. Ent see ei vähenda diakooniatöö tähtsust ega väärtust – siinkohal võib mõelda kasvõi surija eest hoolitsemisele ja palves tema kõrval olemisele. Olukordades, kus üldisema muutuse saavutamine ei ole võimalik, on diakoonia ülesanne pakkuda kohal ja kõrval olemise kaudu lootust ka siis, kui mingeid lootuse märke ei paista.


2. Diakooniatöö põhisuunad

LMLi dokumendis „Misjon kontekstis“ nimetatakse uuenemist, lepitust ja võimestamist misjoni kolme põhimõõtmena, mis „läbivad kõiki misjonitegevusi ja annavad ette kriteeriumid, mille põhjal kirik hindab oma ustavust Kristusele, kes on ta maailma läkitanud“.3 Kuna need on kiriku misjoni lahutamatud osad, on need mõisted olulised ka diakoonia jaoks: nendest nähtuvad diakooniatöö põhisuunad. Lisaks on uuenemine, lepitus ja võimestamine mõisted, mis näitavad, kuidas diakooniatööd praktikas tehakse ja millistest väärtustest see juhindub.


2.1 Uuenemine
Dokumendis „Misjon kontekstis“ öeldakse, et uuenemine on „pidev protsess elu kõigi püüdluste, ideoloogiate, struktuuride ja väärtuste täielikuks ümbersuunamiseks“. See on „protsess, mille käigus hüljatakse kõik, mis dehumaniseerib ja rüvetab elu, ning hoitakse alles see, mis kindlustab elu pühadust, iga inimese ande ning ühiskondlikku rahu ja õiglust“.4 Uuenemine haarab kaasa ja muudab kõiki, keda see puudutab. Sel moel aitab uuendav diakoonia üle saada nn abistaja sündroomist ehk sellisest suhete praktikast, kus „meie“ ja „nemad“ on rangelt eristatud. Lõppeks peab iga inimene endale tunnistama oma nõrkust. Me kõik vajame uuenemist, lepitust ja võimestamist. Seetõttu on diakoonia vajalik meile kõigile: esiteks vajame Jumala diakooniat, mis on ilmutatud Jeesuses Kristuses, ning seejärel ka vastastikuse hoolitsuse ja üksteisele saatjaks olemise diakooniat.

Uuenemine on mõistagi protsess, kuid samas püüeldakse selle käigus teatud eesmärkide poole, et luua uus olukord, kus valitseb suurem austus inimväärikuse suhtes ning rohkem inimesi saab osa rahust ja õiglusest. Seega on uuenemine tihedalt seotud ka ühiskondliku muutuse, edenemise või arenguga.

Teoloogilisest vaatepunktist meenutab uuenemine meile seda, kuidas Jumal pidevalt loodut uuendab (ld creatio continua): näiteks kuidas me igal hommikul näeme, et ööpimedus muutub algava uue päeva valguseks. Meie kui jumalarahva jaoks on uuenemine Jumala armuline and, mille eest me võlgneme kiitust ja teenimist. See seob diakooniatöö Pauluse manitsusega usklikele: „[Ä]rge muganduge praeguse ajaga, vaid muutuge meele uuendamise teel, et te katsuksite läbi, mis on Jumala tahtmine, mis on hea ja meelepärane ja täiuslik“ (Rm 12:2).

Seega tähendab uuenemine konformismi eitust. See on alternatiivne võimalus, kuidas kogeda Jumala tahet. Dokumendist „Misjon kontekstis“ võime lugeda: „Kristuse ülestõusmise valguses tajutud uuenemine tähendab kogu loodu eluandva potentsiaali avanemist, milles väljendub Jumala armu toime looduses. Püha Vaimu pideva töö kaudu laieneb kirikus ja kiriku kaudu toimuv uuenemine tervele maailmale.“ 5

2.2 Lepitus

Kristlaste jaoks tähendab lepitus Jumala halastusandi, mille aluseks on sõnum, et Jumal on Jeesuses Kristuses maailma lepitanud. See and on katkisele maailmale antud tõotus ning diakoonia eesmärk on rahu ja lepitust edendavate algatuste kaudu sellest tõotusest tunnistust anda. Kirik kui ülesannet täitma läkitatud jumalarahvas on kutsutud osalema Jumala lepitavas misjonis ning õhutama Kristuse nimel inimesi: „Andke endid lepitada Jumalaga“ (2 Kr 5:19) ja üksteisega. Lepitus tähendab eelkõige Jumala tegu, mis taastab inimeste suhte Jumalaga. Ent selle suhte taastamisega kaasneb ka uuenemine ja võimestamine lepitusametiks (kr diakonia). Diakoonia mõiste meenutab meile selgelt, et Jeesuse diakoonia, tema tingimusteta kohalolu vaeste keskel, tema prohvetlik väljaastumine tõrjutute eest, tema tervendusteod ning saabuva uue ajastu tõotuse valguses esitatud kuulutus andeksandmisest ja uuest elust, on see tee, mida ka kirik oma lepitavas misjonis peab järgima.

Robert Schreiteri järgi saab lepitusest alguse uus narratiiv, mis asendab senise „valede narratiivi“.6 Vägivalla ja rõhumise olukordades ei ole ohvritel lubatud oma lugusid rääkida, aga tegelik lepitus ei ole võimalik enne, kui tõde mineviku kohta päevavalgele tuuakse. Kui El Salvadoris kuulutati pärast aastatepikkust ränka inimõiguste rikkumist välja amnestia, tehti seda tingimusel, et piinamiste eest vastutavad isikud pääsevad karistusest. Nii jäi ametlikus ajalookäsituses, mida kõik pidid uskuma, valitsevaks rõhujate narratiiv. Hoopis teisiti lahendati sarnane olukord Lõuna-Aafrika Vabariigis pärast apartheidi lõppu, kui president Mandela moodustas tõe- ja lepituskomisjoni, mis pidi kirjeldama minevikus tegelikult toimunut, et saaks tekkida võimalus lepituseks ja haavade paranemiseks.7

Tihtipeale esineb olukordi, kus tõe rääkimine pole lubatud. Selleks on vaja turvalist keskkonda, kus valitseb vastastikune austus. Mõnel juhul eeldab selline keskkond ka saladuse hoidmist, sest tõde võidakse vihkamise ja vägivalla nimel kuritarvitada. Eriti võib seda ette tulla siis, kui tõtt räägivad naised. Kuid just nende lugudele tuleb erilist tähelepanu pöörata, kuna nende suu kaudu saavad sõna inimesed, kes tavaliselt on haavatavad ja vaigistatud. Nende lood võivad osutuda lepitusprotsessi kõige suuremaks energiaallikaks.

Lepitus ja õiglus on omavahel tihedalt seotud. LAVi tõe- ja lepituskomisjoni töö aitas kaasa apartheidiperioodi tegelikkuse avalikustamisele. Kuid kas see aitas kaasa ka õigluse taastamisele? Nii mõnegi arvamuse kohaselt tähendas üldine amnestia seda, et kuritegude eest vastutavad isikud pääsesid karistusest ning lisaks lepiti sel moel vaikides ülekohtuga, mille mõju vaesematele elanikkonnarühmadele kestab tänaseni.

Kristliku lepituskäsitusega on kooskõlas põhimõte, et inimesi ei viida enam tagasi endisesse olukorda. Lepitus on midagi enamat kui ohvri kannatuste lõpetamine ja rõhuja pöördumine. Lepitus toob inimesed uude kohta: see annab neile võime uuendada oma suhteid ja hakata ise vastutust võtma.

2.3 Võimestamine

Teoloogilises käsituses on võimestamine seotud piibelliku loomismõistega, mille kohaselt iga inimene on loodud Jumala näo järgi ning talle antud võimed ei sõltu tema välisest ühiskondlikust seisundist.

Samuti on see seotud nelipühatõotusega: „[T]e saate väe Pühalt Vaimult, kes tuleb teie üle, ja te peate olema minu tunnistajad […] ilmamaa äärteni“ (Ap 1:8). Nelipühade lugu räägib sellest, kuidas jüngreid uuendati, kuidas nad oma hirmu ületasid, kuidas nende senised küsimused asendusid „Jumala suuri asju“ kuulutavate sõnadega, mida nad rääkisid ümbritsevale keskkonnale mõistetavas keeles. Kirik on veendunud, et Jumal jätkab samal kombel inimeste võimestamist ka tänapäeval. See ei kehti ainult apostlite ja juhtivaid ameteid pidavate isikute suhtes, vaid eriti nende suhtes, kellele tavaliselt või üldse kunagi sõna ei anta. Sellest veendumusest peaks lähtuma ka diakooniatöö, selle metoodika ja prioriteedid. Sellise tegevusega tunnistatakse usku Jumalasse, kes ilmutab oma armu ja vägevust nii, et ta valib välja inimesed, „kes maailma meelest on alamast soost ja halvakspandud“ (1 Kr 1:28). Sellest inspireerituna on Ladina-Ameerika diakooniatöötajad võtnud võimestamise kõrval kasutusele ka mõiste „väärikuse kasvatamine“ (ingl dignification), millega tähistatakse sellist diakoonia praktikat, mis rõhutab inimeste väärikust ning annab neile võimaluse tegutseda nii kirikus kui ka ühiskonnas „subjektidena“.

Peame meeles pidama, et võimestamisega kaasneb alati võimuvahekordade muutus, mis tähendab kriitilist hinnangut võimu ebavõrdsele jaotumisele. Diakoonia peaks seda teemat pidevalt rõhutama – mitte ainult ühiskonnas ning abistajate ja abistatavate suhteid käsitledes, vaid ka seoses diakoonia praktika ning kirikus rakendatavate võimustruktuuridega. Liigagi sageli juhtub, et kirikus eelistatakse võimuga seotud teemadest vaikida või peidetakse need küsimused teenimisest rääkiva sõnakasutuse taha.

Diakoonia lahutamatu osa on sildade ehitamine. Nagu eespool märgitud, kasutati kreeka keeles sõna diakonia vahendaja, sõnumitooja või isegi saadiku tegevuse kohta, mis seisnes suhete taastamises, tervendamises ja lepitamises.

Algkirikus nimetati diakonit „piiskopi kõrvadeks ja suuks“. Diakoni ülesanne oli kirikus kuuldavaks teha ühiskonna äärealadel elavate vaeste ja haigete lugusid. Vahendaja töö on edukas siis, kui ta ehitab sildu. Sellisel juhul suudab diakoonia kaasa aidata ka kiriku uuenemisele nii selle keskmes kui ka äärealadel.

Igasugune diakooniategevus, ka see, mis püüab leevendada otseseid vaevusi, on osa üldisemast suhete loomise tööst. Inimese kõrval käimine kui diakoonia meetod on suunatud eraldatuse ja tõrjutuse vähendamisele, et leida võimalusi vastastikuse solidaarsuse suurendamiseks. Ühel Ladina-Ameerika diakoonianõupidamisel nimetati seda ülesannet „rändavaks diakooniaks“, kuna vaesusest pääseda püüdvad inimesed on sageli kuskile teel.

Vahendaja peab suutma ära kuulata sama loo erinevaid versioone ja mõistma nende erinevuste tekkepõhjusi. Seejärel tuleb hakata osapooli tõeliselt vahendama, et suurendada üksteise mõistmist ja tunnustamist. See on omakorda seotud osaduse tugevdamisega, mille käigus otsitakse lepituse ja kaasamise võimalusi.

Nii kirikus kui ka väljaspool seda on lõputul hulgal olukordi, mis vajaksid diakoonia vahendavat sekkumist. HIV ja AIDSiga inimesi kiputakse kogukonnas sageli häbimärgistama. Sisserändajaid diskrimineeritakse. Naised kannatavad vägivalla all ja neid ei võeta kuulda. Vaeste vanemate lapsed saavad kehvemat haridust. Sellistes olukordades ei saa diakoonia piirduda üksnes ebaõigluse hukkamõistmisega (kuigi ka see on oluline), vaid peab leidma võimaluse hakata vahendajaks. Konkreetsed algatused ja projektid on vahendid, mille abil saab ehitada õiglasemat ja kestlikumat ühiskonda.

Kiriku vahendajaroll võib osutuda vajalikuks ka keerulistes poliitilistes konfliktides. Kui Madagaskaril tekkisid 2002. ja 2009. aastal suured kriisid, aitasid paljuski just kohalikud kirikujuhid poliitikutel dialoogi alustada. Saksa Demokraatliku Vabariigi kirikud pakkusid inimestele kohta, kus nad said kokku tulla ja väljendada lootust, et poliitiline olukord muutuks. See aitas kaudselt kaasa režiimi kokkuvarisemisele 1989. aastal.

Vahendaja ei tohi vaikida. Suhtlus on sildade ehitamise vältimatu osa. Sageli peab suhtlus olema kannatlik ja diplomaatiline, kuid mõnes olukorras ka prohvetlik, et teha kuuldavaks vaikima sunnitute ja kannatajate hääl.

3. Diakoonia praktika avaldumisvormid

3.1 Individuaalne diakoonia – kõigi usklike diakoniamet

Nagu eelmises osas märgitud, on kõigile ristitutele antud võime diakooniaks. Siit jõuame diakooniatöö esmase avaldumisvormini, milleks on individuaalne diakoonia. See väljendub tavaliselt igapäevaelus spontaanselt tehtavates erinevates heades tegudes.

Tihtipeale võidakse individuaalset diakooniat nimetada lihtsalt üldinimlikuks käitumiseks, mida abivalmis inimesed praktiseerivad loomulikul moel, olenemata usust või ilmavaatest. Eespool on juba täheldatud, et diakooniatöö püüab esimeses järjekorras vastu tulla inimeste konkreetsetele vajadustele. Üks seda arusaama oluliselt kujundanud kirjakoht on Mt 25:31–46, kus väärtustatakse neid, kes vajavad hoolt ja tähelepanu: kes on näljased, janused, kodutud, alasti, haiged ja vangis. On muidugi selge, et kristlased ei ole ainsad, keda selline abivajadus tegutsema paneb. Ent mainitud tähendamissõna konkreetne diakooniline mõõde seisneb selles, kuidas kristlik identiteet seostab taolise abistamistegevuse Kristuse endaga ning sellega, kuidas tema samastas ennast abivajajatega: „seda te olete teinud mulle.“

Teine kristlasi läbi sajandite diakooniale inspireerinud kirjakoht on tähendamissõna halastajast samaarlasest (Lk 10:25–37). Selle teksti üllatusmoment peitub asjaolus, et abi vajava ligimese suhtes näitab kaastunnet üles kõrvaline isik, kes esindab põlatud ja tõrjutud usurühmitust, samas kui preester ja leviit kõnnivad lihtsalt mööda. Tähendamissõna esitatakse kontekstis, kus teemaks on, kuidas pärida igavest elu ja konkreetsemalt küsimus, kes on mu ligimene. Seepeale räägib Jeesus loo inimesest, kes ilmutas halastust, ja järeldab: „Mine ja tee sina nõndasamuti.“ Ent nüüd ei ole küsimus enam selles, kes on minu ligimene, vaid kes oli ligimene teeröövlite kätte sattunud mehele. Ehk siis halastuse ilmutamiseks ei ole vaja kõigepealt esitada ligimese määratlust, vaid mõista, et teistele ligemeseks olemine on Jumala poolt igaühele antud omadus.

Enamik selliseid tegusid ei vaja eraldi nimetamist, sest neid peetakse iseenesest loomulikuks ja õigeks. Samas võib nende kohta eraldi nimetuse kasutamine aidata nende tähtsust paremini rõhutada. Ühes Brasiilias toimunud diakooniateemalises õpitoas osalenud naine ütles: „Nüüd ma tean, et sellel, mida ma elu aeg olen teinud, on ka oma nimetus. See on diakoonia.“ Ta rääkis oma tööst vaeste põllumeestega, kes on saanud pestitsiidimürgistuse, osalemisest inimõiguste kaitses ning kombest külastada oma koguduse haigeid ja üksildasi liikmeid. „Olen kogu aeg tundnud, et see kõik on seotud minu usuga, aga ma ei teadnud, et sellel on oma nimetus. Nüüd ma tean.“ See teadmine ei pruugi tingimata tähendada, et inimene hakkab mingeid muid asju tegema või muudab midagi oma senises tegevuses, kuigi ka see on võimalik. Ent igal juhul aitab selle tegevuse nimetamine diakooniaks esile tõsta selle tähendust, mõista selle päritolu ning suurendada motivatsiooni ja võimekust edasiseks tegevuseks.

3.2 Organiseeritud diakoonia – koguduse ühine jõupingutus

Väga sageli asub diakoonilisi ülesandeid täitma terve kogudus. Ap 6:1 räägitakse sellest, et Jeruusalemma koguduses oli sisse seatud „igapäevane abiandmine“ (diakonia), mis tõenäoliselt seisnes vaestele toidu jagamises. Ent selgus, et selle töö korraldus vajas parandamist ning selleks valiti välja uued eestvedajad, kellele anti vajalikud volitused. Hiljem korraldas Paulus kreeka kogudustes korjanduse Jeruusalemma vaese koguduse abistamiseks – ka selle kohta kasutati lihtsalt nimetust diakonia.

Ajaloouurimustes on kirjeldatud 1. sajandi linnades valitsenud kohtuvaid elutingimusi: oodatav eluiga alla 30 aasta, puudulik hügieen, joogivee nappus, haiguste levik, pidev uute elanike sissevool ja konfliktid rahvusrühmade vahel. Kiriku misjon ja teenimine said alguse just sellises kontekstis ning kiriku diakooniatööd tajuti selles olukorras kui midagi radikaalselt uut ja teistsugust. Rodney Stark on kirjeldanud, kuidas haigete ja tõrjutute eest hoolitsemine, koguduste lahke hoiak ja kindel usk ülestõusmisesse kütkestas inimesi, olenemata nende klassikuuluvusest. Nii kasvas kirik mõne sajandi jooksul väikesest sektist Rooma keisririigi juhtivaks usuliikumiseks.8

Sellest ajast peale on maailma kogudustes ja kirikutes läbi viidud lugematul hulgal erinevaid algatusi. Katku ajal korraldati haigete külastusi ja hoolitseti surnute eest. Sõdade ajal võeti vastu pagulasi ja pakuti varjupaika. Ajad võivad küll muutuda, aga kunagi pole olnud aega, kus vajadus abi järele puudub või kogudused on lakanud abi osutamast. Käsku „andke teie neile süüa“ (Mt 14:16), mille Jeesus jüngritele andis, kui oli kuulnud, et inimesed on näljas, on täidetud väga paljudes olukordades ning väga erinevates vormides kuni tänase päevani.

Samas vajab selline diakoonia korraldamist ja keegi peab selle eest vastutama. See tingimus kehtib igasuguse olulise tegevuse kohta. Kuna jumalateenistus on oluline, määratakse selle jaoks kindel aeg ja koht, tehakse hoolikaid ettevalmistusi ja antakse inimestele vastavad ülesanded.

Sama kehtib diakoonia puhul. Et teha seda kiriku elu osana süstemaatiliselt ja järjepidevalt, on vaja vastavaid struktuure ja juhtimist. Rootsi kirikus peab iga kogudus esitama piiskopile tegevuskava, mis hõlmab diakooniat, jumalateenistusi, koolitust ja misjonit. Tegevuskava aitab kogudustel näha oma ühise tegevuse kõiki aspekte ning arvestada nendega prioriteetide, vastutusalade ja vajalike ressursside kindlaksmääramisel.

Võib juhtuda, et koguduse diakooniatööd hakatakse mõistma kui vaeste inimeste abistamist „kuskil väljas“. Kuid järjest tugevamaks muutub ka arusaam, et diakooniatööd ei tehta teiste „jaoks“ vaid „koos“ teistega. Piibelliku käsituse kohaselt on teiste abistamine armastuse väljendus (1 Kr 13), mis leiab aset mõlemapoolsuse ja võrdsuse vaimus (2 Kr 8:13–15). Diakooniline teenimine õnnistab nii andjat kui ka saajat. Lisaks võib tänane abisaaja olla homme see, kes ise teiste eest hoolitseb. Suurte klassivahedega ühiskondades, kus teatud klassidel on palju rohkem võimalusi, võib abi väga kergesti muutuda heategevuseks, mis tähendab, et paremal järjel olevad inimesed annavad vaestele heast tahtest teatud abi. Sellisel juhul võib abistamine erinevusi veelgi süvendada ja tekitada olukorra, kus ühed on alati „jõukad abistajad“ ja teised alati „väetid abisaajad“. On tõsi, et suur osa diakooniast on korraldatud just sellise heategevusena, mille kaudu rikkad ja vägevad abistavad vaeseid. Ent sellise teguviisiga kaasneb suuri küsitavusi. Taoline abistamine muutub väga kergesti paternalistlikuks ja võõrandavaks, sest selle korraldus lähtub abistajate soovidest ja vajadustest. Ladina-Ameerikas kasutatakse sellise praktika kohta sageli terminit asistencialismo – abi eesmärk on üksnes abistamine, mitte võrdsuse ja mõlemapoolsuse suurendamine. Kuna taoline teguviis põlistab erinevusi ja eraldatust, siis suure tõenäosusega ei suuda see kaasa tuua tegelikke muutusi.

Perede tugevdamine

Nancy Krause on viimased kolm aastat külastanud iga teisipäeva ja reede hommikul Polki maakonna vanglat, et õpetada vangidele lastekasvatamist. See on üks osa Iowa osariigi (USA) luterlike teenistuste mobiilse vanemluskoolituse programmist, mille raames pakutakse õpet neile osariigi elanikele, kelle liikumisvõimalused on piiratud: sisserändajad, vangid ja varjupaigas elavad kodutud. Paljud lapsevanemad elavad või on elanud vaesuses. „Vaesus piirab valikuvõimalusi,“ ütleb Krause oma vangidest koolitatavate kohta. „Sa elad piiratud valikute ja piiratud võimaluste maailmas.“

Eelnevast võib jääda mulje, et heategevus on midagi ebasoovitavat. Nii see muidugi ei ole: see on voorus, mis kuulub kiriku traditsiooni juurde. Lõuna-Aafrika teoloog Molefe Tsele on ühel prohvetlikku diakooniat käsitlevalt LMLi konsultatsioonil öelnud: „Peame vastu seisma suundumusele, et heategevust hakatakse pidama inetuks sõnaks. Jumal on heategev kogu loodu suhtes. Kogu ühiskonnas on vaja rohkem hea tegemist.“9

Tõeline heategevus lähtub osadusest ja õiglusest. Osadusel põhinev diakoonia suurendab kannatuste ja ebaõigluse probleemidega tegeledes kaasamist ja mõlemapoolsust. See rõhutab ühistegevuse väärtust ja veendumust, et kõik inimesed on andekad ning suudavad heade ja õigete asjade nimel tehtavas töös kaasa lüüa. Siinkohal võib meenutada Aafrika vanasõna: „Kui tahad minna kiiresti, mine üksi. Kui tahad jõuda kaugele, mine koos teistega.“

3.3 Institutsionaalne diakoonia – kui on vaja tugevamat struktuuri

Teatud olukordades ületab diakoonia ülesannete täitmiseks vajalik jõupingutus selle, mida on võimalik saavutada üksiku koguduse tasemel. Kiriku ajaloos mõisteti varakult, et diakooniatöö nõuab sageli püsivamaid struktuure. Nii rajati haiglaid, orbudekodusid ja kodutute varjupaiku. Nende asutuste ja koguduste vahel püsisid tihedad sidemed. Ilma taoliste sidemete ja koguduseliikmete pideva toetuseta ei saaks need asutused eksisteerida. Lisaks säilitati neis asutustes teadlikult kiriklik identiteet. Juba sõnast „haigla“ (ingl hospital) kumab läbi kiriku ülesanne osutada diakoonilist lahkust (ingl hospitality). Usu ja ravi vahelist seost võib näha ka kõige vanemate haiglate arhitektuurist: sageli olid ruumid ehitatud nii, et kõik patsiendid näeksid altarit, mis tuletaks neile meelde, et Jumal on haigete tervendaja.

Saksamaal 1830. aastatel alanud uusaegse diakoonialiikumise raames rajati nii selles riigis kui ka mujal Euroopas ja teistel mandritel lugematul hulgal diakooniaasutusi. Kuna tolle aja ametlik kirik oli riigiga tihedalt seotud, tuli misjoni- ja diakooniaalgatusi korraldada vabaühendustes, mis kuulusid küll kiriku juurde, kuid olid kiriklikest võimustruktuuridest sõltumatud.

Selle diakoonialiikumise üks teerajajaid oli Theodor Fliedner, kes töötas kirikuõpetajana Düsseldorfi lähistel Kaiserswerthi linnakeses. Koos abiaasa Friederikega avas ta 1833. aasta septembris kodu vabanenud naisvangidele ning mõne aja pärast ka lasteaia ja haigla. Nad taipasid peagi, et neil on vaja väljaõppinud töötajaid. Kolme aasta pärast asutasid nad emadekodu diakonissidele, et koolitada neid haiglaõdedeks ja lasteaiakasvatajateks. Järgnenud aastakümnete jooksul koolitati ja pühitseti diakonissiks tuhandeid naisi. Emadekodu sarnanes mitmes mõttes katoliku kloostriga ning sealsed õed (nii neid ka nimetati) kohustusid täitma osaduse reegleid, milleks olid kuulekus, vara ühiskasutus ja tsölibaat.

Samuti 1833. aasta septembris avas Johann Hinrich Wichern kodu Hamburgi vaesest linnaosast pärit kodututele lastele. Ta oli veendunud, et hea haridus aitaks neid lapsi viletsusest päästa, eriti kui sellega kaasneks mingisugune ametiõpe. See näitab, et haridus oli organiseeritud diakooniatöö lahutamatu osa, kunas selles nähti vahendit vaesuse ületamiseks. Sel põhjusel on diakoonia traditsioonis asutatud väga palju haridusasutusi. Mõned neist on loodud spetsiaalselt vaestest ja ebasoodsamas olukorras olevatest peredest pärit lastele. Teistes antakse haridusvõimalusi lastele, keda varem avalikesse koolidesse ei võetud, sest nad olid pimedad, kurdid, vaimsete või muude probleemidega.

Taolised algatused on selgelt kooskõlas Lutheri arusaamaga hariduse tähtsusest. Reformatsiooni ajal tegi ta ettepaneku muuta kloostrid avalikeks koolideks. Ta meenutas vanematele, et lapsed on Jumala and ning nad vastutavad Jumala ees nende heaolu eest, milles haridusel on keskne koht. Ta kirjutas Saksamaa poliitilisele juhtkonnale ja soovitas rajada koolid kõikidele lastele: „Linna heaolu ei seisne aga üksnes […] kindlate müüride, ilusate majade […] omamises. […] Linna parimaks ja suurimaks heaoluks, turvalisuseks ja väeks on see, kui tal on palju võimekaid, õpetatud, arukaid, auväärseid, hästi kasvatatud kodanikke.“10

Siinkohal ei ole võimalik anda põhjalikumat ülevaadet 19. sajandi diakoonia­liikumisest, selles osalenud isikutest ega nende tolleaegsetest erinevatest algatustest. Küll aga tuleks märkida, et see liikumine muutis väga oluliselt naiste rolli nii kirikus kui ka ühiskonnas. Esimest korda tekkis vallalistel naistel võimalus saada haridus ja ühiskondlik positsioon. Nad aitasid kujundada tänapäevaseid tervishoiu- ja hoolekandesüsteeme ning töötada välja mudeleid, mis hiljem võeti üle riiklikesse sotsiaalsüsteemidesse.

Diakoonialiikumine sai paljuski inspiratsiooni pietismist ja selle suhteliselt individualistlikust vaimsusest, mille tugevaks küljeks oli isikukeskne lähenemine ning individuaalse kutsumuse ja isiklike suhete rõhutamine. See andis võimaluse vastavateks algatusteks ning haridus-, tervishoiu- ja hoolekandeasutuste rajamiseks. Selle liikumise tulemusena tegutseb Saksamaal praegu ligikaudu 30 000 diakooniaasutust. See sai võimalikuks tänu keerukale rahastamissüsteemile, milles on välja kujunenud tugevad sidemed riiklike ametkondadega.

Need diakooniaasutused järgivad küll tervishoiu ja sotsiaalvaldkonna jaoks kehtestatud riiklikke norme ja nõudeid, kuid neil on ühtlasi säilinud tugevad sidemed nii üleriiklike kirikustruktuuride kui ka kohalike kogudustega. Sageli toetavad nad kutselist diakooniatööd rahaliste vahenditega, nende liikmed osalevad hoolekogude ja muude juhtorganite töös, tegutsevad vabatahtlikuna ja on vaimulikuks saatjaks.

Ameerika Ühendriikides on sealsel luterlikul kirikul (ELCA) oma diakooniaorganisatsioonid, mis osutavad teenuseid kogu riigis. Kokku on seal ligikaudu 280 tervishoiu- ja sotsiaalorganisatsiooni, mis tegutsevad tuhandetes omavalitsusüksustes ning teenindavad igal aastal rohkem kui kuut miljonit inimest ehk iga 50. ameeriklast. Viis protsenti neist organisatsioonidest on küllaltki suured ning tegutsevad paljudes eri kohtades ja osariikides.

Kahtlemata annavad sellised asutused ainulaadset tunnistust kristlikust hoolitsusest abivajajate eest. Need edendavad kutsealast pädevust ja kodanikuvastutust. Vallaliste noorte rasedate kodu Brasiilias on ühtlasi koht, kus kaitstakse inimväärikust ja valmistutakse tulevikuks. Maakogukonna arendusprojekt Madagaskaril aitab väikepõllumeestel oma võimalusi tundma õppida ja toiduainete tootmist kestlikult tõhustada. Koolituskeskus Indias pakub võimalusi noortele, keda üldine haridussüsteem vastu ei võta.

Paljud lõunariikide diakooniaasutused on misjonäride rajatud. Samas muutusid mitmed neist jätkusuutmatuks niipea, kui misjoniorganisatsioonid hakkasid rahalisi toetusi ja personali vähendama. Teisalt võib leida ka muljet avaldavaid näiteid diakooniaasutustest, mis on sündinud kohalikust algatusest ja arvestavad kohalike tingimustega.

Uusaegne misjoniliikumine oli sageli korraldatud mingi kirikusisese iseseisva struktuuri vormis. Alles pärast Kirikute Maailmanõukogu 1961. aasta Delhi assambleed liideti misjon täielikult kiriku oikumeenilise visiooniga ning selles ei nähtud enam mõnede üksikute, valdavalt põhjariikides paiknevate organisatsioonide kitsast tegevussuunda. Diakoonia ja eriti institutsionaalse diakoonia samasugust täielikku lõimimist kirikuga on raske ette kujutada. Põhjuseks on asjaolu, et mõned kirikud ei tunnusta institutsionaalset diakooniat kui kiriku olemuse ja tegevuse lahutamatut osa, aga ka mõnede diakooniaasutuste kalduvus korraldada oma tööd tavapärastest kirikustruktuuridest sõltumatult. See on sageli proovikivi nii asutuste kui ka kiriku jaoks, aga mitte alati. Leidub kirikuid, näiteks Põhja-Ameerikas, kus välja töötatud struktuurid tagavad asutuste professionaalse juhtimise ja institutsionaalse sõltumatuse, kuid võimaldavad kirikul olla esindatud juhtorganites, aidates sel moel kujundada asutuste diakooniatöö suunitlust ja suhteid kirikuga.

3.4 Rahvusvaheline diakoonia – inimeste abistamine koos ülemaailmse kirikute osadusega ja selle nimel

Kiriku oikumeenilisest11 olemusest tuleneb tõdemus, et diakoonia praktikat ei saa piirata geograafilised, rahvuslikud, sotsiaalsed ega isegi usulised piirid. See arusaam on oluliselt kujundanud Luterlikku Maailmaliitu ja selle arusaama oma kutsumusest.12

Üks olulisi põhjusi, miks LML 1947. aastal Lundi assambleel asutati, oli vajadus anda humanitaarabi Teise maailmasõja tagajärjel kannatavatele Euroopa rahvastele. LMLi pagulasteenistuse algses põhikirjas kajastub tugev soov aidata omasid: iga kuues luterlane oli pärast Teist maailmasõda kas pagulane või ümberasustatud isik. Sellest sai alguse LMLi tänaseni kestev tugev orientatsioon pagulasabile.

Ent 1952. aasta teisel assambleel Hannoveris oli põhiteemaks oht, et pärast luterlastele esmase sõjajärgse abi osutamist hääbub LML samuti nagu selle eelkäija Luterlik Maailmakonventsioon. Seda arvestades võeti assambleel vastu ajalooline otsus, milles kinnitati liikmeskirikute jätkuvat tahet hädasolijaid abistada, kuid anti sellele tegevusele uus suund. Vastavalt evangeeliumi üleskutsele tuli abi anda igaühele, olenemata sellest, kes ta on. Nii sai LMLi tegevus humanitaarvaldkonnas selge eesmärgi: abistada ka neid inimesi, kes ei kuulu luterlikku osadusse.

LMLi liikmeskirikute nimel seda tööd tegev LMLi maailmateenistuse osakond (Department for World Service, DWS) lähtub eelkõige inimliku puuduse kaalutlustest. Hannoveri assambleel heaks kiidetud maailmateenistuse osakonna lähteülesandes on kesksel kohal kohustus „pakkuda ja korraldada […] selliseid teenuseid, mis on ulatuselt ülemaailmsed ja millega abistatakse puudust kannatavaid inimesi, olenemata nende rassist, soost, usutunnistusest, kodakondsusest või poliitilistest veendumustest“.

Seda maailmateenistuse osakonna ülesannet abistada puudust kannatavaid inimesi tuleb käsitada seoses misjoni ja arengu osakonna (Department for Mission and Development, DMD) paralleelse ülesandega, milleks on tugevdada kirikute tunnistust misjoni ja arenguabi kaudu. Osaliselt tehakse seda Genfis asuva sekretariaadi koordineeritavate programmide abil. Mõne programmi eest vastutab piirkondlik töörühm ja need on seotud kindla piirkonna probleemidega: nt vaesuse probleem Aafrikas, religioonide koostöö Aasias, õigusvastased võlakohustused Ladina-Ameerikas ja kiriku-riigi suhted Euroopas. Teisi programme haldavad rahvusvahelised töörühmad, mis tegelevad HIV ja AIDSi probleemide, sooküsimuste, noorte kaasamise, inimressursi arendamise ja teabeteenustega. Lisaks koordineerib misjoni ja arengu osakond abi osutamist ligi 230 projektile, mida viivad ellu LMLi liikmeskirikud. Selles valdkonnas on osakonna põhiülesanne projekte rahastada ning toetada projektide teostajaid nende elluviimisel ja aruannete esitamisel.

Loobumata oma konfessionaalsest identiteedist, on LML rahvusvahelisel tasandil humanitaarabi osutades pidevalt järginud oikumeenilist lähenemisviisi.

Juba 1960. aastate alguses loodi Aafrika pagulaste abistamiseks teedrajav oikumeeniline struktuur: Tanganyika kristlik pagulasteenistus, mille LML asutas Kirikute Maailmanõukogu nimel ja koostöös Tansaania kristliku nõukoguga. Hiljem käivitati sarnane programm ka Sambias.

Samal ajal kujunes LMLi programm Hiina pagulaste abistamiseks Hongkongis ulatuslikuks sotsiaalteenuste programmiks, mis anti hiljem üle Hongkongi kristlikule nõukogule.

Aafrika 1970. aastate alguse suurte põuaperioodide tagajärgede leevendamiseks tulid kokku paljud kiriklikud osapooled, sh LML, KMN ja katoliiklik Caritas Internationalis koos oma riiklike esindustega, moodustades kirikute põuatoimkonna (Churches Drought Action in Africa). Sellest kasvas välja edasine ühistegevus, mis jõudis rahvusvaheliselt tasandilt ka näiteks Etioopia ja Eritrea kohalike kirikute koostööni. Praegusajal kinnitab LMLi jätkuvat oikumeenilist orientatsiooni osalemine kirikute abiühenduses Action by Churches Together.

Aastal 1970 võeti Eviani assambleel vastu inimõigusi käsitlev resolutsioon, millega loodi raamistik LMLi ja selle liikmeskirikute tegevuseks konfliktipiirkondades. Selle tulemuseks oli ulatuslik abi vabadusvõitluses osalevatele või selle tõttu kannatanud isikutele, eriti Mosambiigis, Angolas ja Namiibias. Muu hulgas abistati väljasaadetuid ja pagulasi, toetati repatrieerimist, rekonstruktsiooni, taastamist ja arengut, samuti eksiilis elavate inimeste ja vabadusvõitluses osalejate sotsiaalset ja vaimulikku teenimist. LML korraldas maailmateenistuse osakonna kaudu eksiilis elavate namiibialaste vaimulikku teenimist, tehes selleks koostööd Namiibia suuremate kirikute ja varjupaigariikide kristlike nõukogudega.

Aastal 1974 tegi maailmateenistuse komisjon tähelepanuväärse otsuse alustada tööd islamiriik Mauritaanias, mis kinnitas maailmateenistuse osakonna valmisolekut osaleda LMLi liikmeskirikute nimel abitegevuses kõikjal maailmas. Taolised programmid aitavad luua olulisi sidemeid nende riikide elanikega, kus kristlus ei ole enamususund. LMLi nõukogu kinnitas 1997. aastal, et LML peab inimõigusi oma humanitaar- ja arenguabiga seotud tegevuse lahutamatuks mõõtmeks.

Valitsustevahelised organisatsioonid ja riiklikud annetajad toetavad maailmateenistuse programme nii otse kui ka LMLiga seotud agentuuride kaudu märkimisväärsete summadega. LMLi maailmateenistus suunab need vahendid programmidesse, mis väljendavad kristlikku armastust abi vajava ligimese vastu.

Maailmateenistuse osakond teeb tihedat koostööd ka Ühinenud Rahvaste Organisatsiooniga. Juba LMLi esimene assamblee esitas ÜRO peasekretärile avalduse, milles väljendas muret pagulaste ja ümberasustatud isikute pärast. Samal aastal akrediteeriti LML ÜRO juures. Sellest sai alguse maailmateenistuse osakonna pikaajaline koostöö ÜRO agentuuridega, eriti ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ametiga (UNHCR). LMLi hinnangul täiendab tema töö ÜRO tegevust, kuna võimaldab osutada abi otse inimeselt inimesele. Selline lähenemisviis peab ka tulevikus jääma valitsuste ja valitsuste vaheliste organisatsioonidega loodavate partnerluste aluseks.

Ka eelolevatel aastatel jäävad rahvusvahelise humanitaarabi ülesanded sõltuma poliitilistest otsustest, majandusest ja looduskatastroofidest. Samuti mõjutavad seda kultuur, fundamentalism ja lõhed religioonide vahel. LML võib täita nende lõhede ületamisel „diakoonilise silla“ rolli, jätkates koos liikmeskirikutega ja nende nimel hädas olevate inimeste abistamist.

Praeguse seisuga tegutseb maailmateenistuse osakond (koos oma programmidega) 36 Aafrika, Aasia, Euroopa, Ladina-Ameerika ja Kariibi mere piirkonna riigis. Valdav osa selle 100 miljoni USA dollari suurusest eelarvest kulub humanitaar- ja arenguabi programmidele. Juhindudes eesmärgist seista vaeste ja rõhutute õiguste eest, on maailmateenistuse osakond kindlaks määranud oma töö kuus prioriteetset valdkonda:

  1. katastroofidele reageerimine ja nendeks valmistumine;
  2. kestlike kogukondade loomine;
  3. HIV ja AIDSi vastu võitlemine;
  4. rahu, lepituse ja inimõiguste edendamine;
  5. sugude vaheliste suhete uuendamine;
  6. keskkonnakaitse.

Nagu eespool mainitud, teevad luterlased seda tööd koos teiste kristlastega, mistõttu rahvusvaheline diakoonia on olnud algusest peale oikumeenilise liikumise tähtis osa. Aastal 1922 asutati Zürichis Ameerika Kristuse Kirikute Föderaalse Nõukogu ja Šveitsi Evangeelsete Kirikute Liidu egiidi all kirikutevahelise abi Euroopa Keskbüroo (Europäische Zentralstelle für kirchliche Hilfsaktionen), millega hiljem liitus ka teisi Euroopa kirikuid. Aastal 1928 kolis büroo Genfi ja ühines aastal 1945 Kirikute Maailmanõukoguga (KMN).

Kui Willem A. Visser’t Hooftile tehti 1938. aastal ettepanek hakata KMNi esimeseks peasekretäriks, seadis ta tingimuseks, et organisatsiooni juures luuakse kirikutevahelise abi osakond, sest „tugev oikumeeniline osadus pole võimalik ilma praktilise solidaarsuseta“. Aastal 1949, üks aasta pärast KMNi esimest assambleed Amsterdamis, teatas organisatsiooni keskkomitee, et kirikutevaheline abi on KMNi alaline kohustus, mida on kõige tõhusam täita oikumeeniliselt. Aastal 1971 anti sellele üksusele nimeks kirikutevahelise abi, pagulas- ja maailmateenistuse komisjon (Commission on Inter-Church Aid, Refugee and World Service, CICARWS).

Komisjoni ülesanne oli „aidata kirikutel väljendada solidaarsust oma inimjõu, materiaalsete ja vaimulike ressursside jagamise näol ning edendada sellist jagamist sotsiaalse õigluse, inimarengu ja inimeste puuduse leevendamise eesmärgil“. Kaheksakümnendate lõpus hakkas üksus järjest enam tähelepanu pöörama ennetusele ning aitas kirikutel ja nendega seotud rühmadel järele mõelda probleemide algpõhjuste üle ja otsida meetodeid, mis aitaksid inimeste raskusi mitmekülgsemalt leevendada. Seetõttu vähendas komisjon oma osalust projektides, kuid säilitas prioriteetsete projektide süsteemi, et leida oikumeenilise liikumise probleemidele praktilisi lahendusi. Aastal 1992 asendati komisjon uue üksusega, mis sai nimeks Sharing and Service (jagamine ja teenimine).

Nagu eespool märgitud, ajendasid Teise maailmasõja kannatused paljude riikide kirikujuhte looma rahvusvahelise humanitaarabi struktuure. Kuid juba enne seda, 1922. aastal oli Taanis asutatud kiriklik abiorganisatsioon Folkekirkens Nadhjelp, mis osutas abi Ida-Euroopas ja keskendus eriti sealsete vähemuskirikute toetamisele. Samal ajal ja hiljem seoses Teise maailmasõjaga loodi sarnaseid kirikutega seotud organisatsioone kõikjal maailmas. Mõned neist organisatsioonidest asutati algselt pärast sõda Euroopast saabuvate pagulaste vastuvõtmiseks ja asusid hiljem tegelema laiema rahvusvahelise diakooniaga.

1950. aastate lõpus pöördus paljude taoliste organisatsioonide tähelepanu lõunapoolsetes piirkondades tekkivatele iseseisvatele riikidele ning nende võitlusele vaesuse ja koloniaalstruktuuride vastu. Sündisid uued algatused. Saksamaa evangeelsed kirikud käivitasid 1959. aastal programmi „Leiba maailmale“ (Bread for the World). Praegu toetab see organisatsioon koostöös Aafrika, Aasia, Ladina-Ameerika ja Ida-Euroopa kohalike kirikute ja partnerorganisatsioonidega rohkem kui 1000 projekti, juhindudes motost „Õiglus vaestele“.

Ühelt poolt on sellised organisatsioonid abivahendiks nendele isikutele ja kogudustele, kelle arvates kristlik diakoonia ei tohi piirduda vaid lähedal asuvate ligimestega, vaid peab ulatuma kõikide kannatajateni. Teiselt poolt tegutsevad nad kohalike (või riiklike) kirikute organitena, nende volitusel ja juhiste kohaselt, lähtudes selgest eesmärgist võidelda vaesuse ja ebaõigluse vastu ning abistada selles võitluses oma partnereid. Seega võib organisatsioone käsitada vahendajatena, mis täidavad koguduseliikmetelt saadud diakooniatöö ülesannet koostöös maailma muudest osadest pärit sarnaselt meelestatud partneritega.

Alates 1960. aastatest saavad paljud taolised organisatsioonid rahalist toetust oma riikide valitsustelt ning on hakanud järjest enam osalema pikaajalises arengutöös. Uue olulise valdkonnana on nende töösse lisandunud huvikaitse. Seoses sellega on viimastel aastakümnetel toimunud muutusi selles, kuidas organisatsioonid ise oma tööd mõtestavad. Esiteks mõistavad nad selgemini oma rolli uuenemise tagant tõukajana nii kodumaal kui ka lõunariikides. Selle aluseks on parem arusaam vaesuse struktuursetest põhjustest ning sellest, et inimlike kannatuste algpõhjuseks on kõige sagedamini rõhumisele ja ebaõiglusele üles ehitatud süsteemid. Teiseks aitab see arusaam näha, et arengutöö ei ole midagi lihtsat, vaid selleks on vaja spetsiifilisi kutseoskusi.

Teise maailmasõja järel tekkis oikumeeniline diakoonia mitmepoolse koostöö vormis. See lähtus arusaamast, et ükski kirik ega organisatsioon ei suudaks sõjajärgse Euroopa probleeme üksinda lahendada. Alates 1970. aastatest on rahvusvahelise diakoonia kõige levinumaks vormiks kahepoolne koostöö, mida paljud eelistavad, kuna see võimaldab osapoolte otseseid kontakte.

Sageli eelistatakse kahepoolset koostööd põhjusel, et seda peetakse mitmepoolsest koostööst kiiremaks ja tõhusamaks. Teisalt ei ole ka kahepoolne tegevus probleemivaba. Mõned Aafrika kirikud teevad kahepoolset koostööd paljude partneritega, mis tähendab, et hulk tööd kulub iga partneri strateegiliste eesmärkide, aruandlusnõuete ja muu taolise arvesse võtmiseks. Mitmepoolse lahenduse korral oleks koostöö tõhusam. Lisaks võib probleeme tekkida kahepoolsete suhete võimuvahekordadega. Mitmepoolses koostöös osaleb rohkem partnereid ja võimu saab ühtlasemalt jaotada. Mitmepoolse koostöö eeliseks on ka võimalus tuua kokku rohkem osapooli ning jagada teadmisi ja kogemusi suuremas võrgustikus.

Kirjeldatud arengute mõjul on muu hulgas tekkinud soov tugevdada oikumeenilist koostööd. Alates 1990. aastate algusest on nn põhjariikide organisatsioonide esindajad regulaarselt kohtunud agentuurijuhtide võrgustiku (Heads of Agencies Network) raames, kuigi aja möödudes on üha enam väljendatud muret, et selle laua tagant puuduvad lõunariikide kirikud ja nende abiorganisatsioonid. Aastal 1995 loodi organisatsioon Action by Churches Together (ACT International), et pakkuda rahvusvaheliselt koordineeritud abi hädaolukordades. Aastal 2000 asutati Oikumeeniline Huvikaitse Liit (Ecumenical Advocacy Alliance, EAA), et koordineerida kirikute ja kirikuga seotud organisatsioonide rahvusvahelist tööd konkreetsete teemadega seotud huvikaitse valdkonnas (praegused teemad on HIV/AIDS ja toiduga kindlustatus). Sellele järgnesid püüdlused tugevdada koostööd arenguabi valdkonnas ja KMNil paluti seda protsessi juhatada.

1982. aasta Genfi konsultatsioonil „Kaasaegsed diakoonia käsitlused“ kirjeldati diakooniat kui oikumeenilist ressursside jagamise süsteemi, millel on kaheksa põhitunnust. Diakoonia:

  • on kiriku elu ja heaolu jaoks möödapääsmatult vajalik;
  • keskendub kohalikule tasandile;
  • on rahvusvahelises solidaarsuses ülemaailmne;
  • takistab ebaõiglaste struktuuride kasvu ja püsimist;
  • tegeleb struktuursete ja poliitiliste mõõtmetega;
  • osutab humanitaarabi ka väljaspool usklike osadust;
  • on mõlemapoolne;
  • vabastab inimesi, rõhutades nende võimestamist ja edendades osalust.

Allikas: From Inter-church Aid to Jubilee. A brief history of ecumenical diakonia in the World Council of Churches. WCC, Geneva 2002, lk 13

2007. aasta veebruaris moodustati allianss ACT Development kui „oikumeenilist arengutööd tegema kutsutud ja koostöö kasuks otsustanud kirikute ja nendega seotud organisatsioonide rahvusvaheline ühendus“, mille eesmärk on „edendada ja soodustada osalejate koostööd, et suurendada nende uuendava arenguabi tõhusust“.13

Aastal 2009 hõlmas ACT Development 70 organisatsiooni, mis tegelesid pikaajaliste arengueesmärkide saavutamisega enam kui 150 riigis. Kõikide organisatsioonide liidetud aastaeelarve oli ligikaudu 1,4 mld USA dollarit. Allianss keskendub pikaajalise arengu soodustamisele: selleks püütakse suurendada osalejate suutlikkust ja nendevahelist koostööd. Juba alliansi asutamise ajal oli selge, et humanitaarabi, arenguabi ja huvikaitse valdkondi on vaja omavahel tugevalt koordineerida ning eelistatavalt võiks seda teha üks rahvusvaheline agentuur. Sel põhjusel on tehtud palju tööd, et ACT International ja ACT Development üksteisega liita. Pärast hoolikat kaalumisprotsessi, mis hõlmas ka piirkondlikke konsultatsioone, otsustasid kahe alliansi assambleed suure häälteenamusega oma tegevused ühendada ning alustada 2010. aasta jaanuarist tegevust nime all ACT Alliance.

Üleilmastumise kontekstis juhindub oikumeeniline diakoonia üheksast piibellik-teoloogilisest lähtekohast. Oikumeeniline diakoonia:

  • peab lähtuma meie globaalsest ja lokaalsest kontaktist;
  • on üleskutse osaleda Jumala missioonis;
  • on prohvetlik diakoonia;
  • püüdleb uuenemise ja õigluse poole;
  • on lahutamatu osadusest;
  • on ülemaailmne diakoonia, mis kuulub kõigile inimestele ja kogu loodule;
  • hõlmab tervenemist, lepitust ja ülesehitust;
  • loob õiglasi suhteid, mõlemapoolsust ja üksteisega jagamist.

Meid on kutsutud olema ühtsed, kui me täidame Jumala missiooni, milleks on kaastundlik, lepitav, uuendav, õiglust otsiv ja prohvetlik diakoonia.

Allikas: Chris Ferguson and Ofelia Ortega: Ecumenical Diakonia. KMNi avaldamata dokument, 2002, lk 3

Pole kahtlust, et rahvusvaheline diakoonia on hädasti vajanud koordineerimist, ning nimetatud alliansside loomine on oluline samm selles suunas. Samal ajal on need algatused tekitanud üldisemaid küsimusi diakooniatöös esinevate vastastikuste kohustuste kohta. Üks murekoht puudutab võimu koondumist ning seda, kuidas tagada, et põhjariikide organisatsioonid ei hakkaks uutes struktuurides domineerima. Teine küsimus on seotud arengu mõistega ja uurib, kuidas alliansi ACT Development loomine seostub kirikute ja holistliku misjonikäsitusega. Kolmas küsimuste ring käsitleb professionaalse ja tõhusa töö olemust ning seda, kes otsustab, millal ja kuidas seda saavutada. Kuigi ACT International ja ACT Development peaksid olema diakoonia rahvusvahelised töövahendid, ei ole rahuldavalt vastatud küsimustele selle kohta, kas põhjariikide plaane, analüüse ja nõudeid peaks tegema lõunariikide kirikutele ja organisatsioonidele kohustuslikuks. Need teemad jäävad kindlasti ka edaspidi oikumeeniliste kõneluste päevakorda.

Addis Abebas 2008. aasta oktoobris toimunud LMLi rahvusvahelisel diakooniakonsultatsioonil tunnustati rahvusvahelises diakoonias jätkuvalt olulisi ülesandeid täitvate organisatsioonide pikka traditsiooni. Kuid samas lisati: „Rollide ja lähenemisviiside küsimuses tuleb veel jätkuvalt üksteisega nõu pidada.“ Konsultatsioonil soovitati otsida „uusi koostoimeid ja seoseid, et edendada lõuna- ja põhjariikide partnerite vahel ausat dialoogi uute vastastikku kasulike ja üksteist täiendavate koostöömudelite kohta misjoni ja diakoonia valdkonnas“.

Selles tegevuses omavad otsustavat kaalu käsitused, mis lähtuvad abivajajate õigustest ja nende käsutuses olevatest ressurssidest, kuna neis eeldatakse, et iga isik ja kohalik kogukond tervikuna suudab panustada midagi olulist sellesse, et tegevustel oleks kestlik tervikmõju.

4. Diakoonia meetodid

4.1 Metodoloogia tähtsus

Diakooniatöö hoolika planeerimise tähtsust on eespool juba rõhutatud. Planeerimise olulised osad on eesmärkide sõnastamine ja meetodite valimine. Sõna meetod pärineb kreeka keelest (meta + hodos), kus see tähendab reisimist või mööda teed käimist. Nii on metodoloogia keskmes küsimus, kuidas meetodeid kasutatakse, et jõuda soovitud eesmärgini.

Diakoonia praktika jaoks on metodoloogia küsimus väga oluline. Ükski meetod ei ole läbinisti neutraalne, vaid need kõik on koormatud mingite väärtushinnangutega. Seetõttu tuleb esimese ülesandena leida sellised töömeetodid, mis soodustavad osaluspõhiseid protsesse ja võimestamist ning kindlustavad diakooniatöö alusväärtusi.

Nn „kahtluse hermeneutika“ võib olla kasulik vahend, mille abil lisada diakoonia käsitlusse kriitilisi vaatenurki. Hermeneutika tähendab tõlgendusviisi ja see eeldab uurivat mõtlemist. Muu hulgas tuleks alati küsida: kelle huvid on sõnade ja tegude taga? Maailm ja selle probleemid paistavad erinevad olenevalt sellest, kas neid nähakse võimukandjate või tõrjutud rühmade vaatevinklist. Kaalutletud diakoonia peab olema sellest vastuolust teadlik ja võtma kuulda neid hääli, mida tavaliselt eiratakse. Selline teguviis kuulub hea piibelliku traditsiooni juurde ja näitab suunda prohvetlikule diakooniale.

4.2 Näha – järele mõelda – tegutseda

Ladina-Ameerika teoloogide kasutatav mudel „näha – järele mõelda – tegutseda“ on leidnud laialdast tunnustust kui vahend, mis aitab teooriat ja praktikat omavahel siduda. See on osutunud äärmiselt kasulikuks meetodiks ka diakoonia tegevuste planeerimisel ja elluviimisel.

Selle meetodi kohaselt jaguneb tehtav töö kolmeks järjestikuseks etapiks.

Esimene etapp on „näha“. Sellega peetakse silmas toimuva põhjalikku analüüsi sotsiaalteaduste ja muude asjakohaste teadusvaldkondade abil, et saada tõetruu pilt kontekstist, kus diakoonia aset leiab. Analüüsis tuleks esimeses järjekorras tähelepanu pöörata konkreetses olukorras elavate inimeste endi kogemustele ja tunnistustele. Kuidas näevad vaesed ja tõrjutud ise oma tegelikkust? Mida on õpitud diakoonia varasemast praktikast ja teistelt, kes on püüdnud saavutada ühiskonda uuendavaid arenguid? Mis on sellise sekkumise tugevad ja nõrgad küljed? Taolised küsimused aitavad päevavalgele tuua nn vaikset teadmist ja anda sõna neile, kelle seisukohad jäävad struktureeritud analüüsides tihtipeale arvesse võtmata.

Teise etapi eesmärk on „järele mõelda“ – kaasata praktika üle arutlemisse kristlikust identiteedist ja usust tulenevad mureküsimused ja impulsid. Kui esimene etapp on esmajoones analüütiline ja põhineb ilmalikel teadmistel, siis teine etapp on pigem hermeneutiline, kuna selles püütakse analüüsi tulemusi tõlgendada. Kuidas tunda ümbritsevates sündmustes ära aja märke, lähtudes Jumala sõnast ja Kristuses esitatud jumalariigi tõotusest?14 Mida me kristlastena peaksime tegema, juhindudes meile antud ülesandest osaleda Jumala holistliku missiooni täitmises? Millised oleksid selle ülesande täitmiseks sobivad diakoonia meetmed?

Selline järelemõtlemine aitab kirikul tõsta oma prohvetlikku häält, et mõista hukka ebaõiglus ja patt, ning kuulutada nii sõna kui ka teoga head sõnumit, mille kohaselt Jumal hoolib vaestest ja kannatajatest.

Mõnikord võib olla kasulik võtta teoloogilised tõlgendusvahendid appi alles sellel teisel etapil. Kui probleemidele lähenetakse kohe alguses teoloogiliselt, võib tulemuseks olla liiga kitsas vaatenurk. Analüütilise vaatlemise ja teoloogilise refleksiooni dialektiline koosmõju loob diakooniale tugeva interdistsiplinaarse aluse ning suurendab kutselise sotsiaalse sekkumise raames toimuva tegevuse lisandväärtust.

Kolmanda etapi eesmärk on „tegutseda“ – viia kahe esimese etapi tulemused ellu diakoonia praktikas. Tänu sellele on tegevus loodetavasti analüütilisem ja distsiplineeritum, paremini fokuseeritud ja tõhusam.

Kuigi kirjeldatud meetod koosneb kolmest etapist, tuleks meeles pidada, et juba esimene etapp saab alguse praktilisest tegevusest ning kolmas etapp peaks omakorda välja jõudma praktika üle järelemõtlemiseni. Seega on tegemist ringprotsessiga. Samas see ei tähenda, et protsess püsib käigus ainult iseenese jõust, sest sellega peaksid kõigil etappidel kaasas käima ka kriitilised seisukohad ja küsimused.

4.3 Kodanikuvastutuse kasvatamine

Diakoonia eesmärke käsitlevas jaotises (III peatüki 1. osa) esitati küsimus, kas diakooniatöö peaks olema suunatud üksikisikule, rühmale või tervele kogukonnale. Kui pikka aega on kiputud eelistama tervet kogukonda kaasavaid tegevusi, siis uusimate kogemuste põhjal on oluline ka isikukeskne lähenemisviis. Sageli ei olegi vaja neid variante lahus käsitleda, vaid pigem tuleks otsida võimalusi nende suurema koosmõju saavutamiseks.

Ühe näite sellise koosmõju kohta võib leida apartheidiaegsest Lõuna-Aafrika Vabariigist. Mustanahalised lõuna-aafriklased kannatasid sageli ebaõigluse all, kuna valged tööandjad ei lubanud neil oma õigusi teostada. Selles olukorras käivitasid mõned diakooniatöö osapooled programme poliitika muutmiseks ja õigusabi osutamiseks. Linnades korraldati kampaaniaid inimeste teadlikkuse suurendamiseks ja nende võimestamiseks, et nad oskaksid oma õigusi kaitsta. Samal ajal pakuti õigusabi isikutele, kes vajasid dokumente, mis tagaksid neile tööalaselt või ühiskondlikult parema kaitse.

Sarnaseid kogemusi võib leida Ladina-Ameerikast seoses nn kodanikuvastutuse kasvatamise (hisp construir cidaddania) ühisalgatustega, mille ajendiks oli ettekujutus heast ühiskonnast. Kodanikuvastutust mõistetakse kui inimese teadlikkust oma õigustest, mis annab talle võimaluse osaleda aktiivselt ühiskonnaelu korraldamises. Puuduliku kodanikuvastutusega kaasneb ühiskonnaelust ja otsustamise juurest eemale tõrjumine ning nõrgem positsioon oma sotsiaalses grupis. Kodanikuvastutuse kasvatamine tähendab niisiis algatusi ja protsesse, mille abil inimesed ise ennast võimestavad, et hakata täitma ühiskonnas uusi rolle nii oma huvisid kaitstes kui ka aktiivselt ühiskondlikes ja poliitilistes liikumistes osaledes.

Kõnealust probleemi võib kohata peaaegu kõikjal maailmas. Ida-Euroopa rahvad on mõistnud, et kommunismiaegsete kogemuste tõttu peavad nad õppima, kuidas ühiselt initsiatiivi haarata ning ühiskonnaelus osalevateks vastutustundlikeks kodanikeks kasvada. Samal ajal osaleb paljudes lääneriikides järjest vähem inimesi organiseeritud poliitilises tegevuses ja traditsioonilised vabatahtlikud organisatsioonid kaotavad liikmeid.

Diakooniline kodanikuvastutuse kasvatamise püüd on ajendatud just nendest ühiskondlikest ja poliitilistest probleemidest. Aga ühtlasi juhindub see vanast katekismuse traditsioonist, mis ütleb meile kümnest käsust lähtudes, kuidas me kodanikena peaksime elama.

Kodanikuvastutuse kasvatamise meetod koosneb kolmest põhielemendist: huvikaitse, haridus ja mobiliseerimine. Need kõik rikastavad uuenemise protsessi, millel on palju eri tasandeid. Isiklikul tasandil peavad inimesed üle saama alaväärsustundest või fatalismist, mille tõttu nad lepivad oma saatusega mingeid küsimusi esitamata. Ühiskondlikul tasandil on vaja suurendada üldist teadmiste ja oskuste taset ning õpetada inimestele organiseeritud ühistegevuses osalemist. Sealjuures on äärmiselt oluline vältida inimestega manipuleerimist, näiteks et nad ei hakkaks lihtsalt matkima oma koolitajate mõtteviisi. Tegelik võimestamine annab inimestele võime kujundada ise oma arvamusi, isegi kui need lähevad vastuollu projektide korraldajate mõnede ootustega.

Uuringud näitavad, et kodanikuvastutuse kasvatamine on väga oluline ühiskonna demokraatliku pädevuse suurendamiseks. Demokraatiat tuleb ehitada altpoolt üles. Võimestatud kodanikud teavad, kuidas tavainimeste õigustega arvestada ja nende toetuseks sõna võtta. See hõlmab nii juriidilisi, majanduslikke, sotsiaalseid kui ka kultuurilisi õigusi. Võimestatud kodanikud teavad, mida teha, et mõjutada nende jaoks olulisi otsuseid ja poliitikaid. Nad on kursis võimalustega, kuidas valitsustelt aru pärida, ning nende soov on saavutada mitmerahvuselises ja pluralistlikus ühiskonnas rahumeelne kooselu.

4.4 Kogukonna ehitamine

Kodanikuvastutuse kasvatamine ja kogukonna ehitamine on omavahel tihedalt seotud. Teatud kindla rühma, näiteks füüsilise puudega inimeste abistamiseks algatatud projektid suurendavad lõppkokkuvõttes terve kogukonna heaolu. Mõnes olukorras suudab diakoonia tekitada võimalusi poliitilisteks algatusteks, nagu juhtus näiteks Kesk-Ameerikas 1980. aastate sõjalise diktatuuri ajal. Seetõttu ei saa ühtegi diakoonia meedet vaadelda lahus selle ühiskondlikust ja poliitilisest kontekstist.

Kogukonna ehitamisest on saanud üks rahvusvahelise diakoonia oluline tegevussuund. Selle eesmärk on pakkuda tehtavas töös osalemise ja sellest kasu saamise võimalusi tervele kogukonnale, mitte üksnes ühele eelistatud rühmale. Metodoloogiliselt eeldab see, et kogukonnatööga hõlmatakse võimalikult palju valdkondi: veevarustus ja kanalisatsioon, toiduga kindlustatus, keskkond, haridus, sooküsimused jne. Olenemata sellest, kas diakooniatöö algab hädaabist, taastamistöödest, katastroofiks valmistumisest või mõnest muust arenguabi valdkonnast, peavad kõik jõupingutused olema omavahel seotud nii, et see soodustaks osaluspõhist terviklähenemist.

Taoline terviklähenemine lähtub arusaamast, et kõik erinevad valdkonnad on üksteisega seotud ja kestlik areng on võimalik üksnes juhul, kui tegeletakse nende kõigiga. Loomulikult on see ülimalt suur eesmärk ja ükski osapool üksinda ei suudaks sedavõrd erinevate ülesannetega toime tulla. Seetõttu on äärmiselt oluline luua võrgustikke ja teha koostööd kohalike partneritega.

Viimastel aastakümnetel oleme õppinud, et kestlik areng on võimalik vaid siis, kui kohalikud osapooled on tugevalt kaasatud ja ise olukorra muutmisest huvitatud. Sel põhjusel on kogukonna ehitamise eesmärk võimestada nii üksikisikuid kui ka terveid rühmi, et anda neile oma kogukonnas muutuste tegemiseks vajalikud oskused. Sageli on nende oskuste sisuks suure hulga inimeste koondamine ühise eesmärgi nimel, et sel moel poliitilist mõjuvõimu kasvatada. Kogukonna ehitajatel peab olema oskus töötada üksikisikutega, aga ka võime kujundada kogukonna seisukohti laiemas ühiskondlikus kontekstis.

Diakooniatöötajate jaoks on alati keeruline leida õiget tasakaalu oma isikliku rolli ja mõjuvõimu ning kohaliku kogukonnaga arvestamise vahel. Seetõttu on väga oluline, et nad oskaksid ennast tagasi hoida, teisi kuulata ning oleksid valmis otsima ühiseid lähenemisviise ja lahendusi. Väljastpoolt peale sunnitud lahendused ei toimi. Need vähendavad isikute ja kogukonna iseseisvust ning alaväärtustavad kodanikuvastutuse juurde kuuluvaid teadmisi ja otsustusvõimet. Seepärast püüavad diakooniaga tegelevad organisatsioonid ja muud osapooled tänapäeval võtta keerukate projektide elluviimisel pigem väiksema rolli ning leida selle asemel kohalikke partnereid, kes ümbritsevat olukorda hästi tunnevad.

Veel üks probleem on seotud olukordadega, kus diakooniatöö puutub kokku selliste tundlike teemadega nagu maaomand, sooküsimused või mõned kultuuritavad (nt naiste suguelundite moonutamine). Kui otsekoheselt võivad diakooniatöö tegijad neil teemadel sõna võtta? Kas nad peaksid oma autoriteeti kasutades juhtima tähelepanu neis olukordades valitsevale ebaõiglusele või tähendaks see juba nende volituste ületamist? Või kui nad otsustavad neist teemadest vaikida, kas see tähendaks diakooniatöö prohvetliku mõõtme hülgamist?

Viimastel aastatel on selgeks saanud, et diakooniatöö peab järgima õigustel põhinevat lähenemisviisi. LMLi maailmateenistus käsitab õigustel põhinevat lähenemisviisi oma tegevuse ühe peamise strateegilise meetodina.

Õigustel põhinev lähenemisviis eeldab esimeses järjekorras nii võimuta kui ka võimukate inimrühmade teadlikkuse suurendamist nende õigustest. Arengueesmärgid on ühtlasi ka inimõiguseesmärgid. Arengu kontekstis inimõiguste rõhutamine aitab keskenduda struktuursele ebaõiglusele, mis põhjustab ja põlistab vaesust ja tõrjutust. Teadlik tuginemine inimõigusnormidele ja ‑eesmärkidele aitab tagada, et arenguprogrammide koostamisel ja rakendamisel pööratakse piisavalt tähelepanu vaesuse ja tõrjutuse algpõhjustele ning arengutegevuse mõõdupuuks ei võeta üksnes kitsaid tehnilisi eesmärke. Lisaks vähendab selline lähenemisviis ohtu, et vaestes nähakse üksnes hädalisi heategevusobjekte.15

On selge, et diakoonia praktika ei saa kunagi varjata oma kristlikku identiteeti, aga ta ei saa ka eitada oma alusväärtusi ega pühendumist õiglusele ja inimväärikusele. Kuidas seda tegelikkuses saavutada, sõltub juba kohalikust kontekstist.

4.5 Võrgustike loomine

Kodanikuühiskond on viimastel aastatel muutunud oluliseks jõuks, mis aitab edendada inimeste osalust ja ühiskondlikke muutusi. Mõnikord nimetatakse kodanikuühiskonda ka „kolmandaks sektoriks“ riigi ja tulundussektori kõrval. Kodanikuühiskonna tugevdamine tähendab nende kahe teise mõjuvõimu vähendamist, nagu nähtub ka järgmisest määratlusest.

„Mõiste „kodanikuühiskond“ viitab ühiste huvide, eesmärkide ja väärtuste ümber toimuvale vabatahtlikule kollektiivsele tegutsemisele. Teoorias erinevad selle institutsionaalsed vormid riigi, perekonna ja erasektori omadest, kuigi praktikas on riigi, kodanikuühiskonna, perekonna ja erasektori vahelised piirid sageli keerulised, hägused ning vaieldavad. Harilikult hõlmab kodanikuühiskond erinevaid ruume, tegutsejaid ja institutsionaalseid vorme, mis erinevad üksteisest oma ametlikkuse, autonoomia ja võimu ulatuse poolest. Kodanikuühiskondi asustavad sageli organisatsioonid, nagu registreeritud heategevusseltsid, valitsusvälised arenguorganisatsioonid, kogukonnarühmad, naisorganisatsioonid, usulised organisatsioonid, erialaühendused, ametiühingud, eneseabirühmad, sotsiaalsed liikumised, ärilised ühendused, koalitsioonid ja huvikaitserühmad.“16

Kodanikuühiskonna üldtunnustatud põhiülesanne on tugevdada ühiskonna horisontaalseid struktuure, et edendada seeläbi demokraatlikke põhimõtteid. Samuti on täheldatud, et riigivalitsemise kvaliteeti parandab valitsusväliste sõltumatute võrgustike olemasolu.

Kirikud ja usuorganisatsioonid on kodanikuühiskonna olulised osapooled. See sektor annab kirikutele uue võimaluse võtta ühiskonnas aktiivne roll, mis varem oli sageli välistatud (eriti Euroopas), sest kirik oli ise riigivõimu osa. Kodanikuühiskonna osapoolena ei püüa kirik enam saavutada hegemoonset võimu, vaid otsib võimalusi rääkida kaasa olulistel ühiskondlikel teemadel ja suurendada teenimise läbi üldist heaolu.

Diakoonia jaoks annab kodanikuühiskond ainulaadse võimaluse mõjutada tervet ühiskonda. Diakoonia algatusi võib pidada koguni uut tüüpi avaliku vastutuse teerajajaks. See on seotud alusveendumusega, et diakoonia üksinda ei suuda kunagi kõiki inimeste ja ühiskonna probleeme lahendada, vaid peaks sõlmima liite kõikide heasoovlike inimestega. Sellises liidus tuleks austada ja soosida iga partneri sisemist vabadust. Kodanikuühiskond annab hea võimaluse võrgustike loomiseks ja teabevahetuseks ning diakooniatöö osapooled peaksid selle võimalusega tutvuma ja siduma oma töö selle laiema ühiskondliku tegevusega.

Lisaks annab kodanikuühiskond võimalusi huvikaitseks. Kui diakoonia ise ei suuda õigluse küsimustele piisavalt tähelepanu tõmmata, võib abi olla sidemetest teiste osapooltega. Sama võib öelda riigistruktuuridega suhete loomise kohta. Mõnes riigis on minevikukogemuste mõjul tekkinud poliitilise võimu suhtes sügav usaldamatus, samas kui teisal on kirikud olnud väga riigitruud, vahel koguni liigselt allaheitlikud. Sellistes kontekstides on võimalik luua mitmesuguseid liite, soovitavalt sarnaselt mõtlevate osapooltega. See annab riigi esindajatega peetavale dialoogile rohkem kaalu ning võib parandada ka riigis toimuva üldise avaliku mõttevahetuse kvaliteeti ja sisukust. Samal ajal toob see kirikute ja nende diakooniatöö probleemküsimused paremini nähtavale.

4.6 Vastutuskohustus

Mõlemapoolset vastutust nimetatakse sageli üheks rahvusvahelise diakoonia põhiväärtuseks. Vastutuskohustuse all peetakse silmas osapoolte vastutust üksteise ees, näiteks kahe või enama partneri koostöös. Üldjuhul hõlmab vastutuskohustus kahte põhielementi: aruandmine ja jõustamine. Neist esimene tähendab kohustust oma otsuseid ja tegusid põhjendada ning teine võimet tagada, et kokkulepitud tegevused ka tegelikult ellu viiakse.

Kui vastutuskohustus on vastastikune, annab see kõigile partneritele võrdse õiguse nõuda teiselt kokkulepitud kohustuste täitmise eest vastutamist. Tegelikkuses see küll alati nii ei ole, sest partnerid ei pruugi olla suhetes võrdsel positsioonil. Traditsiooniliste annetaja-vastuvõtja suhetega kaasneb ebavõrdne võimu ja otsustusõiguse jaotus, mistõttu nende väärtus on kaheldav, eriti diakooniatöö puhul.

Teisest küljest tuleb kindlasti rõhutada, et diakooniatöö jaoks on väga oluline juhtimispädevus ja tegevuste tõhusus, mille saavutamiseks on vastastikune vastutuskohustus äärmiselt vajalik. Ilma sellise pädevuseta ei jõua ka kõige paremad kavatsused käegakatsutavate tegevusteni.

Nüüdisajal kasutavad põhjariikide rahastamisorganisatsioonid ja nende partnerid lõunariikides juhtimispädevuse suurendamiseks ja töömeetodite täiustamiseks kasuliku vahendina ühise planeerimise, seire ja hindamise meetodit (Joint Planning, Monitoring and Evaluation, PME). Selle eesmärk on „tõhustada sisemisi töömeetodeid, et nappe vahendeid vaesuse ja ebaõiglusega võitlemiseks optimaalselt ära kasutada“, ning lisaks „parandada lõunariikide organisatsioonide ja põhjariikide rahastamisasutuste teabevahetust seeläbi, et rakendatakse ühtsed juhtimisinfo süsteemid, võetakse vastutuskohustuse kõrval suund ka õppimisele ning tagatakse, et ühiste arengueesmärkide nimel koos töötavad partnerid vahetavad asjakohast infot projekti olulisi etappe arvestades õigeaegselt“.17

Poliitikute ja rahvusvaheliste organisatsioonide esindajate poolt Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) egiidi all 2005. aastal allkirjastatud Pariisi deklaratsioon on kaalukas näide sellest, kuidas ühine soov tõsta abi kvaliteeti ja suurendada selle mõju arengule väljendub kõige kõrgemal poliitilisel tasandil. Üks deklaratsiooni tähtsamaid põhimõtteid on vastutusmehhanismide tugevdamine, et doonorid ja abisaajad oleksid üksteise ees vastutavad ning võetud kohustuste täitmist oleks võimalik avalikult kontrollida.18

Selliseid püüdlusi ei tuleks käsitada välispartnerite nõudmistena. Taoline oht on olemas, kuna nemad esindavad võimu ja võivad toetuse andmise lõpetada, kui nende partnerid lõunariikides ei täida teatud nõudmisi. Kõik osapooled peaksid planeerimise ja vastutuskohustuse põhimõtteid rakendama pigem põhjusel, et sellega toetavad nad iseendi tugevusi, väärtusi ja oskusi. Oluline on üksteisega suhelda ning selles dialoogis peaks olema võimalik ausalt rääkida ka võimu ebaühtlasest jagunemisest osapoolte vahel.

Tõhusat juhtimist ja häid töömeetodeid on vaja tehtava töö enda pärast. Diakooniaalast kutsepädevust tuleks tõsta eelkõige selleks, et mitte alavääristada sellesse töösse kaasatud ja parema elu eest võitlevaid inimesi. Ka kirikutes on vaja rohkem vastutuskohustust. Ei ole vastuvõetav, kui mõned kirikujuhid ütlevad, et nemad „vastutavad ainult Jumala ees“, ning jätavad esitamata rahaliste vahendite kasutamise aruanded. Kirikujuhid peaksid olema selles vallas eestvedajad ning vastutustundliku ja läbipaistva majandamise eeskujuks.

Üks projektitööga sageli seotud probleem seisneb selles, et korraldaja tahaks tihtipeale teha rohkem kui olemasolevate vahenditega võimalik. Siin on väga oluline hea planeerimine. Sellel etapil võib teha TNVO-analüüsi19 või kasutada mõnda muud analüüsimeetodit, nt olemasolevate vahendite hindamine (asset assessment) või hindav uurimine (appreciative inquiry). See aitab välja selgitada projekti korraldaja suhtelisi tugevaid külgi, sest tegevuste planeerimisel ei tohiks lähtuda ainult kindlaks tehtud vajadustest, vaid ka olemasolevate tugevuste ja ressursside analüüsist. Suure tõenäosusega muudab see projekti paremini hallatavaks ja kestlikumaks.

Kirikutel ei ole lihtne otsustada, et pigem teha vähem, aga paremini. Samas on oluline meeles pidada, et lisaks kirikule tegutseb ka palju teisi organisatsioone ja diakoonia ei suuda lahendada kõiki ühiskonna probleeme. Sel põhjusel on oluline teha koostööd teiste osapooltega. Lisaks on kirikute jaoks üha aktuaalsem vajadus keskenduda oma tegevuses nendele valdkondadele, kus diakooniatööst on kõige rohkem abi.


1 Dictionary of the Ecumenical Movement, WCC Publications Geneva 2002, lk 305.

2 Aastal 1990 toetas KMN Koreas Seoulis õigluse, rahu ja loodu kaitse konverentsi korraldamist. Aastal 1991. toimunud Canberra assambleel avaldas KMN sellele protsessile tugevat toetust ning moodustas õigluse, rahu ja loodu kaitse üksuse.

3 Mission in Context, lk 32.

4 Ibid., lk 32–33.

5 Ibid., lk 33.

6 Robert J. Schreiter: Reconciliation: Mission and Ministry in a Changing Social Order. Maryknoll 1992.

7 Lõuna-Aafrika kogemustel põhineva teoloogilise lepituseanalüüsi on esitanud John W. de Gruchy: Reconciliation. Restoring Justice. Minneapolis 2002.

8 Rodney Stark: The Rise of Christianity. A Sociologist Reconsiders History. 1996

9 Johannesburg report, lk 54.

10 “Saksamaa kõigi linnade raehärradele, et nad peaksid kristlikke koole asutama ja ülal pidama” (1524), 1. osa. Tõlkinud Anne Burghardt. Kirik & Teoloogia, 6. oktoober 2017, http://kjt.ee/2017/10/saksamaa-koigi-linnade-raeharradele-et-nad-peaksid-kristlikke-koole-asutama-ja-ulal-pidama-1524-1-osa/.

11 Sõna “oikumeeniline” tuleneb kreekakeelsest sõnast oikumene, mis tähendab “asustatud maailm” või “kogu maailm”.

12 Järgnev ülevaade põhineb Brian Neldneri ettekandel, mille ta esitas 1997. aasta juunis arenguhariduse foorumil. LMLi maailmateenistuse ajaloo kohta vt ka “Let Us Help One Another: Service in the LWF”, in Jens Holger Schjorring, Prasanna Kumari, Norman A. Hjelm (Eds.): From Federation to Communion. The History of the Lutheran World Federation. Fortress Press, Minneapolis 1997, lk 85–141.

13 www.actdevelopment.org/pages-en/documents-en.html

14 Mission in Context, lk 23.

15 Uphold the Rights of the Poor. Global Strategy 2007-2012. LWF World Service, Geneva 2007, lk 9.

16 Londoni Majandus- ja Politoloogiakooli määratlus: www.lse.ac.uk/collections/CCS/ what_is_civil_society.htm.

17 Building bridges in PME. Guidelines for good practice in the planning, monitoring and evaluation of community-based development projects implemented by Southern NGOs with support from European Ecumenical Agencies. Published by ICCO, The Netherlands 2000. Idem lk 6.

18 Pariisi deklaratsiooni kohta võib lisateavet leida aadressil www.oecd.org

19 TNVO-analüüs tähendab tugevuste, nõrkuste, võimaluste ja ohtude kindlakstegemist.


Dokument jätkub ja lõpeb ajakirja järgmise nädala numbris.


Originaal: „Diakonia in Context. Transformation, Reconciliation, Empowerment“, toimetamine: misjoni- ja arenguosakond, Luterlik Maailmaliit, 2009, toimetaja: õp dr Kjell Nordstokke Luterliku Maailmaliidu nimel. Tõlkinud Alar Helstein, toimetanud Urmas Nõmmik. Tõlge ilmub Luterliku Maailmaliidu loal ja koostöös EELK konsistooriumi välissuhete komisjoniga .

Luterlik Maailmaliit – luterlik osadus – ühendab maailma luterlike kirikute enamikku: 145 kirikut 98 maalt kokku enam kui 74 miljoni liikmega. Eesti Evangeelne Luterlik Kirik on liige 1963. aastast, väliseesti luterliku kiriku kaudu ka asutajaliige (1948). Vt ka: Luterlik Maailmaliit, Kirik & Teoloogia nr 111/ 24.1.2014.

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English