„Kui nüüd selsamal nädala esimesel päeval oli õhtuaeg ja seal, kuhu jüngrid olid kogunenud, olid uksed lukus, sest nad kartsid juute, tuli Jeesus, jäi seisma nende keskele ja ütles neile: „Rahu teile!“ Kui ta seda oli öelnud, näitas ta neile oma käsi ja külge. Siis said jüngrid rõõmsaks Issandat nähes. Jeesus ütles nüüd neile taas: „Rahu teile! Nõnda nagu Isa on läkitanud minu, nõnda saadan ka mina teid.“ Kui ta seda oli öelnud, puhus ta nende peale ja ütles neile: „Võtke vastu Püha Vaim! Kellele te iganes patud andeks annate, neile on need andeks antud, kellele te patud kinnitate, neile on need kinnitatud.“
Aga Toomas, keda nimetatakse Kaksikuks, üks kaheteistkümnest, ei olnud nendega, kui Jeesus tuli. Teised jüngrid ütlesid nüüd talle: „Meie oleme näinud Issandat.“ Aga tema ütles neile: „Kui ma ei näe tema käte sees naelajälgi ning ei pista oma sõrme naelte asemeisse ega oma kätt tema külje sisse, ei usu ma mitte!“ Ja kaheksa päeva pärast olid ta jüngrid taas kodus ja Toomas nendega. Uksed olid lukus, aga Jeesus tuli, jäi seisma nende keskele ja ütles: „Rahu teile!“ Seejärel ta ütles Toomale: „Pane oma sõrm siia ja vaata minu käsi ning pane oma käsi ja pista mu külje sisse ning ära ole uskmatu, vaid usklik!“ Toomas vastas talle: „Minu Issand ja minu Jumal!“ Jeesus ütles talle: „Kas sa usud seepärast, et sa oled mind näinud? Õndsad on need, kes ei näe, kuid usuvad.“
Jeesus tegi jüngrite ees veel palju muid tunnustähti, mida ei ole sellesse raamatusse kirja pandud, aga need on kirja pandud, et te usuksite, et Jeesus on Kristus, Jumala Poeg, ja et teil uskudes oleks elu tema nimes.“ (Jh 20:19–31)
Head lugejad! Kirikukalendris jutluse aluseks seatud tekst pärineb evangeeliumist Johannese järgi ja kujutab endast tegelikult selle raamatu algset lõppu. Me lugesime Jeesuse ilmumistest jüngritele ning lõppsõnas tõstetakse esile raamatu koostamise eesmärk (kursiivid T.-A.P.): „et te usuksite, et Jeesus on Kristus, Jumala Poeg, ja et teil uskudes oleks elu tema nimes“.
Siin on kohane meenutada raamatu hümnilaadset eessõna (kursiivid T.-A.P.): „Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal.“ (1:1) „Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel, ja me nägime tema kirkust nagu Isast Ainusündinu kirikust, täis armu ja tõtt.“ (1:14) „Keegi ei ole iialgi näinud Jumalat. Ainusündinud Poeg, kes on Isa rinna najal, tema on meile teate toonud.“ (1:18) Eessõna ja lõppsõna sõnastavad võtme evangeeliumi jutustuse lugemiseks – see on niisiis tervikuna tunnistus Jeesusest kui Jumala ilmutusest.
Kui lõppsõnas on juttu „tunnustähtedest“, mida Jeesus jüngrite ees tegi ning mis on kirja pandud, et raamatu lugejad usuksid, siis ei ole sellega mõeldud üksnes neid vahetult eelnenud ilmumisi jüngritele. Eestikeelses tõlkes kasutatud sõna „tunnustäht“ on mõnevõrra eksitav. See võib viia mõtted sellele, et usu sisuks ja aluseks on Jeesuse tegude hulgas mingid erilised üksikud teod, näiteks surnuist ülestõusmine, käimine läbi suletud uste või läbi seinte (nagu tegi üle linna Vinski). Kreekakeelses originaalis on kasutatud sõna semeia – märgid. „Tunnustähtedeks“ ehk „märkideks“ nimetatakse kõike, mis Jeesus tegi ja ütles – tervet Jeesuse lugu. Niisiis rõhutan veel kord: kogu Johannese evangeeliumi sisu märgib Jeesuse kirkust – tähendab seda, et Jeesuses saab avalikuks Jumal.
*
Vaadakem aga pisut lähemalt jutluse aluseks olevas tekstilõigus kätketut. Jeesuse järgijad – tema elu lähimad tunnistajad – olid olnud tunnistajaks ka tema ristilöömisele ja surmale. Jeesuse surma järel olid nad kurvad ja mures oma turvalisuse pärast. Nüüd kirjeldatakse, kuidas Jeesus tuleb läbi kinniste uste nende juurde, õnnistab neid rahuga ja näitab ennast. Jüngrid näevad teda ja tunnevad neile ilmunus ära ristilöödud Jeesuse, Issanda. Jeesus tuleb ja näitab end jüngritele, kes olid kaotanud julguse ega uskunud. Jüngrid identifitseerivad Jeesuse Jeesusena, tunnistavad Issandana ristilöödut. Need, kes olid näinud Jeesust ristilööduna ja surnuna, näevad teda nüüd ülestõusnuna. Sama kordub nädal aega hiljem, kui Jeesus ilmub Toomale.
Jeesuse ilmumine Toomale on teinud Tooma kuulsaks kui uskmatu Tooma. Kas Toomas on hingesugulane, eeskuju või õigustus kõigile kahtlejatele? Kas Tooma loos vastandatakse n-ö tõendipõhist usku ja n-ö puhast usku – „usku ilma nägemiseta“? Inglise keeles on ütlemine „seeing is believing“ – „nägemine on uskumine“; eestlane ütleb „oma silm on kuningas“. Kas Jeesus sõitleb Toomaga uskmatuse pärast? Sellepärast et too tahab katsuda Jeesuse ristiarme? Kas Jeesus tahab öelda, et ilma nägemata uskumine on parem? Kõigile neile küsimustele tuleks vastata pigem eitavalt.
Jeesus tuleb, õnnistab rahuga ning näitab end ka Toomasele, kes on üks kaheteistkümnest jüngrist – ainus, kes ei olnud kohal esimesel korral. Kõigile kaheteistkümnele jüngrile, kes olid olnud Jeesuse elu ja surma tunnistajaks, ilmub ristilöödu ülestõusnuna. Toomas vastab tunnistusega: „Minu Issand ja minu Jumal!“ Toomas ühineb ülejäänud üheteistkümne tunnistusega ülestõusnu „nägemise“ tõttu. Kõik nad näevad Jeesust Issandana. Nad näevad ristilöödus Jumalat.
Jeesuse viimased sõnad ei ole mitte kriitilise puändiga osutamine sellele, milline on nn uskmatu Toomase usust parem usk. Jeesuse viimased sõnad on hoopiski tõotus: „Õndsad on need, kes ei näe, kuid usuvad.“ Ka nende usk, kes ei ole jüngrid nende kaheteistkümne mõttes – kes ei ole sel kombel olnud Jeesuse saatjateks tema eluajal ega ole näinud tema ristilöömist ja ilmumisi –, ka nende usk on samamoodi usk ülestõusnusse. Ka nende usk on usk ristil „kirgastatud“ Jeesusesse, usk Isa juurde läinud Poega. Temasse uskujatena on nad Pojas ja Poeg neis, nad on osalised Poja armastuses Isa vastu, Isa ja Poja üksolemises (vrd 17:20–26).
Selles mõttes on see nägijate-jüngrite tunnistus hädavajalik. Ülestõusnu tuvastamine ristilöödud Jeesusena – teisiti üteldes: Jeesust kui Jumala ilmutust – tunneme me üksnes jüngrite tunnistuse vahendusel. Üksnes nende tunnistuse tõttu, kes nõnda „nägid“ ristilöödu ilmumisi, saavad hilisemad põlved jõuda taipamiseni, et Jeesus on Issand ja Jumal. Ja seetõttu pöördubki Johannese evangeeliumi lõppsõna otsesõnu tulevaste lugejate poole: jüngrite tunnistustest on koostatud see raamat. Raamatu eesmärgiks on, et lugejad liituksid Toomase usu tunnistusega: Jeesus on Jumal – Jeesus on Kristus. Selles usus – selles nimes – on elu ja õndsus.
* *
Selles usus – selles nimes – sisaldub kokkuvõetult kogu Jeesuse lugu – kõik tema elusuhted, mis on kantud suhtest Isaga. Kogu Jeesuse lugu, mis kulmineerub surmaga ristil, on Jumala avalikukssaamise lugu. Jumal ei saa seega nähtavaks mitte üksnes n-ö üleloomulikus surnu elluärkamises – elus teispool surma. Kristlikku usku ei saa taandada ülestõusmisusuks, nagu oleks kristlik usk mingite üleloomulike faktide uskumine lisaks loomulikele. Seetõttu võib ülestõusmispühade iseloomustamine kristlaste kõige tähtsama pühana eksitada. See võib toita väärarusaama, et kristlased usuvad Jumalat, kuna Jumal on kõigevägevam ja kõige kõvem – n-ö supermacho, kes suudab kõike teha ning saab surmastki jagu.
Nii võidakse mõelda, et kristlased usuvad Jumalat, kuna see vägev-kõva Looja-Jumal kehtestab kõige kõvema seaduse – loomuseaduse. See seadus määrab loomuliku ja loomuvastase. Loomuseadused on ligipääsetavad tervele talupojamõistusele lahus usust või uskmatusest. N-ö objektiivsete loomuseaduste rikkumise tagajärjeks on elu rikkumine ja hävitamine, olgu isikliku elu või ühise elu. See on märk ebamoraalsest ehk vääritust tahtest, mis küll saaks, kuid ei taha teha seda, mis on õige ja loomulik. Nii võib kristlus moonduda halastamatuks ja kõvaks võitluseks nn elukultuuri eest koalitsioonis teiste tervemõistuslike mittepehmodega. Moondunud kristluse tunnustäheks on kultuurisõda – võitlus n-ö loomulike püsiväärtuste kaitsmise ja propageerimise eest.
Jutluse alustekst rõhutab aga jüngrite tunnistust, et ülestõusnu on ristilöödu. Niisiis veel kord võetakse kokku ja rõhutatakse, et Jeesuse ristisurm ei ole mitte sündmus, kus Jumal oleks kaugel või eemal, vaid selles kannatuses ja surmas on Jumal ise kohal. See, mis sünnib Jeesusega, see sünnib Jumalas endas. Jumal ise kannatab. Jumal on jõuetu. Jumal on pehmo. Jumal sureb. See, mis sünnib Jeesusega, teeb avalikuks erinevuse Jumalas – Isa ja Poja erinevuse, kes on ühtsuses erinevad, osaduses üks, suhte ühtsus.
Niisiis, Poeg on läkitatud olema Isa tunnistaja. Ka kannatus ja surm on Isa tunnistamine. Veelgi enam: kannatus ja surm on Isa juurde tagasipöördumine. Missiooni lõpetamine. Ja nii on ristisurm ühtlasi ka Poja kirgastamine. Jeesuse elu ja surma konflikt ristil on konflikt Jumalas endas. See tähendab, et elu ja surma vastandus moodustab ühtsuse Jumalas endas. Jeesuse ristisurm on surm Jumalas. Jeesuse ristisurm on Jumala surm. Niisiis, Jumal on kõikväeline Looja – jah! –, aga selle kõikväelisuse tähendus saab määratletud Jeesuse kannatuse ja surma kaudu. Isa kõikväelisusest ei saa rääkida teisiti, kui arvestades, et Jumal kannatab ja sureb. Just selles jõuetuses avaldub aga see, milline vägi on tõeliselt kõikväeline. See on armastuse vägi (vrd KLPR 139; laul enne kirikupalvet).
Niisiis, kui ristisündmus ei ole Jumala suhtes kuidagi väline – nii et Jumal oleks teispool –, vaid kui Jumal on ristilöödus kohal, kui Suur Reede toimub Jumalas endas, siis on sel tagajärjed. See inimlik sündmus – Jeesuse surm – on ühtaegu jumalik sündmus. Sel on tagajärg nii inimlikule kui jumalikule. Niivõrd kui see inimlik sündmus on jumalik sündmus, puudutab see kõike inimlikku ja kogu loodut. Milline on Jumala vastus ebainimlikkusele, uskmatusele, Jumala ignoreerimisele, unustamisele, pilkamisele? Jumal ise kannab ja kannatab ebainimlikkuse, uskmatuse ja jumalatuse tagajärjed. See tagajärg on universaalse ulatusega, otsatu ja ääretu. Sellele tagajärjele osutavad meie tekstilõigus sõnad „rahu“ ja „rõõm“, „pattude andeksandmine“, „õndsus“ ja „elu“. Kõik need sõnad väljendavad usku, et ristilöödus on pääste, et Jeesus on Kristus, Jumala Poeg. Need sõnad märgivad usku, et ristilöödus saab uue iseloomu nii Jumala suhe inimkonnaga kui inimkonna suhe Jumalaga.
* * *
Rahu ja rõõm, mille osalisteks Jeesus laseb jüngritel saada, on osalemine rahus ja rõõmus Jumalas endas. Uskumine, et ristilöödu on „minu Issand ja minu Jumal“, on osalemine Isa ja Poja osaduses. Kes on osalised Jumala rahus ja rõõmus – Isa ja Poja osaduses –, nendele on patud andeks antud; nemad on osalised elus, mille osaline on ristilöödu. Uskudes ollakse haaratud kaasa Poja missiooni. „Nõnda nagu Isa on läkitanud minu, nõnda saadan ka mina teid.“ Kes tunnistavad, et Jeesus on Kristus, need on niisiis Jeesuse saadikud. Jeesust tunnistavad kõik, kes tunnistavad Tooma usku, mitte ainult kaksteist jüngrit või ainult vaimulikud või preestrid. Niisiis, pattude andeksandmise ja kinnitamise all ei ole peetud silmas eraldi kiriklikku talitust, mille sooritamise õigus ja võimekus on üksnes neil, kes on ühe teise erilise kirikliku talitusega saanud enda kätte niisuguse erilise meelevalla.
„Õndsad on need, kes ei näe, kuid usuvad.“ Kuidas ikkagi mõista sellise õndsakstegeva usu algusesaamist? Selge on see, et usk ei ole taandatav mingisuguste õpetuste tõekspidamisele. Usk on ju elu. See on inimese elu Isa ja Poja osaduses. See on elusuhe Jumalaga. Nii nagu Jeesuse puhul on kogu tema elu Poja tunnistus Isast, nii on ka Kristuse saadikud läkitatud olema Poja tunnistajad kogu oma eluga. Kuid kuidas saab alguse inimese elu koos Jumalaga? Kuidas saab alguse elu Isa ja Poja osaduses? Jeesus tõotab jüngritele Püha Vaimu! Püha Vaimu väes avaneb jüngrite ja teiste Jeesuse saadikute tunnistus kui tõde. Niisiis, Jeesuse jüngrite ning kõigi hilisemate kristlaste tunnistus on tarvilik. Ilma tunnistuseta Jeesusesse kui Kristusesse ei ole võimalik kristlik usk Jumalasse. Selle tunnistuse avanemine tõena on aga Püha Vaimu töö. Osadus Isa ja Pojaga on osadus Pühas Vaimus. Nii nagu Jeesuse enda puhul, toob ka Jeesuse saadikute tunnistus kaasa usu ja uskmatuse eristumise. Seega oleviku olukord on kohtu, kriisi või eristamise olukord. Just see väljendub ka selles, mida üteldakse pattude andeksandmisese ja kinnitamise kohta.
Jutluse alustekstiga seotud pühapäeva teemaks on kirikukalendris „Ülestõusmise tunnistajad“. Tõepoolest, meie ei ole seda küll nii, nagu olid jüngrid, kuid siiski on ka meie usk seesama usk. Nende tunnistus on saanud meile usus nähtavaks kui tõde. Nagu alguslaulus (KLPR 102) laulsime: „Üles tõusnud Elutooja, Jeesus elab, halleluuja!“ – „Taevas on su Elutooja, Jeesus elab, halleluuja!“ Kus on taevas? Taevas ei ole teispool – kaugel – kõrgel. Taevas on seal, kus on Jumal! Usus me elame taevas! Usu olevik on Jumala olevik. See on usk Jeesusesse kui Kristusesse ehk usk Isasse ja Pojasse ja Pühasse Vaimusse. Usus on elu. Usutunnistus on elutunnistus. See elutunnistus, mida jüngrid, kogu kristlaskond, Jeesuse Kristuse kirik läbi sajandite on andnud ja annab tänasel päeval, on tunnistus, mille kaudu Püha Vaimu väes jõuame veendumusele selle tunnistuse tõest. See on – nagu kohe jutluse järel laulame (KLPR 133) – Püha Vaimu „armutuli“, mis „täidab meie südamed“, nii et jüngrite tunnistus avaneb meile kui „Issanda enda sõna“ – see sõna, millega Kristus ise „kogub meid usule“. See on „püha valgus“, mille abil õpime „tundma taeva Isa täiest’ ja Teda Isaks hüüdma julgelt“. Palvelaul (KLPR 139) kõneleb aga kolmainu Jumalast kui „pühast valgusest“: see on valgus, mis särab Jumalast kui otsatust-ääretust armastuseväest. Kolmainust kõnelemise puänt ei ole mitte see, et Jumal on üle mõistuse ja varjatud, vaid kolmainuõpetus on evangeeliumi summa – just selle tunnistamine, et ja kuidas Jumal saab avalikuks Jeesuses kui Kristus. Tõepoolest: „Meil rõõmu nüüd peab olema, sest Kristus on me Trööstija“ (KLPR 106; jumalateenistuse lõpulaul).
Usk on elu! Lugu sellest, et Jumal saab avalikuks Jeesuses Kristuses kui Isa, Poeg ja Püha Vaim, on lugu sellest, kuidas saab alguse usk, milles me elame, ja mis on selle sisu. Me elame Isas, Pojas ja Pühas Vaimus. Usk ei ole pime, vaid on valge, hele, kirgas, kuna näeb ristilöödu kirkust! Elusuhted on rikkalikud ja keerukad. Nimi „Jeesus Kristus“ – Jumala armastuse kõikväelisus (vrd KLPR 139) – on orientiir ja vägi kõigis teistes elusuhetes: see aitab teravdada pilku ebaõiglusele ja ebatõele; julgustab ja õhutab elama selle armastuse vääriliselt; kinnitab ja trööstib kannatuses ning kannab ka läbi surma. Ristilöödu on ülestõusnud! Usk on elu! Aamen.
Jutlus on peetud 28.04.2019 EELK Tartu Ülikooli-Jaani koguduse jumalateenistusel. Kogudus kutsub akadeemilise õppeaasta vältel usuteaduse õppejõude kord kuus külalisjutlustajaks. Külalisjutluste sarja koordinaatoriks on koguduse liige ja Tartu Ülikooli usuteaduskonna doktorant Tiina-Erika Friedenthal.
Thomas-Andreas Põder (1976), dr. theol., EELK vikaarõpetaja, on EELK Usuteaduse Instituudi süstemaatilise teoloogia professor ja õppetooli juhataja ning Tartu Ülikooli religioonifilosoofia lektor, ajakirja Kirik & Teoloogia toimetuse liige.
