„Aga nüüd ma lähen tema juurde, kes minu on saatnud, ja keegi teist ei küsi minult: „Kuhu sa lähed?“ Kuid et ma seda teile olen rääkinud, siis on kurbus täitnud teie südame. Kuid ma ütlen teile tõtt: teile on parem, et ma lahkun, sest kui ma ei lahkuks, ei tuleks Lohutaja teie juurde, aga kui ma ära lähen, siis ma saadan tema teie juurde. Ja kui ta tuleb, siis ta toob maailmale selguse patu kohta ja õiguse kohta ja kohtu kohta: patu kohta, et nad ei usu minusse; õiguse kohta, et ma lähen Isa juurde ja teie ei näe mind enam; kohtu kohta, et selle maailma vürst on süüdi mõistetud. Mul on teile veel palju öelda, aga teie ei suuda seda praegu taluda. Aga kui tema, Tõe Vaim, tuleb, juhib ta teid kogu tõesse, sest tema ei räägi iseenesest, vaid ta räägib, mida kuuleb, ja ta kuulutab teile tulevasi asju. Tema kirgastab mind, sest ta võtab minu omast ja kuulutab teile. Kõik, mis on Isal, on minu päralt, seepärast ma ütlesin, et ta võtab minu omast ja kuulutab teile.“ (Jh 16:5 – 15)
Hüvastijätu valu ja lahusoleku igatsust kogeb elu jooksul küllap iga inimene. Kellel sirguvad lapsed suureks ja lendavad kodust välja, keda viib elu ja töö armsatest kaugele, kel tuleb saata viimsele teele oma lähedasi. Hüvastijätt on elu loomulik osa. Aga ometi on tegu suure muutusega, miski pole selle järel endine, kõik muutub pöördumatult. Tuleb end avada uuele, tuleb kohaneda, tuleb õppida hakkama saama.
Jeesuse hüvastijätt oma jüngritega toob tõsiduse ja sügavuse mõõtme rõõmsasse ja pidulikku ülestõusmisaega. See lahkuminek on järkjärguline ja pikk, pannes kaasa elama ja kaasa tundma. Jeesuse maine missioon jõuab lõpule, aeg on minna, et uus saaks sündida. See, kuidas Jeesus oma jüngritega hüvasti jätab, toob taas kord esile tema ääretu hoolimise ja armastuse inimeste suhtes, see on hingehoidlik ja ülesehitav lugu.
Jumala Pojal on imeline võime kõnetada inimest nii oma lähedalolu kui eemalviibimisega. Tema surmas kogesid jüngrid täielikku üksijäetust, nad sulgusid oma murekambritesse, tundsid hirmu ja ebakindlust. Neil oli ainult õpetaja tõotus, et ta lahkub vaid viivuks, et mure on üürike ja muutub peagi ülevoolavaks rõõmuks. See jüngrite aastatuhandete tagune kogemus ei ole võõras ka hilisematele kristlaste põlvedele. Ristiinimene teab, et nii nagu me kogeme Jumala lähedalolu ja õnnistust, on meil elus ka hetked, mil Jumal tunduks nagu eemal viibiv ja kättesaamatu. Selliste aegade ja olukordade mõtet ei ole kerge hoomata, aga need õpetavad meid nägema, kui väike on õigupoolest meie endi tarkus ja jaks. Raskused kutsuvad meid sirutuma Jumala abi ja armu järele, igatsema tema tuge ja õnnistust.
Oma hüvastijätukõnes ütleb Jeesus, et tema minek on vältimatu, et Lohutaja Püha Vaim saaks tulla. Kõik, mis on jäänud arusaamatuks, küsimata ja vastamata, jääb tema kanda, Tõe Vaim ise juhatab jüngrid kogu tõesse. Nii nagu inimese lahkumise järel kujuneb tema elust tervik, elu saab justkui valmis, nõnda avab Jumala Poja minek oma Isa juurde uue ja selgema vaate tema elule ja lunastustööle. Lohutaja Püha Vaim aitab teda mõista, toob selguse ja rõõmu – tema kirgastab Jeesust, nagu puhastades välja olulise, mis muidu märkamatuks võib jääda.
Jeesus nimetab jüngritele kolme asja, mida Püha Vaim õpetab: ta toob selguse patu, õiguse ja kohtu kohta. Nendes küsimustes on maailmas ka läbi aegade kõige rohkem erimeelsusi ja segadust olnud, ometi toetub kristlik usk suuresti just nendele kolmele mõistele. Jeesus rõhutab kõigepealt patu tõsidust, see ei ole pelgas kahtlemine Jumalas, halbade juhuste kokkusattumus, patu tegelikuks olemuseks on ebausk, Jumalast loobumine, vastuhakk ja umbusaldus Jumala suhtes. Püha Vaim osutab, et patt on iga inimese südameasi, see on väga isiklik mõõde. Maailm võib olla hukas, aga viimselt on oluline siiski see, milline on iga üksiku inimese südame hoiak Jumala suhtes.
Tänapäeval kõnetavad Jeesuse sõnad „nad ei usu minusse“ meid erilise teravusega. Kui meil on keeruline näha ja tunnistada juba oma väiksemaid vigu ja eksimusi, siis seda enam on meil raske näha oma patuga täidetud loomust. Loodame oma hingehädades millele iganes: teraapiatele, tasakaalustatud toitumisele ja tervislikele eluviisidele, oma isiksuslikule arengule, aga mitte Jumalale ja tema pühadusele. Kui selle mõistmises ei aita meid Püha Vaim, ei aita meid keegi.
Püha Vaim toob ka selguse õiguse kohta, mis on seotud Jeesuse minekuga Isa juurde, tema surma ja ülestõusmisega. Jeesuse lunastustööta poleks meil mingit lootust ja õigeksmõistmist viimsel kohtupäeval. Oma rikutud loomuses inimene aga ei usu teda ega toetu temale, lootes oma õigusele ja pettekujutlustele Jumalast. Ka siin on Jumal ise sirutanud oma abistava käe, ta on meile vastu tulnud: usk ja usaldus, mille läbi õigeksmõistmine toimib, on samuti Püha Vaimu töö. Ka usunõude on Jeesus meie eest täitnud, tema andidel ei ole piire.
Viimasena nimetab Jeesus kohut: Püha Vaim ilmutab, et selle maailma vürst on süüdi mõistetud. Hingevaenlane ei vaja Jumala eestkostet ja armu, temal ei ole soovi kahetseda ja meelt parandada. Meile, inimestele, on see võimalus antud, meid on kutsutud nii patutundmisele kui armutundmisele. Meile on antud armuaeg, mille juur on Jeesuse lunastustöös, võimalus paluda ja vastu võtta Jumala abi igal päeval ja hetkel, mil rändame oma taevase kodu poole. Tema kõnetab ja õpetab meid oma Püha Vaimu läbi, kirgastades meile Jeesust siin ja praegu. Me saame unustada oma teened ja au ning kasutada neid ande, elamaks käsikäes oma Issandaga. Ja kui saabub kord meie hüvastijätutund, saame Teda rahus tänada. Meie elus on olnud nii raskusi kui taevast selgust ja rõõmu, me ei ole elanud asjata, oleme valmis sammuks Isa juurde.
Aamen.
Tiina Janno (1963) on EELK Audru Püha Risti koguduse õpetaja.
