Jutlused ja mõtisklused

Ja olla nagu puu

Ma tahan elada stimulatsioonideta elu. Et ma tahan, tähendab, ma elan ergutite abil.
Ma tahan kulgeda nagu puu. Et ma tahan, järelikult ma ei kulge nagu puu – ma olen ikkagi inimene, mitte puu!

Ma tahan elada ilma väärtusteta, ilma põhimõteteta. Seega, mul on need. Või ei julge ma endale tunnistada, et mul pole neid. Või polnud korraks, avastasin end hetkeks hetkes, mil mul polnud neid ega midagi, ning ütlesin endale püüdega hetke säilitada, et siin ma tahangi elada, seal, kus pole tungimist, püüdlemist, väärtustamist, põhimõtestamist, maailmavaadet või ‒pilti. Ja edaspidi. Ja et ma tahtsin edaspidi, kadus see hetk.

Ma tahan kulgeda läbi elu nagu puu. Miks just puu? Sest puu seisab mu akna taga. Ta seisab ja elab ja kulgeb. Jah, selliselt kirjutab vist linnainimene, maainimesel on puud, veel. Jah, on puud, aga igaüks neist on puu, üksik, koos, aga üksinda.

Jeesus lunastas meid kristlikest väärtustest. Ta lunastas meid väärtustest, neist, kelle orjusse me end anname, korrates oma jumalate nimesid endile ning teistele.

Ma tahan elada vabana. Ma pole vaba. Ela vabana! Ja nii saab üks nõuanne või isegi käsk lisatud teiste hulka. Armasta! Isegi see on ju käsuks! Aga Jeesus lunastas meid käskudest‒põhimõtetest, mitte ainult Moosese omadest, vaid igast, mille inimene annab endale üsna salaja, ja teisal kuulutab neist avalikult: ennäe, mis käske‒keelde‒põhimõtteid ma enda peale võtnud olen! Vahest selleks ta seda teeb, et teised teeksid tema järgi? Või näitamaks oma mehisust‒naiselikkust või kangelaslikkust või mida iganes? Edevust?

Aga Jeesus ei olnud Uus Mooses. Ei olnud. Noh, juhtus Ta jutlustama mäe peal või kõrgemal künkal, meil Võrumaal on neid küllaga ja Ta suhu pandi kellegi konspekt Tema räägitust. Jeesus, kes nimetas ennast Inimese Pojaks, Tema ei ole Uus Mooses. Tema on Uus Inimene – vaata vana on möödas, uus elab. Tema on meie lunastaja kristlikest väärtustest.

Kulge, kulge, ela, lihtsalt ela. Selleks sure.
Jeesus on lunastajaks sellele, kes elab nagu Jeesus, Jeesusena, rõivastunud Jeesusega. Päriselt, ehtsalt. Ja kui sa elad nagu puu, siis oled lunastunud ühiskonnast ja kõigest, mis selles. Jah, sa saad öelda siis, et puu on sinu lunastaja. Siis, kui oled saanud puuga üheks ja ühiskond tapab sinu, nii nagu ta tappis Jeesuse. Mis pattu on teinud puu? Sa raisk oled meil ees ja sinust saab teha raha. Ja ilusaid hooneid ning asju, näiteks altareid maalidega või riste või aluseid‒raame ikoonidele, millele kirjutatud Jeesus. Ja ikoongi on puust. Mis pattu küll on teinud puu ja Jeesus, et ikoonideks nad tehtud?

Paikadesse, kus puud üldsegi ei kasva, me viime nad sinna ikoonide ja trükitud pühakirjadena, et kuulutada Jeesust. Me ei lähe nende juurde Jeesustena, inimjumalatena, vaid kuulutama seda, mida usume. Oh, me usume, paljutki usume ‒ põhimõtetesse, väärtustesse, just selliselt, nagu aru saame ilmamaast, inimesest, Jumalast. Me usume iseendasse peaaegu jäägitult. Ja kuulutame, aga ühtäkki leiame naftat nendelt väljadelt! Või vaalasid nendest vetest. Leiame midagi, mille endale võtmine ühtib meie väärtustega. Anname‒sunnime midagi, mis voolab meist välja. Nii täiesti loomulikult hävitame (kristlikult), et maailmakord säiliks. See, millest Jeesus meid lunastas.

Jeesus lunastas meid senjööridest. Ta lunastas meid igast ilmakorrast – Tema omad, Tema sarnased ei ole sellest maailmast. Praegune kord ei ole täna taevast alla tulnud, see on kõige eelnenu tagajärg, ja ka sellest tagajärjest on Jeesus meid lunastanud. Miks me siis ei ela teistmoodi praegusest? Miks mina ei ela? Miks ma ei ela nagu puu, ei kulge nagu Jeesus, ei sure nagu Inimese Poeg? Eh, surmahirm? Hirm tundmatu ees? Aga hetkeks ma elasin. Nüüd tipin arvutisse teades, et selle ehitamiseks hävitati puu.

Miks ei saa ma minna läbi elu, elades nagu taim? See peab olema võimalik. Miks pean ma elamiseks hävitama? Miks? Loodust kaitstes hävitame loodust. Las ma pisut hävitan, et suurem kahju jääks olemata? Aga kui nii mõtlevad näiteks miljon inimest? Kristlikku kõnepruuki tarvitades peab ütlema: patt on niivõrd mürgitanud meid, et iga meie arust heategu on meie teo vastu. Ja ometi Jeesus lunastas meid. Kas meile ei meeldi lunastus või Jeesus? Meile ei meeldi meie elugi teinekord, vahel rohkem, mis meil siin Jeesuse meeldivusest veel rääkida. Hea on, kui ei meeldi enda elu või kuulutatud Jeesus, siis ehk on võimalus lunastumiseks. Aga asi pole meeldimises, vaid kuristikus või katastroofis, mille ääres seisame, astumaks sammu. Jääd ju paigale, kas pole?

Elada ilma igasuguse väärtustamiseta, ilma igasuguse põhimõtteta, ilma tuletatud armastuseta, ilma liputa. Elada. Ja väärtustega inimesed ütlevad siis, et siis tuleb anarhia ja palju vägivalda. Aga seda kõike on just praegu, just täna meeletult palju väärtustega maailmas.

Jeesus lunastas meid igast poliitilisest parteist. Igast poliitikast. Jeesus ei olnud linnainimene. Linn tappis Ta. Nagu puugi tapetakse linna jaoks. Me vabandame endid, et kristlasedki peavad kaasa rääkima maailma asjades. See lause ise on juba patt. Me räägime kaasa! Tähendab, me ei loo uut, Teisest Maailmast olevat. Me räägime kaasa! Tasakaalustame, lepitame ‒ mida? Jeesus Kaasarääkija, Jeesus Tasakaalustaja, Jeesus Väärtuste Lepitaja!

Jeesus lunastas meid igast kristlikust kirikust. Need on ju tänaseks organisatsioonid, kes langetavad puid, neid patuta olevusi, et ehitada kultushooneid, koosolekusaale, palvekodasid, trükkida pühakirja miljonites. Ka mina tahan ehitada väikese puukiriku. Selle olemasolu mõjuks keset linna teisest kohast olevana viitega teisele kohale. Ja ometi on see lõppeks selle maailma osa. Kõik on aur, aurude aur; tühi mis tühi, tühi kõik. Tühisuste tühisus, kõik on tühine.

Ma tahan surra. Olla surnud, et siis Jeesus mu elavaks teeks, kallates Iseennast mu sisse. Elavaks nagu puu kulgema läbi elu, elama. Ja Jeesus on mu juur, mu muld, mu õhk, mu vesi, mu päike koos kuuga. Tema, mustade aukude valmistaja, kelle rüü on taevatähed, peas galaktikatest pärg ja universumid Ta põues.

Et ma tahan surra, tähendab ‒ ma elan. Aga see elamine on surm. Kristlikus sõnas: iga mu liigutus on patt, iga mu hingetõmme, mu mõte, mu sõna, mu tegu. Aga just selleks, et olla teisiti, on Jumal saanud inimeseks, et inimene saaks Jumalaks, Jeesuseks, Inimese Pojaks. Ja olla nagu puu.


Orenti Kampus (1973), mag. theol., on õigeusu vaimulik.

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English