Tere, õed ja vennad, leerilapsed! Armu ja rahu teile Jumalalt, meie Isalt ja Issandalt Jeesuselt Kristuselt! On heameel pidada jutlust just päeval, mil meie kogudus saab enesele uued täievolilised liikmed. Mina käisin teiega sama teed alles mõned aastad tagasi – jõudnuna selle otsuseni pikkade eksirännakute tulemusel, olles juba hulga aastaid akadeemilist teoloogiat tudengitele õpetanud. Küpses veendumus, et on aeg lisaks siseveendumustele ka formaalselt oma usku tunnistada. Nii et minu kohta kehtib „Viimse reliikvia“ abtissi ütlus: „Okkaline saab olema sinu tee püha tõe juurde.“ Aga kohale ma jõudsin ja tervitan teid soojalt meie vahvasse siiru-viirulisse kogudusse.
Aga nüüd asja juurde! Kuula, Kristuse kogudus, Jumala Sõna, nagu me selle leiame Johannese rõõmusõnumist peatükis 16:5–15, lõigus, mis 1997. aasta eestikeelses Piiblis on pealkirjastatud „Maailm ja Tõe Vaim“:
„Aga nüüd ma lähen tema juurde, kes minu on saatnud, ja keegi teist ei küsi minult: „Kuhu sa lähed?“ Kuid et ma seda teile olen rääkinud, siis on kurbus täitnud teie südame. Kuid ma ütlen teile tõtt: teile on parem, et ma lahkun, sest kui ma ei lahkuks, ei tuleks Lohutaja teie juurde, aga kui ma ära lähen, siis ma saadan tema teie juurde. Ja kui ta tuleb, siis ta toob maailmale selguse patu kohta ja õiguse kohta ja kohtu kohta: patu kohta, et nad ei usu minusse; õiguse kohta, et ma lähen Isa juurde ja teie ei näe mind enam; kohtu kohta, et selle maailma vürst on süüdi mõistetud. Mul on teile veel palju öelda, aga teie ei suuda seda praegu taluda. Aga kui tema, Tõe Vaim, tuleb, juhib ta teid kogu tõesse, sest tema ei räägi iseenesest, vaid ta räägib, mida kuuleb, ja ta kuulutab teile tulevasi asju. Tema kirgastab mind, sest ta võtab minu omast ja kuulutab teile. Kõik, mis on Isal, on minu päralt, seepärast ma ütlesin, et ta võtab minu omast ja kuulutab teile.“ (Jh 16:5-15).
Selle teksti näol on tegu osaga Jeesuse niinimetatud hüvastijätu-sermonist jüngritele. Perikoobi tuumaks on tõotus Lohutaja – Püha Vaimu – tulekust. Lõigule eelneb nukravõitu ettehoiatus selle kohta, mida on jüngreil oodata pärast Jeesuse peatset lahkumist. Viide on eelkõige oma õiguses kindlaile kirjatundjaile ja võimureile: usklikel on oodata tagakiusu ja häbistamist Jeesuse pärast – ja seda kõike Jumala nimel! Võimurid (s.o see maailm) pole Jeesuses Messiat ära tundnud ja nende silmad on pimedad. Lõigu läbivaks sõnumiks, tsiteerides veelkord „Viimset reliikviat”, on aga siiski, et see ei ole lõpp, kõik kestab edasi: selle maailma teed saavad paljastatud ja tõde pääseb võidule, valatakse välja – viide tulevasele Nelipühi-sündmusele.
Asi, mis 1997. aasta piibliväljaande puhul natuke segaseks jääb, on – miks järgneb rõõmsale sõnumile Lohutaja peatsest tulekust jutt kohtumõistmisest? Kuidas on lohutus ja kohtumõistmine omavahel seotud? Siin tasub pöörduda kreekakeelse algteksti juurde. Salmi 16:7 Lohutaja on originaalis ho paraklētos, mida on eestikeelsesse teoloogiasse vahendatud sõnaga ‘parakleet’. Selle sõna „kodukontekstiks” on kohtupraktika, kus ta tänapäevases mõistestikus tähendaks advokaati, juriidilist nõustajat. Ingliskeelses akadeemias praegu enim kasutatav piiblitõlge New Revised Standard Version (NRSV) annabki parakleedi vastena ‘advokaat’. Tõotatud Lohutaja on niisiis uskliku kaitsja Jumala kohtus, kus saab ilmsiks Tõde ja paljastatakse tänase maailmakorralduse umbteeline loomus (vt salmid 8–11). Just seetõttu nimetatakse Lohutajat salmis 13 ka Tõe Vaimuks (kr pneuma tēs alētheias). Tähendus ‘lohutaja’ on mõiste ‘parakleet’ seisukohalt seega mõneti sekundaarne. Esmane tähendus kohtupraktikas tuleb välja ka salmist 8, fraasis ‘toob selguse’, mis nt 1938. aasta Suures Piiblis kõlab „süüdistab [—] maailma” ja NRSV-s „[the world] wrong”. Niisiis on tõotatud Vaimul vähemalt kolm tähendust: 1) Vaim kui Jeesuse asemele astuja peale Jeesuse siirdumist Isa juurde; 2) Vaim kui advokaat ning tunnistaja Jeesusest kui teest, tõest ja elust; 3) Vaim kui jüngrite lohutaja.
Need keelelised seosed kõlavad tähendusrikkalt ka tänase Eesti ja maailma kontekstis. Jutt Tõe Vaimust tekitab ajalehti lugeval inimesel ilmselt kohe seose tõejärgsuse mõistega, mis omakorda haakub kahtlaselt hästi salmi 11 fraasiga „selle maailma vürst”. Meie tänast maailma kipub Tõe Vaimu asemel vist tõesti valitsema tõejärgsuse vaim, naiivrelativistlik arusaam, et igaühel on oma tõde ja kõik arvamused on ühepalju väärt. Ses mõttes on omajagu irooniline, et tänases kirjakohas tõotatud Lohutajas heiastub kreeka tekstis advokaat. Me kõik teame ju, et hea advokaat võib kohtus musta valgeks rääkida ja vastupidi. Kui Jeesuse jutus aimub arusaam kohtust kui paigast, kus tõde tuleb lõpuks päevavalgele ja selle maailma JOKK-skeemid paljastatakse – mis ju peakski olema kohtupidamise eesmärk –, siis paljude jaoks meist seondub sõna ‘advokaat’ pigem kavala taktikuga, kes oma kaarte oskuslikult välja mängides saavutab kliendi õigeksmõistmise. Ehkki õigeksmõistmine kohtus võib tõesti tuua lohutust, näib mulle, et Tõe Vaimu asetamine niisugusesse konteksti toob enam rahutust kui rahu. Seda enam, et mõiste „saatan” taust on samuti juriidikas – selles samas kohtus, kus Tõe Vaim on advokaadiks, on prokuröriks e süüdistajaks just saatan. Natuke aitab kohtualuse muret õnneks leevendada tõik, et kohtunik ise on tõepoolest õiglane.
Kuid nali naljaks, tegelikult on õiglase kohtupidamise eesmärgiks ju ka tegelikult tõe väljaselgitamine. Keegi meist ei taha, et süütu inimene elektritoolile saadetaks. Ent samas räägime me üsna tõsimeeli tõejärgsest maailmast ja agaramate postmodernismi eestkõnelejate seltskonnas peetakse tõest rääkimist suisa obstsöönsuseks. Sest moodne inimene ju teab, et ühte, kõigile siduvat tõde pole olemas; maailm on, Eesti filosoofi Leo Luksi tabavat väljendit kasutades, vaid faablite rägastik. Jutt tõest on anakronism.
Õigupoolest ei ole sellises arusaamas muidugi midagi uut. Tubli moodsa postmodernistina esineb Piiblis ju ka Pontius Pilatus, esitades Jh 18:37j Jeesuse jutule tõest vastates blaseerunult küsimuse – mis on tõde? Nii et tõejärgne maailm ei ole kuigi uudne leiutis. Kuidas tuleks sellises frustreerivas raamistuses mõista Jeesuse tõotatavat pneuma tēs alētheias’t? Kas moodne jutt tõe relatiivsusest muudabki äkki tõotuse Tõe Vaimust anakronismiks ja röövib meilt seega lootuse?
Õnneks mitte. Ent muret tõeküsimuse hämarama poole pärast aimub ka Jeesuse enese jutu tonaalsusest. Kui lugeda tänast kirjakohta vahetus järgnevuses 15. peatükile, siis on selles tugevasti hoomata inimene Jeesuse tundeid eesootavate kannatuste suhtes. Tõsi, Jeesus on Kristus, aga ärgem unustagem, et samas on ta ka täielikult inimene – kogu inimeseksolemise ebakindluse, tulevikuärevuse ja hirmudega. Jumala Poeg või mitte – inimlikku hirmu ja ärevust eesootavate kannatuste ees see ei leevenda. Ehk selgeimalt ilmneb see Jeesuse sõnades, kui ta Ketsemani aias korduvalt palub: „Abba, Isa! Sinul on kõik võimalik! Vii see karikas minust mööda! Kuid ärgu sündigu see, mida mina tahan, vaid see, mida sina tahad!” (Mk 14:36).
Teiste sõnadega, kinnitades jüngreid tõotusega Lohutaja tulekust kinnitab ja lohutab Jeesus siin ka iseend – see, mis mind ootab, tuleb läbi teha. Isegi kui see on üliinimlikult raske ja viib piinarikkale surmale. Jüngritele lohutajaks tulev Tõe Vaim julgustab ühtlasi ka Jeesust, andes jüngritele lõpliku, otsustava kohtuliku tunnistuse, et ülestõusnu tõepoolest on oodatud Messias. Nii et kohtuprotsessi pinge on tänases kirjakohas täiesti olemas – nagu kasutatud mõiste parakleet osutabki. Sel hetkel on kõik veel lahtine, segadus ja ärevus valitseb nii jüngrite kui Jeesuse hinges. Otsustava tunnistaja ette astumist tuleb veel oodata.
Jüngreid eesootava kannatuse kiuste julgustava Jeesuse hingeahistust suurendab veelgi asjaolu, et vaatamata üsna otsestele vihjetele ei paista jüngrid toimuvast tegelikult aru saavat. Nad ei mõista, millele Jeesus viitab, kui räägib sellest, et varsti jüngrid ei näe teda enam. Nii et veelkord, Jeesus ei lohuta siin tegelikult mitte üksnes jüngreid, vaid otsib meelekinnitust ka iseeneses. On tunda, et ta hing on haige. Selles mõttes on väga ilus salmide 21–22 viide sünnitusvaludele: Jeesus annab valule, hirmule ja ärevusele positiivse värvi: „Kui naine toob last ilmale, siis ta on murelik, sest tema tund on kätte jõudnud. Aga kui ta lapse on sünnitanud, ei tuleta ta enam oma vaeva meelde rõõmu pärast, et inimene on sündinud maailma.” Nende valude, hirmude ja ärevuste kaudu sünnib maailma uus inimene, kelle unikaalsuses saab täiesti uuel viisil nähtavaks ka imago Dei, Jumala nägu. Selle kujundi valgel võib Jeesuse kaljuhauda näha emakojana, kus sünnib midagi täiesti uut ja seninägematut, midagi, mis sunnib meid üle vaatama kõik oma arusaamad sellest, kuidas maailmas asjad käivad. Tõsi, eelseisev rõõm ei tee tuhudes vaevleva ema valu ja kannatust kuidagi vähem reaalseks, ent annab neile siiski sihi, mis teeb nende talumise kergemaks.
Uue elu sünd on tõepoolest ilus ja mõjuv kujund Tõe Vaimu tõotuse olemusele, võib-olla eriti just meie tõejärgses maailmas. Ehk eluterveim vastumürk Pilatuse resigneerunud küsimusele tõest ja filosoof Gianni Vattimo hinnangule, et meie tänapäeva Lääne kultuur kujutab enesest blaseerunud intellektuaalide kloaaki, on helisev lapsenaer. Selles pole tõejärgsusele mingit kohta, see ise ongi tõde ja tõotus. Ning selles on lootust ja lohutust rohkem kui kõigis maailma filosoofiates või teoloogiates kokku. Ja see sobib suurepäraselt metafoorselt kirjeldama ka Püha Vaimu väljavalamise olemust – kibestunud vanainimeste morbiidse heietamise katkestab nakatav ja helisev lapsenaer.
See kujund sobib väljendiga pneuma tēs alētheias (Tõe Vaim) ka selles mõttes, et kreeka sõna ‘tõde’ tähendab otsetõlkes see, mis ei ole varjatud. Siin on mitu mõõdet. Kui on üldse midagi, milles tõepoolest pole midagi varjatut, on see lapse naer. Ja teisalt, mõeldes veel hetkeks Vaimu väljavalamise seostele uue elu sünni metafooriga – kreeka tõemõiste viitab, nagu öeldud, varjatusest väljatoomisele, millegi ilmsiks saamisele, ilmale tulemisele. Võib ju mõelda ka nii, et Jeesus kuulutab jüngritele jumaliku Tõe ilmaletulekut, sündimist siia ilma. See muudab kõik. Nagu iga lapsevanem teab, ei ole pärast lapse sündi miski enam endine, see on sündmus, mis asetab kõik uude perspektiivi. Perspektiivi, kus maailma keskpunktiks ei ole enam meie oma naba ja milles me oma parimail hetkil ehk tõepoolest oleme imago Dei. Püha Vaimu ja helisevat lapsenaeru meile kõigile!
Aamen!
Jutlus on peetud Tartu Ülikooli-Jaani koguduses 19. mail 2019.
Roland Karo (1973), dr. theol., on Tartu Ülikooli süstemaatilise usuteaduse lektor ja EELK Tartu Ülikooli-Jaani koguduse liige.
