„Maarja seisis aga haua kõrval väljas ja nuttis. Kui ta nõnda nuttis, vaatas ta kummargil hauda ja nägi kahte valges riides inglit istuvat seal, kuhu oli pandud Jeesuse ihu, ühte peatsis ja teist jalutsis, ja need ütlesid talle: „Naine, miks sa nutad?“ Tema vastas neile: „Nad on mu Issanda ära viinud ja ma ei tea, kuhu nad on ta pannud.“ Kui ta seda oli öelnud, pöördus ta ümber ja nägi Jeesust seismas, aga ta ei teadnud, et see on Jeesus. Jeesus ütles talle: „Naine, miks sa nutad? Keda sa otsid?“ Maarja arvas ta aedniku olevat ja ütles talle: „Isand, kui sina oled ta ära kandnud, siis ütle mulle, kuhu sa ta panid, ja ma ise toon ta ära.“ Ja Jeesus ütles talle: „Maarja!“ Too pöördus ümber ja ütles talle heebrea keeles: „Rabbuuni“, see tähendab „Õpetaja“. Jeesus ütles talle: „Ära puuduta mind, ma ei ole veel üles Isa juurde läinud. Aga mine mu vendade juurde ja ütle neile: Ma lähen üles oma Isa ja teie Isa ning oma Jumala ja teie Jumala juurde.“ Maarja Magdaleena tuli ja kuulutas jüngritele: „Ma olen näinud Issandat ja seda kõike ta ütles mulle.““ (Jh 20:11–18)
Olin 13-aastane, kui mu vanavanaisa suri. See oli esimene kord, kui puutusin kokku lähedase inimese surma, matuse ja leinaga. Vanavanaisa oli olnud üle 60 aasta ühe suure küla kirikuõpetaja ja tema ärasaatmine kestis kaks päeva. Nutvaid leinajaid oli lugematu hulk. Minagi nutsin nii, et ei saanud pidama. Ühel hetkel astus mu juurde tädi Lenke, usklik vana naine, vaatas mulle teraselt otsa ja küsis: „Annika, miks sa nutad?“ See küsimus mõjus nii ootamatu ja veidrana, et on mulle kogu eluks mällu sööbinud. Mäletan tänagi tema imestunud näoilmet ja hääletooni: „Annika, miks sa nutad?“ No mida sa sellisele küsimusele vastad? See oli ju nii päevselge ja käegakatsutav. Vastus oli üleni ja igal pool mu ümber. See vastus oli surm.
Maarja Magdaleena seisab Jeesuse haua juures ning nutab. Sama küsimust küsitakse temagi käest, koguni kaks korda järjest. „Naine, miks sa nutad?“ Kõigepealt esitavad talle selle küsimuse tühjas hauakoopas istuvad inglid ning seejärel sinna ilmunud tundmatu mees. Ka Maarja jätab sellele kohatule küsimusele vastamata, sest vastus on liigagi selge. Tema Issand on surnud. Tema elu kese, tema, kes andis talle tagasi ta väärikuse ja tema olemasolule mõtte, on jäädavalt läinud. Mis sellest neile võõrastele rääkida – mida saakski nad teha? Vastamise asemel räägib Maarja neile teisest teda painavast murest – millestki täiesti arusaamatust. Surnukeha on kadunud. Leina on niigi raske kanda, aga surmaga seonduv segadus ja ebaloomulikkus teeb selle alati veelgi rängemaks. Surma vastu Maarja ei saa, aga ta saab surnukeha üles otsida. Ta on nõus tegutsema, et vähemalt sellega kõik korda saaks.
Johannes kirjutab oma evangeeliumis, et Maarja seisis haua juures üksi. Olles varavalges tühja haua avastanud, käis ta sellest meestele rääkimas. Jeesuse lähimad jüngrid, Peetrus ja Johannes, tormasid võidu joostes kohale. Veendunud, et haud on tühi, läksid nad aga õlgu kehitades minema, jahmunutena ning midagi taipamata. Takkajärgi kirjutab Johannes otsekui vabandades: „Sest nad ei teadnud veel Kirjast, et Jeesus peab surnuist üles tõusma.“
Maarja Magdaleena ka ei teadnud, aga ta jäi paigale – jäi haua juurde, olles valmis ise Jeesuse surnukeha üles otsima ja tagasi tooma. Tema süda ei andnud rahu. Surm oli paratamatus, aga kadunud laip ju polnud?? „Nad on mu Issanda ära viinud ja ma ei tea, kuhu nad on ta pannud,“ kurdab ta inglitele. Surnukeha ei või olla kus iganes, surnukeha koht on hauas.
Maarja mõtted tiirlevad surma raamistikus. See on inimlik, just nii me enamasti mõtlemegi – kõik näib kaduv ja lõplik. Raskete löökide ja kaotuste keskel, masendusse vajudes oleme otsekui omas mullis, kuhu valguskiir naljalt sisse ei pääse. Surma raamid on aga eriti tugevad. Surm tähendab, et kõik on läbi. Meie mõistus ja kogemus ütlevad, et surm on lõpp.
Me sobitame elu jooksul saadud kogemused oma mõttemaailma. Kõigele, mida me näeme ja läbi elame, püüame anda tähenduse ja leiame sellele oma mõtteraamistikus sobiliku koha. See, millise hinnangu me asjadele anname või millele loodame, sõltub meie isiklikust, aja jooksul välja kujunenud maailmavaatest. Sellist raamistikku võib nimetada paradigmaks. Maarja Magdaleena on haua ääres seistes täielikult kinni kaduvuse paradigmas. Ta tõdeb, et surnukeha on kadunud, ning mõtleb hauaröövlitele ja laibale, mis peab jõudma tagasi hauda.
Paradigma muutuse puhul toimub neis raamtingimustes mingi põhimõtteline muudatus. Muutub kogu meie mõtteviis. See muudatus võib sündida mõne uue, hämmastava ja seniseid arusaamu raputava kogemuse mõjul. See võib sündida ka mõne meie sügavamat olemust puudutava sõna kaudu. Üks ainuke sõna võib kõike muuta.
Maarja Magdaleena elus sünnib paradigmamuutus sealsamas haual, kohtumisel ülestõusnud Issandaga. Võiks arvata, et ta tunneb ülestõusnu ära Tema häälest. Ent Jeesuse esimene pöördumine naise poole ei muuda veel midagi. See ei ole Jeesuse hääl, mis Maarja tema ahastusest välja tooks. Alles siis, kui Jeesus teda nimepidi hüüab – alles siis, kui kostab Jeesuse hüüd „Maarja!“ –, pöördub naine ülestõusnud Issanda poole ja taipab. Selle ühe sõnaga ei ole mees enam mingi aednik, vaid Jeesus ise. Selle sõnaga on kaduvuse võim Maarja jaoks murtud ning saab klaariks, et elu on surmast tugevam. Selle sõnaga saab tõsiasjast, et haud on tühi, sügavaima mure asemel tohutu rõõmu. Selle sõnaga saabub murrang ja Maarja vastab: „Rabbuuni!“ – „Minu õpetaja!“
Vahel otsime midagi palehigis ja ennastunustavalt, pöörame kõik pea peale, et kaotatut leida. Vahel rändame läbi pool maailma, et leida seda, millest puudus on. Vahel me leiame. Ja vahel on väga hea, et me ei leia. Maarja Magdaleena otsis surnukeha. Tänu Jumalale, et ta seda ei leidnud. Selle asemel leidis ta ülestõusnud, elava Issanda. Laip ei olnud varastatud. Haud oli tühi, sest ristilöödu elab. Kõik senine hakkab särama sootuks uues valguses. Kõik omandab uue tähenduse.
Maarja sirutab käed Jeesuse poole, et temast kinni haarata. Mida muud meiegi selles olukorras teeks, ikka jookseks ligi ja haaraks kadunu oma embusesse. Jeesus aga tõrjub ta eemale: „Ära puuduta mind!“ Need sõnad on oma ladinakeelsel kujul – Noli me tangere! – kõlanud lääne kunstis ja kirjanduses hiljem lugematuid kordi. Seda stseeni on maalitud läbi sajandite – tõrjuva liigutusega Jeesus ja Tema ees põlvitav, Tema poole sirutuv Maarja Magdaleena.
Aga miks Jeesus naist nõnda tõrjus? Uskumatut Toomast Ta ju vastupidi julgustas käsi oma haavadesse panema, et Toomaski võiks uskuma hakata.
Evangelist Johannese kirjapandud kreekakeelses tekstis kõlavad Jeesuse suust sõnad „Μή μου ἅπτου“. See fraas ei ole niivõrd mitte hetkeline keeld Issandat puudutada – umbes nagu me keelame lapsel katsuda triikrauda –, vaid see on keeld jääda rippuma Jeesuse kui maise õpetaja külge. Maarja arvab ju, et kui Jeesus on tagasi, siis jätkub kõik nõnda nagu varem. Ülestõusnu aga manitseb teda mitte klammerduma. „Ära jää mu külge rippuma, sest ma lähen üles Isa juurde.“
Midagi täiesti uut on sündinud, midagi täiesti uut on tulemas. Meil ei ole käegakatsutavat Jumalat, kes oleks piiratud ruumi ja ajaga, vaid meil on ülestõusnud Issand, kohal kõikjal, kus Teda usaldatakse ja appi hüütakse. Nõnda saab Maarja Magdaleena Jeesuselt hoopis uue ülesande: mitte jääda Tema külge, vaid asuda teele ja kuulutada, et teisedki võiksid uskuda ja elada. Alles äsja meeleheitel olnud naisest peab saama maailma ajaloo olulisima sündmuse esimene tunnistaja. Ja see naine läheb ning kuulutab jüngritele, et ta on näinud Issandat – elavat Ülestõusnut.
Nõnda nagu Jeesus kõnetas Maarja Magdaleenat, kõnetab Ta ka sind. Isiklikult ja nimepidi. On oluline mõista, et kristlus ei ole mingi õpetus või ideoloogia. See on elava Jumala pöördumine sinu poole. Kuni see kõlab su jaoks üldise õpetusena, võib see tunduda üpris olulise, väärika ja mõistliku sõnumina, aga mitte enamat. Oluline õpetus ei aita sind välja surma raamistikust ega mõttemallidest. Mõistlik õpetus ei aita kogeda Jumala isiklikku elumuutvat armastust.
Ma teadsin lapsest saadik, et Jeesus on surnud ja üles tõusnud kogu maailma pattude eest. Mõistsin, et see koorem pidi olema suur – mõelda vaid, kogu maailma patud! Tegelik muutus, ehk isegi raputus saabus siis, kui taipasin, et Ta on surnud minu pattude eest: Jeesus on minu eest ristilöödud ja surnud. Siis jõudis mulle kohale, mis kaal on mu elul, mu tegudel ja tegematajätmistel. Ma tohtisin taibata, mida tähendan mina Issandale.
Jah, Jeesus on minu eest surnud. Ja ometi Ta elab, et ka mina võiksin elada.
Samamoodi on Jeesus surnud sinu eest ja surnuist üles äratatud sinu jaoks – et Sul võiks olla elu ülirohkesti. Ta seisab su ees ja hüüab sind nimepidi, et sa võiksid pöörduda ja elada. Ja see kõnetus, Tema pöördumine sinu poole on elumuutev. Kõik mõistagi ei muutu, vähemalt esialgu mitte. Paljud maised antused, mis su elu kujundavad, võivad jääda samaks. Ent need on vaid pisiasjad võrreldes kogu su elu määratleva raamistikuga. Kohtumine ülestõusnud Jeesuse Kristusega on võimsaim kõigist paradigmamuutustest. See on kaduvuse paradigma asendumine elu ja igaviku paradigmaga. Jeesuse ülestõusmisest saadik ei ole surmal enam viimset sõna. Surm ei piira meid enam, tema seatud raamistik on maha murtud. Me ei ole enam surma meelevallas. See teadmine toob täieliku perspektiivimuutuse, ning selles uues perspektiivis on alati ruumi lootusele ja rahule.
Jeesuse ülestõusmisega ei ole me enam ka kurjuse meelevallas. Tõsi, kurjus suudab tänagi palju kahju teha. Ta kergitab ikka ja jälle oma pead, kavalalt ja võimukalt. Aga see ei tohiks meid ülemäära rööpast välja viia. Me ei luba kurjusel endale mängureegleid dikteerida. Me ei lase tal ennast oma võrku püüda. Me ei hakka jälle mõtlema selles vanas, kaduvuse paradigmas, milles pole lootust. Ülestõusmispühade valguses kinnitame parem endale ja kogu loodule, et kurjusel ei ole püsi. Jumal kingib meile uue perspektiivi, lootuse ja valguse, armastuse ja usalduse perspektiivi. Selles valguses näeme kaugele üle kurja ja surma seatud piiride ning teame, et need piirid on tühistatud. Sest Kristus on üles tõusnud. Jah, Ta on tõesti üles tõusnud.
Aamen
Annika Laats (1970) on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Risti koguduse õpetaja.
