„Tule sellisena nagu oled, aga ära jää selliseks,“ ütleb ühe koguduse motolause. Tavaliselt kõnetab selle lause esimene pool, aga teises on vähemalt sama suur sõnum: kui saad kristlaseks, saad õpilaseks. Siis oled jünger. Ja siis muutub Su elu.
Tänases jutluses küsime kolme küsimust. Mida tuleb Jeesuse õppekava järgides õppida? Mitu klassi kristlikus koolis on? Ja kuidas toimub hindamine?
Mida tuleb õppida?
Piibel on ammendamatu õppimise allikas – piisab, kui loeme Õpetussõnu Vanast Testamendist või mäejutlust Uuest Testamendist. Juba nende tekstide standardiga enda võrdlemine jätab meid terveks eluks elukestva õppija seisusesse.
Aga on kaks kirjakohta, milles Jeesus räägib otsesõnu õppimisest ja õpetamisest.
- Mt 28:19–20 „Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud!“
- Mt 11:29 „Võtke enda peale minu ike ja õppige minult, sest mina olen tasane ja südamelt alandlik ja te leiate hingamise oma hingedele.”
Tavaliselt seostame õppimist teadmistega. Aga Jeesus ei ütle, et teadma peab kõiki vastuseid. Ta isegi ei ütle, et peaksime peast teadma kümmet käsku, meieisapalvet või katekismust. Jeesus räägib tema käskude pidamisest. Teadmine on hea, aga see on tegemise teenistuses. Õppimise mõõt on selle järgi elamine.
Jaakobus hoiatab (Jk 1:22–25): „Aga olge sõna tegijad ja mitte üksnes kuuljad, pettes iseendid. Sest kui keegi sõna kuuleb, aga selle järgi ei tee, siis ta sarnaneb mehega, kes vaatleb oma ihulikku palet peeglist. Ta vaatles ennast, läks minema ja unustas varsti, missugune ta oli.”
Milliste käskude pidamisest Jeesus räägib? On see pikk reeglite rodu või kättesaamatu moraalistandard? Vastuse leiame Jeesus tõdemusest, et kogu käsuõpetus on kokku võetav armastuse kaksikkäsus: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma jõuga ja kogu oma mõistusega, ning oma ligimest kui iseennast!“ (Lk 10:7). Kas nii lihtne see ongi? Ainult seda tulebki pidada?
Või kas on lihtne? Tõeline armastus Piibli mõttes tähendab eneseohverdust, teise heaolu enda omast ettepoole panemist. Paastuaeg meenutab meile loobumist. Isegi need, kes vanadesse kirikutesse ei kuulu, kaaluvad enda piiramist, loobudes kohvist, sotsiaalmeediast või magusast. Need on head distsipliiniharjutused. Aga mis oleks, kui loobuks enese õigusest, mugavusest, mõnest harjumuseks saanud võimalusest? Või teistpidi, panustada kellessegi mõne lisateoga – julgustuse, kingituse, kuulamise või kallistusega. Nii tehes täidame Kristuse käsku.
Teine loetud tekst, kus Jeesus kutsub endast õppima („Mina olen tasane ja südamelt alandlik“), viitab veel keerukamale õppimisprotsessile – see puudutab identiteeti, meie sügavamat olemust ja isiksust. See asetab väljakutse meie olemisele, mitte ainult tegemisele.
Olemisest saab kõik alguse. Hea puu kannab head ja halb puu halba vilja. Veelkord Jaakobust tsiteerides (Jk 1:13–15): „Ärgu kiusatav öelgu: „Jumal kiusab mind!” Sest Jumalat ei saa kiusata kurjaga, tema ise ei kiusa kedagi. Pigem on nii, et igaüht kiusab ta enese himu, ahvatledes ja peibutades. Kui seejärel himu on viljastunud, toob ta ilmale patu, aga täideviidud patt sünnitab surma.”
Õppimine võib muuta inimesi üleolevaks. Aga siis pole see õppimine, millest Jeesus räägib. Kui oleme ise proovinud elada Jeesuse eeskuju ja armastuse kaksikkäsu järgi, siis teame, et see on kõrge standard. Vajame ise iga päev armu. Me jääme alati armastust võlgu. Ja kui oleme ikka ja jälle armu vastu võtnud, siis muutume armulisemaks ka teiste suhtes. Tasaseks ja südamelt alandlikuks. Nii toimivad Jeesuse järgimise kaks põhidistsipliini koos: armastus Jumala ja inimeste vastu aitab kaasa sisemise olemuse õigele häälestamisele.
Mitu klassi Jeesuse koolis on?
Võime rääkida lausa kolmeklassilisest koolist! Paulus kirjutab Timoteosele (2Tm 2:2): „Ja mida sa minult oled kuulnud paljude tunnistajate kuuldes, see anna ustavate inimeste hoolde, kes edaspidi sobivat õpetama ka teisi.“ Kas saate kolm kokku? Timoteos on õppinud Pauluselt – esimene. Ta on õpitut andnud edasi – teine. Ja tema õpilased peaksid olema sobivad õpetama ka teisi – kolmas.
Hiljuti käisin abiks õppekava tegemisel Tartu Luterlikus Peetri koolis. Seal juhtkonnaga nõu pidades avastasin, et nad kõik on mu hea ja eele läinud sõbra Pille Valgu õpilased. Ja nüüd on neil õpilased, kes õpivad ja ühel päeval õpetavad teisi.
Kui vaatan oma koduliidu, Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liidu teoloogilist haridust, siis sügaval nõukogude ajal oli meie liidul juht Robert Võsu, kellel oli nägemust saata Ida-Saksamaale õppima kolm meest – ühe Vana Testamendi, teise Uue Testamendi ja kolmanda süstemaatika alal. Kui me 1989. aastal oma õppeasutuse taasavasime (kool on asutatud juba 1922. a), olid meil kõik põhilised õppejõud olemas. Õppisin ise nende käe. Nüüd juhin seda kooli ja mu kursusekaaslane meie liitu. Ma näen, kuidas üksteise järel hakkavad koolis ja kogudustes õpetama meie õpilased. Nii saab klasse rohkemgi kui kolm.
Ehk sellepärast on õppimine ja õpetamine nii vastutusrikkad tegevused, et need levivad ja jätkuvad. Võimenduvad. Aga me ei saa muidu kui olla Jumala riigis samaaegselt nii õppijad kui õpetajad. Jumala riik levib jüngrite kasvatamise teel. Peame endalt ainult küsima, kas meie eeskuju on levitamist väärt. Mind paneb selle küsimuse vastus alati edasi õppima.
Kristlastena oleme alati nii õppijad kui õpetajad. Kes on need, kellesse Sina praegu panustad? Ehk ütled, et Sul pole kedagi, keda jüngerdada. Usu mind, kui hakkad kedagi armastama ja oled tasase südamega, siis inimesed tahavad Sinuga aega veeta. Kutsu ta välja või külla, kuula teda. Küsi, kuidas tal läheb. Kuula kogu tähelepanuga. Usu. Inimese elu sügavamatest ja seega ka Jumala asjadest rääkimiseni ei kulu liiga mitu kohtumist.
Kuidas toimub hindamine?
Ega me lõpuni ei tea, kuidas Jumal meid hindab. Mäejutlust (Mt 7:21–22) lugedes peame alandlikult tõdema, et ilmselt me kõik üllatume – need, kes peavad ennast Jumala riigile kõlbavaks, ja need, kes ei pea. Aga õppida ja pingutada tuleb ikkagi! Jeesus tuletab meile meelde (Lk 10:7) tervet Piiblit läbivat käsku. Selles on isegi hindamiskriteeriumid: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma jõuga ja kogu oma mõistusega, ning oma ligimest kui iseennast!“
Seepärast tasub jutluse lõpus seda salmi lugedes teha üks enesetest. Armastuse mõõdikut me teame – see on oma egost lahtirebimine ning Jumala ja inimeste endast ettepoole asetamine. Täiega ja kõiges. Mina saan seda testi tehes aru, et vajan veel palju Jumala armu ja abi. Ja see teeb tasaseks ja alandlikuks.
Einike Pilli (1968), teoloogiadoktor, on Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liidu Kõrgema Usuteadusliku Seminari rektor, Kolm Talenti OÜ koolitaja ja konsultant.
