„Jeesus astus nüüd paati ja ta jüngrid läksid temaga kaasa. Ja vaata, järvel tõusis suur torm, nii et lained katsid paadi. Aga Jeesus magas. Ja jüngrid tulid ta juurde ja äratasid ta üles, öeldes: „Issand, aita! Me hukkume!” Tema ütles neile: „Miks te olete nõnda arad, te nõdrausulised?” Siis ta tõusis püsti, sõitles tuuli ja järve ning järv jäi täiesti vaikseks. Inimesed aga imestasid, öeldes: „Kes ta siis selline on, et isegi tuuled ja järv kuulavad tema sõna?” (Mt 8:23–27).
Tänase jutluse aluseks olev kirjakoht viib meid koos Jeesuse ja tema jüngritega keset tormist Galilea järve. Kuuldud lugu räägib meile hirmust, usust ja usaldusest. Selles loos vastandab Jeesus usku ja hirmu.
Ma ei tea, kas keegi teie seast on kogenud oma elus niisugust tormi või sattunud mõne teise loodusjõu meelevalda, kus olete tundnud hirmu oma elu pärast. Mina ei ole. Mäletan küll ühte tormi teekonnal Prangli kirikunoorte päevadelt tagasi Tallinna, mil laev kõikus kõvasti, vesi pritsis üle reelingu laevatekile. Olukord oli üsna rahutu, aga ma ei mäleta hirmu. Pigem põnevust, ilmselt oli see tingitud nooruse uljusest ja sellest, et ma ei olnud seal üksi või ei olnud olukord siiski nii ohtlik.
Päris ehedat hirmu olen kogenud aga oma lähedaste pärast. Keskkooli lõpuklassi eelsel suvel kaotasin ootamatult oma isa, sellele järgnevatel kuudel saatis mind hirm selle ees, et võiksin kaotada ka ema. Täna tean, et tegemist oli eheda leinareaktsiooniga. Siis tundus see katastroofina.
Hirm on rohkem või vähem tuttav igale inimesele, olgu suurele või väikesele. Hirmul võib olla mitu nägu, mis võivad meile ootamatult vastu vaadata pea kõigis paigus taeva all. Hirm võib tekkida ja avalduda ootamatult mõnes elu situatsioonis, kus me ei tea enam, kuidas toimida, kuidas hakkama saada ja ellu jääda. Hirm võib saata inimest tema igapäevategemistes, olgu pereringis, tööl või koolipingis. Hirm jääda tööta, kartus sattuda väljapääsmatusse võlaringi või mõnda suurde õnnetusse on vaid mõned tänapäeval levinud hirmudest.
Mõne nädala eest aktiivselt üles kerkinud arutelu eutanaasia lubamise või mittelubamise üle on ilmselgelt nii konkreetsel kui üldisel tasandil mõjutatud hirmust tuleviku ees, hirmust mitte kontrollida oma elu, hirmust olla teistele koormaks. Sellist hirmu ei peaks keegi tundma, aga ometi tuntakse.
Küllap pole meile võõras ka eksistentsiaalne hirm selle ees, kas ma kõlban, kas ma olen piisavalt hea: inimesena, poja või tütrena, abikaasa või sõbrana, vanema või kolleegina, koguduseliikme või koguduse töötegijana. Niisuguste küsimuste taga on mõnikord aus eneseanalüüs, aga sagedamini hirm kogeda hülgamist, üksindust ja naeruvääristamist, mis toovad endaga kaasa nii ihulisi kui hingelisi kannatusi.
Hirm võib inimese tegutsemisvõime halvata, aga võib ka panna tegutsema: otsima turvalisust ja kindlustunnet. Inimlike mõõdupuude järgi jäävad meie käed selles osas ikka liiga lühikeseks: võib küll teha elukindlustuse, vältida ohtlikke olukordi, hoida oma suhted kaasinimestega korras. Need on vaid ajutised, ajalikud vahendid, mis vaid osaliselt aitavad meid meie maistes toimingutes.
Tänane pühakirjatekst vastandab omal moel ajaliku ja igavese, hirmu ja usu. Jeesus koos oma jüngritega on teel Galilea järve ühelt kaldalt teisele. Sellel järvel olid tormid üsna tavalised, nii et kogenud kalameeste jaoks, nagu Jeesuse jüngrid seda olid, poleks pidanud juhtunus midagi eriskummalist olema. Sellele vaatamata läksid jüngrid ähmi täis ning kartsid, et torm nad hukutab.
Julgus ja usk, ilmselt ka varasemad teadmised ja kogemused selles osas, mida niisuguses olukorras teha, olid ühtäkki kadunud. Keset kõike seda möllu on magav Jeesus. Tõenäoliselt tekitas see olukord jüngrites veel suuremat segadust. Vahest tundus neile, et Jeesus väldib keerukat olukorda või ei hooli neist ega ka endast. Niisiis ei taganud Jeesuse kohalolu päikeselist ja rahulikku retke.
Küllap olid jüngrid selleks hetkeks saanud osa mitmetest Jeesuse imetegudest ja tunnustähtedest ning mõistnud tema kõikvõimsust ja erilisust. Nagu inimlikus poolikuses tihti, kippusid hirm ja kahtlused keerulistel hetkedel ligi hiilima. Tule ja päästa meid, tee asjad korda – kõlas jüngrite palve, kui nad Jeesust äratama läksid. „Miks te olete nõnda arad, te nõdrausulised?” kõlas Jeesuse vastus.
Valusalt osutab ta jüngrite argusele ja uskmatusele. Ent ta ei ütle hädasolevatele jüngritele, et kui te olete nii arad, siis parem ongi, hukkuge. Ta ei ütle, et uppuja päästmine on uppuja enese asi. Taas annab ta oma õpilastele näitliku õppetunni Jumala kõikvõimsusest, vaigistades tormi ja lained. Vahest tahtis ta neile õpetada ka usaldust ja vastutuse võtmist. Ehk just sellepärast ei tormanud ta kohe esimeste tormiilide puhkedes neid vaigistama, vaid näitas oma tegevuse või õigupoolest tegevusetusega usaldust Jumala oma taevase Isa vastu.
Inimestena ei erine me kuigivõrd Jeesuse jüngritest. Ikka satume ohtudesse, hirmu ja ahastuse küüsi ning enamasti ei mõista ega suuda sealt omal jõul välja tulla. Nõnda on see ka meie eludes. See, et oleme koos Kristusega teel, ei tähenda ilmtingimata tasaseid teeradu ja tüünet jalutuskäiku. Jeesusega koos käimine tähendab vastutuse võtmist, erinevaid väljakutseid, mis mõnikord sunnivad oma mina tagaplaanile jätma, olema olukordades, kus sel hetkel ehk meelsasti ei oleks. See tähendab oma risti kandmist. See tähendab, et tema on meiega koos, nii headel kui ka halbadel aegadel, päikeses ja tormis.
Olgugi et sarnaselt jüngritele oleme meiegi mõnikord arad ja vähese usuga, ei jäta Jeesus meid üksinda ja lootusetuina elumere lainetesse hulpima, ta ei lükka meid kõrvale, vaid astub ise meie ligi ja kõrvale ka meie kõige pimedamatel ja raskematel hetkedel, mil mõnikord tunneme, et Jumal on meid hüljanud. Kandku see usaldus ja lootus Jumala ligiolule meid läbi kõigi meie ajalike päevade igaviku poole.
Aamen.
Kerstin Kask (1973) on EELK Kose koguduse õpetaja, EELK Usuteaduse Instituudi täiendusõppe osakonna juhataja ja usuteaduskonna dekanaadi juhataja ning Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.
