Esiletõstetud lood

Raamitud pilt raamideta armastusest (Jh 2:1–11)

„Ja kolmandal päeval olid pulmad Galilea Kaanas ja Jeesuse ema oli seal. Ka Jeesus ja ta jüngrid olid kutsutud pulma. Aga kui veinist tuli puudus, ütles Jeesuse ema talle: „Neil ei ole enam veini.” Jeesus ütles talle: „Mis on sul minuga asja, naine? Minu tund ei ole veel tulnud.” Ta ema ütles teenritele: „Mida iganes tema teile ütleb, seda tehke!” Seal oli aga kuus kivianumat juutide puhastuskombe pärast, igaühte võis mahtuda vähemalt sada liitrit. Jeesus ütles neile: „Täitke anumad veega!” Ja nad täitsid need ääretasa. Ja ta ütles neile: „Ammutage nüüd ja viige pulmavanemale!” Ja nemad viisid. Aga kui pulmavanem maitses vett, mis oli muutunud veiniks, ega teadnud, kust see on – teenrid aga, kes olid vee ammutanud, teadsid seda –, siis pulmavanem kutsus peigmehe ja ütles talle: „Igaüks paneb esmalt lauale hea veini, ja kui juba küllalt on joodud, lahjema; sina aga oled hoidnud hea veini praeguseni alles.” See tegu Galilea Kaanas oli esimene tunnustäht, millega Jeesus avaldas oma kirkust, nõnda et ta jüngrid jäid temasse uskuma.“ (Jh 2: 1–11)

Vanu Piibli käsikirju uurides võib avastada, et paljud neist on kaunistatud rikkalikult ja värviliselt – eriti hilisemad pärgamendile kirjutatud käsikirjad. Vahel võtavad dekoratsioonid enamuse lehe ruumist. Tekst veergudena tundub otsekui surutud seda kaunistava keeruka ornamentika vahele. Lisaks kirjutajatele ehk kopistidele pidid olema ka kunstnikud, kes käsikirju dekoreerisid. Isegi Gutenbergi Piibel, millest on säilinud ligi poolsada koopiat, imiteerib illustreeritud käsikirju. See on trükitud paberile, kuid käsitsi illustreeritud mitmesuguste teksti raamivate dekoratsioonidega.

Me ei tea, kas päris esimese sajandi algkristlased oma papüüruseid kaunistasid, kuna need pole säilinud. Papüürus oli kallis ja sisu oli oluliselt päevakajalisem, ning Uus Testament pühakirja kaanonina veel tundmata. Kuid evangeeliumide puhul on näha, et tähelepanu pöörati teksti sisu kaunidusele.

Eriti Johannese evangeeliumi puhul on märgata sisulisi ja kompositsioonilisi dekoratsioone. Jeesuse paljude imetegude hulgast on Johannes hoolega valinud seitse imetegu. Nende hulgas mõned erilised, mida ei ole üheski teises evangeeliumis: Jeesus muudab vee veiniks, Jeesus kõnnib vee peal, Laatsaruse surnust äratamine. Valiku põhjenduseks öeldakse: „[E]t te usuksite, et Jeesus on Kristus, Jumala Poeg“ (Jh 20:31).

Imeteod moodustavad kogu teosega kompositsioonilise terviku. Eraldi, raamist välja võetuna, põhjustavad need sensatsioone. Näiteks vee veiniks muutmine on saanud juba varakult üheks kuulsaimaks piibliteemaliseks naljanumbriks. Seda seostati dionüüsiatega. Tänapäevalgi leidub selle kirjakoha põhjal tehtud satiirilisi pilapilte. Sotsiaalmeedias ringleb näiteks pilt poe riiulist, kus vesi on asendatud veinipudelitega, juures kiri: „Jeesus oli siin“.

Ilmselt just arvestades vääritimõistmist, mis tekib, kui piiblitekstid hakkavad kontekstist välja rebituna elama oma elu, öeldakse Johannese evangeeliumi kuuendas peatükis hoiatusena: „Te ei otsi mind mitte sellepärast, et nägite tunnustähti, vaid et te sõite leiba ja teie kõhud said täis“ (6:26). Nagu Rooma keiser väljendas: „Rahvas vajab leiba ja tsirkust!“

Tulles tänase evangeeliumi perikoobi juurde, püüame seda vaadelda õigesti, osana suuremast tervikust. Kõigepealt märkame, et eestikeelses tõlkes on loole pandud pealkirjaks „Jeesus teeb oma esimese imeteo“. Pealkirjad on hilised, ei esine käsikirjades ja tekitavad sageli probleeme. Põhitekstis tegelikult ei kasutata sõna „imetegu“. Viimases, üheteistkümnendas salmis nimetatakse seda hoopis tunnustäheks: „esimene tunnustäht“. Sellist sõnaühendit nagu „tunnustäht“ praegusest õigekeelsussõnaraamatust ei leia, küll leidub aga „tunnusmärk“, mida oleks mõnes mõttes isegi parem ja selgem kasutada. See vastaks rohkem kreekakeelsele algtekstile, kus kasutatakse sõna sēmeiōn, mis otseses mõttes tähendabki „märk“, „tõestus“ või „signaal“ millegi kohta. Semiootiliselt on märk tähistaja; tähistatav on Jeesus. Johannese evangeeliumis on Jeesuse tehtud imeteod eelkõige tähistajad, märgid ehk tunnusmärgid sellest, et Jeesusesse on põhjust uskuda.

Meie teksti esimeses salmis öeldakse, et Jeesus tegi selle tunnusmärgi „kolmandal päeval“. Kui mõnes teises teoses ei pruugiks me säärasest fraasist otsida muud tähendust kui sõnasõnalist, siis Johannese evangeeliumis on sel ajamääratlusel väga oluline sümboolne tähendus. Juba prohvet Hoosealt pärineb lause: „Tema teeb meid elavaks kahe päevaga, kolmandal päeval aitab ta meid üles ja me võime elada tema palge ees.“ (Ho 6:2) Hooseale toetuvalt esineb Luuka evangeeliumis Jeesuse poolt kuningas Heroodesele antud vastus: „Vaata, ma kihutan kurje vaime välja ja teen terveks täna ja homme ning kolmandal päeval jõuan ma kõigega lõpule.“ (Lk 13:32) Matteus ja Luukas mõlemad aga esitavad Jeesuse kolmekordse õpetuse jüngritele: „Mind tapetakse ja kolmandal päeval äratatakse üles“. Mõned on pidanud seda Jeesuse pedagoogiliseks kordamismeetodiks.

Johannese evangeelium on kirjutatud ülejäänud kolmest evangeeliumist oluliselt hiljem. Selle autor on filigraan, kes kasutab algkristlikus pärimuses juba väga tuntud fraasi „kolmandal päeval“ vihjavalt. Ta ühendab Kaana pulmas toimunu Jeesuse ristisündmuse ja ülesäratamisega. Sääraselt on Jeesuse avalik tegevus otsekui raamitud nende kahe looga.

Johannese evangeeliumi kui kunstiteose peamine sisuline mõte keskendub aga muutumisele. See tehakse selgeks juba evangeeliumi esimestes ridades: „Ja sõna sai lihaks“ (Jh 1:2), mis on inkarnatsioon. Kaana pulmas „vesi sai veiniks“, mis on transformatsioon. Mõlemal juhul on kasutatud ühtesama kreeka sõna: ginomai.

Nii inkarnatsioon kui transformatsioon on teema, millega kaasneb inimlik mõõde. Ka Kaana pulma loo puhul oleks ignorantne käsitleda ainult kõrget kristoloogiat, jättes välja inimliku, mis selle perikoobi fookuses on.

Tegemist on ju pulmadega, pulmapeoga, mis kipub viltu vedama, ebaõnnestuma. Põhjus on, et kogu vein oli ära joodud. Just, „ära joodud“, sest selline see kolmanda salmi mõte siin on ja seda väidavad ka mitmed konkureerivad lugemisviisid vanades käsikirjades. Meile ei selgitata, millest selline valearvestus veini varumisel võis tekkida, kuid ilmselt kogunes sel peol rohkem külalisi kui plaanitud, kogu küla.

Vein sai otsa, kuid juudi pulm ilma veinita on mitte ainult ebamugav, vaid sotsiaalne katastroof, häbi ja läbikukkumine; samuti halb enne pruutpaari edaspidisele elule. Jeesus, Maarja palve peale, päästab olukorra, andes pidulistele ligi 600 liitrit parimat veini. Vesine ja nutune olukord võtab üles rõõmsad tuurid ning pidu jätkub täies hoos.

Johannes ütleb, et „tegu Galilea Kaanas oli esimene tunnustäht [tunnusmärk], millega Jeesus avaldas oma kirkust, nõnda et ta jüngrid jäid temasse uskuma“. Mõned väga autoriteetsed käsikirjad sisaldavad ka sõnu „ema ja vennad“; ehk „ta ema ja vennad ja õpilased jäid temasse uskuma“.

Messiaanlikud ootused Juuda soost tuleva valitseja kohta seostati veiniga, mida nimetati ka viinamarjade vereks (1Ms 49:11). Johannes tahab öelda, et Jeesuse veini jagamine oli esimene tunnusmärk selle ootuse täitumisest: Jeesus ongi Juuda soost valitseja, keda võtavad rahvad kuulda, kuningas, kes muudab oma rahva ebainimliku olukorra. See pidi olema üheselt mõistetav Jumala armastuse väljendus oma rahva, oma inimeste suhtes. Kaana pulmas avaldub Jumala armastus. Armastus, mis päästab üksikisikud kui kogu külarahva sotsiaalsest häbist ja läbikukkumisest.

Paul Tillich on retooriliselt küsinud: „Kas me suudame veel pärast kahte tuhandet aastat õigesti mõista, mida tähendab lause: „Jumal on armastus?“ Ta vastab: „Pole vahet, kas Jumal püsib meis ja võtab meis aset, või kas meie püsime armastuses ja armastus saab meie eluringiks. Jumal ja armastus pole kaks erinevat tõelust, vaid üks. Jumala olemine on armastuse olemine, ja Jumala lõputu vägi on armastuse lõputu vägi.“ (Religioossed kõned, 178).

Nii nagu me pole suutelised veest veini tegema, pole me ka võimelised omast tahtest armastust produtseerima. Seda antakse suveräänselt, see tuleb ülevalt, saabub transtsendentsusest ja eirab kitsarinnalisi inimlikke konventsioone. Ootamatult on ta kohal. Korraga muutub mõistetavaks ajastutetagune armastusluule; muusika ja värsid, mis enne tundusid ehk sentimentaalsedki, on äkitselt kui ürglaine, mis kandub läbi ajastute, kuid mille alguspunkt on kuskil teispoolsuses. Ühtäkki vaatad maailma läbi kastepiiskade ja pead poeesiat ainuvõimalikuks keeleks.

Vanas Testamendis toimus säärane taeva ja maa ühinemine suletud eesriide taga, Jeruusalemma templis, kõige pühamas paigas. Uue Testamendi ajastul on maine ja ülemaine sfäär ühendatud Jeesuse isikus rahvahulkade ja abivajavate seas, nende keskel, meie hulgas, kirikus ja armulaual. Kuid nagu Paul Tillich on öelnud: Jumal ilmutab end ka seal, kus teda ei tunta, ta ilmutab end armastuse kaudu. Sest lõpetuseks tasub märkimist seegi, et valdav enamus Kaana pulmas osalejaist ei teadnud, kust see võrratu vein pärines.

 

Jutlus on peetud 20. jaanuaril 2019 Tartu Ülikooli-Jaani koguduses.

Ergo Naab (1971), PhD, on Tartu Ülikooli usuteaduskonna Uue Testamendi teadur ja Eesti Piibliseltsi piiblitõlkeprojekti koordinaator, EELK liige.

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English