Kui kõik kristlaste lapsed panevad oma lapse kristlikku kooli, siis kuskohas saab mittekristlane kristlastega tuttavaks? - Te loote oma lastele mulli, et kogu maailm ongi selline, aga ei ole ju.
- Kas järgmiseks tulevad meile islamistlikud/fundamentalistlikud koolid? Kui kristlik kool on lubatud, miks ei peaks need olema?
Olen pidanud neile ja paljudele teistele sarnastele küsimustele vastama sellest ajast alates, kui Tartu Luterlik Peetri Kool sai loodud (2013). Küsimus on, mis on kristlike koolide roll meie haridusmaastikul? Miks neid on vaja ning kas need võtavad midagi teistelt ära?
Alustuseks veidi numbreid. Viimane üle-eestiline uuring „Elust, Usust, Usuelust“ (EUU 2015) küsis muuhulgas, kas teie arvates kristlikud koolid pigem rikastavad Eesti ühiskonda või ei peaks üldhariduskoolid olema seotud kirikute või usuga. Soodsalt suhtus kristlikesse koolidesse 44,3% vastanutest, arvamust ei omanud 9,4% ning 46,2% suhtus pigem taunivalt. See on üpris oodatav tulemus, kuna küsitluse läbiviimise hetkeks olid mitmed koolid alles asutatud ning ka tänasel päeval pole veel enamikest koolidest lõpetanuid tulnud. Sellelt foonilt lähtuvalt kõlavad eelpooltoodud küsimused üpriski mõistetavana ja küllap üks meie ülesandeid ongi säärastele küsimustele vastata.
- Kui kõik kristlaste lapsed panevad oma lapse kristlikku kooli, siis kuskohas saab mittekristlane kristlastega tuttavaks?
Kool moodustab lapse elust väga suure osa ja see on koht, kus pannakse alus ka mitmetele sotsiaalsetele suhetele. See ei ole see enamike laste jaoks siiski ainuke koht, kus kohata eakaaslasi ja nendega suhelda. Sageli leitakse sõpru ka just huviringidest, kuna sinna tullakse kokku ühise huvi alusel ning see seob lapsi sageli isegi rohkem kui koolikaaslased. Ning tegelikkuses ei käi kristlikus koolis üksnes kristlaste lapsed – statistikat hetkel omamata võin oma kooli näitel öelda, et see läheb tõenäoliselt umbes pooleks.
Oluline on, et väike laps ei ole enamasti valmis kohe oma maailmavaadet kaitsma. Meie ühiskond on kristluse koha pealt siiski üpris kirjaoskamatu ning sellega seonduvalt kohtab tavakoolides kristlaste laste suunalist narrimist. Seega võib olukord osutuda pigem vastupidiseks. Laps vajab enda kasvukeskkonnaks oma pere maailmavaatele võimalikult lähedast kohta, kuna see on turvaline. Kui kodus ja koolis lähtutakse väga erinevatest põhimõtetest, siis tekib lapses maailma osas segadus ning tal on raske kujundada välja omaenda identiteeti. Kristlikus koolis rõhutatakse küll kristlikke väärtusi ja aluspõhimõtteid ning julgelt võib kõnelda ka oma teistsugusest identiteedist – ka sellele on koht.
- Te loote oma lastele mulli, et kogu maailm ongi selline, aga ei ole ju.
Vastus sellele mõttele lähebki siitsamast edasi. Selleks, et elusorganism saaks kasvada ja areneda, on tal vaja juuri, millega juurduda. Seejärel saab ta hakata kasvama ja õitsema. Nii on see puude ja lillede, aga ka inimestega. Kindlasti ei taha me siinkohal vastanduda – oma juuri on võimalik leida ja hoida ning juurduda ka mittekristlikus üldhariduskoolis käies. Meie pakume lihtsalt lisavõimalust neile peredele, kes seda soovivad. Kes soovivad tuge oma laste kristliku või ka mittekristliku identiteedi leidmisel. Oluline on luua selleks aeg ja koht ning anda sõnavara. See on see, mida kool saab teha. Pakkuda turvalist ruumi rääkimaks oma usulistest tunnetest ja mõtetest, kahtlustest ja veendumustest ning andes selle jaoks ka sõnad – asi, millest enim on puudu meie „usuõpetust kui tuld kartvas“ (kirjanduslik liialdus) ühiskonnas.
- Kas järgmiseks tulevad meile islamistlikud/fundamentalistlikud koolid? Kui kristlik kool on lubatud, miks ei peaks need olema?
Kristlikud koolid järgivad kõik riiklikku õppekava, kuid annavad sellele lisaks usu-, usundi- ja väärtusõpetust. Seega ei peaks me kartma koolide fundamentaliseerumist rohkem kui me seda tänases päevas juba näeme. Asutatud koolidele antakse esialgu tähtajaline tegevusluba ning pärast hindamist ja kontrolli tähtajaline. Koolidel on Eestis küll omajagu vabad käed oma näo kujundamisel, kuid üldhariduse suund ja sihid on samas ka ühiselt ette antud. Seega võime me küsida, kuidas on meil täna ja praegu lood ohtudega koolis ja mis sorti fundamentaliseerumist meil tuleks karta ‒ kui üldse?
Tundub, et tegu on kristlike koolide apoloogiaga, kuid tegelikult koorubki siit välja vastus küsimusele, mis on kristlike koolide sõnum Eesti ühiskonnas. Tooksin selle välja kolme punktina:
- Lastele tuleb anda kindlad juured, siis nad saavad multikultuurses ühiskonnas paremini hakkama. Võõraga on lihtsam kohtuda, kui sa tead, kes sa ise oled.
- Usuline sõnavara. Kui me oskame oma küsimusi, kartusi, mõtteid ja usku sõnadesse panna, siis me mõistame paremini nii iseennast kui ka teisi kultuure ja usundeid.
- Võimalus näidata kristlust kui arenevat ja elavat süsteemi, mitte kui ühte kitsast ja must-valget maailmanägemust.
Triin Käpp (1982) on Tartu Luterliku Peetri Kooli asutaja ja kaplan ning EELK Tartu Ülikooli-Jaani koguduse õpetaja.
