ISSN 2228-1975
Search

Maarja Kaana pulmas (Jh 2:1–10)

„Ja kolmandal päeval olid pulmad Galilea Kaanas ja Jeesuse ema oli seal. Ka Jeesus ja ta jüngrid olid kutsutud pulma. Aga kui veinist tuli puudus, ütles Jeesuse ema talle: „Neil ei ole enam veini.” Jeesus ütles talle: „Mis on sul minuga asja, naine? Minu tund ei ole veel tulnud.” Ta ema ütles teenritele: „Mida iganes tema teile ütleb, seda tehke!” Seal oli aga kuus kivianumat juutide puhastuskombe pärast, igaühte võis mahtuda vähemalt sada liitrit. Jeesus ütles neile: „Täitke anumad veega!” Ja nad täitsid need ääretasa. Ja ta ütles neile: „Ammutage nüüd ja viige pulmavanemale!” Ja nemad viisid. Aga kui pulmavanem maitses vett, mis oli muutunud veiniks, ega teadnud, kust see on – teenrid aga, kes olid vee ammutanud, teadsid seda -, siis pulmavanem kutsus peigmehe ja ütles talle: „Igaüks paneb esmalt lauale hea veini, ja kui juba küllalt on joodud, lahjema; sina aga oled hoidnud hea veini praeguseni alles.” (Jh 2:1–10)

Foto: Kreet Aun

Kaana pulmas kohtume me ema Maarja ja tema täiskasvanud poja Jeesusega. See on põgus kohtumine, ema ja poeg vahetavad vaid mõned laused.

Kaana pulma kirjakoht algab sealt, kus pidu on jõudnud peigmehe koju. Selle kohta on  evangelist kirjutanud ühe lause. Lause taha võib kujutleda terve loo, ohtralt tegevusi ja detaile. Olid ju pulmad tollel ajastul mitu päeva kestev sündmus, kus pidutseti algul pruudi ja siis peigmehe pool. Sugulased ja külarahvas olid kõik kutsutud ning pererahvas pidi hoolitsema, et kogu selle pidutsemise ajal jätkuks süüa-juua.

Kolmandal pidutsemise päeval on maja rahvast täis, seal on nii sugulasi ja sõpru kui ka lihtsalt inimesi naabruskonnast, ehk ka kontvõõraid. Külalised on pikalt pidutsenud, melu on suur. Teenijad toimetavad, kõnnivad edasi-tagasi kannude ja vaagnatega, kannavad ette toitu ja täidavad peekreid. Pulmavanem valvab toimuva üle, juhendab teenijate tööd, kiirustab neid takka ja hoolitseb, et kõike jätkuks.

Pulmas on kohal Maarja, kes ilmselt oli kutsutud, kuna ta elas seal lähistel. Ka Maarja poeg Jeesus on saanud pulmakutse ja koos temaga saabuvad pulma ka tema jüngrid.

Ühel hetkel selgub, et vein on kohe-kohe otsas. Pole teada, kes seda märkab, sest lugu seda ei maini. See võis olla keegi teenijatest, kes läks veini ammutama ja avastas, et veini enam pole. Kas ta üldse julges sellest kellelegi rääkida? Ei olnud ju tollal kodu lähistel supermarketit, kust minna kähku veini juurde tooma. Meenutame, et kui Kiir Tootsi pulmas toidu- ja joogivarudega pahasti ümber käis, toimetati Rajalt külaliste eest salaja uued varud kohale. Vaevalt, et teenija naabritelt küsima julgeks minna. Abi ei paista kuskilt.

Vein on otsas ja see apsakas jätab perekonna mainele pleki. Kuidagi pidi Maarja veini otsa lõppemisest teadlikuks saama. Kas kuulis Maarja teenijate vestlust pealt või mainis mõni teenijanna seda temale kui tuttavale inimesele või lähedasele naabrile. Nii või teisiti, see jõuab Maarjani, et võõrustajal on mure – vein on otsas.

Maarja otsustab sekkuda, sest ta teab, et pererahval pole veini kiiresti kuskilt juurde võimalik tuua. Maarja teab lahendust ‒ ta teab ühe külalise kohta midagi, mida teised ei tea.

Maarja kutsub oma poja Jeesuse enda juurde ja ütleb talle: „Neil ei ole enam veini.”

Lühike ja konkreetne lause. On lihtne ette kujutada, et Maarja hääles on mure tungiv noot, mis väljendab selgelt ema soovi. Ema hääletoon paneb Jeesuse mõistma, et ema arvates on tema kohus mure lahendada. Jeesus kuuleb oma ema häälest selle noodi ära, sest ta vastab: „Mis on sul minuga asja, naine? Minu tund ei ole veel tulnud.”

Jeesus ütleb selgelt, et saab hästi aru, mida ema soovib. Tema ema soovib, et võõrustava perekonna maine saaks päästetud ja probleem lahendatud. Ema soovib imet. Jeesusele tähendab see, et ta peab tegema midagi, mis talle tähelepanu tõmbab. Ta peab astuma sammu, mille järel tema elu kindlasti teiseks muutub.

Jeesus lükkab tähelepanu keskpunkti astumist edasi: „Minu tund ei ole veel tulnud.”

Jeesus teab, mis teda ees ootab, mis ülesandega ta siia maailma saabunud on. Praegu tahab ta, võib-olla viimast korda, olla tavaline inimene, lihtne pulmakülaline naabrite juures. Olla rahus ja tundmatuses üks paljudest tavalistest inimestest oma kodukandis, seal, kus ta üles kasvas ja meheks sai.

Jeesuse ema on oma pojas kindel. Me võime selgelt kujutleda keskealist, sirgeseljalist, hästi riietatud naist, täiskasvanud poja ema, kes vaikselt, väärikalt ja tähendusrikkalt oma pojale otsa vaatab ning siis teenrite poole pöördub, et see üks lühike lause öelda. Maarja ei lase pojal teekonna algust teadmatusse tulevikku edasi lükata. Poeg peab alustama tegudega, mida too niikuinii tegema peab.

Maarja annab teenritele korralduse: „Mida iganes tema teile ütleb, seda tehke!”

Võib-olla toimus see vestlus õues, kuskil pulmakülaliste kuuldekaugusest väljas. Võib-olla mingis kõrvalruumis, kus

hoiti toiduvarusid ja kus oleks pidanud olema ka piisav tagavara täidetud veininõusid. Maarja valis selle vestluse jaoks kindlasti kõrvalisema koha. See on vestlus, mis ei toimu kõigi silme all. Maarja eesmärk on ära hoida oma naabri avalik häbistamine. Ta valis kohta, kus oma pojaga rääkida. Tema põgus vestlus pojaga toimub teistele külalistele märkamatult ning tõenäoliselt ei näinud seda vestlust pealt ka Jeesuse jüngrid.

See oli ema ja poja omavaheline vestlus, mille juures viibivad tahtmatute tunnistajatena vaid võõrustajapere teenijad. Vaevalt nad teavad, kes on kes, aga võib-olla tunneb või teab mõni üksik nende hulgast Maarjat. Selleks ajaks teavad ilmselt juba kõik teenijad, et vein on otsas ja iga hetk võib see üldiselt teatavaks saada. Iga lootus, iga õlekõrs on teretulnud. Nii kuuletuvad nad Maarjale, kes annab neile kindla korralduse järgida neile eeldatavalt tundmatu meeskülalise juhiseid.

Maarja on öelnud, mida ta soovib ning nüüd ta lahkub. Ta on ema, kes usub, et ta poeg on eriline ja nüüd on tema aeg imedega alustada. Maarja käitumisest paistab tema kindlus ‒ mida iganes ta poeg siin maailmas ka ära tegema peab, sellega pole mõtet viivitada. Jeesus võib öelda oma emale, et tema aeg pole veel käes. Maarja usub, et aeg on õige. Jeesusel tuleb tegutseda, tal ei ole mõtet edasi lükata seda, mis paratamatult saabuma peab.

Maarja on oma pojale öelnud, mida ta arvab. Nüüd kõnnib Maarja mõõdukal sammul eemale. Kas ta vaatab tagasi? Ei usu. Ma usun, ta on oma pojas kindel. Ta ei pea tagasi vaatama ja kontrollima, kas too asus tegutsema.

Sellest vestlusest, mida Kaana pulma külalised tähelegi ei pannud, lahkub ema, kes on oma täiskasvanud poja vabaks andnud, kes annab ta vabatahtlikult üle maailmale. Ema, kes annab tõuke, et poeg asuks teele, mida ta minema peab. Niikuinii peab, pigem mingu siis juba kohe.

Ja Maarja poeg Jeesus kuuletub. Ta ütleb teenritele: „Täitke anumad veega!”

 

Kreet Aun (1969), on Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna vilistlane ja EELK Usuteaduse Instituudi kristliku kultuuriloo magistrant, superviisor, koolitaja ja bibliodraama juhendaja, EELK liige ja Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.

Soovitatud:

Esiletõstetud lood

Üksindusest

Piiblis ei esine kordagi sõna „üksindus“ või „üksildus“. Sellest hoolimata võib öelda, et küllap sündis üksindus siia maailma juba siis, kui Jumal ajas Aadama ja

Read More »
Jutlused ja mõtisklused

Eksimus ja uus elu (Mt 3: 1-2)

1. RESIGNATSIOON JA LOOTUS „Neil päevil tuli Ristija Johannes ja kuulutas Juuda kõrbes: „Parandage meelt, sest taevariik on lähedal!““ Need sõnad Matteuse evangeeliumi kolmandast peatükist

Read More »
Arvamused

Usundiõpetus ja kirik

Päevast-päeva koolis usundiõpetusega tegeledes olen ikka aeg-ajalt püüdnud sõnastada oma õpetatava aine aluseks olevaid põhimõtteid ning mõelda, missugune on selle õppeaine suhe kirikuga. Näiteks, kas

Read More »
English