Rõõm on olla täna koos teiega siin ning tähistada ühiselt 80 aasta möödumist Lambethi kokkuleppe sõlmimisest Inglise Kiriku ning Eesti ja Läti evangeelsete luterlike kirikute vahel. Toon teile südamlikke kristlikke tervitusi Canterbury peapiiskopilt ja kirikult, mida ta teenib. Samuti toon tervitusi Rochesteri piiskopilt ja piiskopkonnalt. Hoiame Eestit ja siinseid inimesi oma südames ning palume armastust ja ustavust meie kahe rahva suhetesse. Meie kirikute vahelised suhted on elavad, rikastavad ja tähendavad meile väga palju.
Lambethi kokkulepe allkirjastati 1938. aastal. Raske on kujutleda süngemat ja pahaendelisemat hetke ajaloos. Idas oli täies hoos Stalini hirmus puhastustöö. See oli ühteaegu paranoiline ja kalkuleeritud, põhjustades otseselt või kaudselt füüsilist hävingut ja emotsionaalset valu miljonite inimeste elus. Mina tean seda üksnes ajaloolaste kirjapandu põhjal. Teil rahvana on sellest elav tunnistus.
Läänes ässitas 1938. aastal kuri, etnilisel puhtusel rajanev ideoloogia inimesi sõjale ning juudi kogukonna hävitamisele Euroopas. Kirjeldamatult õudsed sündmused olid ees ootamas, aga meie oma lepinguga andsime tunnistust ühest, tõelisest Jumalast, kes on kõrgemal ebajumalateenimisest nii Idas kui Läänes. Me näitasime, et Kristuses on ühtsus ja side, mida ei saa lõhkuda ei rassi-, klassi- ega ükski muu ideoloogia.
See ühtsus oli siis ja on ka nüüd tunnistuseks Jumala armust ja halastusest. Ükski ühiskond, kes tahab peegeldada Jumala olemust, ei too ohvriks neid, kelle mõtlemine, välimus ja tegutsemine ei ole vastavuses hetkel võimul oleva valitsuse seatud standardiga. Kristus suri kõigi eest ning seda, kes on loonud kujuteldamatult suure universumi, ei saa pisendada mingiks hõimujumalaks ega panna teda teenima valitseva võimu huve. Teda ei saa olematuks teha ka organiseeritud, sõjakad ateistid, kelle soov Jumalat olematuks mõelda on võrreldav lapse käitumisega, kes katab silmad kätega lootuses, et siis kaob see, mis silme ees.
Inimesed, kes elasid 1938. aastal, lugesid sama pühakirja, mida meiegi loeme, sealhulgas Pauluse kirja filiplastele. Vangistatud apostel jättis oma järgijatele kirja lõpuosas kolm soovitust: rõõmustage Issandas, ärge muretsege, kogege Jumala rahu (vrd Fl 4:4-7). Ühendkuningriigis tulevad sõnad moodi ja lähevad moest. ”Rõõmustamine” on üks neist – see on reserveeritud sõjaliste võitude ja kuninglike sündide jaoks. Inglased tahaksid sõna kasutada jalgpalli maailmameistrivõistluste võitmise puhul, aga ilmselt peavad nad sellega ootama 22. sajandini. Lisaks, rõõmustada ei ole üldse ”äge”.
Rõõmustada Jumalas tähendab olla haaratud tema aust ja sihist, mille ta on seadnud inimkonnale ja igaühele meist. Jumal, kes sai inimeseks üksnes selleks, et ohverdada oma elu meie eest ja murda surma võim, väärib ülistust. Ja nõnda Jumalat austades ja ülistades leiame end rõõmustamas. Jumala armastuse kogemine oma elus on allikas, millest ammutame üha uut jõudu. Ja otse loomulikult peab see rõõm meist välja pulbitsema – justnagu uue naftasoone leidmisel.
Veel kutsub Paulus filiplasi üles mitte muretsema. Ühendkuningriigis on meil lasteraamat „Härra Mure“. Härra Mure on ärevil kõige pärast, mis temaga juhtub. Mitte miski ei aita tal rahuneda. Kui ta juhtumisi ei pea ühegi asja pärast muretsema, siis hakkab ta muretsema selle pärast, et tal ei ole millegi pärast muretseda. Siin on peidus sügav tõde. Ärevus või äng, mida paljud inimesed tunnevad, ei ole tegelikult seotud ühe kindla asjaga. Kui üks probleem laheneb, klammerdub mure järgmise külge. Loomulikult, kui mingi probleem esile kerkib, on muretsemiseks põhjust. See tuletab meile meelde, et peame midagi ette võtma – esmajärjekorras palvetama. Valu annab meile märku, et peame tegutsema: liiga tule lähedale asetatud käsi saadab ajule kiiresti teate, et tuleb eemale liikuda. Kui me aga muretseme üleliia, siis me justkui aina hoiame ja hoiame kätt tule kohal, kuni saamegi põletada.
Nagu apostel Peetrus ütleb: „Heitke kõik oma mure tema peale, sest tema peab hoolt teie eest!“ (1Pt 5:7) Jumal vastab meile, kui paneme oma koorma tema peale. 1938. aastal oli inimestel tõsine põhjus karta, ent küllap leidsid paljud neist sõnadest lohutust. Nii peaksime meiegi. Ja kui me palume Jumalal leevendada meie muresid, siis peaksime iseäranis pöörama tähelepanu neile, kelle mured on alles ka siis, kui nad taas silmad avavad. Tänasel lõikustänupühal ei ole raske kujutleda paiku kõikjal maailmas, kus saak on hävinud ning ees ootab nälg. See on olukord, mis paneb jõu – ja usu – tõsiselt proovile. Habakuki raamatus annab prohvet hämmastava tunnistuse oma usust, kui ta ütleb: „Kuigi … põllud ei anna toidust, …, ometi rõõmustan mina Issandas.“ (Ha 3:17-18) Mitte kõik ei suuda üles näidata niisugust usaldust – me peame paluma nende eest ja kõigi eest, kes kannatavad kasina saagi tõttu sel aastal.
Anglikaani kirikus kasutatakse õnnistamisel jumalateenistuse lõpus apostel Pauluse sõnu „Jumala rahu, mis on ülem kui kogu mõistmine, hoiab teie südamed ja mõtted.“ (Fl 4:7) Neid õnnistamissõnu vaadeldakse aga sageli lahus Pauluse avaramast mõttekäigust, et kui keegi tahab kogeda Jumala rahu, peab ta kõigepealt oma vajaduste ja tänuga pöörduma palves Jumala poole. Just niisugust „tehingut“ otsib Jumal ja see on rahu, mis ankurdab meid sügavale Kolmainu ellu. Kogukond, kes pöördub Jumalast ära, jääb vaimselt nälga. Eluleib põlatakse ära, selle asemele on vaja leida midagi muud, mis leevendaks hinge tühjust. Mõned asendajad võivad tekitada väga suurt sõltuvust, nagu näiteks narkootikumid. Ent leidub veel palju teisi ravimeid – meelelahutus, poodlemine, töö –, mida kasutatakse hinges valitseva tühjuse täitmiseks. Nende asjadega ei ole iseenesest midagi valesti, aga pidev nende järele haaramine selleks, et täita tühjust, on võrreldav rämpstoidudieedi pidamisega. Rämpstoit annab meile n-ö laengu, aga saadud laeng ei püsi kaua ning me pöördume selle juurde tagasi, et saada uus laeng, ja veel üks, kuni pidev rämpstoidu söömine meie tervise hävitab.
Me vajame Jumala rahu, sest me ei tea kunagi, mis meid järgmise käänaku taga ees ootab. Lambethi kokkuleppe 50. aastapäeva tähistati aastal 1988. Nõukogude Liidu lagunemiseni ja Eesti taasiseseisvumiseni oli siis vähem kui kolm aastat. Mitte keegi ei teadnud seda – peale Jumala, kelle ette me tõime oma palved. Lambethi kokkuleppe 70. aastapäeva tähistati aastal 2008, kui ilmnesid esimesed mõrad, mille tagajärjeks oli üleilmne majanduskriis. Vaid vähesed inimesed ennustasid seda ette või olid teadlikud, mida see tähendab.
Aastal 2018 on meil mõnevõrra rohkem aimu, kui kerkivad esile populistlikud poliitikud, lubades tegeleda meid ümbritsevate probleemidega. Paljud flirdivad samade ideoloogiatega, mis 1938. aastal laastasid maailma. Poliitiline ajastu, milles praegu elame, on tugeva mehe ajastu. Tänapäeva autoritaarne juht ei ole huvitatud poliitiliste ja kodanikuinstitutsioonide rajamisest. Nad ütlevad inimestele, et lihtsam on panna oma lootus ühe inimese peale kui hakata elavdama meie avalikku elu, millele rajanevad vastupidavad ja elujõulised ühiskonnad. Igal juhul, need tugevad mehed meie poliitilises elus püüavad lämmatada kodanikuühiskonda nii palju kui võimalik, sest just elavast kogukonnast kerkivad esile uued ideed ja tärkab vastupanu.
Üksnes Issandal Jeesusel Kristusel on vägi päästa kõik inimesed. Ta tegi seda, allutades end nõrkusele ja häbile ristil. Nagu Paulus on öelnud: Jumala nõrkus on tugevam inimeste tugevusest (vrd 1Kr 1:25). Meil oleks poliitilist elu silmas pidades siit väga palju õppida.
Kes teab, milline näeb maailm välja aastal 2038, kui Lambethi kokkuleppe sõlmimisest möödub sada aastat? Ühes oleme kindlad: Jumal, kelle jaoks rahvad on vaid piisake meres, kuuleb ka siis inimeste tänu ja ülistust, leevendab muret ja jagab rahu, kuni tuleb tema riik ning maa peal saab täielikult teoks tema tahtmine.
Tõlkinud Kadri Eliisabet Põder. Avaldatakse autori loal.
Simon Burton-Jones (1962) on Inglise Kiriku Rochesteri piiskopkonna piiskop.
