Aga sel ajal hakkas kuningas Heroodes mõnele kogudusest kurja tegema. Ta tappis mõõgaga Jaakobuse, Johannese venna. Aga nähes, et see juutidele meeldis, võttis ta kinni ka Peetruse. See oli just hapnemata leibade pühal. Heroodes vahistas Peetruse ja pani ta vanglasse ning andis nelja neljamehelise sõdurite salga valvata, kavatsedes ta pärast paasapühi rahva ette tuua. Nii peeti siis Peetrust vangis, aga kogudus palvetas lakkamatult Jumala poole tema pärast. Ööl enne seda, kui Heroodes tahtis Peetruse enese ette tuua, magas Peetrus kahe sõduri vahel kahe ketiga aheldatult, ja vahimehed ukse ees valvasid vanglat. Ja ennäe, Issanda ingel seisis seal ning valgus helkis vangikongis. Ingel lõi Peetrust vastu külge, äratas ta üles ja ütles: „Tõuse kiiresti!“ Ja Peetruse ahelad langesid käte ümbert maha. Ingel aga ütles talle: „Pane vöö vööle ja seo oma jalatsid jalga!“ Tema tegigi nõnda. Ja ingel ütles talle: „Pane oma kuub selga ja tule minu järele.“ Ja Peetrus tuli välja ja käis tema järel ega teadnud, et see, mis ingel tegi, on tõsi, vaid arvas end nägevat nägemust. Ja nad läbisid esimese ja teise vahiposti ning tulid linna viiva raudvärava ette. See avanes neile iseenesest ja nad väljusid ja läksid edasi üht tänavat pidi. Ja järsku lahkus ingel tema juurest. Ja kui Peetrus jälle hakkas aru saama, lausus ta: „Nüüd ma tean, et Issand on tõesti oma ingli läkitanud ja mu välja kiskunud Heroodese käest ning kõigest, mida juuda rahvas ootab.“ (Ap 12:1-11)
Tänane jutlusetekst räägib Peetruse imelisest pääsemisest: apostel vabastatakse ahelatest, mis siis, et teda valvab neljameheline sõdurite salk ja et ta on ketiga kahe sõduri vahele aheldatud. Ta vabaneb vanglast ja pöördub tagasi oma usukaaslaste juurde, selleks, et jätkata evangeeliumi kuulutamist ja viia see välja kuni Roomani, toonase maise võimu keskuseni. Imelisi füüsilisi pääsemisi juhtub ja vahel on üsna raske seletada, kuidas see pääsemine täpselt aset leidis.
Aga Peetruse pääsemise lugu on enamat kui lihtsalt ühe konkreetse füüsilise pääsemise lugu. Seda lugu on maailma eri paigus ikka ja jälle loetud kui vabastamise teksti. Rõhutud rahvad, kel on õnnestunud vabaks saada, on seda teksti enda olukorrale üle kandnud, ja näinud selles Jumala vabastavat tegu. Seda lugu on kuuldud ka kui lootust andvat lugu – orjad on seda kuulanud lootuses, et ka nemad kord vabastatakse, taga kiusatud kristlased on lootnud, et Jumal ka neid kord nende vaenajate käest päästab.
Mida on sellel lool aga öelda meile, siin ja praegu? Eelmisel aastal tähistas kogu luterlik maailm reformatsiooni 500. aastapäeva. Kirikud valisid endale teemasid ja motosid ja paljud neist olid seotud vabadusega. Nii oli ka meie Eesti luterliku kiriku reformatsioonijuubeli moto Galaatia kirja 5. peatükist: „Vabaduseks on Kristus meid vabastanud.“ Salm ise jätkub selliselt: „Püsige siis selles ja ärge laske endid jälle panna orjaikkesse!“
Luterlik Maailmaliit, mis ühendab endas enam kui 140 kirikut kogu maailmas, valis reformatsioonijuubeli peateemaks „Jumala armu poolt vabastatud“. Sest teatud mõttes oli ju reformatsioon ehk usupuhastus üks suur vabastusliikumine.
Luther on oma raamatus „Traktaat kristlase vabadusest“ pannud tabavalt kõrvuti kaks lauset. Neist esimene kõlab nii: „Ristiinimene on kõige vabam isand ja pole kellegi alam.“ See tähendab, et see, kelle isand on Jumal, ei saa teenida teisi isandaid. Luther ei mõista aga seda vabadust kui omavoli. Sellepärast lisab ta kohe teise lause: „Ristiinimene on kõige kohusetruum teener ja kõikide alam.“ Need kaks lauset kuuluvad kokku.
Vabadus hävitab ennast, kui sellega ei kaasne kohustuste võtmist. Eelkõige tähendab see aga ligimesearmastuse reetmist. Ka Peetrus ei vabanenud vaid millestki (vangist), vaid ka millekski – selleks, et evangeeliumi kuulutada ja seeläbi Jumalat ja ligimesi teenida.
Meie jaoks on nüüd küsimus selles, millest Jumal Kristuses meid on vabastanud ning milleks ta meid on vabastanud. Kui ma mõtlen enda peale, siis üks asi, mis mulle pähe tuleb, on liigsest hirmust ja murest vabanemine. Eesti keel kohati lausa kutsub meid kõige võimaliku pärast muretsema: küttepuude varumisest räägime me kui küttepuude muretsemisest, vajalike asjade soetamine on nende muretsemine jne. Aga Kristus ütleb meile, et igale päevale saab küllalt omast murest ja et muretsemisega ei saa me oma elueale küünartki juurde lisada.
Johannese esimeses kirjas seisab, et armastuses ei ole kartust, vaid täiuslik armastus ajab kartuse välja (1Jh 4:18). Mõelda võib aga ehk ka vastupidi: et kartus ja hirm ajavad armastuse välja. Seepärast on suur asi, kui saab oma murede ja hirmu peale vaatamise asemel Kristuse peale vaadata. Mitte et mured ja hirm siis kohe täiesti kaoks, aga nad kaotavad oma võimu meie üle.
Millest veel Jumala arm meid vabastab? Vastuseid on mitmeid ja erinevaid. Paljud on tunnistanud, kuidas Jumala arm on neid vabastanud liigsest mõtlemisest sellele, mida teised neist arvavad. See aga toob kaasa vabanemise pidevast saavutussurvest – kas mul ikka on piisavalt hea auto, piisavalt tublid lapsed, piisavalt ilus aed jne, jne.
Luterlikus Maailmaliidus töötades oli mul võimalik lugeda eri maade luteri kirikute noorte tunnistusi sellest, millest Jumala arm neid on vabastanud. Paari neist tahaks ma siinkohal tsiteerida, et näidata, kui universaalsed võivad inimeste kogemused olla maailma eri paigus.
Üks Singapuri noormees, Lee Darius, sealse luterliku kiriku liige, kirjeldas näiteks, kuidas usk aitas tal vabaneda perfektsionismist: „Singapuri lastele ja teismelistele esitatakse väga kõrgeid nõudmisi. Noorena tundsin ma sageli hirmu ning mul oli probleeme enesehinnanguga. Läbimurre saabus siis, kui Issand kõnetas mind 139. psalmi kaudu, mille autor jutustab, kuidas Jumal on loonud tema kõige sügavama olemise ja kudunud ta kokku tema ema ihus. Kui ma mõistsin, et Jumal väärtustab mind ja tal on minuga algusest peale olnud oma mõte, ei näinud ma enam põhjust hirmu tunda. Psalmi autori sõnadega öeldes ma kiidan Jumalat, sest „olen nii kardetavalt ja imeliselt loodud“.“
Üks noor Ameerika Ühendriikide pastor, Monica Villareal, kirjeldab jällegi veidi provotseerivalt, kuidas Jumala arm vabastas teda kirikuseinte vahele peitumisest: „[K]es ei armasta oma venda, keda ta näeb, ei suuda armastada Jumalat, keda ta ei ole näinud“ (1Jh 4:20). Kes on su ligimene? Sinu vend ja õde? Liiga sageli saab kirikuhoonest seintega ümbritsetud koht. Ühed on sees- ja teised väljaspool. Meie identiteeti ja kuuluvust saab lihtsalt määratleda selle järgi, millises kirikus me käime. Juba varakirik murdis pead kuuluvuse küsimuse üle. Mõned väitsid: „Mina olen Apollose poolel,“ ja teised: „Mina olen Pauluse poolel“ (1Kr 1:12). Me kõik oleme Kristuse poolel. Ma olen vabastatud kirikuseintest, et näha Kristuse palet ka ootamatutes kohtades. Ma olen vabastatud kirikuseintest, et näha Jumala tegevust mind ümbritsevas kogukonnas. Ma olen vabastatud kirikuseintest, et Jumala tööle kaasa aidata.“
Kuid see, millest me oleme vabastatud, on vaid osa vabadusest – meenutagem veel kord Lutheri kaht lauset: „Ristiinimene on kõige vabam isand ja pole kellegi alam“ ning „Ristiinimene on kõige kohusetruum teener ja kõikide alam.“ Nii, nagu tasub järele mõelda selle üle, millest Jumala arm meid on vabastanud, tasub mõelda ka sellele, milleks ta on meid vabastanud. Sest kristlik vabadus on alati vastutustundlik ja hooliv vabadus.
Kõige lihtsam ja lühim vastus on muidugi ligimese teenimine. See aga võib olla väga mitmesugune. See võib olla füüsiline ja materiaalne: kui üks annab oma küllusest sellele, kel on vähe, kui keegi aitab vanainimesel poes käia, kui keegi on valmis last hoidma, et noored vanemad üheskoos teatrisse või kontserdile saaks minna.
Vähemalt sama oluline ligimese teenimise viis on aga valmisolek teist ära kuulata ja valmisolek leppida. Kui palju enam tunneks Jumal maailmast rõõmu, kui me suudaks sagedamini olla lepituse otsijad või andeksandjad? Ja ka selleks vabastab Jumala arm, sest see, kes on Jumalas tõeliselt vaba, ei tarvitse liigselt muretseda oma uhkuse ja au pärast. Ehk siis nende asjade pärast, mis seisavad tavaliselt leppimise ja andeksanni teel.
Ma tsiteerin veel korra seda Singapuri noormeest, kellest enne juttu oli. Lee Darius kirjutas selle kohta, milleks Jumala arm teda on vabastanud, järgmist: „Tundes Jeesuses Kristuses väljendunud armu, jagan ma nüüd seda lootuse ja lunastuse sõnumit teiste inimestega, et me kõik õpiksime hindama Jumala hinnalisi ande ja vaimuandeid. Ma teenin oma kirikus aktiivselt kaasa noortetöös ja ka muudes töövaldkondades. Piiblisalm, millele ma ikka ja jälle mõtlen, on apostel Pauluse manitsus tema esimeses kirjas korintlastele: „Niisiis, kas te nüüd sööte või joote või teete midagi muud – tehke seda Jumala austamiseks.“ (1Kr 10:31)“
See tsitaat toob meid tagasi Peetruse juurde, kes pärast oma imelist vabanemist jätkas lootuse ja lunastuse sõnumi jagamist inimestega. On veel üks oluline asi, mis on selle Peetruse vabanemise loo juures jäänud nimetamata. Nimelt see, et kogudus palvetas tema eest. Eestpalve jõud on suur. Luther on kord öelnud, et ta tahaks näha enese vastas seismas ennemini kümme tuhat relvastatud meest kui üht tõsist palvetajat. Kui suur on siis veel ühise palve jõud, mis on Jumala Vaimu poolt kantud?
Palugem siis seda, et Jumala arm vabastaks mitte üksnes meid, vaid ka teisi. Et ta kingiks rahu ja hingamist mitte üksnes mulle ja minu lähedastele, vaid ka teistele, sealhulgas neile, kellega mul ehk ei ole kõige paremat läbisaamist. Ja et ta vabastaks meid selleks, et kanda edasi Jumala rahu ja lepituse sõnumit.
Aamen.
Anne Burghardt (1975), mag. theol., EELK vikaarõpetaja, on Luterliku Maailmaliidu oikumeeniliste suhete sekretär, Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.
