„Aga kui nad teed käisid, astus Jeesus sisse ühte külla. Keegi naine, Marta nimi, võttis ta vastu. Ja sel naisel oli õde, keda hüüti Maarjaks. Maarja istus maha Issanda jalgade juurde ja kuulas tema kõnet. Marta aga oli ametis mitmesuguste toimetustega. Ja ta tuli Jeesuse juurde ning ütles: „Issand, kas sa ei hooli sellest, et mu õde jättis mu üksinda toimetama? Ütle talle nüüd, et ta tuleks mulle appi!” Aga Issand vastas talle: „Marta, Marta, sa muretsed ja vaevad ennast paljude asjadega, aga tarvis on vaid üht. Maarja on ju valinud hea osa, mida ei võeta temalt ära.” (Lk 10:38–42)
Kõigepealt tahaksin lugeda teile ette ühe lõigu raamatust „Väike prints”. See kõlab nõnda:
„Kõrbet olen ma alati armastanud. Istud liivaluitele. Sa ei näe ega kuule midagi ning kõige selle kestel kiirgab midagi vaikusest. „Kõrbe muudab kauniks see,“ ütleb väike prints, „et ta varjab endas kaevu.“ Olin rabatud, mõistes äkitselt seda liiva salapärast kiirgust. Kui ma olin väike poiss, elasin ma ühes vanas majas ja saaga jutustas, et sinna olevat peidetud varandus. Kindlasti ei olnud kellelgi seda leida õnnestunud, võib-olla ei olnud keegi seda ka kunagi otsinud. Ent see võlus kogu maja ära. Minu maja varjas oma südamesopis saladust… „Jaa,“ laususin ma väikesele printsile, „olgu tegemist majaga, taevatähtede või kõrbega, see, mis nende ilule tähenduse annab, on nähtamatu!““
Vahel mõtlen, et sõnadele annab tähenduse see, mida me ei kuule, ja tegude taga on hoopis olulisem see, mida me ei näe ja mida seletada ei oska. Vastandid võivad mõnikord üksteist hämmastavalt täiuslikuks muuta ja nii võib sõnadele tähenduse ja ilu anda hoopis vaikus. Vaikus, mis kannab edasi midagi öeldamatut, sõnastamatut. Mõnikord suretab millegi väljaütlemine ehk isegi tõelise tunde ja sisu, sest alati ei oska meie südamed suu läbi kõnelda. Ja nii võib juhtuda, et kui me oma abitusest ka ise aru saame, siis püüame seda mõnikord suurte tegudega korvata. Tahame, et oleks näha ka mingit tulemust, et saaksime mõelda „Mina tegin, mina sain hakkama“. Et oleks ometi midagi, mille kaudu end väljendada teistele, näidata kasvõi oma hoolimist ja armastust. Ilmselt ongi ka üldiselt nõnda, et üksteiselt oodataksegi mingeid tegusid ning silmaga nähtavat justkui märgiks, et kõik vastab meie ootustele. Ning see panebki meid vahel enda tõestamise püüdes meeleheitlikult ringi tormama, et ei arvataks, nagu oleks meil toimuvast ükskõik või nagu me ei hooliks. Nii ongi mõnikord raske hinnata nähtamatut, sest puuduvad otsesed tulemused.
Selline situatsioon kangastub mulle ka Marta ja Maarja loos, mida ennist kuulsime. Esimese hooga võib pähe turgatada, et Marta on justkui pealiskaudne ja tühine oma toimetustes, mida tegelikult ei olegi nii väga vaja teha, ning et just Maarja on see, kes mõistab tõde, kes hindab rohkem vaimseid väärtusi ja tarkust. Ta ei esita küsimusi, ta ei sega vahele ega haiguta, vaid kuulab pingsalt ning ehk ka veidi imetlevalt, et endasse ahmida kõike, mida Jeesusel talle öelda on.
Ent kui ma mõtlen nende kahe naise peale, siis tegelikult mõistan neid mõlemaid ja lõppude lõpuks ei saa ma öelda, et kumbki neist valesti toimiks. Püüdsin panna end Marta olukorda, kujutledes end perenaiselikult tubades ringi tuiskamas, haarates käigu pealt mõne poti või panni järele, et veel viimaseid roogasid tulele lennutada. Kujutlesin, kuidas higi pärlendab mu õhetaval näol ning praad on iga hetk põhja kõrbemas, aga ometi on ju toad veel vaja harjaga üle tõmmata. Ja see Maarja muudkui istub ja istub ning ei liiguta lillegi! Loomulikult ajab selline olukord hinge täis ja külalisele on ju lõppude lõpuks vaja hea perenaise muljet jätta.
Ilmselt taipavad mõlemad, et käes on võib-olla ainus võimalus üldse Jeesust nõnda vahetult kuulata ja Tema külaskäiku nautida. Nii teeb kumbki seda, mida kõige tähtsamaks peab, väljendamaks oma poolehoidu ning hoolivust. Nõnda ei tähenda Marta asine toimetamine seda, et ta ei saa aru hetke olulisusest. Samuti ei saa öelda, et tema tegevus on vähem tähtis ja tühine.
Vahel räägime sellest, kuidas argised toimetused ei lase süüvida millessegi vaimsesse, kuidas kõik siinse maailmaga seotu meid kammitseb ja ahistab. Eks selles mõttes ongi päris palju tõtt ja küllap oleme kõik kogenud tunnet, et kogu töise ja argise kõrvalt ei jää mahti enda jaoks. Liiati siis veel selleks, et Jumalaga kahekesi jääda ning Temaga vestelda. Siiski tuleb sellisel juhul endalt küsida, et kes teeb siis need vajalikud toimetused, milleta ei oleks elu ning milleta hukkuks ka kõige vaimsem indiviid. Mis saaks kõigist Maarjatest, kui poleks olemas Martasid? Ja samamoodi tuleks küsida, et kes hoiaks Martasid end rabelemistega rebestamast, kui poleks olemas mõnda Maarjat? Ja ikkagi põhjustavad erinevad harjumused ning arusaamad segadust ning mõistetamatust. Vahel tekib vastupandamatu soov rind kummi ajada ja nõuda õiglust seetõttu, et teised sinuga sarnaselt ei käitu, et teised sinuga sarnaselt ei koge ega taju kasvõi Jumala lähedal olekut.
Kunagi mõtisklesin tihti selle üle, kuidas ma peaksin Jumalaga kõnelema, kuidas peaksin palves Tema poole pöörduma nõnda, et saaksin ise ka aru, et Ta on mind kuulnud või et see pöördumine oleks kohe kuidagi efektiivne. Ja alati juhtus niimoodi juureldes see, et viimaks takerdusin ainult mingisse abitusse dialoogi iseendaga. Sellistel hetkedel jõudis minuni iga kord uuesti ka arusaam, et on asju, mida ei saagi alati teha rangelt mõtestatult. Tegelikult on palve ju peaaegu igas meie teos ning mõttes täiesti vahetu ja siirana olemas, ilma et me seda isegi märkaks. Vahel tuleb lihtsalt lähtuda sisemisest ajendist või vajadusest – tundest, mis kaob niipea, kui hakata seda analüüsima, kui see saab mingil moel nähtavaks ja ilmseks. Nii on ilmselt paljude asjadega, olgu see siis palvetamine või soov näidata kellelegi oma osavõtlikkust ning armastust. Igaüks teeb seda vastavalt oma oskustele ja tõekspidamistele ning ei saa öelda, et üks on siiram ja õigem väljendusviis kui teine.
Me kõik oleme õppinud maailma erinevalt tajuma, oleme siia sulandunud üksteisest sõltuvalt ja sõltumatult. Alati me ei aimagi, kuidas oleme millestki mõjutatud või millegi poolt juhitud. Mõnikord tuleb ette, et mingeid oma käitumise või mõtete tekkimise põhjuseid on raske leida. Seda raskem on neid põhjuseid leida, kui on tegemist kellegi teisega. Nii ei mõista ka Marta Maarjat ja vastupidi. Ometi on nende mõlema tegevuses ning käitumises südamest tulev pühendumus, mis lähtub siirast armastusest. See juhib neid ning hoiab neid kukkumast. Mõlemad teevad seda, mis on antud hetkel nende jaoks parim ja kõige õigem.
Nõnda ei saa alahinnata kumbagi neist. Kui mõtlema hakata, taipab igaüks, et kõigis inimestes on olemas nii Marta kui ka Maarja esindajad. Üks on ratsionaalne, praktiline osa meist, teine aga vabalt kulgev, tunnetuslik pool, mida ei anna liigsete kaalutlemistega vormida ning mis on kantud lihtsalt olemise kergusest ja sügavusest. Nende kahe vastandliku pooluse vahekord inimestes on muidugi erinev ning üks osa neist kipub paratamatult domineerima. Ent ikkagi on vajalikud mõlemad, et säiliks mingi tasakaal. Vastasel juhul võib Maarjast saada ainult tüütu eneseimetleja, kes naudib oma sügavaid mõtteid, ning Martast aina tegutsev rahmeldis, kes toimetab masinlikult ning süüdistab kõiki oma raskustes.
Meis kõigis on olemas õige tunnetus, me kõik teame, mis on õige – vaja on end vaid üles leida ja vabaks lasta. Siis võib-olla mõistame ka seda, mis on silmale nähtamatu ning kõrvale kuuldamatu, ja hoidume tegemast kiireid ning ekslikke järeldusi. Oluline on uskuda, et kusagil on peidus miski, mida me alati ei taju, ent mis sisendab lootust, et igaüks jõuab kord selleni, mida otsib. Selleks võivad olla erinevad ja mõistetamatud teed, mis võib-olla mitte kunagi ei ristu. Teed, mis võivad meid kõrbes ekseldes kord kaevuni viia. Ning nagu ütleb väikese printsi looja: „Täna oleme janus. Ja täna tõdeme esmakordselt, et kaev, mida me siiski tundsime, avaldab mõju kogu avarale maastikule. Nähtamatu naine suudab ära võluda kogu maja. Kaev, nii nagu armastuski, ulatub kaugele… Oleme omaks võtnud mängureeglid, et lasta end nende järgi kujundada. Nüüd on kõrb meis ja näitab end nii. Tulla talle lähedale ei tähenda oaasi külastada. See tähendab uskuda tugevalt ja kirglikult kaevu olemasolu.“ Aamen!
Anna-Liisa Vaher (1980) on Kuperjanovi jalaväepataljoni kaplan.
