„Mulle on elamine Kristus ja suremine kasu! Aga kui ihus elamine toob mu tööle vilja, siis ma ei tea, kumba valida. Mind paeluvad mõlemad. Ma himustan siit lahkuda ja olla Kristusega, sest see on väga palju parem, ent ihusse jäämine on vajalikum teie pärast. Ja selles veendunult ma tean, et jään elama ja jään teie kõikide juurde teie usu edenemiseks ja rõõmuks, et teie kiitlemine Kristuses Jeesuses rohkeneks minu kaudu selle tõttu, et ma tulen tagasi teie juurde“ (Fl 1:21–26).
Eks me kõik ole lugenud ja kuulnud mitmeid intervjuusid rohkem või vähem tuntud inimestega, milles küsija soovib teada saada, mis on küsitletava elu mõte. Mida sa pead oma elu mõtteks? See ei ole paljude jaoks kerge küsimus vastamiseks, sest nad ei ole selle peale mõelnud. Ja kui ongi mõelnud, siis mitte nii põhjalikult, et seda vastust enda jaoks ka ära sõnastada. On piisavalt neidki, kes keelduvad sedasorti küsimustele vastamast. Lepivad juba enne intervjuud kokku, et mingeid „elu mõtte“ küsimusi ei tule. Ometi on see ju üks olulisemaid küsimusi üldse. Miks ma elan? Miks Looja on mind siia ajalikku maailma toonud? Mida Ta minu elult ootab? Mida ma ise oma elult ootan? Ja siit edasi – millises suunas ma astun? Milliseid sihte sean?
Apostel Paulus vastab sellele küsimusele väga lühidalt ja arusaadavalt: „ihusse jäämine on vajalik Teie pärast /…/, et Teie kiitlemine Kristuses Jeesuses rohkeneks minu kaudu.“ Paulus võiks rahumeeli sellest elust lahkuda, minna taevariiki, Kristuse juurde, aga ta ei saa, kuna talle on antud ülesanne, missioon, on antud elu(kutse). Ta on aru saanud, on jõudnud selgusele, et elab siin maailmas teiste pärast, ligimeste teenimiseks, nende rahuks ja rõõmuks.
Vaimulikku kirjandust lugedes tuleb ikka ja jälle välja tõetera, et tõelise elu mõtte leidjaid iseloomustab surmahirmu puudumine. Nad ei karda ajalikust elust lahkuda, kuna nad on leidnud selle, milleks neid siia on saadetud. „Peitusemäng“ on nende jaoks õnnelikult ehk vabastavalt lõppenud. Nad on jõudnud kindlale arusaamisele, mida see silmaga nähtav maailm endast kujutab ja milline roll on sellel maailmal kogu loodud terviku suhtes. Nad teavad, et surm ei ole elu lõpp. Loomulikul saab see teadmine rajaneda üksnes kindlale usule. Samas, Jumala poolt antud kindel usk (ilma kahtlusteta) on võrdväärne kindla teadmisega.
Elu mõtte leidjaid iseloomustab veel tänumeelsus ehk tänutunne. Kui ennem tundus, et kõigest on puudus, siis ühtäkki saab kõike olema piisavalt. Lausa rikkalikult, nii et ei jõua ära tänada. Tänuvõlglasena (Looja ees) keskendutakse kõige olmasoleva eest tänamisele, mitte enam uute soovide soovimisele – tänuvõla suurendamisele. Oluline on Jumalalt paluda tarkust, et tänane päev saaks elatud Jumalale meelepäraselt – armastusväärselt –, ja alles homme mõelda homsele. Kui homset ei peaks tulema, siis jääb kestma tänane päev – tänasest saab igavik. Ei ole probleemi!
Elu mõtte otsingul tuleb otsida vaimset tõde, tuleb otsida mõtet. Mitte seda, kelleks saada, mida teha, kuidas ennast teostada – see kõik on teisejärguline, vajalik alles peale elu mõtte leidmist või avastamist või pigem vastu võtmist.
Elu mõtte (tõe, tarkuse, idee) leidmine ongi meie igaühe elu mõte, sest see on võtmeks ja parooliks „järgmisse“ ellu, astmeks teisele tasandile, ukseks uude dimensiooni.
On üks seltskonnamäng, milles mängijad istuvad ümber laua ja igaühe otsaette on kinnitatud paberilipik, mille peal seisab ühe tuntud inimese nimi. Lipiku kandja ise ei tea, kelle nimi tal otsa ees on, küll aga näevad seda kõik teised, kes talle otsa vaatavad. Mängu ülesanne on selgitada välja, kes ollakse. Ja teha tohib seda üksnes kordamööda üksteiselt „ei“ ja „jah“ vastusega küsimusi küsides. Kas ma olen mees? Kas ma olen üle neljakümnene? Ja nii edasi. Võidab see, kes esimesena ära arvab, kes ta on.
Päris elus ei tea me sündides samamoodi, kes me oleme. Milliste andidega on Looja meid siia ilma saatnud, millisel viisil ligimesi teenima. On tavaline, et pool eluajast kulub enese leidmisele, enese tundma õppimisele. Ja nii nagu eelpool mainitud mängus, õpime me endid tundma üksnes teiste inimeste kaudu. Teised peegeldavad meile vastu meie tõelist olemust nii negatiivsete kui positiivsete sõnade, suhtumiste ja tegude kaudu. Oluline on siin ära märkida, et enese leidmisel aitavad võrdselt edasi nii positiivne kui negatiivne kogemus.
Suureks erinevuseks on see, et kui seltskonnamängus ollakse ära arvanud, kelle nimega silt on otsa ees ehk kes ollakse, siis lahkutakse mängust. Oled võitja, oled n-ö vaba! Päris elus on sul võimalus jääda aga laua taha, teiste ringis olijatega suhtlema („ei“ ja „jah“ vastuseid ütlema), kuni viimane kui üks on oma tõelise pale avastanud, on oma tõelise „mina“ leidnud, on elu mõtte leidnud. Sa ei ole selles mängus enam enda pärast, vaid üksnes teiste pärast. Teiste rõõmuks, nii nagu apostel Paulus. Aga mitte ainult teiste rõõmuks, vaid ka enese rõõmuks, sest ei ole midagi kirgastavamat (elusamat), kui teistele rõõmu valmistamine. Ka Paulus ütleb: kui ihus elamine toob mu tööle vilja, siis see paelub mind!
Seega, ärge iial loobuge otsimas elu mõtet! Ärge iial visake silti oma otsa ees vihahoos laua alla, sest elu mõte on tarkus, mis avab teile uksed sinna, kuhu on läinud kõik meie esivanemad, meile lähedased inimesed, keda mälestame kalmistutel. Nad on võitjad. Nad on vabad. Nad on mänginud ehk elanud siin nii enda rõõmuks kui ka teiste rõõmuks. Nad on lahkunud Looja kutsel uuele mänguplatsile (tänapäevaselt – teisele levelile), taas rõõmuks nii endale, kui teistele. Ärgem keelakem neile seda rõõmu, ärgem kurvastagem nende pärast. Nendega on kõik hästi. Keskendugem endale, oma elu mõtte otsinguile. Kes ma olen? Mis on minu rikkuseks, minu eripäraks? Milleks mind siia on saadetud? Ja ehk kõige olulisem – kes mind saatis?
Uskuge, ilma ühegi kahtluseta, et saabub päev, mil istume kõik üheskoos, Issanda laua taga, inglid teenindavad meid ja me kiidame ja austame Isa, Poega ja Püha Vaimu igavesest ajast igavesti! Aamen.
Jutlus on peetud surnuaiapühal Juuru kalmistul 8. juulil 2018.
Kalle Kõiv (1971) on EELK Juuru koguduse õpetaja ja Juuru Eduard Vilde Kooli direktor.
