„Jeesus ütles: „Kes küll on ustav ja arukas majapidaja, kelle isand seab oma pererahva üle neile parajal ajal andma määratud moona? Õnnis on see teener, kelle ta isand tulles leiab nõnda tegevat. Tõesti, ma ütlen teile, ta seab tema kogu oma vara üle. Aga kui see teener mõtleb oma südames: „Mu isand viibib tulles”, ning hakkab peksma sulaseid ja tüdrukuid, sööma ja jooma ning purjutama, siis selle teenri isand tuleb päeval, mil ta ei oota, ja tunnil, mida ta ei tea, ning raiub ta pooleks ja annab talle sama osa nendega, keda ei saa usaldada. Too teener, kes küll teadis oma isanda tahtmist, ent ei valmistanud ega teinud tema tahtmise järgi, saab palju peksa, kes aga ei teadnud, kuid tegi, mis on hoope väärt, saab peksa vähem. Igaühelt, kellele on antud palju, nõutakse palju, ja kelle hoolde on jäetud palju, sellelt küsitakse veel rohkem.” (Lk 12:42–48).
Hea kirikuline, kas oled kunagi mõelnud, mis on siin maailmas sinu oma ja mis on see, mida Jumal on sulle andnud? Mõnikord juhtub nii, et paljut seda, mida inimene on saanud või omab, peab ta ennekõike enda saavutatuks ja endale kuuluvaks, oma pingutuste ja tehtud töö tulemuseks.
Tõepoolest, selleks et edu saavutada, tuleb vaeva näha. Kui keegi annab inimese käsutusse või kasutusse midagi, siis iseenesest mõistetavalt püüab ta selle kõige eest vääriliselt hoolt kanda. Ja siiski, kui sügavalt järele mõelda, on tegelikult õige pisut kui üldse siin ilmas midagi, mida inimene saab päris enda omaks või enese saavutatuks lugeda. Viimselt tuleb inimesele kõik Jumala käest, kes oma helduses inimest õnnistab.
Kuuldud evangeeliumiloos jutustab Jeesus ühest ustavast ja arukast majapidajast, kelle isand on seadnud oma pererahva üle. Majapidaja on usin ja õiglane, kes kannab hoolt tema kätte usaldatu eest ning teeb seda, mida peremees vajab. Ustavus Jumala käest saadu kasutamisel tähendab kuulekust Jumalale. Majapidaja on kuulekas, ta on aus ega kuritarvita peremehe usaldust. Ta püüab igati olla oma peremehele hea teenija. Peremees on ta oma teenistusse võtnud ning tema kätte usaldanud vara ja majapidamise.
Selle loo valguses tasub enda käest küsida, kes või mis kuulub mulle. Kelle või mille üle on Jumal mind pannud valitsema? Kuidas käin ümber nende asjade ja inimestega, kes on minu hoole all?
Sarnaselt majapidajale annab Jumal, meie elu peremees, igaühele ju erinevaid andeid ja võimeid, annab päevatööd teha, õnnistab ja rikastab meie elu erinevate suhetega, pere, laste ja lähedastega, oluliste ja jääva väärtusega vaimulike andidega. Sarnaselt majapidajaga võime meiegi olla sama usinad ja hoolsad. Siiski läheb mõnikord ka teisiti. Kui me ei taipa, et kõik kuulub viimselt Jumalale ja kõik tuleb Tema käest, siis võime käituda nagu peremehed. Selle eest hoiatab Jeesus Matteuse evangeeliumis, rõhutades, et saadud anded ja asjade üle valitsemine ei tohi inimese käes kasvada peremehetsemiseks. Selle asemel peame olema majapidajad, kes kannavad hoolt tema kätte usaldatu eest. Jeesus ütleb: „Te teate, et rahvaste valitsejad peremehetsevad nende üle ja suured meelevallatsevad nende kallal. Nõnda ei tohi olla teie seas, vaid kes iganes teie seas tahab saada suureks, olgu teie teenija, ja kes iganes teie seas tahab olla esimene, olgu teie sulane, nii nagu Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest!“ (Mt 20:25–28).
Lisaks peremehetsemisele võib inimene Jumala annid oma kahtluste ja kõhkluste tõttu ka kasutamata jätta. Mõnele tundub ehk, et ta polegi mitte kellegi usaldust väärt. Teisele näib, et ta ei suuda iial ootustele vastata. Kolmas püüab aga meeleheitlikult usaldust õigustada, aga väsib. Neljas oma tagasihoidlikkuses peidab Jumala antud annid teiste eest. Mõni kasutab omakasu silmas pidades talle usaldatud ande ainult enese huvides.
Miks juhtub nii? Miks kiputakse kingitud elu ja Jumala ande kuritarvitama või hoopis kasutamata jätma? Miks saab mõnest kahtleja ja teisest peremehetseja, ühest ustav ja teisest mitte? Igal juhul ei tunne inimene sellisel juhul temale usaldatu pärast rõõmu ega suuda ka Jumala ande vääriliselt kasutada ega kasvatada. Selle asemel, et kõige eest hoolt kanda, asub ta seda hoopis hävitama. Jumal ei ole meid kutsunud oma loodut hävitama, vaid selle eest ustavalt ja heaperemehelikult hoolt kandma. Kingitud elupäevi ja meie hoolde ning kasutada antud vaimulikke ja materiaalseid ande ei saa me mõtlematult raisata.
Jumal on ustav, Ta on õige ja õiglane. Tema kätte saame oma elu anda ja Teda usaldada. Me saame teha seda siis, kui rõõmu on rohkelt meie elupäevis, ja siis, kui katsumused heidavad me eluteele pikki tumedaid varje. Ustav Jumal on tõotanud olla meie juures igal ajal ja nõnda maailma ajastu otsani. Ta ei saada meid kunagi kuhugi ilma, et Ta poleks meid eelseisvaks ette valmistanud ja vajalike andidega varustanud. Kui Jumal meie kätte midagi usaldab või meid kuhugi läkitab, siis Ta tuleb alati meiega kaasa.
Jeesuses Kristuses on Jumal meid enesega lepitanud ning meile uue elu kinkinud. Jumal ei oota, et meid saadaks alati edu kõiges, mida teeme või kuhu läheme. Selles uues elus võime me ka komistada ja kukkuda. Siiski ei pea me raskustele alla vanduma, vaid saame neiski loota Jumala abile ja ligiolule. Kui me eksime ning oma eksimusi tunnistame, siis on Jumal tõotanud olla ustav ja õige, nõnda et Ta annab andeks meie patud ja puhastab meid kõigest ülekohtust. Nõnda ootab Jumal, et võiksime meile kingitud elu elada Tema õnnistuse ja juhatuse all, et oleksime Talle ustavad ja arukad majapidajad kõiges, mida Tema meie kätte annab, ning teeniksime Teda ja oma ligimesi hoole ja armastusega.
„Oh Jumal, uuri mind ja tunne ära mu süda! Katsu mind läbi ja tunne ära mu mõtted! Vaata, kas ma olen valuteel ja juhata mind igavesele teele!“ (Ps 139:23–24).
Kaisa Kirikal (1980) on EELK Tallinna Kaarli koguduse abiõpetaja ja Põhja-Eesti Regionaalhaigla hingehoidja.
