Jutlus on peetud leerijumalateenistusel.
„Aga sina püsi selles, mida sa oled õppinud ja usaldanud, teades, kelle käest sa oled õppinud, ja kuna sa tunned lapsest saadik pühi kirju, mis võivad sulle tarkust anda päästeks usu kaudu, mis on Kristuses Jeesuses. Kogu Pühakiri on Jumala sisendatud ja kasulik õpetamiseks, noomimiseks, parandamiseks, kasvatamiseks õiguses, et Jumala inimene oleks täiesti varustatud ja valmis igale heale teole.“ (2Tm 3:14–17).
Olen märganud, kui hämmastavalt lihtne on panna inimest kahtlema. Kahtlema isegi selles, mis on ilmselgelt tõde ja milles ollakse sügavalt veendunud. Selleks piisab vaid ühest ainsast küsimusest – „Kas sa oled kindel?“ Olen seda proovinud korduvalt leeritundides, esitades mõne lihtsa küsimuse, näiteks „Millised on armulauaelemendid?“. Leeripoiss või -tüdruk vaatab siiralt otsa ja vastab õigesti: „Leib ja vein.“ Kuid pruugib mul vaid küsida „Oled sa kindel?“, kui ta sõnastab oma vastuse ümber, sageli loobudes õigest vastusest täiesti.
Ma saan väga hästi aru sellise käitumise taga olevast loogikast. Küsimusega „Kas sa oled kindel?” juhivad eksamineerijad sageli tähelepanu vastaja eksimusele, annavad vihjamisi võimaluse vastajal vastust parandada. Ja nii ilmselt arvataksegi, et minagi ootan teistsugust vastust. Ent see, mida mina oma küsimusega otsin, on vastaja enesekindlus. Ma ei oota vastuse ümbersõnastamist, vaid vastusega veelkordset kinnitamist, et vastaja on mõistnud oma vastust ja on oma vastuses veendunud.
See on meie kaasajal väga oluline. Kristlaste jaoks on kogu kristliku ajaloo vältel olnud oluline olla kindel oma veendumustes. Sellest kirjutab ka apostel Paulus: „Sina püsi selles, mida sa oled õppinud ja usaldanud“ (2Tm 3:14). Ta kirjutas need sõnad kauges minevikus oma õpilasele Timoteosele. Kuid siin, selles jumalateenistuses, selles liturgias, see ajalisuse mõõde omal kombel kaob ning apostel pöördub selle kirja sõnadega meie poole. See on apostli hääl, mis ütleb sinule, minule, Meelisele: „Sina püsi selles, mida sa oled õppinud ja usaldanud.“ Apostel ei kirjuta nii ühele minevikuisikule, vaid kõneleb otse meiega siin, õhutab igaühte meist isiklikult: „Sina püsi selles, mida sa oled õppinud ja usaldanud.“
Küllap olete kõik kuulnud, et praegust ajaperioodi kutsutakse sageli tõejärgseks. Sellega väidetakse, nagu ei oleks olemas ühte, absoluutset, alatist tõde; et eksisteerib pigem kogum vaatenurki ja seisukohti, mis on tõesed niipalju, kui keegi neid tõeks peab.
See viib teinekord kummaliste olukordadeni. Meie koolides õpetatakse üldiselt koperniklikku maailmapilti, kuid see ei takistanud ühes koolis korraldamast üritust, mis propageeris lameda maa teooriat. Kui mõned haridustöötajad protestisid, öeldi, et see olevat alternatiivsete seisukohtade tutvustamine. Mul ei ole midagi alternatiivide tundmaõppimise vastu, kuid ma olen veendunud selles, et iga alternatiiv ei ole tõene. Iga alternatiiv ei ole õige ega võrdselt kehtiv. Mina olen kindlalt veendunud koperniklikus maailmapildis ja ei saa lameda maa teooriat kuidagi pidada võrdväärseks alternatiiviks. Absoluutselt viimsena ei ole teoloogilisest vaatepunktist oluline, millisena Jumal täpselt maailma lõi. Tõe ja vale eristus on oluline meie jaoks siin ja praegu, sest üks seisukoht peegeldab reaalsust adekvaatselt. Lihtsamalt öeldes – üks maailmapilt on tõene ja teine on vale.
Sel põhjusel on oluline olla oma veendumustes kindel, ka veendumustes kristlasena. On selle maailma kuju ja toimimisega, kuidas on, kuid Jumalal ei ole ükskõik, kuidas inimesed püüavad temani jõuda. Selles küsimuses alternatiivid puuduvad. „Üks on vahemees Jumala ja inimeste vahel: inimene Kristus Jeesus, kes on iseenese loovutanud lunastushinnaks kõikide eest.“ (1Tm 2:5-6). Nii kirjutab Paulus esimeses kirjas Timoteosele. See on, mida Timoteos on õppinud, mida sina oled õppinud, ja mida olen õppinud ka mina ja on õppinud Meelis. Siin alternatiivid puuduvad. Kui selles küsimuses esitatakse see kiuslik küsimus „Kas sa oled kindel?” on ainus vastus „Jah!”.
Seetõttu on omal kohal apostli õhutus „Sina püsi selles, mida sa oled õppinud ja usaldanud.“ See on õhutus nii kirikule, sinule, kui Meelisele. Nii neile, kes on aastakümneid olnud kristlased, kui neile, kes alles äsja on usule jõudnud.
Kristlase elu juurde kuulub pidev tegelemine iseendaga ning apostel õhutab keskenduma olulisele, kesksele usus. See on õhutus nii igale kristlasele eraldi kui kirikule tervikuna. Meelis annab täna leeritõotuse, milles lubab „kuulata Jumala sõna, osa võtta pühast armulauast, teenida kaasinimesi Jeesuse Kristuse eeskujul“. („Talituste käsiraamat“, 2009, 58) See on lõpuks terve Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku ülesanne, kui lugeda Põhikirja: kuulutada Jumala sõna ja jagada sakramente ning teha kõike muud, mis eelnenust lähtub. (EELK Põhikiri ptk 1 §3)
Kui lugeda Aadama või Kristuse kiusamise lugusid Vanast ja Uuest Testamendist, jääb silma seesama tähelepanu hajutamine. „Kas Jumal on tõesti öelnud…?“ (1Ms 3:1) Kas sa oled kindel? Kas sa oled kindel, et Jumal ootab sinult nimelt seda? Äkki Jumal eksib? Äkki sina eksid ja ei ole Jumalat õigesti mõistnud? See on tõepoolest üks igavene küsimus.
See on sageli siiras küsimus sõpradelt ja pereliikmetelt. Kas Jumal tõesti tahab, et sa hülgad pühapäevahommikul oma perekonna mingi külma kiriku nimel? Kas sa tõesti tahad oma lapsed ristida ja teed nad sunniviisiliselt kristlasteks, kuigi nad täiskasvanutena tahaksid võib-olla satanistideks hakata? Kas sa tõesti kavatsed korraldada pulmi, kuigi kõik lahutavad? Need on väga siirad küsimused ja neis on väga keeruline märgata kiusaja häält. Ja sa hakkadki mõtlema: äkki ongi sõpradel õigus?
Ent mida kirjutas apostel? „Sina püsi selles, mida sa oled õppinud ja usaldanud.“ Sina ära keskendu kiusaja kiuslikule küsimusele, vaid risti, leerita, laulata ja mata. Ja mis kõige olulisem – osale jumalateenistusel, pühal armulaual, nagu loeme ürgkoguduse kohta: „Nemad püsisid apostlite õpetuses ja osaduses, leivamurdmises ja palvetes.“ (Ap 2:42) See omavaheline osadus, julgustus, küünarnukitunne annab kindluse.
Meelis annab täna leeritõotuse. Ta teeb seda ajal, mil on moes seada alla tõde kui niisugune. Meelis on tõe leidnud. Jeesuse Kristuse, kes ütleb: „Mina olen tõde.“ (Jh 14:6) Ma tahan talle ja sulle anda teele kaasa selle apostli sõna: „Sina püsi selles, mida sa oled õppinud ja usaldanud.“ Aamen.
Joel Siim (1975) on EELK Harju-Madise Püha Mattiase koguduse õpetaja ja EELK liturgiakomisjoni liige.
