Vítor Westhelle armastas korrata Taani filosoofi Søren Kierkegaardi sõnu: kõige isetum armastuse töö on surnute mälestamine, sest surnu ei saa n-ö samaga vastata. Nõnda oleme sarnases situatsioonis naistega, kes läksid Jeesuse hauale sabatipäeval. Surm ei ole lõpp. Armastuse ja leina töö päädib üllatusega: see osutub ülestõusmise praktikaks. Ükski armastuse tegu ei lähe kaotsi ega ole raisatud. Ülestõusmisele peab eelnema vaikne lein ja hoolekanne surnu keha eest. Vastuteeneid ootamata armastades ja hoolides saabub ülestõusmise hommik.
Surnute mälestamine on täiuslik kink. Nõnda Westhelle üllataski, tuues tuttava esile võõristava ja samas vabastavana. Olgu tegemist Martin Lutheri teoloogia, eshatoloogia, teaduse ja religiooni, kultuuri, ajaloo või eklesioloogiaga. Kuskil (sageli Lõuna-Ameerikas) oli luuletaja või filosoof (sageli postmodernistlik), kellega koos lugeda Piiblit või dogmasid.
Vítor Westhelle oli teoloog, kes üllatas paljusid. Kui arvati, et Lõuna-Ameerika teoloog on kindlasti vabastusteoloog (mida justkui osati defineerida), siis selgus, et oma doktoritöö kirjutas ta Hegelist. Kui siis arvati, et küllap käsitleb see teoloog ajalugu, aega, igavest elu või ajaloo lõppu, siis kirjutas Westhelle hoopiski ruumist (ka maast ning selle puudusest) ja viimsetest asjadest. Kui arvati, et süstemaatiline teoloog, kes õpetab nii Brasiilias, USA-s kui Taanis (ja paljudel Luterliku Maailmaliidu üritustel), käsitleb rangelt luterlikku teoloogiat ajatult ja kohatult, siis Westhelle asetas Lutheri teoloogia sinna, kus olid kannatavad inimesed. Need kohad, unustatud kohad, ja unustatud kehad piiripealsetes paikades, kus rist on komistuskivi ja risti nimetaminegi võib tähendada nimetaja hukku (nagu juhtus El Salvadoris, Ida-Timoris ja paljudes muudes kohtades), või siis vastupidi – vagade fraasidega kannatuse labastamist ja trivialiseerimist.
Vítor Westhelle on oluline kaasaegne ristiteoloog, kes Mary Solbergi (ja Lutheri) eeskujul pidas oluliseks ka teologiseerimise kohta: nii nagu Jumalat on võimalik tundma õppida vaid ristil, nii ka teoloogi õige perspektiiv pärineb kannatuse situatsioonist, iseenda asetamisest kesk kannatust ehk lühidalt – situatsiooni kirjeldamiseks, milles teoloogia on võimalik, on tarvilik ka ristiepistemoloogia. Ristiteoloogia ei saa hõljuda õhus, pigemini on see „eluviis“ ja „praktika, millega kaasneb risk“. Selles ei saa lahutada surma ja ülestõusmist, leina ja armastust.
Westhelle teoloogia on poeetiline ja filosoofiline. See ei lihtsusta ega lamesta, see ei lahusta keerukust lihtsatesse, banaalsetesse ja valedesse kirjeldustesse. See ei jäta kunagi maha „vähemust” – „enamused” saavad hakkama ilma teoloogiata, ilma „ristita”, ilma „kingituseta”.
Järelehüüetes meenutatakse, et ta sageli tsiteeris Jacques Derrida tähelepanekut: sageli me arvame, et külalislahkus võõra või vaenlase vastu on kõige raskem ülesanne, kuid mõnes mõttes on lahke teo vastuvõtja isegi raskemas situatsioonis: tal tuleb loobuda oma territooriumist, oma kindlustundest, ja siseneda Teise/Kinkija ruumi, teades, et olla päästetud ei tähenda sama, mis olla kaitstud.
Kahtlemata Westhelle tundis teoloogiat ja filosoofiat, sealhulgas ka kõige uuemaid filosoofiaid – ometigi ei tee ta kellelegi usku lihtsaks. Kuidas olla kristlane maailmas, mis kisendab õigluse järele, kus Brasiilia ja teiste riikide favelades ning põgenikelaagrites usutakse, loodetakse, armastatakse. Ei, Jumal ei tule sinna „ülevalt”, taevast. „Auhiilgus” on seal, kus südamed on murtud, kus loodut piinatakse, ja loodust kuritarvitatakse. Seal, kus sündis Jeesus. Keset meie muret ja valu on Kristus, on arm, on kingitus.
Kolm päeva enne oma surma kirjutas ta kolleegile, et omaenda kehas kogeb ta saladusi, millele ta elutöö osutab: „Elu koolis viimane õppetund tuleb muidugi kõige lõpus. Viimane õppetund käsitleb elu, selle telos’t ja sihti, selle piire ja lõppu. Selle viimase õppetunni sisu võin Sulle avaldada, sest ma näen seda privilegeeritud vaatekohast, ja see puudutab ja viib läbi õppetunni, mida on elus kõige raskem edastada: kuidas olla vastuvõtlik, kuidas võtta vastu kinki.”
Vt detsembris 2017 kirjutatud Vítor Westhelle esseed „On Advent, Cancer, and Christmas“.
Vt ka käesolevas Kirik & Teoloogia numbris Thomas-Andreas Põder, In memoriam: ristiteoloog Vítor Westhelle (25.01.1952–13.05.2018).
Anne Kull (1959), PhD, on Tartu Ülikooli usuteaduskonna süstemaatilise usuteaduse professor ja EELK liige.
