..vaid külv peab õnnestuma: viinapuu annab vilja, maa annab saaki, taevas annab kastet, ja selle kõik annan ma pärisosaks selle rahva jäägile. Ja nagu te olete olnud needuseks paganate seas, Juuda sugu ja Iisraeli sugu nõndasamuti – kui ma teid päästan, saate te õnnistuseks. Ärge kartke, teie käed olgu tugevad! (Sk 8:12–13)
Sellesama mehe soost on Jumal oma tõotust mööda toonud Jeesuse Iisraelile Päästjaks. Enne tema tulekut kuulutas Johannes meeleparandusristimist kogu Iisraeli rahvale. Kui Johannes oli oma elukäiku lõpetamas, ütles ta:„Mina ei ole see, kelle te arvate minu olevat, kuid vaata, pärast mind tuleb see, kelle jalatsit jalast päästma mina ei ole väärt.” Mehed-vennad, Aabrahami soo lapsed, ja need teie seas, kes Jumalat kardavad: meile on läkitatud see päästesõna. Sest Jeruusalemma elanikud ja nende ülemad ei tundnud teda ära, ja saatsid nõnda oma kohtuotsusega täide prohvetite ütlused, mida igal hingamispäeval loetakse, ja ühtegi surmasüüd leidmata palusid nad Pilaatust, et ta hukataks. Ja kui nad olid täitnud kõik, mis temast oli kirjutatud, võeti ta ristipuult maha ja pandi hauda. Jumal aga äratas ta surnuist üles. Ta oli palju päevi nähtav neile, kes koos temaga olid tulnud Galileast üles Jeruusalemma. Needsamad on nüüd tema tunnistajad rahva ees. Ja meie kuulutame teile rõõmusõnumit isadele antud
tõotusest, et Jumal Jeesust üles äratades on täielikult täitnud tõotuse nende lastele, meile – nagu ka teises laulus on kirjutatud: „Sina oled mu Poeg, täna ma olen su sünnitanud.” (Ap 13:23–33)
Aga kui nad seda kõike rääkisid, seisis Jeesus ise nende keskel ja ütles neile: „Rahu olgu teile!” Aga nemad kohkusid ja lõid kartma, arvates end vaimu nägevat. Ent tema ütles neile: „Miks te olete nii kohkunud ja miks sellised kahtlused tõusevad teie südames? Vaadake mu käsi ja mu jalgu, et see olen mina ise! Puudutage mind kätega ja vaadake, sest vaimul ei ole ju liha ega luid, nõnda nagu te minul näete olevat!” Ja seda öeldes näitas Jeesus neile oma käsi ja jalgu. Aga kui nad rõõmu pärast ikka veel ei uskunud ja imestasid, ütles ta neile: „Kas teil on siin mingit söögipoolist?” Nemad panid ta ette tüki küpsetatud kala, ja Jeesus võttis ja sõi nende silma all. Siis ütles Jeesus neile: „Need on mu sõnad, mis ma teile rääkisin, kui ma olin alles teiega, et kõik peab täide minema, mis Moosese Seaduses ja Prohvetites ja Psalmides minu kohta on kirjutatud.” Siis ta avas nende mõistuse kirjadest aru saama
ja ütles neile: „Nõnda on kirjutatud, et Messias pidi kannatama ja kolmandal päeval üles tõusma surnuist. Ja tema nimel peab kuulutatama meeleparandust pattude andeksandmiseks kõigi rahvaste seas, alates Jeruusalemmast. Teie olete nende asjade tunnistajad. Ja vaata, mina läkitan teie üle oma Isa tõotuse. Teie aga viibige selles linnas, kuni teid rüütatakse väega kõrgelt!” (Lk 24:36–49)
Möödunud nädalal kurvastasid paljud inimesed ühe toreda saatejuhi surma pärast. Ka mina olin mõelnud selle inimese soojusele ja empaatiale, mida ta jagas paljudele peredele, kes vajasid oma elus tuge. Ka tema saate lõpumanitsused olid teinekord kantud siirast soovist aidata ja mõtestada elu nii, et maailm meie ümber võiks olla parem paik. Paljud inimesed soovisid häid soove ja avaldasid kaastunnet lähedastele. Soovid olid paljus kantud usust. Sooviti lahkunule teekonnale kaasa ingleid ja head ingliks muutumist. Sooviti seda, et kord võiks taas taevas kohtuda.
Ma ei tea lahkunu uskumistest midagi ja selles kontekstis ei ole see ka oluline, aga tabasin end mõttelt, et kui suur on tegelikult inimeste religioossus ja kui palju on võetud oma ellu sellist, mis on omane ristiusule, olgu siis inglid või taevane kodu. Kas ei ole siis sellistel puhkudel nii, et inimene isegi tunnistab surmajärgset elu, aga see jääb kuidagi vaid lauseks või lohutuseks, milles tegelik usk ei kajastu. Kas piisab vaid soovi uskumisest, et see soov, millest tahetakse osa saada, saaks reaalsuseks? Kas soovimine ja reaalsus on tegelikkus?
Mida ma sellega mõtlen? Tundub, et kõik, mis on seotud usuga, on kaasajastatav ja vastavalt inimeste soovidele mugandatav. Sellest tuleb püüe ja ootus, et ka kirik peab uuenema ja kaasajastuma. Inimesed saavad lausa pahaseks, kui vaimulikud juhid väljendavad oma vastuseisu moodsatele vooludele ega ole valmis nii-öelda järele andma. Seejuures lähtutakse arusaamast, et kirik on otsekui inimlik organisatsioon ja seal olevad inimesed on need, kes mõtlevad välja mingeid reegleid ja juhiseid, kuidas kirik peaks juhinduma ja käituma. Niisamuti võetakse õpetuse kontekstist välja endale meeldivaid tegevusi või ka osaliselt õpetust ja kantakse see oma isiklikku ellu. Ehedamad näited on seotud inglitega. Nende Jumala saadikutega käitutakse just nii nagu inimesele sobib, unustades, et tegelikult on ka inglitega seonduval oma selge õpetus, mis on nende roll ja ülesanne.
Kiriku õpetuse aluseks ja juhiseks on traditsioon ja eelkõige Pühakiri. See tähendab, et kiriku õpetus ei tugine inimlikul mõtlemisel ja meeldimisel, vaid see tugineb Jumalal enesel, kes on ennast ilmutanud ja jätkuvalt ilmutab ennast sõnas ja sakramendis Püha Vaimu väel. Jumal on meile oma tõotuse ja juhised andnud selleks, et me püsiksime usus igaveseks eluks. Seega võiks ütelda, et õndsuseks on vähe kasu sellest, kui soovin kohtuda taevas nendega, kes meie eel on läinud. Soov ei tee meid õndsaks, vaid oma elu elamine Kristuse õpetuse kohaselt. Tema tunnistamine elu Issandaks annab meile selle lootuse, et ühel päeval siit minnes võime minna rahus, sest meile on igavene elu Kristuse läbi kingitud. Mitte et me selle saaksime oma kujutelma mööda, vaid just usk ülestõusnud Kristusesse tagab selle inimesele. Ristimistalitusel tuletatakse seda meelde, kui Jeesus ütleb Markuse evangeeliumis: „Kes usub ja on ristitud, see päästetakse, aga kes ei usu, mõistetakse hukka“ (Mk 16:16).
Hiljuti oli mul väike arutelu õpilastega teemal, kas kirikus peab käima, kui uskuda Jumalasse, või kas Jumalasse uskumine eeldab kirikus käimist. Olemuslikult saame ütelda, et need kaks asja ei ole seotud. Jumalasse võib uskuda ka ilma kirikus käimata. Küsima aga peaks hoopis seda, et kas sellisel juhul saame hakkama usuteel püsimisega. Just siin on kirik või kogudus abiliseks, sest koguduse keskel tunneme osadust kaaskristlastega, saame palves kanda üksteise koormaid, Jumal tuleb meid teenima sõnas ja armulauas. See kõik aga on viimselt selleks, et võiksime oma igapäevaelus elada ühenduses Jeesusega ning seeläbi saada osa nendest tõotustest, mis meile on antud.
Tänast pühapäeva nimetatakse valgete riiete pühapäevaks. Inimesed, kes olid ülestõusmispühadel ristitud, kandsid terve nädala neid riideid, andes sellega tunnistust, et nende elus on midagi muutunud, et Jumal on nende ellu sekkunud. Neid riideid kanti selleks, et olla Kristuse tunnistajad. Tunnistada on aga vaja, et püsida Jumalas ja et Tema püsiks meis. Täna kuuldud tekstid tuletavad meelde ja annavad tunnistust, et ülestõusnud Issand on see, kes meile elu annab. Mitte meie soovid ja isekad unistused, vaid Tema, kes meid on loonud, lunastanud ja igal päeval pühitseb.
Hoidkem kinni sellest usust ja meie kõikide jaoks saab tõeks Jeesuse ütlus „mina elan ja ka teie peate elama“ (Jh 14:19).
Jaak Aus (1968) on EELK Tallinna Toompea Kaarli Koguduse õpetaja.
