„Ja Jeesus tuli pühakotta ja ajas välja kõik, kes pühakojas müüsid ja ostsid, ning lükkas kummuli rahavahetajate lauad ja tuvimüüjate pingid. Ja ta ütles neile: „Kirjutatud on: Minu koda hüütagu palvekojaks, aga teie teete selle röövlikoopaks!” Pühakojas astus ta juurde pimedaid ja jalutuid ning ta tegi nad terveks. Kui ülempreestrid ja kirjatundjad nägid imesid, mida Jeesus tegi, ning poisse, kes pühakojas hüüdsid: „Hoosanna Taaveti Pojale!”, siis nende meel läks pahaseks ja nad ütlesid talle: „Kas sa kuuled, mida nad ütlevad?” Jeesus ütles neile: „Kuulen küll! Kas te pole kunagi lugenud: Sa oled valmistanud kiitust väetite laste ja imikute suust?” Ja ta jättis nad sinnapaika ning läks välja Betaaniasse ja ööbis seal. Aga varahommikul linna tagasi tulles tundis Jeesus nälga, ja kui ta nägi ühte viigipuud tee kõrval, läks ta selle juurde, ent ei leidnud muud kui lehti. Ja ta ütles sellele: „Ei tule sinust enam iialgi vilja!” Ja viigipuu kuivas otsekohe ära. Kui jüngrid seda nägid, ütlesid nad imestades: „Kuidas see viigipuu nii otsekohe ära kuivas?” Aga Jeesus vastas neile: „Tõesti, ma ütlen teile, kui teil oleks usku ja te ei mõtleks kaksipidi, siis te ei teeks üksnes seda, mis juhtus viigipuule, vaid kui te sellele mäele ütleksite: „Kerki ja kukuta end merre!”, siis see sünniks. Ja kõike, mida te iganes palves palute uskudes, seda te saate.” (Mt 21:12-22)
Olin väike poiss. Läksin vanaisa juurde. Vanaisa oli kuuris ja kiskus kuuri põrandat üles. Kui ta neid laudu sealt välja vedas, siis ma vaatasin pealt ja mul tekkis mure, miks ta sedasi teeb. See põrand polnud välimuselt üldse vana. Vanaisa aga teatas otsustavalt, et majavamm oli kuuri sisse tulnud ja seepärast tuleb kogu põrand üles võtta ning põranda all olev pinnas välja kaevata. Kui seda seenekollet korralikult ära ei likvideeri, siis see tuleb uuesti tagasi, mädandab ja loob mürgise ning ebatervisliku õhkkonna.
Ühe eesti kooliga juhtus säärane lugu, et suure kahekordse palkhoone kõik seinad ja laed olid vammi nõnda täis ja lõpuks ei aidanud midagi muud kui hoone tules hävitada. See oli Nõo vana, 1934. aastal ehitatud koolimaja. Et vältida hoone puitosi hävitanud majavammi levikut ümbruskonnas, soovitasid Tallinna Tehnikaülikooli spetsialistid toimida radikaalselt – kool põletada.
Tulles tänase evangeeliumiteksti juurde, võime avastada ka Jeesuse juures midagi üsna radikaalset. See pole justkui see sama harjumuspärane Jeesus, kes rudjutud roogu ei murra ja kelle häält tänaval ei kuulda. Mis ajendas teda nõnda radikaalselt toimima, et ajas ümber rahavahetajate lauad ja tuvimüüjate pingid? Ning järgmisel päeval needma ette jääva viigipuu nõnda, et see ära kuivab: „Ärgu keegi enam iialgi söögu sinust vilja!” (Mk 11:14).
Kas Jeesusel oli meeleoluhäire või emotsionaalne ebastabiilsuse hoog?! Mulle meeldib mõelda, et see on Jeesuse kaalutletud ja külmavereline otsus.
Võib-olla seletab seda teksti kõige paremini tähendamissõna aednikust Lk 13, kes soovitas viinamäe omanikule hoida viljatut viigipuud veel üks aasta: „Isand, jäta ta veel sellekski aastaks, kuni ma ta ümber kaevan ja talle sõnnikut panen, ehk ta hakkab tuleval aastal vilja kandma, aga kui mitte, siis raiu ta maha!””
Tänase teksti valguses tundub, et nüüd on see aeg täis saanud. Nüüd oli selge, et puu vilja ei kanna ja tuleb toimida radikaalselt.
Jeruusalemma juhtide ja preestrite jaoks oli Jeesuse maise tegevuse aeg samasugune armuaeg, kui veel üks aasta viljatu viigipuu jaoks. Aeg annab arutust, ütleb rahvatarkus. Vilja ei olnud ja haigus ei paranenud. Isekuse, enesekesksuse ja auahnuse vamm oli tugevasti imbunud ja kasvanud. Väljast vaadatuna polnudki viga midagi, aga sisemine olukord ei võimaldanud viljakandmist.
Jüngrid on alati evangeeliumis natuke pikatoimelised. Nad ei saa paljudest asjadest kohe aru. Millest Jeesus räägib? „Kuidas see viigipuu nõnda kähku kuivas?“ Jeesus vastas: „Kui teil oleks usku […] kui te sellele mäele ütleksite: „Kerki ja kukuta end merre!”, siis see sünniks.“
Missugusele mäele ta osutas? Eks ikka Templi mäele! See tähendab, et mägi peaks end koos templiga merre kukutama. Jeruusalemma templimägi on merest 50 km kaugusel ja 1000 meetrit kõrgemal kui meri. See kukkumine oleks ikka üks korralik geoloogiline katastroof. On ilmne, et seda ei saa võtta sõna-sõnalt. See on hüperbool ehk sihilikult liialdatud illustratsioon.
Illustratsioon ja hinnang sellest, et templiteenistus ei täitnud oma funktsiooni. Ja samas väike etteheide jüngritele: „Kui teil oleks piisavalt usku, siis te mõistaksite seda ka ise.“ Siin on definitsioon usule. Usu keskmes ei ole niivõrd üleloomulik, kuivõrd loomulik. Usk keskendub väärtushinnangutele headusest ja kurjusest.
„Röövlikoobas“ oli Jeesuse hinnang templi kohta. Röövlid ei ole siinkohal mitte taskuvargad ja pisisulid, vaid usulis-poliitilised liidrid: preestrid, saduserid ja kirjatundjad, kelle jaoks oli templist saanud ainult suur äri ja vaeste rõhumise allikas.
Kui jüngritel oleks piisavalt usku olnud, oleksid nad isegi pidanud mõistma, et see, mis seal toimub, on vale. Kuid Jeesus ilmselt mõistis, et see, mis templis toimub, on ainult jäämäe veepealne osa. Kogu Iisraeli religioosne institutsioon oli algselt kavandatust eemaldunud ja muutunud kõlbmatuks. Pimedad ja jalutud ei saanud tulla jumalat kiitma. Aga kui Jeesus oli platsi puhtaks löönud, said nad endid tema juures hästi tunda. Ja lapsed rõõmustasid, hüüdes: „Kiitus Taaveti pojale!“ Headusega koos käib vabaduse ja rõõmu atmosfäär. Lapsedki hõiskavad ja rõõmustavad.
See kõik toimus vahetult enne ristisündmusi ja ülesäratamise hommikut. Aeg oli täis saanud. Vana tempel ei täitnud enam oma otstarvet. Vaja oli uut templit. Ja Jeesus püstitas selle kolme päevaga.
Toomas Paul on toonud näite mikromeetrist – peenest ja äärmiselt täpsest mõõteriistast. Sellega saab täpseid mõõtmistulemusi, kui seda õigesti kasutada. Aga kui seda valesti kasutada ja jõuga väänata, siis läheb see katki ja ei aita enam millekski. Sarnase näite tõi Jeesus soola kohta – kui sool läheb tuimaks, siis ei täida ta enam oma funktsiooni. Seda pole mõtet majapidamises hoida, vaid see visatakse välja, inimeste tallata.
On asju, mis ebaõige kasutamise korral tunnistatakse kasutamiskõlbmatuks. Jeruusalemma tempel ja religioossed riitused tuli tunnistada kasutamiskõlbmatuks. Jeesuselt on meil uus hoone ja uus tempel, mis on rajatud apostlite ja prohvetite alusele, kus Kristus ise on nurgakivi või lukukivi.
Armsad sõbrad! On asju, mis tuleb tunnistada vananenuks. Me seisame selle tõsiasjaga silmitsi nii isiklikus majapidamises kui ka avalikus elus. Mõnikord tuleb ära visata vanad riided või jalatsid. Mõnikord teha otsus valitsemiskorralduse kohta. Siinjuures tuleb tunnistada, et inimesel on kalduvus vanasse kiinduda. Me kiindume vanasse ega taha uut vastu võtta. Kuid mitte alati ei ole see otstarbekas ega ka mitte tervislik. Ka vang võib oma vangikongi kiinduda.
Ebaterve nostalgia on psüühikale kahjulik ja selle suhtes tuleb langetada radikaalne otsus. Analüütilise psühholoogia järgi igatseb inimene alateadlikult tagasi emaihusse. Meil on justkui sisemine tung mingi illusoorse ja ebaratsionaalse pimeda turvatunde järele. Aga see on ju ebaloomulik ja arengsuunaga vastuolus. Kuidas saab inimene „minna tagasi oma ema üska“, küsis ka Nikodeemos kord Jeesuselt. Jeesus vastas: „kes ei sünni veest ja Vaimust, ei saa minna Jumala riiki. Lihast sündinu on liha, ja Vaimust sündinu on vaim.“ Uuesti sündimine on samal ajal vana kõlbmatuks tunnistamine.
Meil on eesõigus võtta vastu uut! Püha Apostel Paulus ütleb: „“Vana on möödunud, vaata, uus on sündinud.“ Aga ta on ka üsna radikaalne! Ta ei salli üldse mitte mingit kurjust. Kurjus on justkui majavamm – see hapendab ja mädandab ja levib. Piisab ühest puhastamata nurgast, et see saavutaks suure hävitusjõu.
„Kas te ei tea, et pisut haputaignat teeb kogu taigna hapuks? Puhastage end vanast haputaignast, et te oleksite uus taigen, nõnda nagu te oletegi hapnemata leivad; sest ka meie paasatall Jeesus Kristus on tapetud. Pidagem siis pühi kasinuse ja tõe hapnemata leivaga, mitte vana haputaignaga, halbuse ja kurjuse haputaignaga.“ (1Kr 5:6-8).
Jutlus on peetud 2018. aasta palmipuudepühal EELK Rakvere Kolmainu kirikus.
Ergo Naab (1971), PhD, on Tartu Ülikooli usuteaduskonna Uue Testamendi teadur ja Eesti Piibliseltsi piiblitõlkeprojekti koordinaator, Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige, EELK liige.
