„Aga olles kaasabilised me manitsemegi teid, et te Jumala arm ilmaasjata vastu ei võtaks, ta ütleb ju: „Ma olen sind kuulnud soodsal ajal ja aidanud sind päästepäeval.” [Jes 49:8] Ennäe, nüüd on ülisoodsus aeg! Ennäe, nüüd on päästepäev! Me ei anna mitte milleski põhjust komistamiseks, et seda ametit ei laimataks, vaid näitame end Jumala abilistena kõiges: suures kannatlikkuses, ahistustes, hädades, kitsikustes, hoopide all, vangis, mässudes, vaevanägemistes, valvamistes, päästmistes, puhtuses, tunnetuses, pikameelsuses, helduses, Pühas Vaimus, siiras armastuses, tõe sõnas, Jumala väes, õiguse relvadega paremas ja vasakus käes, aus ja häbis, laituse all ja kiituse all; kui eksitajad, ja siiski tõerääkijad; kui tundmatud, ent ometi tuntud; kui surijad – ja ennäe, me elame!; kui karistatud, aga mitte surmatud; kui kurvad, aga ikka rõõmsad; kui vaesed, kes siiski paljusid rikkaks teevad; kui need, kellel ei ole midagi ja kelle päralt on kõik.“ (2 Kr 6:1–10)
Ajal, mil on parajasti käimas olümpiamängud, tekib tunne, nagu tuleks selle kirjakoha salme – eriti alates neljandast – lugeda saavutuste loendina: kui tugev olen ma kristlasena, kuidas ma suudan kõike taluda, mida ma suudan saavutada. Olen ma juba jõudnud rahvusvahelisele tasemele või mängin ma juba koguni maailmavõistlustele minejate meeskonnas? Või pole ma algajate tasemest ikka veel kaugemale jõudnud? Ja Paulus – kas ta uhkeldab siin sellega, et on kõik nimetatu juba saavutanud? Kas ta kirjutab seda kõike selleks, et me tema ees aukartust tundes tarduks?
Hiljuti vaatasin koos oma lastega paari uut Hollywoodi superkangelaste filmi. Ma mäletan veel oma lapsepõlvest Supermani seeriaid ja odavavõitu vahenditega tehtud filme või siis neid, kus kangelaseks oli Batman ja kus löömastseenide ajal hakkasid ekraanil vilkuma sõnad „põmm” ja „kõmm”. Inimestes, kes neid filme vaatavad ja armastavad, on peidus sügav igatsus – mitte üksnes soov lõbusalt aega veeta, vaid ka midagi iseäranis hästi osata, ise milleski „superman” olla; mingit erilist andi või väge omada, mida kellelgi teisel või vähemasti peaaegu kellelgi teisel pole. See võib näida naiivsena, kuid on sügavalt inimlik. Inimestena tahame me teiste seas silma paista. Superkangelaste universumis ei ole tavalisi mehi ega naisi. See oleks mõttetu. Ja kuidas on lood kristlaste pool? Jeesus ütleb ometi, et Jumal meile häid ande kingib ja et me seda temalt paluma peame (Lk 11:13). Mõnes kirikus keerleb suur osa elust – kui mitte kõik – supervõimete ümber: „Küllap Jumal need mulle juba annab ja tegelikult ta ju lausa peab seda tegema, sest ta on seda ju lubanud ja ma olen uskliku kristlasena selle ära teeninud.” Milline pettumus, kui neid supervõimeid ei antagi! Kas ma olen midagi valesti teinud? Või on Jumal midagi valesti teinud?
Vabastav on lugeda seda, et Paulus kirjutab tänases kirjakohas mitmuse esimese, mitte ainsuse esimese isiku vormis, nagu nn kannatuste kataloogis 2 Kr 11:23–29. Ta peab „meie” all silmas oma kaastöölisi (traditsiooni järgi Tiitust ja Luukast, kuigi on avaldatud ka arvamust, et see kiri koosneb mitmest eri aegadel korintlastele kirjutatud läkitusest) ja ennast. Kui tahta kristlikku usku spordi võtmes vaadata (ja Paulus seda ju ka paiguti teeb, nt 1 Kr 9:24–27, kus on juttu võidujooksmisest), on niisiis tegu meeskonnaspordiga. „Meie” – need oleme meie, kristlased! Mitte üks superkristlane ei saada kõike seda korda, vaid see „meie” oleme me kõik üheskoos Kristuse ihuna.
Teine vabastav äratundmine seisneb selles, et apostel Paulus ei räägi sellest, et me peame seda tegema, vaid et me seda teeme. See tähendab: kui kusagil maailmas üks meie õdedest või vendadest Kristuses kannatab „hädades, kitsikustes, hoopide all, vangis, mässudes, vaevanägemistes”, on ta mulle neid 2. Korintose kirja salme lugedes nii lähedal, nagu istuks ma tema kõrval. Temast ja minust saab meie. Ja ma tahan teda toetada, aidata, kuidas iganes ma saan. Kristlik kogudus juba teeb kogu maailmas seda, millest tänane kirjakoht kõneleb. Jõud ja annid, mida meil selleks tarvis läheb, ei ole erinevalt superkangelastest pidevalt meie käsutada. Jumal kingib neid meile, kui meil neid tarvis läheb ja kuniks me neid vajame. Jumal ei kingi neid meile selleks, et me üksteise ees hiilata saaksime või aukartusest põrmu variseks, vaid selleks, et me üksteist teeniksime. Ta ei kingi kellelegi meist kõiki ande, sest muidu tekiks ju küsimus, miks üldse teised kristlased olemas on ning miks nad kõik ei ole „superkristlased” või vähemalt ei püüa sellisteks saada.
Apostel Paulus ütleb ka seda, mis on selle kõige eesmärk. Ta kõneleb „teenimisest”. Mitte vaid üksteise, n-ö siseringi, vaid ka teiste, nn maailmas olijate teenimisest. Ta kõneleb ligimese teenimisest sõnas ja teos. Seepärast räägib ta Kristuse joonistamisest inimeste „silme ette” (Gl 3:1); manitseb Kristuse saadikuna: „Andke endid lepitada Jumalaga” (2 Kr 5:20); tuletab meelde, et Jumal „tahab, et kõik inimesed pääseksid ja tuleksid tõe tundmisele” (1 Tm 2:4); kõneleb Jumala riigi kasvamisest selles maailmas (Mk 4:30–32) jne.
See, kuidas Jumala riik kasvab ja teenimine toimub, on sama huvitav kui selle eesmärk: Jumala riik ei kasva vallutuste läbi. See ei kasva teatud värvi laienemisega maailmakaardil. Ma olen tänulik, et võin elada kristlike mõjudega kultuuriruumis, kuid see pole ei enesestmõistetav ega hädavajalik ei meie ega endi Jumalaga lepitamise jaoks. Jumala riik ei vaja superkristlasi, vaid ta kasvab meie kätes, meie elus, kuigi me endale tihti väga väikeste ja nõrkadena tundume.
Jumala riik kasvab läbi vaeva ja vastupanu, ta kasvab selles, mida Püha Vaim meile parasjagu kingib (nt kannatlikkuses) ning ta kasvab paradoksides, mis on mõistetavad vaid inimestele, kes on ise kord sellistes paradoksides olnud.
Ma tahan vaid ühe sellise paradoksi välja tuua, kuigi igaüks neist oleks eraldi tervet jutlust väärt: „Kui surijad – ja ennäe, me elame!” Milline suurepärane evangeelium see on! Mõtleme nüüd piiblitunnile, kus istub pastor koos kolme vanaprouaga, kellest üks tuleb üksnes sellepärast, et teised kaks alati kohal on. Iga väljaspoololija kirtsutaks nina ja mõtleks: „Ah, teiega on niikuinii varsti ühel pool! Vaid nendel kirikutel ja religioonidel on lootust, kus pole olnud valgustust, kus on säilinud maagia ja mille pühakohtades trügivad tuhanded inimesed lootuses lunastusele veidi lähemale pääseda.” Ma ei taha sugugi öelda, et ülal kirjeldatud piiblitunni olukord oleks ideaalne või et see ei peaks muutuma või ei võiks muutuda. Apostel Paulus julgustab meid: ärge oodake paremaid aegu, „Ennäe, nüüd on ülisoodsus aeg! Ennäe, nüüd on päästepäev!” See peaks meid innustama, et kolmest inimesest saaks enam. Kui ka meie püüdlused sugugi vilja ei näi kandvat, ei tohi me alla anda. Kristlastel on iga päev ülestõusmispüha, ütles Martin Luther oma kirjutises „Kirikukogudest ja kirikutest” (Von den Conciliis und Kirchen, 1539). Jumala riik kasvab selles maailmas aga sarnaselt Kristuse teega selles maailmas: läbi kannatustee.
Kannatusaeg annab meile võimaluse järele mõelda selle üle, et kirik ei rutta ühe edu juurest teise juurde. Ta elab ülestõusmise valguses ja seetõttu on tal jõudu kanda ka Kristuse kannatusi. Kes teab, mida suurt Jumal kord millestki väikesest teha tahab! On hea, et see ei sõltu kunagi üksnes minust, vaid et meie oleme kutsutud teenima ja et Jumala Vaim tegutseb meie sees. „Kui surijad – ja ennäe, me elame!” Aamen.
Matthias Burghardt (1970) on EELK Saksa Lunastaja koguduse ja Genfi Evangeelse-Luterliku koguduse õpetaja.
