Eristusega seotud probleemid
Jumal valitseb nii ilmaliku kui ka vaimuliku valdkonna üle. See tähendab, et Jumala tõotus sellele maailmale ja Jumala tegevus selles maailmas hõlmab tegelikkuse kõiki aspekte. Kirik on kutsutud tutvustama Jumala armastust selles maailmas sõna ja teoga. Seega kui kirik näeb ilmalikus valdkonnas ebaõiglust ja rõhumist, peab ta selle vastu sõna võtma, nõrkadele jõudu andma, hädasolijaid teenima ja haavatavaid kaitsma.
Jumala valitsuse kahe valdkonna eristusel on nii tugevaid kui ka nõrku külgi. Näiteks on selle käsituse alusel ekslikult väidetud, et tõeliselt vaimulik kirik peaks avaliku elu asjadest kõrvale hoidma – ainult nii saab ta jääda puhtaks ja täiuslikuks. Lisaks on selle alusel õhutatud pimedat kuulekust olukordades, kus kirik oleks pidanud oma usu ja missiooni tõttu vastupanu osutama.
Tugeva küljena aitab see eristus meil teisalt mõista, kuidas suhelda avalikus sfääris väljaspool kirikut olevate inimestega, nõudmata, et nendest saaksid kristlased. Samas ei nõua kahe valdkonna käsitus meilt oma usu salgamist avalikus ruumis. Nii annab see juhiseid kristliku kutsumuse järgimiseks usuliselt mitmekesises ühiskonnas.
Veel ühe tugevusena aitab see käsitus diagnoosida religiooni ja poliitika vahelisi keerulisi suhteid. Luther nõustas ja manitses vürste mitmetes poliitilistes küsimustes. Kartus olukorda valesti hinnata ei heidutanud teda ega pannud poliitilise nõu andmisest hoiduma. Nii nagu Lutheri ajal, kaasneb selle ülesandega ka tänapäeval vääriti mõistmise oht. Kirik peab avalikku mõttevahetust hoolikalt jälgima ning olema pidevalt valmis selles osalema. Samal ajal ei tohi kirik kaotada võimet teha õigesti vahet ilmalikul ja vaimulikul valdkonnal. Luterlikust perspektiivist lähtudes on selge, et teokraatlikud poliitilised ambitsioonid tuleb hukka mõista. Kiriku ülesanne ei ole avalikku ruumi valitseda, vaid pigem hoiatada selle eest, kui mis tahes maailmavaade või usk, olgu see kristlik või mõni muu, ähvardab muutuda avalikku ruumi valitsevaks ideoloogiaks.
Kahe valdkonna eristamine aitab kindlaks teha religiooni rolli poliitiliste teemadega tegelemisel. Seaduse ja evangeeliumi eristus toimib nagu kiriku kuulutuse teeviit. Kiriku esimene ja peamine ülesanne on kuulutada evangeeliumi, kuid selleks peab kirik suutma õigesti käsitleda ka seadust. Luterlikus traditsioonis eristatakse teoloogilist ja ühiskondlikku seaduse mõistet. Teoloogiliselt tõlgendatud seadus paljastab inimese patu ja mõistab ta süüdi. Ühiskondlikul tasandil on seaduse eesmärk hoida patuses maailmas õiguskorda. Need kuulutuse kaks aspekti näitavad, kui oluline on teha õigeid eristusi, aga säilitada samas eri valdkondade omavaheline seos, kuna Jumal on tegev kogu maailmas.
Luther oli vägagi teadlik ebaõiglase valitsemise ohtudest. Ta nõudis poliitilise võimu kriitilist hindamist nii kiriku kui ka ilmaliku valitsuse valdkonnas. Lutheri jaoks on õiglane valitsus õiglase ja rahumeelse ühiselu eeldus. Kirik peab nõudma ilmalikult võimult aru, lähtudes oma arusaamast, mis tal on Jumala armust ja õiglusest. Teisalt, kui luterlik kirik võtab endale mõne ülesande, mille eest võiks või peaks hoolitsema riik, siis peab kirik hoolikalt kaaluma, kas ja kuidas selline ülesanne on kooskõlas tema missiooniga.
Ühtsus Jumala ühe valitsuse all eeldab nii kirikus kui ka ilmalikus valdkonnas vastutustundlikku ja läbipaistvat juhtimist: see, kuidas kirikud suhtuvad erinevustesse ja korraldavad oma otsustusprotsesse, on nende avaliku tunnistuse lahutamatu osa. Suur osa kiriku usaldusväärsusest sõltub taolistest pealtnäha maistest asjadest – nii see peabki olema. Tänapäevane kirikuvalitsemine põhineb suuresti sinodaalsetel ja kollegiaalsetel organitel, milles saavad osaleda nii ilmikud kui ka ordineeritud isikud.
Kirik peab tunnistama ja aktsepteerima seda, et Jumal valitseb ja tema kohalolu on kogetav ka ilmalikus valdkonnas. Õigused on oluline raamistik, mis võimaldab inimestel avalikus sfääris osaleda. Need annavad juhtnööre, kuidas käituda teistest erinevate kodanike suhtes ning tagada kõigi inimeste võrdsus seaduse ees. Õigused on olulised abivahendid, mis aitavad kriitiliselt hinnata enamus- ja vähemusrühmade vahekordi. Need võimaldavad meil ebaõiglust ära tunda ja tematiseerida. Kuna kirik on kutsutud kaitsma kõiki inimesi, sest nad on loodud Jumala näo järgi, toonitab ta, et rõhutud, haavatavad ja vaesed ei ole mitte halastuse objektid, vaid õiguste kandjad. Seetõttu aitab kirik kaasa vastavate õigusstruktuuride kindlustamisele ja toetab rahvusvahelisi inimõigusnorme.
Milline on siis kahe valdkonna eristusest lähtudes kiriku eriline kutsumus poliitilises ja avalikus sfääris? Esiteks peavad kirikud vastu astuma religiooni politiseerimisele ja poliitika religioonistamisele. Selline religiooni ja poliitika instrumentaliseerimine ei vasta kummagi valdkonna mõttele ja ülesandele ning mõjub kahjulikult kogu ühiskonnale. Teiseks peavad kirikud hoolikalt hoidma riiklike institutsioonide ja religiooni lahusust, jälgides, et nii tema enda kui ka valitsuse võimukasutus püsiks õigetes piirides. Kolmandaks peavad kirikud poliitilist sfääri hoolikalt jälgima ning vajadusel sellesse sekkuma, tuginedes oma arusaamale Jumala õiglusest ja armust konkreetsetes ühiskondlikes oludes. Neljandaks peavad kirikud kinnitama, et avalik ruum on jagatud ruum, kus kristlased elavad koos teisi uske ja veendumusi esindavate inimestega. Selles ruumis kasutatavat ühist keelt on hakatud väljendama inimõiguste abil. Inimõigused võimaldavad meil leida ühisosa, millest lähtudes püüda lahendada ülemaailmseid probleeme.
Küsimused kahe valdkonna eristuse kohta
- Milliseid näiteid oskate tuua oma kiriku ajaloost või kaasajast, kus ilmaliku ja vaimuliku valdkonna eristuses on tekkinud tõrkeid; kus see on hästi toiminud; kus see on praegusel hetkel aktuaalne? Millistest piibellikest ja teoloogilistest motiividest juhindub teie kirik oma avalikus tegevuses?
- Kuidas on teie kirikus tagatud, et valitsemisorganid ja juhtimine oleksid vastutustundlikud ja läbipaistvad?
- Kuidas osaleda sisukalt avalikes mõttevahetustes sellistel teemadel nagu näiteks inimõigused ja säästva arengu eesmärgid?
Luterliku avaliku tegevuse tunnused
Julgus ja selgus: luterlik avalik tunnistamine usus
Sügav luterlik veendumus, et usklikud on õigeks mõistetud usu läbi, on seotud samavõrd sügava teadlikkusega usklikust kui samaaegselt õigest ja patusest. Me oleme Jumala ees abitud ja tõlgendame tema tahet alalõpmata valesti. Aga ühtlasi oleme täidetud Jumala armuga ja suudame täita tema tahet spontaanselt. Kõigi luterlaste ülesanne on neid kahte aspekti endale teadvustada; need kujundavad nii kiriku kui ka iga üksiku uskliku tegelikkust. Kirik kui usklike osadus peab endale tunnistama, et ta on ühtaegu õige ja patune.
Seetõttu ei saa kirik võtta avalikes mõttevahetustes üleolevat hoiakut, rõhudes oma väidetavale pühale autoriteedile. Kristlik õigeolemine seisneb Jumala kui Jumala ning armu kui armu omaksvõtmises. Kristlased on Jumala armu poolt vabastatud, et nad suudaks ära tunda iseenda ebaõigust ja ühiskondlikku ebaõiglust kui probleemi, mis puudutab neid täpselt sama palju kui kogu ülejäänud ühiskonda. Just nii saab kirik avalikkuses julgelt väljendada oma kuulutamis- ja teenimisvabadust.
Piibel õhutab meid olema alati valmis kostma igaühele, kes meilt pärib aru meis oleva lootuse kohta; seda tuleks teha „tasadusega ja aupaklikult” (vt 1 Pt 3:15–16). Seetõttu ei ole kiriku missiooni ja käesolevas dokumendis kirjeldatud avalikus ruumis tegutsemise vahel vastuolu. Evangeeliumi kuulutamine on põhimõtteliselt avalik tegevus, toimugu see kiriku müüride vahel või neist väljaspool. Luterliku käsituse kohaselt on pühapäevane jumalateenistus avalik sündmus, kuigi osalejad väljendavad seal oma vaimulikku osadust, mis saab ilmsiks sakramentide kaudu. Jutlused ja muud kuulutuse vormid annavad teada Jumala armastusest ja tema armu vabastavast väest sellele maailmale.
Kiriku kuulutus sõltub tema võimest kuulata Jumala sõna. Erinevates meediakanalites levitatavate ususõnumite suurt hulka arvestades võib Jumala tahte kindlakstegemine mõnikord raskeks osutuda. Seetõttu eeldab Jumala sõna tõlgendamine kirikus kindlasti teoloogilist refleksiooni. Selle käigus tuleb ka hinnata, kuidas kirik tänapäeval Piiblit loeb ja Lutheri õpetusi mõistab. Samuti on teoloogilises ja eetilises vaagimisprotsessis oluline analüüsida kohalikku ja ülemaailmset konteksti. Selline teoloogiline töö on viljakas allikas, mis aitab kiriku avaliku tunnistuse suhtes selgust saada.
Kannatlikkus ja järjekindlus: luterlik avalik tunnistamine lootuses
„Jumala riik tuleb ka ilma meie palveta, iseenesest, kuid me palume selles palves, et see tuleks ka meie juurde.”[1] Luther toob oma Väikeses Katekismuses esitatud lühikeses meieisapalve seletuses välja luterliku avaliku tunnistamise teise mõõtme: kannatlikkuses ja prohvetlikus kires avalduv lootus. Luterliku avaliku tunnistamise laiemaks taustaks on Jumala kutse tema tõotatud tulevikku. Jumalariigi väljavaade muudab kiriku tegevuse selgelt aktuaalselt ja tugevalt mõtestatuks, kuid see ei tee jumalariiki sõltuvaks kiriku tegevusest. Seega toimub luterlik avalik tunnistamine meelerahu ja vastutustunde vaimus. Selle „kordaminek” ei sõltu viimselt kirikust endast ega ka soodsatest poliitilistest oludest.
Lootuse perspektiiv osutab Jumala õigluse ja armu universaalsele ulatusele. Luterlik avalik tunnistus vaatab enda vahetust ümbruskonnast kaugemale ja püüab luua sidet ka muudes oludes elavate inimestega. Luteri kirikud tegutsevad avalikus sfääris kõige laiemas mõttes, püüdes ületada piirkondlikke, kultuurilisi ja ideoloogilisi piire. Nii püüab luterlik avalik tunnistus avardada iseenda silmapiiri, laiendamaks avalikku arutelu ja loomaks uusi avalikke ruume.
Solidaarsus ja võimestamine: luterlik avalik tunnistus armastuses
Kristuses elades ja Jumala armu poolt uueks loodutena on meil vabadus teisi armastada ja teenida. Aga „kes siis on mu ligimene?” (Lk 10:29). Jeesuse vastus laiendab tavapärast ligimesemõistet ning kutsub ületama rahvuse, rassi, soo ja ühiskondliku staatuse piire: oluline on vaid teise inimese mure.
Üleskutse ligimesearmastusele on kristliku elu lahutamatu osa. See on iga üksiku uskliku ja kiriku kui usklike osaduse kutsumus. See juhatab kirikut tegelema avaliku huvikaitse ja teenimisega. Jumala armu antud vabadus ligimest armastada ja teenida eeldab solidaarsust nendega, kes on antud ühiskonna „kaotajad” ja heidikud. Kristlik tunnistus avalikus ruumis juhindub eelkõige hinnangust sellele, millised on poliitiliste otsuste tagajärjed ühiskonna kõige nõrgematele. Kristlik tunnistus avalikus ruumis ei lähtu kõige mõjukamate enamusrühmade kalkulatsioonist, vaid soovist jagada Jumala õiglust ja armu kõigile.
Luterliku avaliku tunnistuse jaoks on sobiv valida koht nii ühiskonna südames kui ka äärealadel. Kuna Jumala loodutena on kõigil inimestel võrdne väärikus, peaks kirik ümber hindama kultuurilisi eristusi keskuse ja äärealade, mõjukate ja rõhutute, kõrgete ja madalate vahel. Andes tunnistust sellest, kuidas Kristusest sai inimeste teener, peavad luteri kirikud olema poliitiliste ja kultuuriliste võimustruktuuridega kokku puutudes (enese-)kriitilised.
Dialoog ja koostöö on osaluspõhise avaliku ruumi loomise hädavajalikud eeldused. Üks ühiskondade põhivajadusi on kestlike kohalike kogukondade rajamine, eriti kohtades, kus elavad koos erineva sotsiaalmajandusliku, rahvusliku, usulise või kultuurilise taustaga inimesed. Ligimesearmastuse vaimust kantult on kohapealsetel kogudustel oluline roll sügavalt juurdunud ja pärandina kaasa saadud erinevusi ületavate kohalike kogukondade kasvatamises. Kõigi inimeste võrdset osalemist õiglases ja rahumeelses ühiskonnas võimaldab eelkõige ümberkujundav haridus, mis laseb inimestel kasvada vastutustundlikeks ja küpseteks isiksustes nii oma peres, kogukonnas kui ühiskonnas.
Teiste inimeste eest hoolitsemine on prohvetliku diakoonilise kohalolu väljund ja seda nii füüsilise heaolu kui ka vaimse võimestamise mõttes. See võimaldab rääkida hulgaliselt julgustavaid ja võimestavaid lugusid inimväärikusest ja solidaarsusest keset nõrkust, pattu ja kannatust.
Küsimused luterliku avaliku tegevuse tunnuste kohta
- Mis soodustab või takistab kiriku julget ja selget tegutsemist avalikus ruumis?
- Millele saab kirik toetuda, kui ta annab avalikku tunnistust, tehes seda kannatlikult ja prohvetliku kirega?
- Milliseid konkreetseid solidaarsuse ja võimestamise tegevusi viiakse kogudus(t)e ja juhtkonna tasandil ellu teie kirikus ?
Kiriku võimalused avalikus ruumis tegutsemiseks
Ühiskondliku tegevuse näiteid
LML on läbi oma ajaloo tegelenud paljude avalikku huvi pakkuvate probleemküsimustega. Allpool näidetena esitatud viis lühikokkuvõtet näitavad, et pikaajaline järjekindel tegevus avalikus ruumis on meie kui rahvusvahelise osaduse ühiselu oluline osa. Meie ühine tegevus avalikus ruumis võimaldab meil teostada oma kutsumust kristlastena, kelle Kristus on vabastanud armastuseks ja teenimiseks.
Näide 1: tegevus pagulaste heaks
Seoses Teise maailmasõja ja sellele järgnenud miljonite inimeste rändelainega Euroopas tegeles LML aktiivselt ümberasustatud inimeste vajadustega. Pagulaste abistamine on olnud üks LMLi põhitegevusi alates 1947. a esimesest täiskogust kuni tänapäevani. Praegu on maailmas umbes 60 miljonit pagulast (sh riigisisesed põgenikud, pagulased ja varjupaigataotlejad), kellest 2,3 miljonit saab abi LMLi maailmateenistuse osakonnalt. Olulisi jõupingutusi on tehtud Iraagi, Süüria, Kesk-Aafrika Vabariigi ja Lõuna-Sudaani ulatuslike kriiside tagajärgede leevendamiseks.[2]
Näide 2: tegevus tõrjutuse vähendamiseks
Kui Lõuna-Aafrika Vabariigis toimunud rassiline diskrimineerimine oli jõudnud haripunkti ning oli mõjutanud ka kirikutevahelist osadust, kuulutas LML, et apartheidi hereesiaga kaasa läinud kirikud on ennast de facto osadusest välja arvanud. Apartheidi käsitati teoloogilise küsimusena, mis oli vastuolus teoloogia põhialustega – seda väljendati selgelt 1977. a täiskogul Dar es Salaamis.[3]
Rassismi kõigi vormide ületamine on kogu maailma luteri kirikute jaoks endiselt oluline teema ning LMLi nõukogu võttis oma 2015. aasta kohtumisel vastu avalduse, milles rassism patuna hukka mõisteti.[4] Olles suurendanud oma teadlikkust avalikest ja varjatud sotsiaalse tõrjumise mehhanismidest, püüavad luteri kirikud võidelda muude tõrjumise vormide vastu ning toetavad õiglasi suhteid ja ühiselu kultuuri. Ühiselu põhimõttest lähtuvad kogukonnad ja ühiskonnad põhinevad vastastikustel suhetel ning lugupidaval suhtumisel üksteise erinevustesse ning ühiselu rikastavate inimeste ja kogukondade tugevustesse.
Näide 3: tegevus soolise õigluse nimel
LMLi nõukogu võttis 2013. aastal vastu soolise õigluse põhimõtted konkreetse abivahendina soolistes suhetes visalt püsiva ebaõigluse vastu võitlemiseks.[5] Põhimõtete aluseks on aastakümneid kestnud töö naiste võimestamise valdkonnas ning kestev soov võimaldada naiste ja noorte sisulist osalemist osaduse otsustusprotsessides. Vastavalt LMLi 1984. a täiskogu resolutsioonile peab nii naiste kui meeste osakaal organisatsiooni juhtorganites ja temaatilistes komisjonides olema vähemalt 40%.[6] Naiste ordinatsiooni toetamine on olnud üks LMLi keskseid püüdlusi, olles seetõttu LMLis toimuvate eklesioloogiliste refleksioonide lahutamatu osa.
Näide 4: tegevus kliimaõigluse nimel
LML on koos oikumeeniliste ja teisi religioone esindavate partneritega töötanud püsivalt selle nimel, et suurendada teadlikkust kliimamuutuste kahjulikust ökoloogilisest ja ühiskondlikust mõjust. LML toetab selliseid poliitikaid, mis võimaldavad kaitsta keskkonda, leevendada kliimamuutuste kahjulikku mõju, soodustavad muutunud tingimustega kohanemist ja tõkestavad edasisi kahjustusi. LMLi tegevus kliimamuutuste valdkonnas ulatub tagasi 1977. aastal Dar es Salaamis toimunud kuuenda täiskoguni. Alates sellest ajast on luterlased pööranud erilist tähelepanu kõige raskemas olukorras olijatele, eriti elanikkonna vaesematele kihtidele ja põlisrahvastele, osaledes näiteks interreligioosses ja oikumeenilises kliimapaastu projektis ning 2015. aasta Pariisi kokkuleppele eelnenud eri religioone ühendanud huvikaitse tegevustes.[7]
Näide 5: tegevus religioonide rahumeelsete suhete nimel
Maailmas, mida iseloomustavad lõhed ja tülid, sealhulgas ka usuosaduste vahel, on eri usku inimeste vastastikuse mõistmise süvendamine ja koostöö ühiste probleemide lahendamiseks tugev avaliku tunnistuse vahend. LML soovib edendada religioonide vahelisi kõnelusi ja koostööd. Üks LMLi religioonide vaheliste suhete alal tehtava töö väljundeid on koostöö teisi religioone esindavate partneritega humanitaartegevuse vallas, aga ka teoloogilised kõnelused usujuhtide ja õpetlaste vahel.[8]
Avaliku tegevuse kolm mõõdet
Kõigi esitatud näidete puhul tuleb arvesse võtta kolme avaliku tegevuse põhilist, kuid kattuvat mõõdet: praktika, ideed ja struktuurid. Ühiselt moodustavad need kolm mõõdet tervikliku lähenemisviisi, millest kirik saab avalikus ruumis tegutsedes juhinduda.
Esimene mõõde on nähtav ja käegakatsutav tegevus: konkreetne praktika, mille käigus inimesed midagi vahetult kogevad. Teine ja kolmas mõõde jäävad sageli nähtamatuks, kuid nende mõju võib olla isegi suurem. Teine mõõde hõlmab ideede valdkonda, kuhu kuuluvad nt veendumused, mõttelaad, lood, teoloogiad ja väärtushinnangud, mis tekitavad praktika jaoks vajalikku motivatsiooni ja annavad suuniseid. Seda võib nimetada kultuuriliseks, religioosseks ja vaimulikuks mõõtmeks. Kolmandasse mõõtmesse kuulub institutsiooniline ja korralduslik raamistik, mis määrab võimaliku tegutsemisruumi ühiskonnas. See on õiguslik, poliitiline ja ühiskondlik mõõde. Kui ideed annavad praktikale sisemise põhjenduse, siis struktuurid annavad ette raamistiku ja välise põhjenduse. Kirjeldatud jaotus kõlab kokku eespool vaadeldud klassikalise luterliku kahe valdkonna eristusega.
Kõik kolm mõõdet on üksteisega seotud, aga ei ole kunagi kattuvad. Nad mõjutavad üksteist, kuid tekitavad üksteisele vastastikku ka uusi ülesandeid. Ideed sageli motiveerivad ja suunavad praktikat, kuid praktika muutumise korral võib tekkida vajadus ka ideid teisendada. Sarnane vahekord eksisteerib ka praktika ja õigusliku regulatsiooni vahel.
LMLi avaliku tegevuse üldine kriteerium on algusest peale olnud küsimus, kas see leevendab kõige nõrgemate kannatusi või mitte. Soovitud eesmärk on saavutada igaühele võrdne ligipääs, turvalisus ja mõtestatud osalemine – õiglane koht kõigile. Rahvusvahelise suhtluse kaudu on kirikute ühine praktika, ideed ja struktuurid teadlikult suunatud sellele eesmärgile. Vaatamata olulistele edusammudele leidub avalikus ruumis endiselt ebaõiglust. Seetõttu peavad osadus, kirikud ja üksikisikud mõtlema varasematele jõupingutustele ning leidma uusi avalikus ruumis tegutsemise võimalusi, et teha ühiskonnas olulisi muudatusi.
Küsimused kiriku tegevuse kohta
- Kuidas aitab kirik tugevdada ühiskonnas vastutustundlikke struktuure ja kritiseerida probleemseid?
- Kuidas võimestab kirik oma liikmeid vaimuliku ja diakoonilise praktika kaudu kodanikuaktiivsuseks?
- Milliseid uusi ja loovaid avaliku tegevuse vorme oskate nimetada ja ette kujutada?
Avalikus ruumis tegutsemise lühijuhised kirikule
Hinnata ühiskondlikke probleeme osaluspõhiselt
Kuna paljud ühiskondlikud probleemid on üsna keerulised ja hõlmavad paljusid osapooli, tuleb kõnealuste teemadega hoolikalt tutvuda, et mõista, millega täpselt on tegemist. Muuhulgas tuleb kuulata neid, keda probleem puudutab, ning kasutada antud valdkonnas tehtud teadusuuringute tulemusi. Selles läbikaalumisprotsessis tuleb kindlaks teha erinevate antud küsimusega seotud rühmade vajadused ja huvid ning põhjalikult tutvuda relevantsete võimustruktuuridega. Kirik peab selgelt väljendama, milline on tema enda suhe kõnealusesse küsimusse, ning otsima võimalusi osaluspõhise hindamise tugevdamiseks.
Luua usaldussuhteid
Paljusid selle maailma kogukondi vaevavad konfliktid. Kirik on kutsutud käima koos ühiskonna muude osapooltega rahu teed ning looma usaldussuhteid. Kirik pakub ruumi, kus on võimalik vastuolusid põhjustavate nähtustega ausalt tegeleda. Kirik on kutsutud olema meeleparanduse, tervenemise ja andestuse protsessides teejuhiks ja teenijaks ning otsima koos teistega uusi teid, mis viivad leppimiseni. Kirik kutsub üles vastastikusele vastutusele, osaleb aktiivselt elava kodanikuühiskonna loomises ning töötab kaasa solidaarsusvõrgustikes.
Astuda välja ebaõigluse vastu
Keerukates olukordades tõstab kirik selgelt prohvetlikku häält siis, kui alandatakse inimeste väärikust ja rikutakse põhilisi inimõigusi. Mõnikord võib kirik tõrjutute kaitseks sõna võttes kasutada juba olemasolevaid kanaleid ja menetluskordi, kuid teinekord tuleb ebaõiglusega võitlemiseks leida loomingulisi ja erakorralisi teid ja vahendeid. Evangeeliumis on esitatud selge nägemus rõhuvate struktuuride ja hävitavate süsteemide uueks loomisest. Kristlased on kutsutud poliitikas osalema, aga seda mitte võimu nimel, vaid ebaõigluse all kannatavate inimeste võimestamiseks. Kirik toetab õiguskorda ja head valitsemistava, pidades neid äärmiselt olulisteks struktuurseteks tingimusteks, mis loovad ühiskonnas õiglust ja rahu.
Avastada lootuse märke
Kirik on koht, kus inimesi kutsutakse avastama lootuse märke ning tunnetama Jumala sügavat armastust selle maailma vastu. Kirik saadab inimesi nende vaimulikul teekonnal, kui nad saavad toitu Jumala Sõnast ja lootust Jumala Vaimu kaudu. Kirik on valmis kaasa lööma algatustes , mis kiirgavad ühiskonda lootust, luues uusi võimalusi inimestele, kes olid eksinud või lootuse kaotanud. Hingehoid, diakoonia ja avalik tegevus näitavad alternatiivseid valikuvariante inimestele, kes tundsid, et destruktiivsed olud on neid lämmatamas. Lootuse jagamine on kiriku avaliku tegevuse oluline osa.
Võimestada hädasolijaid
Kiriku soov on tugevdada inimeste iseseisvat teovõimet, et nad saaksid ennast elus täielikult teostada. Evangeeliumi nägemuse järgi tuleks kõrvaldada kõik takistused, mis ei lase inimestel ühiskonnaelus täielikult osaleda (Lk 4:18–19). Kirik on kannatavate inimeste kõrval ja kuulab nende muresid. Kirik otsib võimalusi, kuidas võimestada nõrku ja haavatavaid oma diakoonilise kohalolu, hariduse, huvikaitse ja mõnikord ka vastupanuliikumiste abil. Kirik rõõmustab koos inimestega nende vabanemise ja tervenemise üle, kui nad kogevad õiglust ja rahu ning oma inimväärikusest lugupidamist.
Lisa. Kirik avalikus ruumis. Luterliku Maailmaliidu avaldus[9]
1. Luterlased kinnitavad üleskutset avalikuks tegevuseks
Reformatsiooni 500. aastapäeva puhul kinnitab luterlik osadus, et kiriku avalik tegevus on luterlaseks olemise tähtis osa. Avalik tegevus on kiriku kestev vastus meile Kristuses antud vabadusele armastada ja teenida ligimest. Reformatsioonis väljendati selgelt, et see vabadus tekib õigeksmõistmisest armus usu läbi.
Kuna religiooni rolli ja autoriteedi üle praegusel ajal vaieldakse, soovime me öelda, miks ja kuidas me luterlastena avalikus ruumis kohal oleme ja tegutseme. Rahvusvahelise osadusena tulevikku vaadates tuleme me vastu soovile olla avalikus ruumis paremini nähtav.
Kristlasi kujundab evangeeliumi sõnum. Jumala vabastav vägi loob meid uueks, et me saaksime oma eluga peegeldada edasi Jeesus Kristuse rõõmusõnumit. Kristuses võtab Jumal omaks meie nõrkuse ja kannatused ning juhib inimese uuele elule (Fl 2). Ristimine on kristliku elu ja kristlaste avaliku tegevuse ankur. Piibel õhutab meid olema alati valmis vastama igaühele, kes meilt pärib aru meis oleva lootuse kohta; seda tuleks teha tasadusega ja aupaklikult (1 Pt 3:15–16). Ristimine tähendab kutsumust elada usus, lootuses ja armastuses (1 Kr 13:13), olla valmis hoolitsema kõigi heaolu eest.
Kristlikel kogudustel on avalik mõõde, kuna Jumal on neid kutsunud olema maailma ümberkujundav jõud (Rm 12:2). Kirikud ja kogudused on kutsutud väljuma oma institutsionaalsest mugavustsoonist ning tegutsema prohvetlikult kohalikus ja ülemaailmses kontekstis kõlavate appikarjete ja lootusepuhangute keskel. Kui kirikud hoiduvad ühiskonna üldisemate probleemidega tegelemast, reedavad nad oma kutsumuse olla maa sool ja maailma valgus (Mt 5:13–16).
2. Luterlased soovivad tugevdada avalikku ruumi kui õiglast kohta kõigile
Meie nägemuses on avalik ruum õiglane koht kõigile ning me soovime sellise ruumi loomisele aktiivselt kaasa aidata. Avalikul ruumil kui õiglasel kohal kõigile on kolm olulist elementi: a) võrdne juurdepääs ühistele hüvedele ja poliitilistele otsustusprotsessidele; b) turvalisus, eriti kaitsetus olukorras olijate jaoks; c) mõtestatud osalemine ja suhtlus kõigi ühiskonnagruppide vahel.
Ühiskondlik võimestamine tähendab seda, et tavaliselt ühiskonnaelust, poliitikast ja majandusprotsessidest kõrvale tõrjutud rühmad saavad oma hääle kuuldavaks teha, küsida oma nõudmistele avalikult vastuseid ning aidata seeläbi kaasa avaliku poliitika arengule ja kultuuri ümberkujundamisele.
3. Luterlased kinnitavad usuosaduste ühiskondlikku rolli ja vastutust
Me kinnitame vastukaaluks suundumustele jätta religioon üksnes privaatsfääri ja tõmbuda tagasi suletud osadusruumidesse, et usuosadustel on ühiskonnas täita avalik roll. Nad aitavad aktiivselt kaasa ühise hüve loomisele, tutvustades oma vaimulikku nägemust ja väärtushinnanguid, kirjeldades oma käsitust õiglasest ja rahumeelsest ühiskonnast, võttes sõna rõhuvate struktuuride vastu ning teenides hädasolijaid.
Selline avalik roll eeldab kirikult võimet korraldada oma siseasju vastutustundlikult ja läbipaistvalt nii institutsioonilistes kui ka teoloogilise õpetuse küsimustes. Luterlased on väga selgelt teadlikud inimlikust ekslikkusest ja patust, mida esineb ka kirikus. Seetõttu ei saa kirik võtta avalikes mõttevahetustes üleolevat hoiakut. Evangeeliumi sõna toob maailma elu ning kirik on vahend, mille kaudu evangeeliumi kuuldakse. Seetõttu on kirik kutsutud selles maailmas kriitiliselt ja enesekriitiliselt tegutsema.
4. Luterlased rõhutavad ilmaliku ja vaimuliku valdkonna eristust
Soovides olla avalikus ruumis aktiivselt kohal, on kasulik teha vahet ilmalikul ja vaimulikul valdkonnal. Luterliku teoloogia järgi korraldatakse ilmalikus valdkonnas ühiskonda seadustega, mis peaksid võimaldama kõigi rahumeelset kooselu ühiskonnas. Vaimuliku valdkonna põhisisuks on rõõmusõnum Jumala sügavast armastusest selle maailma vastu. Jumala armu kuulutamine on kiriku lahutamatu tunnus ning üks meie panuseid avalikku ruumi.
Luterlased on vastu religiooni politiseerimisele ja poliitika ärakasutamisele usutegelaste poolt. Sellised suhted moonutavad mõlema valdkonna tähendust ja rolli ning hakkavad kahjustama kogu ühiskonda. Kiriku ülesanne ei ole avalikku ruumi valitseda, vaid pigem hoiatada selle eest, kui mis tahes maailmavaade või usk, olgu see kristlik või mõni muu, ähvardab muutuda avalikku ruumi valitsevaks ideoloogiaks. Luterlased tähtsustavad usu- resp. südametunnistusvabadust kui vahendit, mis aitab kaitsta vaimulikku valdkonda inimeste elus sobimatu sekkumise eest. Luterlased mõistavad hukka igasuguse kodus või avalikus ruumis toime pandava vägivalla ning religiooni nimel esitatava vaenukõne.
5. Luterlased tunnustavad avalikku ruumi jagatud ruumina
Luterlased elavad oma ühiskondades koos teisi usutraditsioone ja veendumusi esindavate inimestega. Dialoog ja koostöö on osaluspõhise avaliku ruumi loomise hädavajalikud eeldused. Kuna konfliktid kummitavad paljusid ühiskondi, on kirik kutsutud käima koos teistega rahu teed ja looma usaldusele rajatud suhteid. Kirik on kutsutud olema kahetsuse, tervenemise ja andestuse protsessides teejuhiks ja teenijaks ning otsima koos teistega uusi teid leppimiseni. Kirik osaleb aktiivselt elava kodanikuühiskonna kujundamises ning töötab kaasa solidaarsusvõrgustikes.
6. Luterlased kinnitavad, et inimõigused on oluline õigluse ja rahu suurendamise vahend
Kristlik tunnistus avalikus ruumis juhindub eelkõige hinnangust selle kohta, millised on poliitiliste otsuste tagajärjed ühiskonna kõige nõrgematele. Jumala looduna on kõigil inimestel võrdne inimväärikus. Seetõttu on kirik kutsutud ümber hindama kultuurilisi eristusi keskuse ja äärealade, mõjukate ja rõhutute, kõrgete ja madalate vahel. Mitmekesises üleilmastunud maailmas on inimõigustest saanud oluline õigluse ja rahu suurendamise vahend.
7. Luterlased soovivad tegutseda avalikus ruumis viies põhivaldkonnas
a) Hinnata ühiskondlikke probleeme osaluspõhiselt
b) Luua usaldussuhteid
c) Võidelda ebaõigluse vastu
d) Avastada lootuse märke
e) Võimestada hädasolijaid
Uurimisrühm
Liikmed
Peapiiskop dr Antje Jackelén (Rootsi), juhataja
Piiskop em. dr Suneel Bhanu Busi (India)
Õp dr Eva Harasta (Austria)
Dr Eneida Jacobsen (Brasiilia)
Dr Kathryn M. Lohre (USA)
Õp Lusungu Mbilinyi (Tansaania)
Dr Jerzy Sojka (Poola)
LMLi personal
Õp dr Simone Sinn (Saksamaa), koordinaator
Õp dr Kenneth Mtata (Zimbabwe)
Dr Ojot Ojulu (Etioopia)
[1] Martin Luther, „Väike katekismus” [1529], avaldatud: Luterlikud usutunnistuskirjad (Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut, 2014), 213.
[2] LMLi ja ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti (UNHCR) vastastikuse mõistmise memorandum (2014), aadressil www.lutheranworld.org/news/lwfand-unhcr-sign-memorandum-understanding-humanitarian-cooperation
Paljudes religioonides sügavalt juurdunud külalislahkuse põhimõtetest ja väärtustest lähtuv deklaratsioon „Welcoming the Stranger: Affirmations for Faith Leaders”, mis võeti vastu LMLi nõukogu 2013. a kohtumisel, aadressil www.lutheranworld.org/sites/default/files/Welcoming_the_Stranger.pdf.
[3] LMLi 1977. a täiskogu avaldus „Southern Africa: Confessional Integrity”. Vt: Arne Sovik (ed.), In Christ – A New Community. Official Proceedings of the Sixth LWF Assembly in Dar es Salaam, Tanzania, June 13-25, 1977 (Geneva: The Lutheran World Federation, 1977), 180.
[4] LMLi nõukogu 2015. a kohtumise avaldus “The Sin of Racism”, aadressil www.lutheranworld.org/sites/default/files/Public%20Statement%20-%20The%20 Sin%20of%20Racism.pdf.
[5] www.lutheranworld.org/sites/default/files/DTPW-WICAS_Gender_Justice.pdf
[6] Carl H. Mau (ed.), Budapest 1984. „In Christ – Hope for the World.” Official Proceedings of the Seventh Assembly of the Lutheran World Federation, LWF Report No. 19/20 (Geneva: The Lutheran World Federation, 1985), 224j.
[7] Kampaania „Fast for the Climate”, aadressil http://fastfortheclimate.org/en/
LMLi nõukogu 2014. a kohtumise avaldus „Statement on Climate Justice”, aadressil www.lutheranworld.org/sites/default/files/Council2014-PublicStatement_ClimateJustice.pdf
LMLi nõukogu 2015. a kohtumise avaldus „Advocacy and Action for Climate Justice”, aadressil www.lutheranworld.org/sites/default/files/Public%20Statement%20‑%20Advocacy%20and%20Action%20for%20Climate%20Justice_0.pdf
[8] Joint Interreligious Declaration on Peace Building, Democracy and Development, May 2014, Dar es Salaam (Tanzania), aadressil www.lutheranworld.org/sites/default/files/Interreligious_Declaration-DaresSalaam_8May2014.pdf
Communiqué of the Interfaith Consultation „Religious Life and Public Space in Asia,” September 2015, Hong Kong, aadressil www.lutheranworld.org/sites/default/files/interfaith_consultation_communique_0.pdf
Cooperation between the LWF and Islamic Relief Worldwide, aadressil www.lutheranworld.org/sites/default/files/lwf_and_islamic_relief_collaboration_2.pdf
Simone Sinn, Mouhanad Khorchide, Dina El Omari (eds.), Religious Plurality and the Public Space. Joint Christian-Muslim Theological Reflections (Leipzig: Evangelische Verlagsanstalt, 2015), aadressil www.lutheranworld.org/sites/default/files/DTPW-Studies-201501-Religious_Plurality_in_Public_Space.pdf
[9] Avalduse võeti vastu Luterliku Maailmaliidu nõukogu kohtumisel 2016. a juunis Saksamaal Wittenbergis.
Originaal: „The Church in the Public Space“, toimetamine: Teoloogia ja avaliku tunnistuse osakond, Luterlik Maailmaliit, 2016. Tõlkinud Alar Helstein, toimetanud Anne Burghardt. Tõlge ilmub Luterliku Maailmaliidu loal ja koostöös EELK konsistooriumi välissuhete komisjoniga.
Loe dokumendi esimest osa siit.
Martin Junge (1961), dr theol h c, Evangeelse Luterliku Kiriku Tšiilis õpetaja ja endine president, on Luterliku Maailmaliidu peasekretär.
Luterlik Maailmaliit – luterlik osadus – ühendab maailma luterlike kirikute enamikku: 145 kirikut 98 maalt kokku enam kui 74 miljoni liikmega. Eesti Evangeelne Luterlik Kirik on liige 1963. aastast, väliseesti luterliku kiriku kaudu ka asutajaliige (1948). Vt ka: Luterlik Maailmaliit, Kirik & Teoloogia nr 111/ 24.1.2014.
