„Ja Filadelfia koguduse inglile kirjuta: Nõnda ütleb Püha,
Tõeline,
kelle käes on Taaveti võti,
kes avab, ja ükski ei lukusta,
ning lukustab, ja ükski ei ava:
Ma tean su tegusid! Ennäe, ma avasin su ees ukse, mida ükski ei suuda lukustada. Sul on vähe jõudu, kuid sa oled hoidnud tallel mu sõna ega ole salanud mu nime. Ennäe, ma annan saatana sünagoogist mõned, kes nimetavad endid juutideks, kuid ei ole seda, vaid valetavad. Ennäe, ma teen, et nad tulevad ja kummardavad sinu jalge ette ning saavad aru, et mina olen sind armastanud. Et sa oled hoidnud minu ootamise sõna, siis hoian ka mina sind läbikatsumistunni eest, mis on tulemas kogu ilmamaa peale, et katsuda läbi ilmamaal elavaid. Ma tulen varsti. Pea kinni, mis sul on, et ükski sinu pärga ei võtaks!
Kes võidab, selle teen ma sambaks oma Jumala templis ja enam iialgi ei lähe ta sealt välja, ning ma kirjutan tema peale oma Jumala nime ja oma Jumala linna, uue Jeruusalemma nime, mis tuleb maha taevast minu Jumala juurest, ning oma uue nime. Kellel kõrv on, see kuulgu, mida Vaim ütleb kogudustele!“ (Ilm 3:3–7)
Vahel tekib mõte sellest, kui palju rolli mängivad meie elus detailid. Mingis täiesti tavapärases situatsioonis viibides hakkame järsku märkama nüansse, mida me muidu tähelegi ei pane ning mis kogu oma tavapärasuse taustal järsku mingit täiesti omamoodi ja erilist rolli mängima hakkavad.
Kas me oleme näiteks kunagi mõelnud sellele, mitu ust on meie kirikul? Kas me oskame neid kõiki kohe kokku loendada? Mina olen leidnud kokku viis ust oma mõtteis. Seda siis, kui ma mõnedel mõtlikel tundidel olen uidanud kiriku ümbruses ja valgunud oma sisekaemusesse. Kui olen mõelnud sellele, mis on olnud ja mis veel ees ootab.
Avalikkuses on olnud kuulda arvamusi ja hoiakuid jumalateenistuste suhtes, jutluste suhtes – inimesed, kes elavad riigis, mis on eemaldunud religioonist, kõnelevad vahel sellest, kuidas nad poolkogemata kirikusse satuvad ja siis end igavuse peletamiseks tegevuses hoiavad. Väites, et neil on teenistuse ajal igav, loendavad mõned näiteks uksi, toole, lühtreid, täisnurki, kolmnurki, varje ning varjundeid. Vahel võib-olla ka jutlustaja parasiitsõnu. Kui palju lühtreid, varje ning varjundeid, kui palju uksi aga leiame teadlikult oma pühakojast? Kui palju uksi oma südamest?
Nii Vanas kui ka Uues Testamendis räägib Piibel üsna mitmes kohas ustest, sageli väga erineva tähendusega. Näiteks ütleb Jeesus Ilm 3:20: „Ennäe, ma seisan ukse taga ja koputan. Kui keegi kuuleb mu häält ja avab ukse, siis ma tulen tema juurde sisse ning söön õhtust temaga ja tema minuga.“ Siin viidatakse üsna ühemõtteliselt lähedusele Kristusega. Meie küll mõistame või rakendame sellist mõtet rohkem evangeelses mõttes, selles mõttes, mis meile pakutakse uskliku meele läbi ja abil. Ent ometi on need read kirjutatud usklike kogudusele – ja esmalt illustreerib see just Jeesuse tahet köita uuesti neid, kes on temast lahku kasvanud, kelle suhe temaga on jahenenud. Kujutlus Jeesusest koputamas kiriku uksele ja ootamas ukse avanemist pole midagi muud, kui soov kuulda meiepoolset vastust, et taastada oma suhet inimsooga.
Üks näide on veel Jh 10:9 „Mina olen uks. Kes iganes läheb sisse minu kaudu, see pääseb ning käib sisse ja välja ning leiab karjamaad.“ Me siseneme ikka ja jälle ja samuti väljume aegade lõikes rohkem kui üks kord. Me leiame karjamaa, kui õnnestub või kui meile nõnda on määratud. Jeesus õpetas märkimisväärset tõde, et tema on ainus tee pääste ja rahuni, on ainus uks karjamaani; et sellest uksest sisenedes leiame turvatunnet, rahu, igatsuste täitumist ja kõike, mida vajame.
Kolmas näide, mida Pühakirjas mainitakse, on võimaluste uks. Näiteks ütleb Paulus Kl 4:3–4 „Palvetage ühtlasi ka meie eest, et Jumal avaks meile sõna ukse kuulutada Kristuse saladust, mille pärast ma ju olen ahelais, et ma seda oskaksin avaldada nõnda, nagu ma pean rääkima.“ Sarnast tõlgendust võib leida Pühakirjast mitmel korral ja see näitab, kuidas Jumal annab imelisi võimalusi evangeeliumi kuulutamiseks. Kuidas iga meie samm või sõna on ettevalmistuseks neile, kes saavad osa meie kuulutusest. Kuidas südamed läituvad ootusest, et vastu võtta seda sõnumit, mida tahame neile anda.
Täna räägime aga ilmutuseraamatust. Pühakirja kõige viimasest ja, olgem ausad, ka kõige segasemast ning keerulisemast raamatust. Siiani vaieldakse selle üle, mida täpselt on ilmutusraamatus kirjeldatud, mida üks või teine prohveteering seal peaks tähendama. Kas tegu on üldse prohvetiraamatuga või väljendab ilmutusraamat kellegi emotsionaalset puhangut, mis kunagi aegade tagant on üles tähendatud ning ära märgitud Piibli kaanonisse sobivaks?
Mõelda võime nii ja naa, vastavalt oludele, vastavalt sellele, mismoodi on meie vaimu seis või mis nüansse parasjagu oluliseks pidada tahame või suudame. Ent selge on see, et Jumala Sõna toimib ka ilma meie hoiakuta, ilma meie tõlgendusteta. Ometi peame aga inimestena leidma siit oma pidet, oma nägemusi, oma valgust, kuna luterlastena teame ju, et Piibel on tervik ning et iga osa sellest on võrdväärselt oluline ning kannab oma rolli.
Johannese ilmutusraamatu autorsuse kohta on nagunii mitmeid küsitavusi, aga kui võtame käesoleva perikoobi eraldi, siis jääb siinses sõnas kõlama justkui Kristuse monoloog. Ta tutvustab end publikule arusaadavas keeles, milles kirjeldab end üsna ühemõtteliselt: ta ütleb, et ta on püha, tõeline ja et ta hoiab enda käes võtit, mida kasutab kogu inimkonna heaolu tarbeks. „[K]elle käes on Taaveti võti, kes avab, ja ükski ei lukusta, ning lukustab, ja ükski ei ava“ (Ilm 3:7). Mida muud on siin mõeldud, kui seda, et Jumal, keda me ootame ja täna siin advendiajal meenutame, haldab endas aardeid, avarusi ja igatsusi, mida vaid tema läbi on võimalik realiseerida ning enda omaks teha. Mida vaid usk temasse meile kättesaadavaks teeb.
Mis on siis meie usk või meie oodatud imetegija, armastuse ning soojuse kehastus? Ilmselt võime selle üle sügavalt mõtiskleda iga kord, kui istume pühakojas ning loendame mõttes uksi ning lühtreid. Võime mõtiskleda selle üle, kes täpselt on nende uste ning lühtrite ja varjude taga.
Eks Jumalast saab rääkida igasuguste igapäevaste asjadega seoses, nagu mööda minnes, jättes mulje, justkui teaksime, millest räägime. Ent ometi, kui küsida meie käest, kes või mis on Jumal, kes või mis on usk, siis jääb meie suu tihtipeale lukku. Sõnad saavad otsa, tunnetus haihtub, meist saavad korraga lihtsalt inimesed kogu oma abituses ja küündimatuses.
Mul on selgelt meeles oma lapsepõlvest üks külm talveõhtu, mil ma koduhoovis kelgutasin. Väljas oli kottpime, vaid köögiaknast paistis valgus ja kotlette praadiv ema. Küll aga oli tähistaevas oma täies hiilguses ja võib-olla isegi kuu. Igatahes tuiskasin oma punasel Salvo kelgul taaskord hoovipealsest kallakust alla ning mingil põhjusel viskasin end lumme pikali. Püsisin seal liikumatult mõnda aega, kuulasin oma südamelööke soojenevates lumekristallides ning vahtisin taevast. Järsku langes üks täht ja mul oli kahju, et ma ei jõudnud jälle ühtki soovi soovida. Siis aga langes veel üks täht ja veel teine ja kolmas ja neljas. Nõnda kestis see paar minutit – mina olin täiesti lummatud, unustades kõik soovid, mida seni oma südames olin kandnud. Mäletan vaid täpselt ühte ja ainsat küsimust, mis mulle pähe kargas: „Äkki see kõik ongi Jumal?“
Ma ei tea, miks ja kuidas see mõte mulle toona tuli. Vastust ma sellele igatahes ei saanud ja pole siiani saanud. Võimalik, et ei saagi kunagi. Aga mul on lihtsalt kahju sellest, et ehkki ka hiljem on tulnud ette selliseid imelisi äratundmisi, ei ole see tunne ometigi enam nii puhas ja vaba. Mäletan, et lapsena suhtlesin ma Jumalaga päris elavalt ja vabalt ning võib-olla oligi too talveõhtu esimene kord, mil tundsin kerget aukartust või hirmu – hirmu selle suure ja seletamatu ees, mis valitseb isegi tähtede üle. Ja viimselt tundub mulle siiani, et olin tookord Jumalale lähemal, kui nii mõnigi kord järgnevate aastate jooksul.
Ja ehkki Jumal meile iga sellise kogemuse kaudu läheneb, jääb ta ikkagi kaugele – me ei saa teda kunagi enda juurde kutsuda või panna teda midagi tegema. Me ei saa talle ka anda midagi, mida tal ei ole, sest kõik, mis meil on ja mida me anda saame, oleme temalt endalt saanud. Ta pole meile midagi võlgu, kui väga me ka ei sooviks oma puudujääke just tema kaela veeretada. Ja viimaks tuleb ju tunnistada sedagi, et seegi on Jumala tegu, et temast üleüldse midagi teame – et me vajame tema abi isegi selleks, et teda kasvõi natukene mõista. Ometi jäävad siingi meile vabad käed, kuidas Jumala poole püüelda ja Teda tabada.
Oli kord üks mees, kes palvetas igal hommikul: „Jumal, kui sa tahad, et ma täna kellelegi Sinust peaksin tunnistust andma, siis palun anna mulle märku.“ Ühel päeval leidis ta end bussist, turske mehe kõrval istuma. Buss oli peaaegu tühi, aga see suur tüüp istus just meie palvetava sõbra kõrval. Vagur kristlane ootas ärevalt oma bussipeatust, et ta väljuda saaks. Aga enne veel, kui päästev bussipeatus saabus, jõudis turske mees nutma puhkeda ja kõval häälel nuuksudes anuda: „Ma vajan päästet. Ma olen patune ja ennast kaotanud ning vajan Issandat. Miks keegi mulle ei ütle, kuidas päästetud saada?“ Ta pöördus seepeale meie loo peategelase poole ja küsis: „Kas sina oskad mulle näidata, kuidas võib päästetud saada?“ Usklik mees langetas kohe pea ning palvetas: „Issand, kas see ongi märguanne?“
Ilmselt ongi nõnda, et Jumalat ei saa me otsida ja leida vägisi. Ei saa panna end ooterežiimile, et millal siis on see õige moment temast tunnistust anda või ise Looja poolt puudutatud saada. Südamed, mille uksed on avatud, tajuvad Loojat nagunii, sõltumata maailmast, sõltumata meie tegudest, sõltumata sellest, kas me söandame Issanda enda uksest siseneda või mitte.
Mõelgem siis käesoleval nädalal ning ootusajal sellele, kas me oskame ja tahame näha oma Loojat igas olukorras. Kas me oleme valmis sisse astuma, kui Tema ühel päeval oma ukse meile avab? Kas me oleme valmis avama, kui Ta ootamatult meie uksele koputab? Aamen.
Anna-Liisa Vaher (1980) on Kuperjanovi jalaväepataljoni kaplan.
