3. Piibli tõlgendamise probleemid tänapäeval
(30) Piiblit ei saa lugeda ilma tõlgendamata. Isegi kui me ei julge minna nii kaugele nagu Luther ja muuta piibliraamatute kaanonit, tegeleme lugemise käigus alati hermeneutikaga. Seega ei ole küsimus selles, kas tõlgendada või mitte, vaid pigem: „Milline tõlgendus on tänapäeval kehtiv luterlik tõlgendus?” Sellest küsimusest kasvab välja rida mõttekohti, millest mõned on esitatud allpool edasiseks reflekteerimiseks.
3.1. Piibli kontekstuaalne tõlgendamine kultuuride paljususe olukorras
(31) Kui loeme mõnda Piibli perikoopi, teeme seda läbi kolmekordse läätse: esiteks loeme seda kui 21. sajandi kristlased (kellel on seetõttu olemas taustateadmised Vana ja Uue Testamendi kohta). Teiseks loeme seda kui luterlased (kellel on seetõttu taustateadmised Lutheri ja tema teoste kohta). Kolmandaks loeme seda kui kindla soo, vanuserühma, rahvuse, kultuuri ja haridustaseme esindajad, kes elavad maailma teatud paigas (ja on seetõttu hästi teadlikud sõjast ja terrorismist, poliitilistest rahutusest, rikkuse ja võimu ebavõrdsest jaotumisest ning ökoloogilistest ja muudest kriisidest). Kuna kõik need ja muud individuaalsed teemad on meis lugemise ajal olemas, erineb meie arusaam tekstist sellest, kuidas teised inimesed sama teksti näevad. Seega on Piibli tõlgendamine kultuuride paljususe olukorras rikastav kogemus, sest see võimaldab meil hinnata iseenda ja teiste tõlgendustes leiduvat väärtust ja eelarvamusi. Jumala Sõna võib meile küsimusi esitada ja meid liigutada meie asukohast olenemata.
(32) Selle piiblilugemise protsessi esimene etapp on teksti tõlkimine kohalikku keelde. Suure tõenäosusega on see etapp miski, mida me ise ei tee ja sageli isegi ei mõtle sellele, sest tavaliselt me lihtsalt loeme Piiblit emakeeles. Lugejad võivad endalt küsida, mida see tähendab. Kas teksti tuleb võtta sõnasõnaliselt või kujundlikult? Milline võiks olla selle teksti ajalooline taust ja kuidas seda üle kanda meie praegusesse olukorda? Lugejad võivad samuti küsida, kas see tekst on meie jaoks seadus või evangeelium. Kas see ütleb midagi selle olukorra kohta, milles me endid leiame? Kas teksti põhjal saab teha mingeid otsustamist suunavaid järeldusi, nt seksuaalsuse kohta? Järgnevates alaosades arutleme mõne tõlgendamisel tekkiva raskuse üle.
3.2. Jätkuv tõlkimine
(33) Lutheri küsimus, kuidas panna heebrea prohvet saksa keelt rääkima (nii et ta jääks ikka heebrea prohvetiks), on tuttav igale tõlkijale. Teisel tasandil tekib juba tõsisem küsimus, kuidas tõlkida mõisteid, mis põhinevad teistsugusel tegelikkusekäsitusel. Paljud taolised küsimused on seni vastuseta eeskätt seoses teemadega nagu eluetapid, kodu, perekond, seksuaalsuhted ja keha. Nende ja muude teemade puhul peab iga ustav tõlkija kaaluma, kui palju importida oma kultuuri võõrast (ja vanaaegset) maailmapilti. Evangeelium võib meieni jõuda teistsuguses rüüs kui Johannese või Pauluse ajal, Lutheri ajal või isegi meie enda nooruses.
3.3. Jumala Sõna ajaloolis-kriitiline lugemine
(34) Veel üheks takistuseks on Jumala Sõna ajalooline käsitus inimkultuuri produktina. Ajaloolis-kriitilise meetodi all peame silmas 18. sajandi piiblieksegeesis välja töötatud uurimisvahendeid, mille eesmärk on tuua teksti kohta päevavalgele võimalikult palju ajaloolist teavet (nt tõenäoline kirjutamisaeg, päritolukoht, autor ning kasutatud kirjandusallikad ja materjalid). Kuigi Piiblis esinevad erinevad vaatenurgad ei jäänud tähelepanuta ka enne uusaega, on Piiblis kõlavate häälte paljusus tõusnud suurema tähelepanu alla just ajaloolise uurimistöö abiga. Samas on osa uurijaid viimastel aastakümnetel keskendunud ka tõlgendustele, milles rõhutatakse teksti kui kirjandusteose sõnumit, mis ei sõltu selle päritolust.
(35) Kuigi ajaloolis-kriitiline uurimine suurendas piibliteksti ja selle tõlgendajate vaheist ajaloolist distantsi, süvendas see ühtlasi arusaama Jumala Sõnast kui elavast jõust, mis kõnetab iga uut põlvkonda sellele põlvkonnale mõistetavas keeles. Paljudest raamatutest võib leida piiblisisest kahekõnet, milles hilisemad autorid on kasutanud ja ümber sõnastanud varasemaid ilmutusi (seda on eriti hästi näha prohvetlike tekstide korpuses, vt nt Ho 1:2–2:15 ja seejärel Ho 2:16–3:5, aga ka mujal). Sellist teguviisi ei peetud varasema Jumala Sõna reetmiseks, vaid selle tähenduse ustavaks laiendamiseks.
3.4. Piibel kui raamat, milles kirjeldatakse kokkupuuteid elava Jumalaga
(36) Üks meie tõsisemaid ülesandeid on selgitada, mida meie jaoks tähendab see, et Piibel on „Jumala Sõna”. Lisaks tänapäeva ja vanaaja vahelise ajaloolise distantsi nähtavaks tegemisele muutis kriitiline käsitlusviis ka arusaama Piiblist kui Jumala Sõnast. Kuidas saab Piibli raamatutes veel näha tunnistust Jumala ilmutusest, kui need on inimkultuuri produktid? Kas me saame enam uskuda, et Jumal kõnetab meid Piibli tekstide ja nende tõlgenduse kaudu, kui ta ei ole neid ise dikteerinud? Kristlased annavad neile küsimustele väga erinevaid vastuseid: ühed eitavad sellist käsitust ning peavad Jumala sõnu otse üleskirjutajatele dikteerituks, samas kui teiste meelest on Piibel usust tunnistavate tekstide kogumik, mille eesmärk on usku tekitada, kujundada ja tugevdada; lisaks leidub hulk vahepealseid seisukohti. Need erinevused on sügavad ja neid ei tohiks kõrvale heita. Pigem tuleks rõõmustada selle üle, et meil on võimalik kuulda Jumala häält meie erinevate kogemuste kaudu ning erinevate üksteise ja maailma mõistmise viiside kaudu.
3.5. Kirik kui Piibli „kõlakoda”
(37) Meie kiriklikud kontekstid asetavad meie ette veel ühe proovikivi. Kuna luterlikud konfessioonid tunnustavad nii Heebrea Piiblit kui ka Uut Testamenti kristliku Piiblina, siis on kumbki testament nende jaoks hermeneutiline võti kirikus teise testamendi lugemiseks. Veelgi enam: kirik on ka meie tõlgendus- ja õppimisosadus. Täpsemalt on ülemaailmne luterlik osadus meie „kõlakoda”. Näiteks sunnib sola scriptura põhimõte meid käsitama muid kirjutisi (nt kirikuisade teoseid) vähem väärtuslikuna. Ning kuna me keskendume lugemisel üksnes armule, siis on seadus ja evangeelium, kõikide usklike preesterlus ja rist meie jaoks kesksed teoloogilised mõisted, millest sõltub see, kuidas me mõistame Jeesust ja iseenda teenimisülesannet (üksikisiku ja osadusena).
3.6. Üldise ja konkreetse vaheline pinge
(38) Üks meie kõige raskemaid ülesandeid on olla tähelepanelik üldise ja konkreetse vahelise pinge suhtes. Meie ajajärgul moodustab kirik ülemaailmse osaduskonna, mille liikmed me uhkusega oleme. Samal ajal on postmodernismi mõjul hakatud rõhutama konkreetset eripära ühetaolisuse asemel. Seetõttu jätame tänapäeval kirikus ja ühiskonnas ruumi erinevatele rühmadele, et nad otsiksid oma valikutele ja kogemustele tuge Piiblist ja usuosadusest. Paljud sellised rühmad on kirja pannud oma hermeneutika. Näiteks on välja töötatud feministlikke teoloogiaid, millel on mitmeid puutepunkte rassi-, klassi- ja kultuuriküsimustega, samuti vabastusteoloogiaid, queer-teoloogiaid, dalititeoloogiaid jne. Seega peame arvesse võtma Piibli sõnumi kontekstuaalsete kõlapindade paljususe tähtsust ja tähendust. Samas tekitab see meile probleemi. Kontekstuaalsuse põhimõttest järeldub, et see, mis on ühes kontekstis kasulik, võib osutuda teises kontekstis muret tegevaks või destabiliseerivaks (selle all kannatavad valitsevast positsioonist eemale jäänud rühmad, kelle konkreetset tõlgendust on ignoreeritud).
3.7. Metodoloogilised kaalutlused: erinevad hermeneutilised spiraalid
(39) Kui vaatleme Piibli tekkelugu, siis mõistame, kuidas heebrea Pühakiri aitas esimestel kristlastel tõlgendada Jeesuse isikut ja tegevust Kristuse mõiste abil. Täpsemalt vormis Jeesus armastuse eetose, mis on radikaalselt inklusiivne, pannes kõik kultuurilised ja religioossed piirangud uude valgusse ja ületades need (vt ka Gl 3:28).
(40) Heebrea Pühakiri (ehk Uue Testamendi sõnadega „Seadus ja Prohvetid”, vt nt Mt 5:17, Lk 24:44) võimaldas esimestel kristlastel mõista, et Naatsareti Jeesus ei olnud uue religiooni rajaja, vaid Iisraeli ja maailma kauaoodatud messias. Esimestes evangeeliumides sooviti seda selgelt väljendada. Peetrusel, Jaakobusel ja teistel apostlitel, nt Paulusel, olid erinevad arusaamad sellest, mida tähendab Jeesus Kristusele ustavaks jäämine, vaatamata nii teiste kristlike rühmade kui ka kohalike linnade poliitiliste ja usuliste võimuorganite avaldatud survele. Nii kasvas Uus Testament tekstide kogumina, milles tõlgendatakse erinevaid Jeesuse ja tema jüngritega kohtumise kogemusi Vana Testamendi valguses mõistetud „Jumala rahva” idee taustal, kuid esiplaanile seatakse oma uued mureküsimused ja probleemid. Näiteks sisaldab Uus Testament sedavõrd erinevaid seaduse ja õigeolemise mõisteid nagu Matteuse, Pauluse ja Jaakobuse omad. Nimetatud autorite arusaamad on välja kasvanud nende endi pühakirjakäsitusest, nii et nad valivad tsiteerimiseks erinevaid tekste ja kasutavad neid teatud kindla nüansi väljendamiseks.
(41) Kui Piibli autorid kasutavad uue argumendi või olukorra jaoks pühakirjaviiteid, nagu evangelistid ja Paulus seda teevad, lähevad nad tagasi tsiteeritava Pühakirja juurde. Seda tehes nad lihtsalt ei korda teksti, vaid pigem loevad seda uuesti oma konkreetse olukorra valguses. Niisiis võib Piibli tõlgendamist kujutada hermeneutilise spiraalina (mitte sirge tee või suletud ringina), sest see on pidevalt jätkuv protsess: piibliteksti juurde „tagasi pöördumine” tähendab seda kuulates meie aja ja konteksti küsimustele mõtlemist, lootuses neile pühakirja valguses vastuseid leida. Piibli selline lugemine muudab meie olukorda, sest see mõjutab meie arusaama oma olukorrast. Ei Piibel ega meie olukord ole muutumatud; tõlgenduse tulemusena tekib teksti ja konteksti vahel elav vastasmõju. See kehtib nii Pauluse piiblikasutuse kui ka Pauluse tekstide kohta esitatud Lutheri tõlgenduste suhtes. Tõlgendamine tähendab seega Piibli häälte eripära kuulmist ning enda kõnetada laskmist, isegi kui nende poolt Jumalast antava tunnistuse lähemal uurimisel jäävad alles teatud pinged nende häälte vahel. Mingit muud võimalust meil ei ole.
4. Piibli lugemise ja mõistmise võimalused 21. sajandil
(42) Piibli lugemine ja mõistmine on luterlike kirikute jaoks üks paljutõotavamaid võimalusi. See võimaldab kogu maailma luterlastel evangeeliumi sõnumit meelde tuletada, seda kirikus ja ühiskonnas kuulutada ja selle järgi elada, säilitades kontakti selle lähtekohaga Vana ja Uue Testamendi raamatutes (nt 1Kr 15:1–5).
(43) Piibli lugemine ja mõistmine 21. sajandi luterlikes kirikutes 1) loob ühisosa kristliku usu, lootuse ja armastuse väljendamiseks ning 2) annab ühise platvormi teksti tähenduse kogu laiuse ja sügavuse uurimiseks, 3) võimaldab pidada rahvusvahelisi kõnelusi luterliku usu ja eetika eripära üle ning 4) tugevdada luterlike kirikute kaubamärki ülemaailmses püüdluses tasakaalustada poliitika, religioonide ja kultuuride jõudu.
4.1. Ühisosa
(44) Kõigi põlvkondade kristlased leiavad Piiblit lugedes alati ühisosa. Kogu kiriku 2000-aastase ajaloo vältel on Piibli tekste pidevalt uuritud ja tsiteeritud, tõlgitud ja ümber kirjutatud. Nende üle on väideldud, neid on kommenteeritud ja paljundatud, nende abil on mediteeritud. Lisaks on Piibel kõige tuntum ja enim loetud maailmakirjanduse teos ning selle mõju on tunda kõikjal maailmas.
(45) Reformatsiooni aastapäev meenutab luterlastele, kui jõuliselt suudab Piibli uurimine kiriku usku ja Kristuse ülestõusmise päästesõnumis peituvat lootust uuendada. Piibli uurimine annab tohutuid võimalusi inimeste elu mõjutamiseks ning Pühakirjas kirjeldatud kristlike vaimu ja armastuse põhimõtete kasvatamiseks (vt nt 1Kr 12–14; Jh 14–16).
(46) Kogu maailma luterlased võivad ajas ja ruumis üksteisega sidemeid luua oma ühistes püüdlustes avada piiblitekstide mõtet oma tunnistuse ja evangeeliumi sõnumi (nt Mk 1:14–15; Rm 1:16–17) seletustega kohalikus kontekstis.
4.2. Tähenduste paljusus
(47) Piibel on avatud raamat, mis peaks olema kättesaadav kõigile lugejatele kõigis keeltes ja kogu aeg. Piibli tekstid on kirjutatud eri keeltes – heebrea, aramea, kreeka – ning on hiljem tõlgitud paljudesse teistesse keeltesse. Pidevad tõlkeprojektid on lahutamatu osa Piibli retseptsiooni ajaloost. Selle retseptsiooni rikkalikke vilju võib leida kirjanduses, muusikas ja kunstis. Piibli lugemisel võib olla palju erinevaid viljakaid eesmärke – intellektuaalseid, liturgilisi või vaimulikke – ning see on tingitud juba Piibli kaanonis endas sisalduvast teemade, tekstivormide ja žanride paljususest. Seal on prohvetlikke ettekuulutusi ja luulet, ajalooülevaateid ja moraalseid manitsusi, apokalüptilisi kõnesid ja tarkuseõpetusi, mille edastamiseks on Vana ja Uue Testamendi aja piiblitekstide autorid kasutanud paljusid erinevaid kirjanduslikke väljendusvahendeid. Neis piibliraamatutes sisalduvate kirjandusliku väljenduse lingvistilistes ja tekstilistes maailmades kajastub nende mitmetahuline tekke- ja retseptsioonilugu: piiblitekstide taga on palju erinevaid religioosseid kogemusi, mis on ajalooliselt seotud Lähis-Ida ja Vahemere piirkonna kireva geograafilise ja kultuurilise kontekstiga. Sellest omakorda on tekkinud Piibli kaanon, mis sisaldab palju erinevaid tähendusi, mida eri kultuurikontekstides elavad lugejad on enda jaoks leidnud, nagu võime näha Piibli retseptsiooni ajaloost.
(48) Reformatsiooni aastapäev meenutab luterlastele seda mitmetahuliste ja pluralistlike, lõhestavate ja ühendavate piibliuurimiste suurt andi, milles vaimulikud ja ilmikud, õpetajad ja õpilased, vanad ja noored, ida ja lääne, põhja ja lõuna elanikud saavad üksteist juhendada evangeeliumi sõnumi eluandva tõe teemadel.
(49) Tänu vanuse ja soo, sotsiaalse seisundi ja geograafilise asukoha erinevustele saavad luterlased ühiselt tõdeda, et erinevad tõlgendused aitavad erinevaid piiblitraditsioone veelgi ehedamalt tajuda: erinevates kontekstides ilmnev tähenduste paljusus rikastab piiblitekstide algset tähendust. See on piibliuurimise tõeline ülesanne.
4.3. Rahvusvahelised mõttevahetused
(50) Kogu maailma luterlasi ühendab ühine Piibli tõlgendamise ülesanne. Alati kui inimesed uurivad Piiblit, soodustab ühine arusaam sellest, et tähendusi on palju, rahvusvahelist mõttevahetust kristliku usu ja eetika nurgakivide üle, mida tekstist võib leida (nt Mt 5–7). Läbi sajandite on kõik lugejad olnud kutsutud osalema selles Piibli tõlgendamise lõppematus protsessis. Seoses mitmete üleilmsete poliitiliste ja eetiliste probleemidega on 21. sajandil üha enam vaja üleilmset mõttevahtust – näiteks religioonide konkurentsi, sõja ja terrorismi, majanduse, ökoloogia, hariduse, soo, seksuaalsuse, tervise või mõnel muul teemal. Piibli tekstid, mis on ka ise kirjutatud piirkondlike ja üldiste huvide vahel keskteed otsides (nt Ap 1:8), näitlikustavad, kuidas mõtestada tänapäeva üleilmseid probleeme piibliteaduste valguses: just siin tõestavad Piibli raamatud rohkem kui kunagi varem oma jätkuvat aktuaalsust.
(51) Reformatsiooni aastapäev meenutab kogu maailma luterlastele kirikuosaduse suurt andi. Piiblitõlgenduste üle peetavas ülemaailmses arutelus, mis võib kergesti muutuda meelevaldseks ja suvaliseks, on luterlastel võimalus toetada oma häälega Piibli uurimist filoloogia, ajalooteaduse ja hermeneutika abil. See võimaldab läheneda kiriku ja ühiskonna tegelikele poliitilistele probleemidele ja vajadustele kindlate ja usaldusväärsete teksti tõlgendamise meetoditega.
(52) Pärast 500 aastat kestnud hoolikat Piibli lugemist ja uurimist on luterlased õppinud – valu ja vaevaga – nägema, kuidas Piibli tõlgendamine luterlikus traditsioonis saab edukas olla ainult ühise pürgimusena, mis ilmutab alati Kristuse evangeeliumi sõnumit ja pöörab ennast näoga inimeste poole.
4.4. Luterluse kaubamärk
(53) Piibli lugemine ja mõistmine 21. sajandil aitab kindlustada luterluse kaubamärki. Ülemaailmsete ohtude ja võimaluste, vaenulikkuse ja koostöö, hirmutamise ja võrgustumise tõmbetuultes visklevas maailmas on Piibel kindel tugisammas. Piibli tekstides käsitletakse kõiki inimelu etappe ning esitatakse konkreetsed, kuid ajatud leina, kurvastuse, valu, ülistuse, meeleparanduse ja lootuse mudelid. Kõigis Piibli raamatutes keskendutakse inimelu kesksele küsimusele: kes on inimene oma suhetes teistega ja oma sõltuvuses Jumalast (Ps 8)?
(54) Reformatsiooni aastapäev meenutab luterlastele Piibli kui kiriku raamatu suurt andi: Luther oli alati veendunud, et Piibel annab meile teadlikku ja eksistentsiaalselt, intellektuaalset ja vaimset, ärritavat ja rahustavat juhatust meie praeguses elus nii kodus kui ka maailmas. Nüüd annavad luterlased taas tunnistust Piibli tekstides esitatud evangeeliumi sõnumi vägevusest ja suurusest.
(55) Luterlased on nii 2017. aastal kui ka edaspidi rohkem kui kunagi varem rõõmsalt valmis võtma oma teekonnale läbi elu ja maailma kaasa teisi, kes jagavad nende eluandvat janu Piibli lugemise ja mõistmise järele.
5. Soovitused
(56) Luterliku reformatsiooni 500. aastapäeva tähistades meenutame, kuidas ülestõusnud Kristus „avas nende mõistuse kirju mõistma” ning käskis jüngritel kuulutada oma sõnumit „kõigi rahvaste seas” (Lk 24:46–47). Me moodustame ülemaailmse osaduse, milles Pühakirjal on keskne koht. Sellepärast me:
a. Kordame luterlikku rõhutust, et Piibli tuumaks on selle päästesõnum. Jumala Vaim kutsub, kogub, valgustab ja pühitseb Piibli kuulutatud evangeeliumi kaudu kogu kirikut. Evangeelium on „Jumala vägi päästeks” (Rm 1:16). Kogu Piiblit tuleb tõlgendada selle elutoova sõnumi valguses.
b. Pühendume sellele, et õppida üle maailma üksteiselt võimalusi, kuidas Piibli sõnumit meie erinevates kontekstides kõige paremini kuulda. Piibli raamatud on kirjutatud eri aegadel ja kohtades ning neis esitatakse palju erinevaid vaatenurki. Kuna Piiblit loetakse kogu maailmas erinevates kontekstides, tekitab see värskeid käsitlusviise. Meie omast erinevas kontekstis tekkinud mõtete kuulmine toob meile kasu ja paneb meid konstruktiivselt proovile. Me soovime luua oma liikmeskirikute inimestele võimalusi üksteisega kohtuda ja Pühakirja uurida ning tutvustada neid mõtteid laiemale osadusele. Seetõttu pühendume ka jätkuvale ülesandele tõlkida Pühakirja algkeeltest kohalikesse keeltesse, et teha see meie aja inimestele kättesaadavaks.
c. Pühendume jätkuvatele kõnelustele piiblitõlgenduse selliste punktide üle, milles LML-i liikmeskirikud on eriarvamustel. Me mõistame, et tõlgendamine on pidev protsess. Kirik on osadus, kus on võimalik erinevate tõlgenduste üle arutada nii kohalikul kui ka rahvusvahelisel tasandil. Me soovime pidada kristliku osaduse raames jätkuvaid kõnelusi meie pühakirjamõistmise üle.
d. Pühendume sellele, et toetada teoloogilist haridust, mis annab kirikuõpetajatele, õpetajatele ja juhtidele ettevalmistuse Pühakirja tulemuslikuks tõlgendamiseks. Piibel on kiriku jutlustamis- ja õpetamistegevuses kesksel kohal. Luterlikus traditsioonis hinnatakse hariduse andmist juhtidele, kes kasutavad oma teadmisi Piibli keeltest ning tunnevad erinevaid tõlgendusviise, mis ehitavad usuosadust. Soovime luua haridusvõimalusi (kaasa arvatud luterlike teoloogide rahvusvahelise võrgustiku arendamine), mille abil koolitada juhte kõikjal maailmas selleks, et nad kaasaksid neid, keda nad teenivad, Pühakirja uurimisse.
e. Soovime innustada kirikut nägema Piiblit kui ühiskonda panustamise ressurssi. Soovime tagada, et meie vaimulik ja akadeemiline töö Piibliga inspireeriks ka kiriku ühiskondlikku panust – LML-i visioonidokumendi sõnadega – „õiglase, rahumeelse ja lepitatud maailma” kujundamiseks.
Rakkerühm
Viis aastat kestnud LML-i hermeneutilises protsessis osales üle 60 luterliku teoloogi LML-i seitsmest piirkonnast. Kogu protsessi tegi kaasa osalejate tuumikrühm, mille mõned liikmed moodustasid käesoleva avalduse koostanud hermeneutika rakkerühma.
Liikmed
Mercedes García Bachmann
Eve-Marie Becker
Hans-Peter Grosshans
Craig Koester
Bernd Oberdorfer, juhataja
Rospita Siahaan
LML-i personal
Kenneth Mtata
Originaal: „In the beginning was the Word“ (Jn 1:1): The Bible in the life of the Lutheran Communion. A Study Document on Lutheran Hermeneutics, toimetamine: Teoloogia ja avaliku tunnistuse osakond, Luterlik Maailmaliit, 2016. Tõlkinud Alar Helstein, toimetanud Urmas Nõmmik. Tõlge ilmub Luterliku Maailmaliidu loal ja koostöös EELK konsistooriumi välissuhete komisjoniga.
Dokumendi esimene osa ilmus K&T veergudel 3. novembril 2017.
Vt ka Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas õpetuskõneluse tulemust Pühakiri – usutunnistus – kirik (Kirik & Teoloogia nr 151-152/ 31.10.-7.11.2014).
Martin Junge (1961), dr theol h c, Evangeelse Luterliku Kiriku Tšiilis õpetaja ja endine president, on Luterliku Maailmaliidu peasekretär.
Luterlik Maailmaliit – luterlik osadus – ühendab maailma luterlike kirikute enamikku: 145 kirikut 98 maalt kokku enam kui 74 miljoni liikmega. Eesti Evangeelne Luterlik Kirik on liige 1963. aastast, väliseesti luterliku kiriku kaudu ka asutajaliige (1948). Vt ka: Luterlik Maailmaliit, Kirik & Teoloogia nr 111/ 24.1.2014.
